Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?

2017. aastal istusin oma kontoris Kirde-Nigeerias, kui mulle helistas vihane projekti abisaaja – üks meessoost vabatahtlik oli käinud tema kodus, et tema kadunud lapse juhtumit edasi uurida. „Miks tuleb minu naise juurde meesterahvas? Mis tegevus see teil selline on, mis toetab seda, et mehed naisi külastavad? Eriti veel abielunaisi?” Ma vabandasin sügavalt ja palusin andestust, sest ta ähvardas meist kohalikule ülemusele teatada. See oleks võinud viia meie tegevuse külmutamiseni ja projekti ajakavast maha jäämiseni.

Juhtisin 36 vabatahtlikku, koolitasin, toetasin ja juhendasin neid nende tegevuses. Otsisime üheskoos üles kadunud lapsi ning tõime nad koju tagasi. Suur osa minu toonasest koolitusest seisnes selles, kuidas olla täpne vormide täitmisel, teha selgeid fotosid ja levitada projekti infot.

Selles peitus minu viga. Tegelesin rohkem töö õigesti tegemisega ning liiga vähe igapäevase suhtlemise ja tavapäraste ja sotsiaalsete reeglite järgimisega. Lisaks olin eeldanud, et kuna me kõik olime sellest piirkonnast pärit, siis teadsime juba, kuidas inimestega suhelda. Ma ei oleks saanud rohkem eksida.

Liigume edasi aastasse 2023, Tallinnasse Eestisse. Vastutan MTÜ Mondo Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtliku tegevuse projekti eest. Seekord olen ebakindlamas olukorras – üks peamisi ülesandeid on valmistada eurooplasi ette humanitaarabi vabatahtlikuks olemiseks kolmandates riikides. Kolm riiki neljast asuvad Aafrikas.

Altruism, omakasupüüdmatu mure teiste heaolu pärast, on humanitaarabile keskendunud vabatahtliku tegevuse peamine liikumapanev jõud. Paljud inimesed teevad vabatahtlikku tööd mitte kohustusest või sundusest, vaid soovist aidata. See moodustab vundamendi, millele püüdlused on rajatud.

Altruism on mõne kõige olulisema väärtuse alus, mida vabatahtlikul on vaja, näiteks vastupanuvõime, motivatsioon, kaastunne, isetus ja huvikaitse. See on moraalne kompass, mis suunab inimesi vabatahtliku tegevuse poole, kehastades veendumust, et meil on kohustus ulatada abikäsi neile, kes seisavad silmitsi raskustega.

Kuigi altruism oli võimas motivaator minu ja vabatahtlike jaoks, kellega koos Nigeerias töötasin, näitas minu eespool kirjeldatud probleemne olukord, et sellest ei piisa kõnealuse valdkonna raskuste ja vastutusega täielikult toimetulekuks. Olime keerulise sotsiaal-poliitilise ja kultuurilise dünaamikaga problemaatilises keskkonnas.

Nüüd aga tagasi tänapäeva. Oma praeguses rollis Euroopa solidaarsuskorpuse vabatahtlike juhina töötan koos meeskonnaga, kuhu kuuluvad 18–35aastased noored, kellest paljud ei ole kunagi Euroopast lahkunud.

Seoses ideega toetada inimesi globaalses lõunas – mida teatakse kui riike ja kogukondi, kel on vähem – on palju plaane, lootust ja põnevust. Altruismist üksi aga ei piisa. Et teadlikult vabatahtlik olla, ei tohi alahinnata kõiki teisi sama tähtsaid elemente.

Kultuuriteadlikkus

Kultuur on inimrühma eluviis. Kultuurid eksisteerivad erinevates demograafilistes rühmades ja neid tuleb austada. Olenemata sellest, kas keegi nõustub mõne rahva kultuuriliste uskumuste, tavade ja rituaalidega või mitte, on väljastpoolt tulles äärmiselt oluline hoida need arvamused enda teada ning järgida käitumist suunavaid tavareegleid. Minu eelkirjeldatud kogemuse põhjal on hädavajalik, et me ei eeldaks, et oleme humanitaarabi töötajatena vabastatud tavapärastest normidest.

On isegi soovitatud, et humanitaarabi töötajad (see kehtib ka vabatahtlike kohta) õpiksid ära selle kogukonna keele, kus nad töötavad. Ehkki keele täielikuks omandamiseks ei pruugi olla piisavalt aega, on võimalik õppida ära mõned sõnad ja fraasid. Ei ole saladus, et inimesed tunnevad end üksteisega rohkem seotuna, kui nad on millegi poolest sarnased. Kogukondades, kus me töötame ja kuhu me ka vabatahtlikke saadame, tekitab kohalikus keeles öeldud lihtne „tere“ ja „aitäh“ kogukonnaliikmetes elevust ja samal ajal soojust. Projekti raames on ette nähtud, et iga vabatahtlik käib mõnes keeletunnis.

