Eestis 23 aastat, üle Euroopa 28 aastat tegutsenud Euroopa vabatahtliku teenistuse programm on selle aja jooksul läbinud ühe suure uuenduskuuri, kuigi väärtused, mida ta kannab, on jäänud algusest peale samaks. Selle alustalaks on demokraatia põhimõtteid hindav, hooliv ja kohalikku kogukonda panustav Euroopa noor.
Siiri Liiva, ajakirjanik (fotograaf Karl Artur Kangur, Delfi Meedia)
„Mul on välismaa vastu olnud alati huvi, mis ei saanud realiseeruda, kuna siis ei olnud võimalik kuskile reisida,“ räägib Eesti ühe vanima rahvusvahelise noorsootööorganisatsiooni, mittetulundusühingu Noortevahetuse Arengu Ühing EstYES asutaja ja juhatuse liige Aleksandr Kurušev. Ametlikult 1999. aastal registreeritud noorsootööühingu eellugu on pikk ja kirju, ulatudes tagasi Nõukogude aja lõppu, kui toonane komsomol oli sisuliselt ainus organisatsioon, mis pakkus ettevõtlikele noortele mingit väljundit.
„Ma alustasin tööd seal,“ ütleb Kurušev. Kuna aga tegu oli juba 1980. aastate lõpuga, kui Eestis oli moodustatud Rahvarinne ja toimus hulk teisi ühiskondlikke muutusi, tekitas see välismaal palju huvi. „Skandinaavia riikidest, näiteks Rootsist ja Taanist hakkasid tulema grupid, kes tahtsid uurida, mis siin toimub,“ sõnab EstYESi juhataja, kes toona vastutas komsomoli õppemetoodilises keskuses rahvusvaheliste visiitide eest.
„Me hakkasime siis korraldama programme välismaalastele,“ räägib Kurušev. 1989. aastal õnnestus lõpuks ka tal endal minna Rootsi. „See oli väga ebatavaline lugu,“ tõdeb ta. Samas aga näitas see omal nahal saadud kogemus talle, kui palju võib välismaal käimine ühe noore inimese silmaringi avardada ja mõtteviisi muuta. „Siis näed oma silmadega, kuidas seal elu päriselt on ja kui palju see erines sellest, mida propaganda oli meile esitlenud,“ põhjendab pikaajaline rahvusvahelise noorsootöö tegija.
Paar aastat hiljem oli tal koos kolleegidega kogunenud piisav kontaktide võrgustik välismaal ja üles ehitatud mitu noortele mõeldud programmi. Kõik see võimaldas ühel hetkel luua oma noorteklubi. „Siis tuli ka see nimi Estonian Youth Exchage Service (EstYES),“ meenutab Kurušev 1991. aastal ehk Nõukogude aja lõpus, Eesti taasiseseisvumise alguses sündinud ning kultuuri- ja noortevahetustele keskendunud organisatsiooni tekkelugu.
Esimese asjana alustati koostööd Taani rahvakoolidega, kes õpetasid Eesti noortele demokraatia toimemehhanisme. Sellele järgnesid laagrid koostöös mitmesuguste organisatsioonidega nii Eestis kui ka välismaal ning erinevate võrgustikega liitumine. Üks neist oli suurim sellesisuline üleilmne võrgustik ICYE (International Cultural Youth Exchange), millega koostöös võeti lõpuks ette ka esimesed Euroopa vabatahtliku teenistuse (EVS) projektid.
Esimesed neli EVSi vabatahtlikku võttis EstYES vastu 1999. aastal. „Need neli vabatahtlikku läksid meie partnerite juurde, kelleks oli kaks lastekodu Narva-Jõesuus ja Imastus, lasteaed Märjamaal ja keeltekool Tallinnas. Seal oli kaks tüdrukut Austriast, üks Inglismaalt ja üks noormees Saksamaalt,“ meenutab Kurušev. 2000. aastal esitas noorsootööühing juba ise oma esimese vabatahtliku teenistuse taotluse toonasele Euroopa Noored Eesti büroole, tänasele haridus- ja noorteameti Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse agentuuri noorteprogrammide keskusele.
Büroo loodi kolme inimesega, kes tegid kõike
Täpselt samasugune teekond, nagu võtsid 1990. aastatel ja hiljem ette EstYES ning teised noorsootööorganisatsioonid, tuli läbi käia ka Euroopa noorteprojektide jaoks Eestis raha jagaval bürool. „Nullist tuli üles ehitada kogu kontseptsioon: mida see programm Eestis endast kujutab, keda kaasata ning kuidas noorte ja noorsootöö tegijateni jõuda,“ räägib haridus- ja noorteameti noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost.
Ta ise on Euroopa noorteprogrammidega seotud olnud algusest peale ehk 1997. aastast, kui haridus- ja teadusministeerium agentuuri ja selle alla kuuluvad bürood lõi. Toona Euroopa Noored Eesti büroo nime kandnud asutust juhtima asudes palkas Kost ka kaks esimest töötajat, kellega koos alustas büroo ettevalmistavate meetmetega noorteprogrammide käivitamiseks.
