fbpx

Airi Park

Oleme harjunud eristama noortevaldkonda näiteks üldhariduskoolis toimuvast õppest muu hulgas selle poolest, et noorsootöös ja huvihariduses tegutsevad noored vabatahtlikult, kuid formaalhariduses peab osalema koolikohustuse tõttu. Noorsootöös osalemisest võib saada sujuvalt vabatahtlikuna tegutsemine. See omakorda võib, aga ei pruugi kasvada karjääriks noortevaldkonnas ja enesetäiendus võib jääda pigem juhuslikuks. Kas valdkonnas oodatakse, et töötajad tegutseksid rohkem vabatahtlikuna? Kuidas seostub potentsiaalselt (pool)vabatahtlikuna tegutsemine noortevaldkonna töötajate enesearenguga? Kas pädevuste arendamine tugineb motivatsioonile, kohustusele, juhuslikkusele või ei tegeleta enda tööalase arendamisega üldse? Kui suur on töötajate motivatsioon teadvustatud enesearenguks, kui valdkonnas puuduvad selleks nõuded ja raamistik? Ja kuidas seostub see kõik valdkonnas pakutavate teenuste ja tegevuste kvaliteediga? Kõikidele nendele küsimustele ma ei pruugi osata vastata, kuid saan veidi enda mõtteid nendel teemadel avada.

Töötajate haridus ja tulevikureform

Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuringu1 alusel on Eestis ligi 12 300 noortevaldkonna töötajat2, kuid võib eeldada, et vabatahtlikult tegutsevaid inimesi see arv ei kajasta. See tähendab, et noortevaldkonna töötajaskond on tegelikult veel suurem. Kui vaadata valdkonna töötajate haridust, siis vähemalt magistrikraadiga töötajaid on eelkõige huvikooli õpetajate seas ning kesk-, keskeri-, kutsehariduse või madalama haridusega töötajaid on enim noorsootöötajate hulgas. Andmete alusel ei ole peaaegu pooltel neist kõrgharidust3.

Kui ei ole kindlaks määratud, milline erialane väljaõpe või pädevused peavad töötajal olema, siis ei saa eeldada, et töötajad oleksid tööle asudes sarnase ettevalmistusega. See omakorda tingib teenuste ebaühtlase kvaliteedi. Noortevaldkonna arengukava 2021–20354 üks eesmärkidest on kvaliteetse noorsootöö kättesaadavuse suurendamine, sealhulgas töötajaskonna pädevuste arendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks valmistatakse praegu ette noorsootöö seaduse muutmist ja kvalifikatsiooninõuetele ülemineku reformi.

Kvalifikatsiooninõuetele üleminek on oluline, sest seab ühtsed tingimused ühele tähtsamale kvaliteeti mõjutavale tegurile – tegevuse läbiviijale. Samas võib kvalifikatsiooninõuete kehtestamine tingida olukorra, kus rangemate nõudmiste tõttu ei ole piisavalt töötajaid. Vabatahtlike roll tegevuste läbiviimisel võib hoopis kasvada – noorsootöö säilitamiseks otsitakse vabatahtlikke, kes noortekeskuse uksi lahti hoiaks, või pannakse asutused üldse kinni. Vajadus vabatahtlike järele väheneb, kui erialase väljaõppe saanud spetsialistile pakutakse väärilist palka. Noortevaldkonna tulevikustsenaariumides aastaks 20305 nimetatakse olukorda, kus on piisavalt kvalifitseeritud töötajaid ja väike piirkondlik ebavõrdsus, „Eesti utoopiaks“. Kuid kas me siiski ei peaks seda endale eesmärgiks võtma?

Palgast ja motivatsioonist

Arvestades, millised ootused noortevaldkonna töötajatele on (eesmärgistatud tegevuste korraldamine, noorte omaalgatuse ja ettevõtlikkuse toetamine, esmane nõustamine, noorteinfo ja rahvusvahelise noorsootöö võimaluste pakkumine jpm6), siis võiks öelda, et alla 700-eurone palk on justkui pooleldi vabatahtlik töö. Töötajaskonna uuringust7 saab selle kohta täpsemalt lugeda: „alla 700-eurost palka saab noortevaldkonna töötajatest registriandmete alusel 51%, alla 1000-eurost palka 64% ja alla 1300-eurost palka 78% töötajatest. Töötajad, kelle töökoormus on alla 0,75, teenivad 67% juhtudest alla 700 euro kuus (registriandmetealusel 71%).“ Madalama palga saajad on samuti eelkõige noorsootöötajad.8

Sellest ka minu oletus, et kui valdkonnas hakatakse nõudma kvalifikatsiooni, siis on lootust, et tõuseb ka palk ning tehtavat tööd väärtustatakse üha enam. Kui pakutava teenuse kvaliteet ühtlustub, saab ka ühiskond laiemalt kindel olla, et noor saab igal pool osa sarnase kvaliteediga tegevustest.

