fbpx

Laura Välik, digiajakirja MIHUS peatoimetaja

Kas teadsid, et MIHUS ei ilmuks ilma vabatahtlike kaasamõtlejateta? Kui ilmuks, siis kahtlemata hoopis teistsugusena. Hea MIHUSe vabatahtlik kaasamõtleja, suur aitäh sulle, et oled MIHUSele tutvustanud põnevaid teemasid! Sinu panus on hindamatu!

Olen justkui selgeltnägija. Kui asusin neid ridu kirjutama, kujutlesin vaimusilmas sind juba neid ridu lugemas ja minuga kaasa mõtlemas. Ilmselt teed seda vabatahtlikult. Ja see on MIHUSe käesoleva numbri peateemat – noorte vabatahtlikkus ja vabatahtlik tegevus (ja kõik sellega seonduv) – silmas pidades igati sobiv.

Milline mõte (lugu) sulle esimesena noorte vabatahtlikkusega seostub?

Mulle meenub Raphael Samuel – noormees, kes teavitas oma vanemaid otsusest nad kohtusse kaevata. Kas tead seda lugu või aimad, miks ta seda tegi? Põhjus oli lihtne: vanemad olid ta siia ilma toonud ilma tema nõusolekuta. See oli noormehe moodus astuda vanematega dialoogi vabatahtlikkuse teemal – viisakalt, seaduskuulekalt ja sõnades, et kuna me ei ole avaldanud soovi sündida, peaksid vanemad meile elamise eest terve elu vältel maksma.

Kas oleme valmis mitmekesiselt väärtustama noorte vabatahtlikku algatust?

„Ma pean imetlema oma poja hulljulgust tahtmaks viia kohtusse vanemad, kes on mõlemad advokaadid. Ja kui Raphael suudaks välja mõelda ratsionaalse seletuse selle kohta, kuidas oleksime saanud küsida tema nõusolekut sündimiseks, tunnistan vea omaks.“ Nii sõnas ema Kavita Karnad Samuel.

„Miks peaksin kannatama? Miks pean olema kinni liiklusummikus? Miks pean töötama? Miks pean silmitsi seisma sõdadega? Miks pean kogema valu või depressiooni? Miks peaksin tegema üldse midagi, kui ma ei taha? Palju küsimusi. Üks vastus: keegi sai su enda rõõmuks,“ ütles poeg.

Kohtuasja siia ilma ei sündinud. Kuid sündis antinatalistlikku väärtusmaailma esindav leht Nihilanand, mida Raphael Samuel haldab vabast tahtest, saamata rahalist ega materiaalset kasu, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks ehk vabatahtlikuna tegutsedes. Vabatahtlikkusest kasvas välja vabatahtlik tegevus. Kaks eri asja!

Vabatahtlik tegevus võib sündida vastureaktsioonina kohustuslikule maailmale. Kui laps siia maailma tuuakse, siis enamasti eeldusel, et ta võtab omaks meie kollektiivse ühisloomingu ehk ühiskonnana edasikantavad kohustused. Eesti keel on selles osas ütlemata selge: meil on koolikohustus, töökohustus ja kaitseväekohustus. Vabatahtlikkuse mõtteviisist lähtudes võivad ainuüksi need kolm kohustust tekitada aga noores mustmiljon küsimust!

Kui kaheteistkümne kooliaasta jooksul ei õpita ilmtingimata väärtustama putukaid, kes on looduskogukonna (sh inimese) eluspüsimiseks üliolulised, siis millist eesmärki kohustus täidab? Kui töökohustus tähendab millegi nähtamatu – nagu üha suurem virtuaalne summa pangakontol – nimel elukeskkonna hävitamist, siis kuidas on kohustus põhjendatud? Kas meil ei võiks olla hoopis rahuloome kohustus?

Miks peaks noor küsimusi küsimata võtma omaks teiste inimeste väljamõeldud kohustused? Tundub, et oleme loonud olukorra, kus ei ole väga valikut – isegi kui tahaks minna metsa, ehitada onni ja kasvatada oma toitu, ei saa seda teha ilma stardikapitalita. Kuid just siis võib olla õige hetk kutsuda vanemad kohtusse asja arutama!

Raphael Samuel kirjeldas oma peresuhteid väga headena ja sõnas, et tema vanemad tunduvad võtvat olukorda rohke huumoriga. Kas sina haarad kinni noore teemapüstitusest, mis esmapilgul absurdsena tundub? Et mõista mõtet absurdi taga?

Mulle tundub, et (noorte) vabatahtlikkusel on kohustusliku maailmaga veel mõned seosed.

Ainuüksi sõna „vabatahtlik“ viitab sellele, et on ka midagi, mis ei ole vabatahtlik, ja keegi, kes ei ole vabatahtlik. Aga kes on kohustuslikud? Ja kuidas erinevad nad vabatahtlikest?

Vabatahtlik tegevus võib tähendada ka töökohustuse täitmiseks valmistumist ehk tööalaste pädevuste omandamist vabatahtliku tegevuse raames. Vot kus vabatahtlikkus!

Kohustusliku maailma augud täituvad mõnikord aga justkui iseenesest vabatahtlikkusega, olgu tegu rohujuuretasandi looduskaitseühenduste või vabatahtlike päästjatega. Imelised augutäited! Või kohustusliku maailma lipp lipi peal ja lapp lapi peal kokkulappimine?

Tahaksin nõustuda ja nõustun, kuid samas ka ei nõustu väitega, et vabatahtlike pingutus väärib premeerimist – olgu tegu võimalusega omandada väärtuslikke kogemusi, uusi kontakte, vajalikke oskuseid, heategija tunnet, rõõmu valmistavaid meeneid või tunnustavat kiitust –, sest meenub ka ammune Stanfordi ülikooli uuring, mis näitas, et kui pingutus seostatakse preemiaga, hakkab see otseselt sõltuma preemia olemasolust: kui kaob preemia, kaob suure tõenäosusega ka vabatahtlikkus. Tegu ei ole küll rahalise ega materiaalse tasu, kuid ometi tasuga. Kohustusliku maailma tavapraktikaga!

Kuna vabaduseihalus on aga miskit loomahingele üliomast, elab kuskil ka unistus anarhiast. Kas unistame?

  • Kas sina oled vabatahtlik või kohustuslik?
  • Kas vabatahtlikkus saab eksisteerida ilma kohustuslikkuseta?
  • Miks on noorte vabatahtlikkus oluline?

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email