„Läks aasta aega, enne kui saime esimesed taotlused vastu võtta,“ räägib asutuse pikaajaline juht. Kui esimesed taotlused olid seotud noortevahetustega, siis 2000. aastast lisandus võimaluste sekka ka Euroopa vabatahtlik teenistus. „Selle prooviprogramm oli 1996. aastast käivitunud paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, kandidaatriigid võeti kampa alles hilisemas faasis,“ meenutab Kost.
Esimene asi, millele tuli noorte vabatahtlikkuse programmi käivitades palju tähelepanu pöörata, oli mõtteviisi muutus. „Tol ajal ei olnud vabatahtlik töö Eestis üldse väärtustatud,“ sõnab noorteprogrammide keskuse juhataja. Palju teati toona Nõukogude ajal laialt kasutusel olnud ühiskondlikult kasulikku tööd, millel oli üsna halb maine, kuid kogukonnale suunatud vabatahtlik tegevus, mida teevad noored, oli Eesti ühiskonnale täiesti võõras kontseptsioon.
„Reaalselt oli raske. Meid peeti tihti naeruväärseks ja skeptitsism oli tohutult suur. Me pidime ka noorsootööd üles ehitama. Pioneeriliikumisest mindi ei millessegi,“ tõdeb Kost. 1990. aasta teisel poolel tegutses veel väga vähe kolmanda sektori organisatsioone. Nii sai toonase programmi Euroopa Noored toel üles ehitatud ka väga paljud Eesti noorsootööstruktuurid alustades avatud noortekeskustest ja lõpetades vabatahtliku teenistuse kaasamisstruktuuriga.
Samm-sammult sai lõpuks programmi kaasatud ka erinevaid noorsootööorganisatsioone. „Tegelikult EstYES ja Continuous Action olidki ühed esimesed, keda me kõnetasime, kuna nende tegevus oli juba mingil määral sellega seotud. Nende jaoks oli see hea võimalus tegevust laiendada, oma organisatsiooni kasvatada ja arendada ning panustada sellesse kohta ühiskonnas, mida nad kõige olulisemaks pidasid,“ ütleb Kost.
Pilt: Reet Kost (vasakult kolmas) osaga oma meeskonnast, mis on aastatega oluliselt suuremaks kasvanud, sellesügisesel Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuuri tunnustusüritusel. (foto autor Karoliine Aus)
Viimase paarikümne aastaga on Eesti agentuur kasvanud üheks aktiivsemaks agentuuriks rahvusvahelises võrgustikus. „See võimaldabki teistelt õppida, näha parimaid tavasid ja olla ka Euroopa Komisjonile hästi lähedal, sealhulgas olla selles ringis, kes kujundab programmi ka kasutajale mugavamaks ja annab tagasisidet probleemide kohta, mis taotlejatel ja programmides osalejatel on,“ räägib Reet.
Aastate jooksul on kasvanud nii tegevusväli ja ambitsioonid kui ka varasema Euroopa Noored Eesti büroo, tänase noorteprogrammide keskuse töötajate arv. See küündib praeguseks koos üleeuroopalise SALTO osaluse ja info ressursikeskuse ning rahvusvahelise noorte infovõrgustiku Eurodeskiga 28 inimeseni.
Alustas Eesti noorte saatmisega Prantsusmaale
„Mind huvitas just vabatahtlik teenistus,“ räägib 2005. aastal asutatud mittetulundusühingu Continuous Action kaasasutaja ja juhatuse liige Elen Brandmeister. Kuigi ta ise pole 2019. aastast enam nii aktiivselt organisatsiooni juures tegev – kuigi mõtetes ja toimetustega jätkuvalt kaasas –, mäletab ta hästi selle eellugu ja algusaastaid. Esimeste Euroopa projektidega puutus ta kokku juba 2001. aastal, kui asus koos pikalt Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendust juhtinud Heidi Paabortiga neid Põltsamaal Juventuse-nimelise organisatsiooni abil ellu viima.
„Ma sain mingite rahvusvaheliste kohtumiste kaudu teada, et ka selline võimalus on olemas. Mäletan, et oma esimest vabatahtlikku ei saatnud ma mitte ühegi organisatsiooni alt, vaid see oli prooviprojekt, kuhu mu kursaõde Marta läks. Ta läks Prantsusmaale Pariisi lähedal asuvasse Nouvelle-Orléansi. Marta elab siiamaani Prantsusmaal, tal on mees ja kaks last,“ meenutab Brandmeister. See projekt ei olnud veel Eesti büroost rahastatud, vaid mujalt.
„Esimesed vabatahtlikud saatsin juba Juventuse alt. Ma töötasin sel ajal kurtide koolis, mistõttu saatsin kaks oma õpilast lühiajalisse vabatahtlikku teenistusse. Siis läksid üks kurt tüdruk ja üks kuulja tüdruk, kes olid just 18aastaseks saanud, Roubaix’sse Prantsusmaal,“ lisab Brandmeister, viidates 2003. aastal toimunud projektile. Ta märgib, et tema jaoks on just kaasavad projektid alati suurema tähelepanu all olnud. „Esimene kogemus oligi mul vabatahtlike saatmisega Prantsusmaale,“ tõdeb pikaajaline noorteprojektide tegija.