Proovides panna ennast nende töötajate kingadesse, kes teenivad põhimõtteliselt miinimumpalka, siis nende enesetäiendamise motivatsioon võiks olla kas väga suur, et saada paremini tasustatud tööle, või väga väike, panustades tööle vaid nii palju kui vaja, eriti kui palk ei olene omandatud pädevustest.

Õnneks ei pruugi noortevaldkonna töötajad nii pessimistlikud olla – isiklik ja tööalane areng on valdkonnas tegutsemiseks pigem motiveerivad tegurid9. Usun, et vähemalt osalist rolli enesearengus mängib siiski ka võimalus karjääriredelil tõusta. Magistritöös, milles uurisin valdkonna juhte (noortekeskuste juhte ja ametnikke), tuli välja, et sagedasti edutatakse juhtideks samas omavalitsuses tegutsevaid noorsootöötajaid10. Edutamise eelduseks ei ole tihti juhtimiskompetentside omamine. Samas eeldab noorsootöö korraldamise juhtimine kohaliku omavalitsuse tasandil juhtimiskompetentse, mille omandamist tuleb tööandjal toetada. Kuidas muidu seab ta valdkonna sihte ja kujundab arengusuundi omavalitsuses, juhib personali ja eelarvet.

Olen õnnelik, et üha enam räägitakse ka eraldi juhtide teadmiste ja oskuste täiendamisest, samuti huvihariduse õpetajate pedagoogilisest haridusest või noortekeskuse noorsootöötaja põhiteadmistest. Minu magistritöö on vaid üks pusletükk tervikust. See aga näitab, et liigume üha enam kvaliteedi soovimise ja tagamise poole ning kaugemale olukorrast, kus noorsootööd korraldatakse vaid seaduse11 täitmise pärast ja selle sisu ei olegi oluline.

Kõrgem kvalifikatsioon = suurem väärtus, sisu ja teadvustatud eneseareng?

Igat teemat veidi avades jõudsin ringiga tagasi noortevaldkonna töötaja kvalifikatsiooni ja seega töötaja enesearengu juurde. Ma loodan – ja ka töötajaskonna uuring12 toetab seda –, et noortevaldkonna töötajad on avatud enesetäiendamisele ning seda ei tehta pelgalt kohustusest. See on hea alguspunkt kvalifikatsiooninõuete määramisele, mida mõnes omavalitsuses on juba oma initsiatiivil tehtud – töötajalt eeldatakse kas (kõrg)haridust või noorsootöötaja või muud kutset. Ka täiendkoolituste variatiivsus toetab töötajate enesearengut. Valdkonna juhtidele on tulemas üha rohkem koolitusprogramme. Näiteks töötasin välja ja viisin esimest korda Eesti Noorsootöötajate Kogu nimel läbi omavalitsuste noortevaldkonna eest vastutavatele ametnikele mõeldud arenguprogrammi. Usun, et liigume riigina õiges suunas.

Juba astutud ja tulevased sammud toetavad valdkonna suuremat väärtustamist. Nagu eespool juba mainisin: kui valdkonna tase ja kvaliteet on kogu Eestis ühtlane, on ka lihtsam ühiskonna teadlikkust ja arusaama noortevaldkonnas tehtavast parandada. Olen rõõmus, et juba praegu pöörab ajakirjandus üha rohkem tähelepanu valdkonnale ja aspektidele, mida just kvalifikatsiooninõuded parandada aitavad – näiteks arusaam, et noortekeskustes ei mängita ainult lauamänge, vaid pakutakse mitteformaalset õpet, või et huvikoolide õpetajatel peaks olema erialane kõrgharidus ja pedagoogilised kompetentsid. Siiski tasub kõikidel osalistel pingutada, et omandatud teadmised ja oskused väljenduksid ka palgas.

Naasen pealkirjas ja sissejuhatuses esitatud küsimuste juurde. Kas valdkonnas on ootus, et töötajate seas peaks olema rohkem vabatahtlikuna tegutsemist? Mõnes mõttes jah. Vaadates kasvõi palka, siis sisu ja palganumber väga tihti kooskõlas ei ole ning ma tõlgendan seda kui ootust poolvabatahtlikule ja missioonitundest tehtavale tööle. Kindlasti on see teema, millega kõik noortevaldkonnas töötavad inimesed peaksid üheskoos tegelema. Alustada tuleks tehtava töö kvaliteedi ühtlustamisest üle Eesti.

