Reet Hiiemäe
Levinud stereotüübi kohaselt, mida on süvendanud Andrese ja Pearu lõppematute konfliktide ja kohtukäikude kujutamine A. H. Tammsaare „Tões ja õiguses“, ei ole eestlased kuigi altid naabritega hästi läbi saama. Pärimuslikud argielukirjeldused 19. sajandist ja 20. sajandi esimesest poolest aga maalivad kogukonnasuhetest hoopis helgema pildi. Leidub arvukalt tekste külaelanike toetamisest ja hädas aitamisest näiteks talgute vormis. Tuntumad olid ehitus-, viljalõikus-, rehepeksu- ja sõnnikuveotalgud, kuid ühiselt võidi teha ka muid töid. Kogukonnaabi peeti enesestmõistetavaks olukorras, kui mõnda talu oli tabanud vargus, tulekahju, koduloomade suremine, peremehe või -naise raske haigus. Ilmselgelt ei nimetanud seda toona keegi vabatahtlikutööks ning piir vastastikuse aitamise ja palgatöö vahel oli üldse hägusam, kuna taluühiskond tervikuna põhines tänapäevase elukorraldusega võrreldes palju enam vahetusmajandusel, mitte rahal. Oma olemuselt oli sellises abivalmiduses siiski vabatahtlikutöö tunnuseid: see võis leida väljundi abivajavate kaaskodanike toetamises näiteks ehitusmaterjali, majapidamisriistade, toiduabi, transpordi või tööjõuga.
Üks kirjapanek kirjeldab tuleabimehhanismi järgmiselt: „Kes tules kannatada sai, sellele viis igaüks ikke midagi, kuda kellegi jõukus ja heldus lubas, kas mõne panni, paja, potta, riideid ja muud nisukesi asju. Hiljem ehitati talle talgute korras viel maja ka“ (Simuna, 1947). Tuleõnnetuste ohvrite ühist aitamist soosisid ja koordineerisid mõnevõrra ka mõisad. Viletsast saagist tingitud näljaohtu aitas ennetada magasiaitade abisüsteem, mis toimis valdavalt 18.–19. sajandil ja andis talupoegadele võimaluse vajaduse korral vilja laenata. Teatavaid vabatahtlikutöö elemente leidub isegi külaravijate ja rahvatarkade tegevuses. Kuna nende tööl ei olnud kindlaksmääratud tasu, vaid abistatav sai lähtuda oma võimalustest, siis ei jäänud abita ka viletsal järjel külaelanikud.
Toidu jagamine ja maagiline kasu
Hulgaliselt on pärimuslikke üleskirjutusi uudsetoidu ehk värskeimast saagist saadud meelehea, näiteks mee, piima, leiva, liha jagamisest teiste külaelanikega. Vahel mainitakse ka uudsetoidu pakkumist vaestemajade elanikele ja vallasantidele, nii ka järgnevas mälestuses: „Uudseleiba tegime alati teo – väikesemad leivad – ja andsime vaestele vaestemajasse ja külas neile, kes tööl olivad – kõik said uudsekakku, et jumal jälle õnnistab teine aasta jälle uudist“ (Laiuse, 1940). Ühelt poolt lähendas selline tava külaelanikke ja aitas suhteid hoida, teisalt aga oli sellele ka maagiline seletus: andmine arvati mõjuvat toidujätku ja saagikust suurendavalt, kuna see oli meeltmööda jumalale või muudele vaimolenditele. Sama loogika esineb järgmises viljalõikusrituaali kirjelduses: „Esimene viljavihk seoti sidemega ruttu kinni, siis jõuab tööd teha, teisi seoti siis, kui vili õsutud. Siit suavad sindid, siit suavad sandid, siit suavad vigased, siit suavad vaesed – viimane vihk tõsteti üles, tänati viel, et põld oli kasunud, lubati siis vigastele ja vaestele“ (Muhu, 1949). Pärimuses peegeldub üldisemalt arusaam põhjuslikest seostest – usundilise tasakaalupõhimõtte järgi saavad heateod ja aitamine kas varem või hiljem ühel või teisel moel tasutud.