Kõik tema enda välismaal käimised ja seal saadud kontaktid viisidki selleni, et 2005. aastal loodi Continuous Action. „Et saaks neid häid võimalusi pakkuda ja Eesti noori välismaale vabatahtlikuna saata,“ põhjendab Brandmeister. Ta mäletab, et teadlikkus programmist ei olnud tol ajal väga suur ja kohati võis ka tunduda, et see kõik oli liiga hea, et tõsi olla. „See, et ka erivajadustega noored kuskile minna saavad, oli väga ebatavaline,“ põhjendab Brandmeister.
Ta ise töötas toona Saku vallas lastekaitsetöötajana ja suutis ära põhjendada erinoorsootöötaja ametikoha loomise. „Meil oli 2005. aastal ka projekt, kus Saku valla noortekeskusse tuli Kreeka pimedate koolist lühiajaline vabatahtlik,“ meenutab ta. See sai aga võimalikuks seetõttu, et Saku valla erinoorsootöötaja oli käinud koos Brandmeistriga ühel noortevaheseminaril kaasas.
„Ta sai seal tuttavaks Giorgosega Kreekast. Neid ühendas ühine muusikamaitse – talle meeldis muusikat mängida. Giorgos ei olnud päris pime, vaid vaegnägija. Nende omavaheline suhtlus viiski selleni, et ta tuli suvisel ajal Saku noortekeskusesse, et olla vastloodud skeitpargis DJ, mängida seal muusikat,“ räägib Brandmeister.
Pilt: Elen Brandmeister (vasakul) 2012. aastal koos Hispaania projektipartneriga. (erakogu)
Kui EstYES alustas kohe algusest peale pikaajaliste vabatahtliku teenistuse projektidega, siis Continuous Action esialgu lühiajalistega. Küll aga ei jäänud nad ainuüksi nende juurde, vaid õige pea saadeti Eesti noori ka pikaajalisse teenistusse ja seda nii mujale Euroopasse kui ka väljapoole Euroopat, näiteks Ladina-Ameerikasse ja Aasiasse. Juba 2006. aastal käis Brandmeister ise projekti ettevalmistaval kohtumisel Mehhikos.
Continuous Actioni põhikirjas on ühe eesmärgina nimetatud elukestva õppe võimaldamist ja see on olnud ka nende noorteprojektide üks kandvamaid väärtusi. „See sundis tegutsema igal tasandil – nii indiviidi kui ka kogukonna – iga projekt kaasas ka vabatahtlike perekondi ja kogukondi, kuhu nad läksid. Nende inimeste kaudu projektide mõju levis ja see oli ka peamine põhjus, miks neid projekte teha,“ ütleb ühingu looja.
Vabatahtlikud said jätkata ka pandeemia tingimustes
Aleksandr Kurušev EstYESist meenutab, kuidas Euroopa vabatahtlik teenistus on viimase paarikümne aasta jooksul kuulunud erinimeliste programmide koosseisu, kuigi sisu on paljuski samaks jäänud. „Seal oli Youth for Europe, Youth, Youth in Action ning hiljem tuli Euroopa solidaarsuskorpus ja Erasmus,“ loetleb ta. 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kasvas ka Eestile eraldatud noorteprojektide eelarve. EstYESi juhataja sõnul said nad paari aastaga vabatahtlike arvu juba kahekordistada ning nii on see aasta-aastalt kasvanud.
Suurim aastane vabatahtlike arv on EstYESil olnud perioodil 2020–2021. „Covidi ajal oli Euroopa vabatahtlik teenistus ainus asi, mis toimis – kui sa tuled pikaks ajaks, siis karantiini ajal ei ole vahet, kas istud kodus Itaalias või siin,“ ütleb Kurušev. Kõik EstYESi projektid viidi ka koroonapandeemia ajal ellu nii, nagu plaanitud. „Meil oli väga palju välisvabatahtlikke siin,“ kinnitab ta. Selle kaheks aastaks antud rahastusega võõrustas Eesti noorsootööühing siin kokku 68 välisvabatahtlikku.
„Nüüd see arv natuke kahaneb, sest rahastus on väiksem, mitte selle pärast, et me ei oleks võimelised rohkem vabatahtlikke vastu võtma,“ ütleb Kurušev. Ta toob ka välja, kuidas Euroopa solidaarsuskorpuse kaudu oli esimesel paaril aastal võimalik varasemast palju rohkem raha taotleda, kuid nüüd on vahendid taas vähenenud. Kui esimeseks kaheks aastaks sai organisatsioon kokku 700 000 eurot, siis nüüd on organisatsiooni aastane rahastus programmi poolt umbes 200 000 eurot. Kurušev ise pakub põhjuseks seda, et viimase 15 aastaga on kasvanud ka nende organisatsioonide arv, kes tahavad vabatahtlikkuse programmist osa võtta.