Kuidas seostub potentsiaalselt (pool)vabatahtlikuna tegutsemine noortevaldkonna töötajate enesearenguga? Kas pädevuste arendamine tugineb motivatsioonile, kohustusele, juhuslikkusele või ei tegeleta enda tööalase arendamisega üldse? Kui suur on töötajate motivatsioon teadvustatud enesearenguks, kui valdkonnas puuduvad selleks nõuded ja raamistik? Olen optimistlik, et töötajad võtavad enesearengut siiski võimaluse, mitte kohustusena. Sageli on see siiski juhuslik – valdkonnas pakutakse koolitusi, mis vastavad rahastusnõuetele (nt kindlal teemal), kuid õnneks on ka nii-öelda riiklik tellimus, kasvõi strateegilistele partneritele. Enesearendamine annab ka võimaluse maailma näha, osaledes õpirännetes ja rahvusvahelistel koolitustel. Kuid kindlasti on neid, keda motiveerivad nõuded ja raamid. Seega töötame üheskoos, et need luua.

Kuidas see kõik seostub valdkonnas pakutava teenuse ja tegevuste kvaliteediga? Ütleksin, et seos on loogiline: kvaliteetset tööd saavad teha vaid kvalifitseeritud ja pädevad töötajad. Tasub aga meeles hoida, et kvalifitseeritud töötajate leidmiseks tuleb maksta ka väärilist palka. Kui formaalhariduses on sellega hakkama saadud, siis saame ka meie, noortevaldkond.

Kas eneseareng on võimalus või kohustus? Suuremalt jaolt siiski võimalus, kuid loomulikult on igas valdkonnas neid, kes võtavad muutuseid kohustuse ja koormana. Vaadates noortevaldkonna paindlikkust, siis on suurem osa loodetavasti siiski entusiastlikud enesearengu eest seisjad.

Olgem üksteisele eeskujuks – harime ja täiendame end, tõendame vajalike teadmiste olemasolu noorsootöötaja või muu valdkonna kutse taotlemisega ning jagame kogemusi kolleegidega. Tutvume valdkondlike uuringutega, näiteks nende värskete uuringutega, mida selles artiklis mainisin. Oleme eeskujuks teistele töötajatele ja noortele.


  1. Balti Uuringute Instituut. (2023). Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuring. https://www.hm.ee/eesti-noortevaldkonna-tootajaskonna-tootingimuste-uuring?view_instance=0&current_page=1
    ↩︎
  2. Noortevaldkonna saab sisuliselt jaotada kaheks: noorsootöö ja huviharidus. Noorsootöö all on omakorda mitu tegevussuunda, näiteks huvitegevus, laagrid, malevad, avatud noortekeskused.
    ↩︎
  3. Ibid. ↩︎
  4. Noortevaldkonna arengukava 2021–2035. https://www.hm.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/ministeerium/strateegilised-alusdokumendid-ja-programmid#noortevaldkonna-aren ↩︎
  5. Haugas, S., Kendrali, E. (2022). Noortevaldkonna tulevikustsenaariumid. Tallinn: Mõttekoda Praxis. https://api.hp.edu.ee/sites/default/files/2022-10/Noortevaldkonna_tulevikustsenaariumid_L%C3%B5pparuanne%20%282%29.pdf ↩︎
  6. Lahendaja. Nutikate noorsootöö mudelite kogumik (2022). https://harno.ee/sites/default/files/documents/2022-10/Veebifail_Lahendaja_v2_web.pdf 
    ↩︎
  7. Balti Uuringute Instituut. (2023). Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuring. https://www.hm.ee/eesti-noortevaldkonna-tootajaskonna-tootingimuste-uuring?view_instance=0&current_page=1 ↩︎
  8. Ibid. ↩︎
  9. Ibid. ↩︎
  10. Park, A. (2023). Andragoogilistele põhimõtetele tugineva strateegiadokumendi loomine noortevaldkonna juhtide toetamiseks. https://www.etera.ee/zoom/199740/view?page=1&p=separate&tool=info&view=0,88,2263,3420 ↩︎
  11. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/KOKS#para6
    ↩︎
  12. Balti Uuringute Instituut. (2023). Eesti noortevaldkonna töötajaskonna töötingimuste uuring. https://www.hm.ee/eesti-noortevaldkonna-tootajaskonna-tootingimuste-uuring?view_instance=0&current_page=1
    ↩︎

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email