fbpx

Jan Dorbek, Eesti Kirjanike Liidu noored

Võiks arvata, et idee maailmast, kus kogu töö on vabatahtlik, on kauge utoopia, ideaal, mida mudivad oma peades ja kirjutistes vaid visionäärid ja filosoofid. Tõsi ta ju on, et peaaegu kõik meie praeguses ühiskonnas toimub kui tants ümber raha. Raha on ülim eesmärk, raha on põhjus, miks ma ennast igal hommikul voodist püsti vean, raha on elu eliksiir ja raha on kogu kurja juur.

Kogu selle protsessi käigus oleme meie, inimesed, liigina unustanud kõige tähtsama. Meie igapäevaelus on nii mõnedki asjad täpselt sellised, nagu nad on, sest keegi kunagi otsustas, et ta saab niiviisi rohkem raha teenida ja ega me pole selle peatamiseks ka midagi erilist teinud.

Sul ei ole vaja autot, võta rendikas. Sul ei ole vaja osta telefoni, liisi see. Sa pead mingisuguse kuradi programmi kasutamiseks iga kuu maksma nii suure summa, et ajab südame pahaks.

You will own nothing and you will be happy. Tere tulemast hilisstaadiumis kapitalismi lävele, kus igast mugavusest on tehtud kellegi sissetulekuallikas ja kus sa oled lõksus lepingute rägastikus, millest sa ise ka päris täpselt aru ei saa. Sa ei ole inimene, sa oled rahakott.

Kuidas see tõdemus on seotud vabatahtliku tööga? Eeltoodud lause „Sa ei ole inimene, sa oled rahakott“ on tegelikult selle kõige võti. Võta oma inimlikkus tagasi. Raha on selle kõige alus, seega võta neilt ära võime seda su vastu kasutada.

Ühiskond, kus raha ei oleks, võiks tegelikult olla imekaunis. Me ei lähe tööle mitte sellepärast, et muidu me sureme nälga, vaid seetõttu, et me tajume oma tähtsust mutrina masinas. Meil kõigil, alates koristajatest kuni ehitajani, oleks õilis ülesanne hoida seda ühiskonda korras.

Kuid sellises maailmas ei ole ruumi muidusööjatele. Ma ei pea silmas töötuid või kodutuid, vaid rikkureid, kes pole elu sees ühissõidukiga sõitnud ega ise oma riideid parandanud. Ka meie praeguses ühiskonnas tuleb nende jõukus kellegi teise arvelt ning täielikult vabatahtlikus ühiskonnas ei tohi olla neid, kes puudust kannatavad. Vastasel juhul satub vabatahtliku ühiskonna vabatahtlikkuse aspekt ohtu. Raske on asju teha vabatahtlikult, kui sa pead samal ajal kartma vaesust.

Okei, aga tagasi päris maailma. Mis takistab meil sellist maailma loomast?

Jep, raha. Või täpsemalt, ahnus. Äkki veidi laiskust ka, kes teab.

Kuid olukord ei ole lootusetu. Me võib-olla ei saa kogu maailma muuta anarho-kommunistlikuks utoopiaks, aga me saame parandada olukorda oma kogukondades. Talgud, naabrite aitamine, parkide vabatahtlik koristamine, üritustel abistamine – variante on kõvasti ja tegelikult ei lähe palju vaja, et mingit muutust näha. Võta oma sõber kaasa ja tema võtab kaasa oma sõbra, kes omakorda võtab kaasa oma sõbra …

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email