Kuigi programmi algusaastail tundus talle, et koordineerivate organisatsioonide rolli kas alahinnati või isegi seati küsimärgi alla – kuna siis ei olnud veel selliseid professionaalsete projektitegijate organisatsioone nagu praegu ning nende kontseptsioon oli ka võõras –, kiidab ta, et nüüdseks on Eesti üks neid väheseid riike, kus vabatahtliku teenistuse projektide puhul paneb büroo väga palju rõhku just koordineerivate organisatsioonide toetamisele.
Nii soovitatakse alustavatel saatvatel või vastuvõtvatel organisatsioonidel tihti teha esimesed projektid koordineerivate organisatsioonidega, et nad saaks hiljem ka endale akrediteeringu teha ja siis juba iseseisvalt edasi liikuda. „Paljud on meie juurde jäänud, aga mõned on ka oma teed läinud – me aitame neil kasvada ja selle kogemuse saada,“ ütleb Kurušev. EstYESil endal on praegu Eestis ligikaudu 30 partnerit, kellele nad aitavad välisvabatahtlikke vahendada.
Täpselt nii nagu EstYESil kasvas aasta-aastalt vahendatavate vabatahtlike arv, oli see ka Continuous Actionil. Juba esimese nelja aastaga tegi see korraliku hüppe. „2009. aastal oli meie projektide osalejaid kokku 115, neist 87 olid tulnud Euroopa vabatahtliku teenistuse projektide kaudu,“ meenutab Elen Brandmeister. Valdavalt oli tegu vabatahtlike saatmisega, üksikud võeti ka Eestisse vastu. Kuigi juba 2008. aastast hakkas ühing pakkuma oma võimalusi ka teiste Euroopa riikide noortele, on Eesti noored alati olnud ja jäänud ühingu jaoks kõige tähtsamaks.
Pilt: EstYesi EVS projektid hõlmavad ka koolitusi ja muid informaalsemaid kohtumis välisvabatahtlikele. (erakogu)
Alates 2009. aastast on Continuous Actioni iga-aastane projektides osalejate arv jäänud enam-vähem samale tasemel, kuigi ka nende numbritele on üldises tegevuskeskkonnas ilmnenud suundumused mõju avaldanud. Näiteks esimesel koroonapandeemia aastal ehk 2020. aastal osales Continuous Actioni projektides 100 noort, kes küll mitte kõik ei olnud vabatahtlikud. 2022. aastal võttis otseselt vabatahtlike projektidest osa 35 noort ning sel aastal on organisatsioon saatnud ja vastu võtnud seni 41 vabatahtlikku.
Kui organisatsioon asus taotlema Brüsselist rahastust väljaspool Euroopat toimuvate projektide jaoks, tuli harjuda uute raskustega – nii sellega, et kulud jääksid ette antud summa sisse, kui ka sellega, kuidas arvestada ülekande- ja eri valuutade ümber arvestamise tasudega. Kuna kolmandates riikides ei olnud programmi agentuure, pidid kohapealsed koolitused vabatahtlikele organiseerima vastuvõtvad organisatsioonid.
Nii oli ka ühe 2009. aastal Colombias toimunud vabatahtliku teenistuse grupiprojektiga, kus osalesid Eesti ja Rootsi vabatahtlikud. „Siis oli vaja kõik tšekid selle kohta esitada,“ sõnab Brandmeister. Kui ta hakkas selle projekti aruannet koostama, siis avastas aga, et tšeki peal olid muu hulgas tubakas ja viski. „Siis ütlesin neile, et ei, ei, ei, see ei lähe,“ muigab Brandmeister. Tema sõnul oli väljapoole Euroopat saatmine põnev, aga ka keerukas. „Aruandlus läks küll keerulisemaks, aga hulljulgelt sai neid taotlusi tehtud. Seega see ei pidurdanud.“
Junckeri plaan tõi märgilise muutuse
Haridus- ja noorteameti Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse noorteprogrammide keskuse juhtaja Reet Kost märgib, et Euroopa noorte vabatahtlikkuse programmi arengus saab eristada kahte suuremat perioodi. Neist esimene algab 1996. ja lõpeb 2018. aastal, kui senine Euroopa vabatahtlik teenistus lakkas eksisteerimast ja alustas Euroopa solidaarsuskorpus, mis jääb teise perioodi. See on muutnud ka agentuuri rolli, kes nüüd pigem hindab ja seirab kvaliteeti ning toetab.
Nii nagu Aleksandr Kurušev juba eespool viitas, oli nende 22 aasta jooksul, mil Euroopa vabatahtlik teenistus eksisteeris, sel eri vorme. „See oli eraldi programmina, prooviprogrammina, programmi sees, siis taas eraldi programmina ja jälle programmi sees, kuid iseloom oli algusest peale sarnane,“ ütleb Kost. Ta meenutab, et Euroopa vabatahtlik teenistus sündis 1996. aastal Lissaboni lepingu täitmiseks: „Sel ajal oli Euroopa Liidu majanduses suuri probleeme, paljud noored jäid töötuks ja noorte osakaal kogu Euroopa rahvastikus oli väike.“
Toona vaadati noorte vabatahtlikkuse programmi ennekõike kui noorte tööhõive programmi. „Seda nähti rohkem oskuste, hoiakute ja kogemuse saamise programmina noortele, mitte ühiskonda üles ehitava programmina. Seda ta kahtlemata on ka olnud – programm annab võib-olla esimese töökogemuse, aimu iseendast ja tagasisidet, kelleks noor saada võiks. See on turvaline viis, kuidas ka kultuuridevahelises kontekstis ennast arendada ja siseneda tööturule teadlikumana,“ kirjeldab Kost.
