Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?

Oli aasta 2011, kui olin aastake hobi korras kujundanud ja küljendanud erinevaid reklaammaterjale ning olin värskelt omandanud bakalaureusekraadi. 22aastasena otsisin lisaks erialasele palgatööle võimalusi, kus oma küljendaja- ja kujundajaoskusi – minu suure hobi – proovile panna. Juhuslikult leidsin Vabatahtlike Väravast (www.vabatahtlikud.ee) Varjupaikade MTÜ kuulutuse, kus uhiuue ajakirja jaoks, mis sel ajal veel nimetu oli, aga mis nüüd kannab nime Käpa All, küljendajat otsiti. Kuulutus kõnetas mind ja otsustasin kätt proovida, et ise edasi areneda. Novembris, kümmekond aastat hiljem, sai valmis ajakirja 34. number. Sellest, kuidas vabatahtlikuna tegutsemine aitab elus läbi lüüa ja mida saaks riik teha selle soodustamiseks, järgmine lugu räägibki.

Vabatahtlikuna tegutsemine = töökogemus

Olgugi et riigiteaduste bakalaureuseõpingutest lähtudes oli mu kutsumus töötada riigiametniku ja mitte küljenda-kujundajana, siis kujutleme teistsugust pilti – ma olen 22aastane noor, peaaegu olematu töökogemusega, ja otsin omale reklaammaterjalide kujundaja või küljendajana tööd. Pane nüüd ennast tööandja kingadesse. Kas sa valiksid kandidaadi, kellel on palju pealehakkamist, aga olematu kogemus, või kandidaadi, kellel on vabatahtliku töö kogemus kandideeritavas valdkonnas? Ilmselt pole küsimust, või mis?

Ma olen veendunud, et vabatahtlikuna tegutsemine arendab inimest. Kui ma vaatan 2011. aastal ilmunud esimest numbrit, siis see on – võib-olla ajale kohasena – üsna askeetlik. Hiljuti ilmunud number see-eest on lihtne, visuaalselt paremini haaratav ja ilmselt ka professionaalsem. Vabatahtlikuna tegutsemine avab ka uusi uksi – uued kontaktid, uued tuttavad ja uued võimalused ennast proovile panna võivad just nimelt sündida vabatahtliku tegevuse käigus. Mitme inimesega, kellega ma vabatahtlikuna kokku puutusin, olen hiljem kohtunud ka siseministeeriumis töötades ja nendega on koostöö tegemine palju kergem.

Seega, kui ma otsustaksin teha karjääris kannapöörde ja kandideerida tööle mõnda reklaamiagentuuri või trükikotta, siis ma märgiksin päris kindlasti oma CVsse vabatahtlikuna töötamise kogemuse.

Noorte vabatahtlikkus – kasutamata potentsiaal

2018. aastal tehtud vabatahtlikus tegevuses osalemise uuringu andmetel on 19% vabatahtlikest 15–24aastased noored ja 69% sama vanadest noortest vabatahtlikud. See on hea näitaja, aga vanemate inimeste hulgas väheneb vabatahtlike osakaal märkimisväärselt, mis viitab noorte potentsiaali alakasutamisele. Ometi on noored just järelkasv, ka vabatahtlikkuse kultuuris. Seepärast – leiavad uuringu autorid – tuleb ka suurendada noorte teadlikkust vabatahtlikust tegevusest, et nad ka pärast 24. eluaastat vabatahtlikena jätkaksid. Mida suurem on noorte teadlikkus vabatahtlikust tegevusest, seda suurema tõenäosusega jätkavad nad sellega töö- ja pereelu kõrvalt ning loodetavasti ka siis, kui elus asjad paika loksunud on.

Kui vaadata samas uuringus esitatud põhjuseid ja motivaatoreid vabatahtlikus tegevuses osalemiseks, siis peamine väline põhjus on organisatsiooni või tuttava kutse tulla vabatahtlikuks. Nii nagu mistahes muus turunduses, töötab ka vabatahtlikkuse puhul tuttava soovitus. Seega, kui 2018. aasta uuringu andmetel osales viimase aasta jooksul vabatahtlikus tegevuses 49% elanikkonnast ja iga vabatahtlik kutsuks isiklikult osalema mõne mittevabatahtliku, oleksime võimelised hüpoteetiliselt jõudma ka 98% osaluse näitajani.

Samuti selgub uuringust, et vabatahtlikus tegevuses osalevad suurema tõenäosusega need, kes nõustusid, et vabatahtlik tegevus on nende sõprusringkonnas ja pereringis väärtustatud. Sellest võib järeldada, et tihedam kokkupuude vabatahtlikkusega annab parema arusaama ja tõenäosuse osalemiseks.

Kust siis alustada?

Iga algus on raske, alusta sa siis regulaarse trenni tegemisega või püüa juurutada mingit uut harjumust, ole sa noorsootöötaja, noortega töötav inimene või noor. Vabatahtlikuna tegutsemiseks on aga mitu head algatust, millega pihta hakata.