Erilist tähelepanu pöörati nõrgemas positsioonis olijatele, näiteks leskedele või lapsega tüdrukutele. Ka siin oli aitamisel oma maagiline värving – mitmeid üleskirjutusi on uskumusest, et vallaslapse saanud emale toidu ja muude andide viimine tagas andjale lambakasvatuse edenemise, mistõttu jõukad perenaised toetasid sellist ema meelsasti. Samuti võidi üldiselt vaesemates oludes elavatele noortele emadele neid pärast lapse sündi külastades tavapärasest rohkem kingitusi viia (näiteks riiet, kotiga jahu, liha). Vabatahtlikuks tööks saab nimetada ka külakorda käivate vallasantide hooldamist – neile ajutise eluaseme ja toidu võimaldamist. Vastutasuks võisid sandid esitada pererahvale põnevaid lugusid, mõistatusi või laule, vahel aitasid nad ka pere lastel silma peal hoida.
Abi ja lõbu
Ühelt poolt tekitasid tunnetatud vajaduse ühistegevuse ja ühtehoidmise järele rasketest elutingimustest tulenevad toimetulekuküsimused, samal ajal aga märgati, et koos tegutsedes laabuvad tööd ka paremini ja pakuvad rohkem lõbu. Talgutel, tubastel tööõhtutel ja ühistel pruudile pulmakaasavara ehk veimete valmistamistel käimist kirjeldatakse suurest töömahust hoolimata eelkõige kui oodatud meelelahutust, mille juurde kuulusid naljad, ühine söömine, osavusmängud, pillimäng ja tants. Eriti just sõnnikuveotalgutele tulijaid oli kombeks kasta – vahel võis sellest kujuneda noorte inimeste lõbus veesõda, kuid selle teguviisi maagiline eesmärk oli virkuse ja põlluviljakuse tagamine. Ent ka muudel juhtudel on rõhutatud töö ja lõbustuste ühitamist, näiteks järgnevas värvikas talguõhtu kirjelduses:
„Nüüd hakkab veel päris trall: tüdrukud kakuvad lina, nende juures vestavad mõned poisid juttu ehk aitavad ise ka kakkuda. Teised aga ning suurem jagu käivad pillide, niikui viiulite, härmoonikute, kandlite ja trummide mürinal ühest nurme otsast teise ning elustavad, vaimustavad ja lõbustavad sel viisil kõike noort rahvast, kellel päevane väsimus nõndamoodu üsna meelest ära kaob. Ka vanad inimesed lähevad rõõmsaks ja laulavad vanu talgulaulusid. Kui kuuvalget ei juhtu olema, siis pannakse pikad õletuustid põlema ja laternatesse tuli, missugusel paistusel talgukoht väga kirjut ja liikuvat pilti näitab. […] Nii kestab see lust ja nali edasi kella kümne ehk üheteistkümneni, siis läheb kogu see rahvas pikas suures reas ja salkades [talgukorraldajate] kodu poole, õletuustid annavad igalt poolt valgust. […] Kodus aetakse kõiki sööma. On kõik söönud, valitakse üks hää suur ruum ja hakatakse seal lusti pidama, tantsima. Viimaks umbes poole öö ajal ehk koguni kella kahe ajal hommikul lähevad igaüks omale poole – rõõmsad, et pillerkaari pidada võisid ja üksteisega kokku saivad. Peremehel hulk tööd tehtud“ (Audru, 1890).
19. sajandi teisel poolel hakati rahvusliku ärkamise tuules rajama maaraamatukogusid ja rahvamaju, kusjuures hooned ehitati osalt annetajate abiga ja vabatahtlikutööna. Näiteks korraldati pidusid ja näidendeid, mille tulud läksid raamatukogude edendamiseks. Kui regulatsioonid muutsid raamatukogude ametliku avamise keeruliseks, tegutsesid omaalgatuslikud lugemisringid, milles raamatutel oli kindlaksmääratud liikumise kord, need võidi lõpuks ka mõnele juba olemasolevale raamatukogule annetada. Samalaadse ühistegevusega kogusid oma tegevuseks vara ka peamiselt 20. sajandi algupoolel hoo sisse saanud karskus-, küla-, haridus- ja noorsooseltsid, näiteks Vastemõisa Noorsoo Selts võttis endale ülesandeks „hariduse ja teaduse laialilaotamise, kõlbluse tõstmise ja karskuse edendamise“, korraldades sellel eesmärgil lugemistubasid, kursusi, reise, näitemängu-, kirjanduse- ja lõbuõhtuid (Johanson, 1933).