Euroopa solidaarsuskorpus sai aga 2018. aastal loodud suurema rõhuasetusega noore panusele kogukonda ja solidaarsuse suurendamiseks, kuna Euroopa oli selleks ajaks haaratud rändekriisi ja teistesse pingetesse. „See oli tegelikult poliitiline algatus. Selle käivitas president Junckeri kõnes „Olukorrast Euroopa Liidus“ välja öeldud mõte, mille peale pidi Euroopa Komisjon end mobiliseerima ja hakkama looma midagi väljaspool seda raamistikku, mis juba eksisteeris,“ räägib Kost.
Tema sõnul on solidaarsuskorpuse loomine oluline samm edasi, kuna noori ei vaadelda enam otseselt majanduse mootorina, vaid pigem potentsiaali omava väärtusena. „Selle kaudu on see programm kindlasti tugevnenud. Kui palju see on nüüdseks oma suunda muutnud, sõltub sellest, kuidas agentuurid ja organisatsioonid tööd on teinud,“ usub noorteprogrammide keskuse juhataja. Eesti vabatahtlikke saatvad ja vastuvõtvad organisatsioonid on läbi kahe nimetatud perioodi jäänud valdavalt samaks.
Mis puudutab Euroopa solidaarsuskorpuse vahendeid üleüldiselt, siis seni on need jäänud sarnasele tasemele, nagu olid 2020. aastal, kuigi probleemid Euroopas on viimaste aastatega ainult kasvanud. „Nüüd on Euroopa Liidu lisavahendeid hakatud mobiliseerima, et vabatahtlikku teenistust ja solidaarsustegevusi rohkem toetada,“ ütleb Kost. Tema sõnul on selle järele ka väga suur vajadus, kui arvestada muu hulgas pärast 2022. aasta veebruari Euroopa Liidu riikidesse sisserändavaid Ukraina noori.
Samuti räägib Kost, et Euroopa solidaarsuskorpuse rahastust on palju mõjutanud see, et alguses ei olnud programmi kaasatud naabruspiirkonna riigid, mistõttu oligi alguses liikmesriikidele jagatud vahendeid rohkem. Samuti tuleb arvestada, et nii mõneski teises riigis on nõudlus programmi vahendite järele olnud tunduvalt väiksem kui siin. „Eestis me tunnetame seda, et meil on raha kogu aeg vähe, kogu eelarve on alati täielikult ära kasutatud,“ ütleb noorteprogrammide keskuse juhataja. Tegu on viimase seitsme aasta suundumusega.
Aleksandr Kurušev EstYESist tõdeb, et tema jaoks on siiski siiamaani natuke arusaamatu, miks tuli programm, millel 2016. aastal oli täitunud 20 aastat ja mis oli ennast tõestanud, ümber teha. „Minu jaoks oli natuke rumal visata ära toimiv asi, mida igal pool väga hästi teati, ning võtta selle asemel kasutusele uus programm, mille puhul tuli uuesti pingutada, et inimesed teaksid, millega on tegu. See tõi korraliku segaduse kaasa,“ leiab ta. Kuruševi sõnul vabatahtlike saatmine mitmes riigis, sealhulgas Eestis, seetõttu alguses vähenes, kuna noored ei saanud enam aru, millega on tegu.
Küll aga peab ta Euroopa solidaarsuskorpuse puhul tähtsaks paradigma muutust, kus varasemalt noore arengu fookuselt nihkus programmi kese rohkem solidaarsusele. „Loomulikult on endiselt oluline, et ka vabatahtlik oleks toetatud, kuid tähtis on ka see, mida head teeb ta selle kogukonna või projekti jaoks, kuhu ta läheb,“ ütleb EstYESi juhataja. Tema meelest on programm nüüd rohkem tasakaalus.
Eraldi suund kogukonnaprojektidele
Seda, et Euroopa solidaarsuskorpus on pigem kogukonnale suunatud, rõhutab ka programmi kõrvale loodud väiksem kohalike solidaarsusprojektide programm, mida on võimalik teha ühtlasi piiriüleselt. „Seal me näeme hästi palju kogukonna mõõdet, kogukonna vajadustele tähelepanu pööramist – olgu see siis noorte vaimne tervis, noorte emade toetamine ja nende ühiskonda kaasamine, Toidupanga teemad, noorte tervis või kogukonna ees seisvate väljakutsete lahendamine,“ ütleb noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost.