Noortele mõeldes – oktoobri lõpus alustas taas projektikonkurss „Koos suudame“, mis on mõeldud 7.–12. klassi noortele. See on suurepärane võimalus noortel koos sõprade või klassikaaslastega läbi mõelda, kuidas arendada koostööoskusi ja algatusvõimet kogukonnapõhiste või ühiskondlike probleemide lahendamise kaudu.

Juba aastaid on tulemuslikult toiminud ka kogemusõppeprogramm „Kogukonnapraktika“, mille käigus lähevad õpilased vabaühendusse lühipraktikale. Õpilane saab praktilise õppekogemuse, kool saab sisukama ja sisulisema õppekava ning vabaühendus saab tuttavaks kohalike noorte ja tulevaste tegijatega. Praegu toimub kogukonnapraktika 50 koolis ja enam kui 300 vabaühenduses üle Eesti. Kui ka sina tunned, et soovid mistahes rollis programmist osa saada, vaata lisa veebisaidilt www.kogukonnapraktika.ee.

Täiskasvanutel, kes end vabatahtlikuna proovile soovivad panna, tasub alustada Vabatahtlike Väravast aadressil www.vabatahtlikud.ee, kus on mitmesuguseid jõukohaseid panustamisvõimalusi igale maitsele.

Kuhu edasi?

Arengukava „Sidus Eesti 2030“ programm „Kogukondlik Eesti“, mis muu hulgas seab sihid ka vabatahtliku tegevuse arenguks, näeb ette, et 2030. aastaks osaleb 50% Eesti elanikest vabatahtlikus tegevuses. See ei juhtu aga iseenesest, vaid nõuab ühelt poolt vabaühenduste järjepidevat tööd, et läbi mõelda vabatahtlike kaasamise võimalused ja viisid, aga ka riigi abi, et pakkuda selleks toetavat keskkonda.

Näiteks on vabaühendustel oluline kohaneda suundumusega, kus vabatahtlikud soovivad teha pigem tööampse, kui püsivalt panustada. See tähendab, et kui tegevuse iseloom seda võimaldab, tuleks läbi mõelda ja välja töötada paketid, mis sisaldavad tööampse ning mida saaks üksikvabatahtlikele või töökollektiividele pakkuda. Aitamise soov pole Eesti inimestel kuhugi kadunud, vaja on leida vaid õige viis.

Minu unistuste Eestis poleks taolist programmi nagu eespool viidatud kogukonnapraktika üldse vajagi, kui koolijuhid ja õpetajad soovivad ja leiavad võimaluse taoline vabatahtlik või kogukonnatöö keskhariduse loomulikuks osaks muuta. Minu unistuste Eestis arvestatakse ka kõrghariduse omandamisel kas varasemat või kõrghariduse omandamise ajal tehtud vabatahtlikku tööd ainepunktidesse. Teatud eeldused selleks on juba praegu olemas: meil on tunnustatud vabatahtlikke kaasavad organisatsioonid, vabatahtliku tegevuse päevikud ja meetodid, kuidas arvutada vabatahtliku tegevuse majanduslikku väärtust.

Sellise unistuste Eestini on tõenäoliselt pikk maa minna, aga kui me ei unista, ei jõua me sinna kunagi. Vähim, mida me saame ise teha ja teistel teha soovitada, on minna vabatahtlikuks ja see töökogemusena kirja panna.

• Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus
• Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma, Siiri Liiva
• Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!, Laura Välik
• Vabatahtlikkusel ei ole piire?, Anni Tetsmann ja Anett Männiste
• Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?, Hajara Tafida-Isa (Mondo)
• Mis motiveerib noori vabatahtlikuks hakkama?, Federica Demicheli, Davide Tonon, Michelangelo Belleti ja Dragan Atanasov
• Digivabatahtlikud tulevad appi nii inimõiguste kaitsel kui ka looduskatastroofide korral, Meelika Hirmo
  • kommentaar Kaie Pranno
• Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele, Reet Hiiemäe
• Fantastiliselt vabatahtlik maailm, Jan Dorbek
• Ühendatud akadeemilised ja ametialaselt tunnustatud kvalifikatsiooniteed: Corki ülikooli kolledži noorsoo- ja kogukonnatöö bakalaureuse- ja magistriõppe juhtumiuuring, Cindy O`Shea
• Noortevaldkonna töötajate eneseareng – kas teadvustatud või juhuslik tegevus või hoopis koormav kohustus?, Airi Park
• Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikkus riskikäitumisega noorte hulgas, Annegrete Johanson
• Vabatahtliku tegevuse roll tänapäeva – ka noorte – töökultuuris, Evelyn Parv
• Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?, Marten Lauri
• Näiteid vabatahtlikkusest: kuhu mu tunnid kadusid?, Ave Mellik

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.