Teadurid on hoiatanud, et suhtlusprobleemid võivad viia selleni, et kohalikud elanikud satuvad „abiprojektide eesmärkide suhtes segadusse“, ja ohustavad „kogukondade usaldust valitsusväliste organisatsioonide vastu“.

Eelmisel aastal oli meil üks vabatahtlik, kes õppis oma lähetuse käigus üsna hästi ära suahiili keele. See vabatahtlik oli ka üks neist inimestest, kes lähetust enim nautis. Kuna oli võimalik suhelda kohalike elanikega, ei läinud kaotsi ka nende vestluste kontekst, mis vähendas automaatselt konflikti tekkimise võimalust segase sõnumi tõttu.

Ka kohalikud on tundnud uhkust ja ühtekuuluvustunnet, kui vabatahtlikud on teinud jõupingutusi keele või kultuuritraditsioonide õppimiseks. Hiljuti Ghanas hakkasid kohalikud naised meie tervitamiseks laulma ja tantsima. Nad kiljusid ja hõiskasid, kui Horvaatia vabatahtlik nendega koos kohaliku kitarristi muusika saatel tantsis.

Soovitan järjekindlalt vabatahtlikel kasutada vähemalt esimest kuud selleks, et tutvuda töö asukoha, uute kolleegide ja kogukondadega, kus nad tööle hakkavad. Nad peavad mitte ainult mõistma kohalikku kogukonda ja sellesse lõimuma, vaid ka tegema oma tööd nii kohalikul tasandil kui võimalik.

Jätkusuutlikkus

Esimene asi, mida me vabatahtlikele selgitame, on see, et neil ei õnnestu muuta maailma. See ei ole meie eesmärk. Pigem on eesmärk avaldada mõju ühele või mitmele inimesele, et tekitada lumepalliefekt, mis loodetavasti kestab põlvkondi. Loomulikult ei ole seda lihtne kuulda. Mõni läheb kohapeale ja arvab, et ta suudab kõik probleemid lahendada. Kuid meie maailma ees seisvad probleemid on suured ja sügavalt juurdunud. Paljudel neist probleemidest on keerulised ajaloolised, sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused, mis ulatuvad ühe vabatahtliku või organisatsiooni tegevusulatusest kaugemale.

Selle sõnumi eesmärk ei ole siiski vähendada vabatahtliku tegevuse väärtust, vaid hoopis sihte ümber sõnastada. Selle asemel et püüda lahendada kõiki probleeme üksi, tuleks keskenduda konkreetse mõju avaldamisele üksikisikutele või väikestele rühmadele ning suurendada seeläbi märkimisväärselt lumepalliefekti.

Üks mentor kasutas alati väljendit „väike nihe, suur muutus“. Väikesed järkjärgulised muutused ühe inimese elus võivad viia sügavate muutusteni temas endas ja tema kogukonnas. Lao Tzu tsitaat „Tuhande miili pikkune teekond algab ühest sammust“ võtab selle mõtte suurepäraselt kokku. See tuletab meile meelde, et iga oluline ettevõtmine, ükskõik kui võimas see ka ei tunduks, algab selle esimese, sageli väikese sammu astumisest. Vabatahtliku töö kontekstis tähendab see, et isegi kõige suuremate probleemidega saab tegeleda, kui need jaotada hallatavateks ja teostatavateks sammudeks.

Oluline on, et sekkumisviiside ja toetuste puhul valitseks õiglus, sest õiglus aitab saavutada võrdõiguslikkust. Tuleb kuulda võtta nende inimeste häält, keda toetame, et nad saaksid täpselt seda, mida nad vajavad. Minu meeskonna hiljutine reis Ghanasse kinnitas seda veelgi. Mondo toetab laste haridust ja me tahtsime lisada igale lapsele antavale toetusele tervisekontrolli. Ghanas viibides saime rühmavestlustes teada, et kuigi vajadus selle järele on olemas, vajasid nad tegelikult rohkematele pereliikmetele haridustoetust kuni kolmanda taseme hariduseni.

Käitumine

Sotsiaaltöös selgitatakse enesekontseptsiooni kasutamisel, et sotsiaaltöötaja isiksus, isiklikud väärtused, hoiakud, eelarvamused ja uskumused mõjutavad seda, kui palju abi temast klientidele võib olla. Kui sotsiaaltöötajad on teadlikumad sellest, kuidas nende enda uskumused, arusaamad ja käitumine mõjutavad nende ametialaseid suhteid, siis seda teadlikumalt saavad nad valida, kuidas mõjutada abistavaid suhteid, milles nad osalevad.

Isikuomaduste kasutamise idee on seotud ka vabatahtliku tööga. Vabatahtliku töö suur osa on suhete loomine ja hoidmine inimestega, kellega me koos töötame. Seega on tähtis mõista, kuidas meie enda isiksus, mõtted, tunded ja uskumused võivad vabatahtliku töö käigus kujunevaid suhteid mõjutada.