Tema kinnitusel on agentuur teinud päris palju tööd selle programmi alase teadlikkuse suurendamiseks. „Eestis oli esimeses taotlusvoorus 34 taotlust, mis on päris hea tulemus, sest 18–30aastast noort on raske noorsootöösse kaasata,“ ütleb Kost. Samas tõdeb ta, et selle programmi eelarve võrreldes Erasmus+ kogueelarvega on väga väike, sisuliselt kümme korda väiksem. „See on tõesti väike nunnu programm, mis kõigile meeldib ja mil on tõeline maailmaparandamise eesmärk,“ rõhutab ta.
Suur muutus, mis on Euroopa solidaarsuskorpusega kaasa tulnud, on varasemast tunduvalt lihtsam asjaajamine. „Selle seitsmeaastase või programmiperioodi pikkuse – olenevalt sellest, millal liitutakse – kvaliteedimärgise omamine on kindlasti organisatsioonidele ka tunda, kuna igal aastal ei pea esitama taotlusi eri taotlusvoorudesse, vaid organisatsioon teeb ühe lihtsustatud rahataotluse, mis tugineb sellele kvaliteedimärgisele,“ räägib Kost. Juba kvaliteedimärgise taotlemisel peavad organisatsioonid kindlaks määrama noorte vabatahtlikega seotud strateegilise eesmärgi.
Seda, et programm on muutunud 2018. aastast paindlikumaks, tõdevad ka organisatsioonide esindajad. „Varem me tegime iga vabatahtliku kohta ühe projekti – ühe taotluse pidi esitama vastuvõttev, teise saatev organisatsioon ning mõlemad bürood pidid taotlused kinnitama. Alles siis sai midagi teha. Nüüd tagab kvaliteedimärgis, et me saame igal aastal rahastuse. Lihtsalt teeme plaani, kui palju vabatahtlikke me sel aastal saame võtta, kuhu nad lähevad ja kui pikaks ajaks,“ ütleb Aleksandr Kurušev EstYESist.
„Kuigi see taotlusvorm on alati olnud keerukas ja nüüd läks ka online’i, aga kuni sa oled kohanemisvõimeline ja suudad enda jaoks ära põhjendada seda ideed – mida see projekt tähendab nende noorte jaoks –, siis ei ole ka rahastuse taotlemine takistus,“ ütleb Elen Brandmeister. Tema sõnul on nad 2005. aastast saanud kõigile oma headele ideedele alati rahastuse ja kui välja jätta üks projekt, kus nad liiga jäikade reeglite tõttu lõpuks rahastusest loobusid, on need kõik ka edukalt ellu viidud.
Programmi mõju on raske alahinnata
„See lause, et EVS muudab elusid, peab kindlasti paika. Ma olen meie endisi vabatahtlikke kohanud maailmas ringi reisides nii lennujaamades kui ka lennureisidel,“ räägib Brandmeister. Ta meenutab 2019. aasta puhkusereisi Mauritiusele, kus Continuous Action ei ole ühtegi projekti teinud. „Kuidagi aga kirjutas mulle üks endine vabatahtlik, kes käis Keenias ja ütles, et saame kokku – tema elab nüüd siin ja abiellus,“ meenutab Brandmeister.
Tema sõnul on see üks näide, kuidas vabatahtlikkuse projektid võivad noorte elusid väga suurel määral mõjutada, kuni selleni välja, kus nad lõpuks otsustavad elada ja töötada. Ka toob pikaajaline projektitegija välja, et tihti jääb just esimene vabatahtlik nii kogukonnale kui ka teda vastu võtnud organisatsioonile väga selgelt meelde.
„Alguses võib teda olla keerulisem sinna väiksemasse kogukonda lõimida, aga mõju on ulatuslikum kui suurema linna kontekstis, kuhu vabatahtlik tuleb tihti eeldusega, et tal on siin lihtsam ja mugavam,“ räägib Brandmeister. Tema sõnul on selgelt näha vahe selle vahel, kui nad võtavad mõne vabatahtliku vastu Tallinnas või kui ta osaleb projektis mõnes väiksemas kohas, nagu Viljandis. Viljandis näiteks majutab ühe lasteaia juhataja välisvabatahtlikku oma kodus.
Noorsootööühingu EstYES juhataja Aleksandr Kurušev ütleb, et vabatahtlike projektide edukus oleneb tihti sellest, millise ettevalmistuse ja ootustega noored Eestisse tulevad. „Sellest sõltub väga palju. Meil oli üks selline juhtum viis või seitse aastat tagasi, kus Saksamaalt tulid kaks vabatahtlikku, kelle me panime Lasnamäele elama,“ meenutab ta. Üks hetk tulid aga noored rääkima, et neile ei meeldi seal elada, kui kinnisvaraturul on märksa ilusamaid kortereid. „Ma arvan, et neil ei olnud realistlikud ootused,“ ütleb Kurušev.
Ta ise usub, et noortel on erinevad motiivid, miks nad otsustavad veeta teatud aja oma elust vabatahtlikuna. „Kui me võtame sakslased, siis neil on kombeks pärast kooli mitte kohe minna ülikooli, vaid võtta vaheaasta ja veeta see kuskil vabatahtlikuna – neil on see juba nii ette nähtud,“ ütleb EstYESi juhataja. Enamik Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlikke on noored, kes on kas juba lõpetanud ülikooli või seda tegemas.