Haridusseltside tegevusest saadud tulude abiga korraldati samal perioodil mitmel pool kihelkonnakoolide pidamiseks sobivate ruumide ehitamist ja kohandamist ning õppevahendite soetamist. Ühiskonnaelu edendav seltsitegevus arenes kooskõlas aktuaalsete sotsiaalsete moevooludega ning tõi sageli doominoefektina kaasa juba järgmisi positiivseid muutusi ja võimalusi. Nii on kohalikud elanikud meenutanud, et näiteks 1898. aastal Tartumaal loodud Krüüdneri Jalgrattasõitjate Seltsil „Kiirus“ valmis innuka ühistegevuse toel juba aasta hiljem Sulaojal avar seltsimaja, mis oli aastaid koduks kõikidele ümberkaudsetele seltsidele, võimaldas neil korraldada pidusid ja kõnekoosolekuid ning saada nii omakorda ressursse juba järgmisteks arendusteks (Ehrlich, 1928).
Mitmesugustes ühistegevustes ja seltsitöös osalemine tõmbas ligi rohkelt abiellumisealisi noori, kuna pakkus seda, mida iga noor on läbi aegade vajanud: eneseteostust ja enda vajalikuna tundmist, võimalust kokku puutuda eakaaslastega, pidu ja melu.
Kokkuvõttes saab võrdlusena öelda, et kui tänapäeval on noorte vabatahtlikutöösse liitmiseks loodud mitmesuguseid spetsiaalseid programme ja projekte, siis pärimusmaterjali põhjal jääb mulje, et talupojaühiskonnas kulges see pigem iseeneslikult. Niipea kui laps kõndima ja rääkima hakkas, kaasas pere teda ka kõikvõimalikku jõukohasesse igapäevatöösse, veidi hiljem tõmmati noor inimene samuti eeskujupõhiselt kaasa kogukondlikku aitamisse ja seltsiellu. Seltsitegevuses ei tarvitsenud eestvedajaks olla tingimata vanemad täiskasvanud, vaid teadmistevahetus toimus spontaanselt ka juba kauem tegutsenud noorte ja uute tulijate vahel. Oma toetav ja suunav roll oli rohketel käibel olevatel vanasõnadel ja rahvajuttudel, mille moraal on, et inimesel, kes teisi aitab, läheb ka endal hästi – need olid üldiseks raamiks põhimõtteliselt eetilise ja abivalmi indiviidi kasvatamisel ja maailmatoimimise printsiipide näitlikustamisel.
- Ehrlich, M. (1928). Ajalooline pärimus Kambja kihelkonnast. https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/kam/kam.html.
- Johanson, J. (1933). 40 aastat seltsielu Vastemõisas. Oma Maa, 08.04.1933.
- Eesti Rahvaluule Arhiivi kogude pärimustekstid.
- Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus
- Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma, Siiri Liiva
- Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!, Laura Välik
- Vabatahtlikkusel ei ole piire?, Anni Tetsmann ja Anett Männiste
- Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?, Hajara Tafida-Isa (Mondo)
- Mis motiveerib noori vabatahtlikuks hakkama?, Federica Demicheli, Davide Tonon, Michelangelo Belleti ja Dragan Atanasov
- Digivabatahtlikud tulevad appi nii inimõiguste kaitsel kui ka looduskatastroofide korral, Meelika Hirmo
- kommentaar Kaie Pranno
- Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele, Reet Hiiemäe
- Fantastiliselt vabatahtlik maailm, Jan Dorbek
- Ühendatud akadeemilised ja ametialaselt tunnustatud kvalifikatsiooniteed: Corki ülikooli kolledži noorsoo- ja kogukonnatöö bakalaureuse- ja magistriõppe juhtumiuuring, Cindy O`Shea
- Noortevaldkonna töötajate eneseareng – kas teadvustatud või juhuslik tegevus või hoopis koormav kohustus?, Airi Park
- Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikkus riskikäitumisega noorte hulgas, Annegrete Johanson
- Vabatahtliku tegevuse roll tänapäeva – ka noorte – töökultuuris, Evelyn Parv
- Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?, Marten Lauri
- Näiteid vabatahtlikkusest: kuhu mu tunnid kadusid?, Ave Mellik
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