Olen märganud, et vabatahtliku isiksus mängib olulist rolli vabatahtliku tegevuse edukuses ning toob kasu nii organisatsioonile kui ka vabatahtlikule endale. Tähtis on olla kohanemisvõimeline ja valmis õppima. Nagu Sokrates kord ütles:

„Nutikad inimesed õpivad kõigest ja kõigist. Keskmised inimesed oma kogemustest. Rumalatel inimestel on kõik vastused juba olemas.“

Paindlikkus ja avatus õppimisele ei näita mitte ainult tagasihoidlikkust, vaid ka tõelist huvi organisatsiooniga tõhusa koostöö tegemise vastu.

Lisaks peavad esiplaanil olema eetilised kaalutlused, kui reflekteeritakse mõiste „enda kasutamine“ üle. Eetilisi kaalutlusi illustreeriva näite leiab 2015. aasta CNNi artiklist, mis paljastab murettekitava nähtuse, mida tuntakse kui „vaesuspornot“. See mõttekoht puudutab humanitaarabisektori üksikisikuid ja organisatsioone, kes kasutavad sageli ära haavatavaid elanikkonnarühmi, näidates masendavaid pilte vaesuses elavatest inimestest. Šokeeriv on see, et paljud neist fotodest on tehtud fotografeeritavate teadmata või nõusolekuta, mistõttu kerkivad esile olulised eetikaküsimused.

Ehkki vabatahtlikud ei pruugi kogu maailma üleöö muuta, saavad nad algatada positiivseid muutusi, inspireerida teisi ning aidata kaasa kestlikuma ja õiglasema tuleviku loomisele – ja seda ikka üks samm korraga. Vabatahtlike ja organisatsioonide jaoks on tähtis läheneda vabatahtlikule tööle hoolika planeerimise, kultuuriteadlikkuse ja jätkusuutlikkusele keskendumise kaudu. See tähendab, et tuleb suhelda kohalike kogukondadega, mõista nende vajadusi, teha koostööd kohalike ekspertidega ning olla kohanemisvõimeline ja tagasisidele avatud. Vabatahtliku tegevuse positiivse ja kestva mõju tagamisel on oluline tasakaalustada altruismi tõhusate ja kestlike strateegiatega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi altruism on humanitaarabitöö tähtis lähtepunkt, peab see olema ühendatud praktiliste teadmiste, oskuste ja strateegilise lähenemisviisiga, et humanitaarkriiside keerulisi ja muutuvaid probleeme tõhusalt lahendada.

Noorsootöötajana noori vabatahtlikke juhendades meenuta neile, et kuigi altruistlik vaimsus on nende teekonna alustala, peab see käima käsikäes kultuuriteadlikkuse, kohanemisvõime ja jätkusuutliku muutuse loomisele pühendumisega. Julgusta neid sukelduma selle demograafilise rühma kultuuri, kellega nad töötavad, selle keelt ja sõnakasutust õppima ning võtma aega nende inimeste vajaduste mõistmiseks. Meenuta noortele, et nad ei pruugi muuta maailma üleöö, kuid nende väikesed tähendusrikkad teod võivad luua väga vajaliku positiivse lumepalliefekti. Tasakaalustades noorte altruismi praktiliste teadmiste ja strateegilise lähenemisega, võivad noored vabatahtlikud jätta kestva jälje, panustades nii õiglasemasse ja kaastundlikumasse maailma.

• Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus
• Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma, Siiri Liiva
• Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!, Laura Välik
• Vabatahtlikkusel ei ole piire?, Anni Tetsmann ja Anett Männiste
• Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?, Hajara Tafida-Isa (Mondo)
• Mis motiveerib noori vabatahtlikuks hakkama?, Federica Demicheli, Davide Tonon, Michelangelo Belleti ja Dragan Atanasov
• Digivabatahtlikud tulevad appi nii inimõiguste kaitsel kui ka looduskatastroofide korral, Meelika Hirmo
  • kommentaar Kaie Pranno
• Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele, Reet Hiiemäe
• Fantastiliselt vabatahtlik maailm, Jan Dorbek
• Ühendatud akadeemilised ja ametialaselt tunnustatud kvalifikatsiooniteed: Corki ülikooli kolledži noorsoo- ja kogukonnatöö bakalaureuse- ja magistriõppe juhtumiuuring, Cindy O`Shea
• Noortevaldkonna töötajate eneseareng – kas teadvustatud või juhuslik tegevus või hoopis koormav kohustus?, Airi Park
• Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikkus riskikäitumisega noorte hulgas, Annegrete Johanson
• Vabatahtliku tegevuse roll tänapäeva – ka noorte – töökultuuris, Evelyn Parv
• Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?, Marten Lauri
• Näiteid vabatahtlikkusest: kuhu mu tunnid kadusid?, Ave Mellik

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.