Nende koolilõpetajate kõrval on ka „noori“, kes liginevad juba 30. eluaastale, kuid mahuvad vanuse poolest veel programmi. „Nad ütlevad, et pole seda kunagi teinud ja see on nende viimane võimalus proovida,“ kirjeldab Kurušev. Need vabatahtlikud valivad oma projekte juba väga teadlikult teema järgi. On ka vabatahtlikke, kes tulevad nii Euroopa kui ka kolmandatest riikidest ning soovivad Euroopasse pääseda ja näevad vabatahtlikus teenistuses võimalus siia edasi õppima ja töötama jääda.
Pilt: Aleksandr Kurušev koos EstYESiga sai sel sügisel rahvusvahelise vabatahtliku tegevuse edendamise eest ka tunnustuse. (foto autor Karoliine Aus)
„Vabatahtliku teenistuse populaarsus on kindlasti ajas kasvanud. Kui me vaatame Eesti noorte huvi Euroopa noorteportaalis, siis on ka see väga suur,“ sõnab noorteprogrammide keskuse juhataja Reet Kost. Ta kiidab, et see on EstYESi ja Continuous Actioni sarnaste organisatsioonide hea töö tulemus. Samas tõdeb ta, et neis küsimustes on Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega väga raske võrrelda, kuna puudub hea võrdlusmaterjal ehk andmed.
Kost on seda meelt, et vabatahtliku teenistuse mõju on noorte arengule suur ennekõike seetõttu, et tegu on valdavalt pikaajalise tegevusega, mis muudab juba inimese harjumusi ja mõttemaailma. Kindlasti on vabatahtlik teenistus parim meede ka mitteõppivate ja -töötavate noorte kaasamiseks. „Organisatsioonid peaksid saama veel rohkem tuge, et nad tegeleksid sellega süsteemselt,“ leiab Kost.
Ka näitavad esimesed uue programmi monitooringu tulemused, et mida selgemini on programmi eesmärgid määratletud ja see programmi nimes ning tegevuses väljendub, seda selgem on ka noorte motivatsioon selles osaleda. „See näitab, et Euroopa solidaarsuskorpuse teenistusi ja solidaarsusprojekte soovitatakse väga suures ulatuses teistele noortele. Nende kogemus selle programmiga on ülihea – sellega on kaasnenud keskkonnateadlikkuse ja kodanikuaktiivsuse kasv ning suurenenud on demokraatlikes protsessides osalemine.“
Eesti riik võiks kaaluda riigisisest teenistust
Nüüdseks on käivitatud ka uue seitsmeaastase programmi (2021–2028) vahehindamine, mille tulemused selguvad 2024. aasta keskpaigaks. „Euroopas räägitakse väga palju sellest, et Euroopa solidaarsuskorpus on kindlasti vajalik ja kasulik meede ning võiks olla ka palju rahamahukam, et rohkemate noorteni jõuda,“ ütleb Reet. Mõtiskletud on ka selle üle, et võib-olla vabatahtliku teenistus ei pea kestma 11–12 kuud, vaid võiks olla mõnevõrra lühem.
Üks idee, mida tuleviku vaates on veel arutatud, on ringlev vabatahtlik teenistus, kus noor alustab teenistust oma kodumaal, on seal teatud arvu kuid ja seejärel siirdub välismaale. „Muidugi siis peab riik ka panustama. Katseprojekt pidi hakkama juba mitu aastat tagasi ka Eestis, aga kogu aeg on mingi häda,“ ütleb Aleksandr Kurušev EstYESist, kes praegustes eelarvekärbete tingimustes peab seda ebatõenäoliseks.
Kui väga paljudes Euroopa riikides – näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias ja Luksemburgis – on üle-euroopaliste programmide kõrval ka riigisisesed programmid ning pärast keskkooli lõpetamist võetakse väga tihti vaheaasta, siis Eestis midagi sellist ei ole. „Mul on äärmiselt kahju, et nende aastakümnete jooksul ei ole Eesti riik märganud vabatahtliku teenistuse või vabatahtliku tegevuse toetamise vajadust,“ nendib ka Reet Kost.
Samas on ettepanekuid selleks haridus- ja teadusministeeriumile tehtud korduvalt. „Kui me vaatame vabatahtliku tegevuse mõju noortele, siis teiste aitamine ja toetamine ning ühiskonda panustamine mõjub tugevalt vaimsele tervisele ja seda just positiivses võtmes,“ räägib Kost. Kui vaadata, mis probleemidega tänapäeva Eesti noored maadlevad, siis isegi lühiajaliste programmide puhul võiks ka riik õla alla panna ja nendes noorte arengu seisukohalt väärust näha. Seni on riik öelnud, et raha selle jaoks ei ole.
„See, mida vabatahtlik teenistus noorele annab, ei ole tegelikult ajas muutunud. Praegu teavad noored veel paremini, mida võiks üks selline projekt anda, ja nad oskavad veel paremini sellesse sügavuti minna,“ ütleb Elen Brandmeister Continuous Actionist. Temagi on seda meelt, et ka Eesti võiks kaaluda kas tsiviilteenistuse laiemat kasutuselevõttu või riigisisese vabatahtliku teenistuse programmi algatamist.
„Tänases kontekstis ma imestan, et ikka veel ei ole me jõudnud sinnamaale, kus noored saaksid rohkem kogukonda panustada, kuigi sellest on üle kümne aasta räägitud. Endiselt valitseb mõtteviis, et me peame Euroopast tuleva küll vastu võtma ja rakendama, aga me ei ole loonud ühenduslüli, et selline kogukonna või ühiskonna teenimine võiks olla noore üks arengu osa. Alati ei pea riigist välja minema. Valmisolek peaks meil praeguseks olemas olema, aga just riigi tasandil jääb sellest puudu,“ põhjendab ta.
Ajajoon: programmist on kasu saanud tuhanded noored
Allpool on esitatud nii nende noorte arv, kes on osalenud eri programmide raames ellu viidud vabatahtliku teenistuse projektides ja keda on toetatud Eesti agentuuri vahenditest perioodil 2000–2023, kui ka noorsootööühingu EstYES vabatahtliku teenistuse projektides – mis on valdavalt olnud vastuvõtvad projektid – osalenute arv. Kokku on Eesti agentuur 23 aasta vältel toetanud 2931 noore vabatahtlikku teenistust.
* EstYES on ka teistel aastatel vabatahtlikke vahendanud, kuid ennekõike on esitatud programmi seisukohalt olulisemad aastad ja vabatahtlike arv (toim).
| Aasta | Eesti agentuuri kommentaar |
| 2000 | Teenistusprojektide valdkonnad Eestis: sotsiaalhoolekanne, noorsootöö ja keskkond |
| 2004 | Eesti eelarve kolmekordistus |
| 2005 | Eesti oli ELi liige ja sai riikide/partnerite mõistes ka vabatahtlikus teenistuses tiibu sirutada |
| 2010 | Siin toimus pööre, kus hakkasime Eesti eelarvest suuremas ulatuses Eestisse sisse tulevaid välismaa noori toetama. Nii koolid kui ka lasteaiad on 2010. aastal näidanud EVSi vastu üles suurt huvi. Koolidest on vabatahtliku vastuvõtmiseni jõudnud esimene kutseharidusasutus – Kehtna majandus- ja tehnoloogiakool |
| 2017 | Üle aegade suurim vabatahtliku teenistuse Eesti eelarve (1 275 619 eurot), edaspidi hakkab see taas vähenema |
| 2018 | Üleminek eraldiseisvale uuele programmile Euroopa solidaarsuskorpus |
| 2019 | Toetasime taas rohkem väljaminevaid Eesti noori |
| 2020 | Kõige suurema toetatud noorte arvuga aastakäik. Toetasime taas rohkem väljaminevaid Eesti noori (187 Eesti vs. 74 välisnoort). Programmis osaleda soovivad noored peavad ennast registreerima Euroopa solidaarsuskorpuse portaalis, kus oli 2020. aasta lõpu seisuga teiste hulgas ennast registreerinud ka 1644 Eesti noort |
| 2021 | Uue seitsmeaastase programmi Euroopa solidaarsuskorpus käivitumine 2018. aasta lõpust |
| 2022 | Toetatud noorte arv ületas taas 200 künnise |
| 2023 | Akrediteeritud organisatsioone Eestis on kokku 169, millest perioodil 2022–2023 olid aktiivselt kaasatud 84. Neist 35% on haridusvaldkonna, 35% anoorsootöö-, 10% sotsiaalhoolekande-, 8% kultuuri- ja ülejäänud spordi-, keskkonna- jm organisatsioonid |
- Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus
- Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma, Siiri Liiva
- Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!, Laura Välik
- Vabatahtlikkusel ei ole piire?, Anni Tetsmann ja Anett Männiste
- Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?, Hajara Tafida-Isa (Mondo)
- Mis motiveerib noori vabatahtlikuks hakkama?, Federica Demicheli, Davide Tonon, Michelangelo Belleti ja Dragan Atanasov
- Digivabatahtlikud tulevad appi nii inimõiguste kaitsel kui ka looduskatastroofide korral, Meelika Hirmo
- kommentaar Kaie Pranno
- Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele, Reet Hiiemäe
- Fantastiliselt vabatahtlik maailm, Jan Dorbek
- Ühendatud akadeemilised ja ametialaselt tunnustatud kvalifikatsiooniteed: Corki ülikooli kolledži noorsoo- ja kogukonnatöö bakalaureuse- ja magistriõppe juhtumiuuring, Cindy O`Shea
- Noortevaldkonna töötajate eneseareng – kas teadvustatud või juhuslik tegevus või hoopis koormav kohustus?, Airi Park
- Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikkus riskikäitumisega noorte hulgas, Annegrete Johanson
- Vabatahtliku tegevuse roll tänapäeva – ka noorte – töökultuuris, Evelyn Parv
- Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?, Marten Lauri
- Näiteid vabatahtlikkusest: kuhu mu tunnid kadusid?, Ave Mellik
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
