Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!

Kas suured algatused sünnivad suurtest asjadest? Kas selleks, et midagi vägevat algatada, on vaja suurt ideed, kõvasti raha ja palju aega?

Neile küsimustele võib otsida vastust ka Eesti kuulsaimast filmilausest „Me oleme Tallinnast, me maksame“. Selle lause fenomenis tundub peituvat nii meie rahva mõtteviis kui ka kollektiivne iroonia. Kas suurelt algatavad need, kes on Tallinnast ja maksavad? Või heidame kaugelt, suurelt ja uhkelt alustajate üle hoopiski natukene nalja? Kas oled kuulnud ka noori edasi kajamas mõtet, et raha paneb rattad käima? Kas ikka paneb? Või on tarvis hoopis tahet teha üks väike oluline samm?

„Tuhande miili pikkune teekond algab ühest sammust.“ (arvatavasti) Laozi

Väikesest vabatahtlikust sammust on Eestis sündinud mitu vägevat algatust, mis on kujundanud meie rahvuskultuuri ja rahva päris oma näo. MIHUS uuris laulu- ja tantsupeo, Robotexi, Tour d’ÖÖ, PÖFFi, Eestimaa Looduse Fondi ja Tartu observatooriumi inimestelt mõtteid selle kohta, kuidas on suurte asjade tegemine seotud vabatahtliku algatuse ja noortega. Vastused on üllatavalt põnevad!

Alustagem algusest, algatuse esimesest sammust

„Robotex sai alguse Tallinna tehnikaülikooli (TalTech) ja Tartu ülikooli vahelisest konkursist. Mõte oli ülikoolide vahel mõõtu võtta selles, kes suudab kõige paremini ehitada roboteid. Seega korraldati võistlus, kus robotid ja oskused omavahel vastamisi panna. Loomulikult toimus see kõik vabatahtlikkuse alusel. Ülikool küll toetas ettevõtmist ruumidega, kuid võistlust korraldati siiski heast tahtest ja missioonitundest. Seega on juba esimesest päevast olnud Robotexi suur osa vabatahtlikud.

Olen vabatahtliku töö tuline austaja ja pooldaja. Väga palju olulisi asju meie ühiskonnas töötavad tänu sellele, et keegi on otsustanud lihtsalt midagi ette võtta ja tegema hakata. Need asjad on tihti vajaduspõhised ning tekivad, sest inimesed näevad sügavat muutuse vajadust. Selliste ettevõtmiste eest ei maksta palka, neist ei kõnelda avalikult ning neid ei tunnustata kuskil, kuid ühel päeval võib minna hästi ja need asjad hakkavad kasvama. Noortele pean vajalikuks öelda, et järgi oma südant, kuid planeeri oma tegevusi arukalt. Ära pelga rasket ega vabatahtlikku tööd, sest vääriline palk selle eest on tihti palju suurem kui mingi rahasumma.“ Robotex Eesti tegevjuht Nathan Metsala.

„Tour d’ÖÖ sai alguse koos esimese Tallinn Bicycle Weekiga, mille korraldasime Tallinn 2011 kultuuripealinn programmi raames (nagu korraldati enamik kultuurisündmusi tol aastal). Meid oli kümmekond inimest ja enamik meist oli vanuselt kahekümnendate keskel või teises pooles.

Me tegime koos Tallinn Bicycle Weekiga siin ka rahvusvahelist Bicycle Film Festivali programmi ja tegelikult oli vaja liigutada inimesed lihtsalt Vabaduse väljakul toimuvalt Mini Velo Drome’i ürituselt NO99 Põhuteatrisse filmiõhtule ja näitusele. Sellest sündiski orgaaniliselt esimene Tour d’ÖÖ, kus sõitsime grupis mööda linnatänavaid. Esimesel sõidul oli kõigest üle saja ratturi.

Kogu Tallinn Bicycle Weeki (mis on laiem kui ainult Tour d’ÖÖ ühissõit) eesmärk oli arendada linna jalgrattakultuuri Eestis ja laiemalt. Kindlasti oli palju ka elukeskkonna parandamise soovi.“ Tour d’ÖÖ eestvedaja Risto Kalmre.

„Vabatahtlikkus on olnud laulu- ja tantsupeo liikumapanev jõud traditsiooni algusest peale. Öeldakse, et tegemist on suurima kodanikualgatusega,“ sõnas Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Margus Toomla. „Näiteks eelmise sajandi alguses korraldati palju heategevuslikke üritusi ja loteriisid, misläbi inimesed said laulu- ja tantsupeo korraldamist toetada. Selle annetuse kaudu end liikumisega sidumine oli inimestele väga oluline ning andis ka eemalseisjatele võimaluse panustada. Praegugi kohtab tahet liikumisse panustada igal tasandil,“ rääkisid laulu- ja tantsupeo korraldajad.

„Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikud on Eestimaa Looduse Fondi (ELF) selgroog – võib vast liialdusteta öelda, et looduskaitse vabatahtliku tegevuseta ei oleks ELFi sündinud. Kui organisatsioon 1991. aastal loodi, oli see loodusteadlase ja -sõprade kodanikuaktiivsuse näitamine. Koos otsustati luua valitsusväline looduskaitsele pühendatud ühendus, mis on järjekindlalt tegutsenud juba üle 30 aasta ja vabatahtlikke pidevalt mitmesugustesse algatustesse kaasanud. Peame algusest peale ka oluliseks, et vabatahtlikud tegevused oleksid eesmärgistatud, hästi juhitud, soojad ja sõbralikud, ning oleme vabatahtlike tegevuste planeerimisse kaasanud ka teadlasi ja eksperte, et teadmatusest ja entusiasmist ei saaks loodusele tehtud kasu asemel hoopis kahju.“ Eestimaa Looduse Fondi teabejuht Kertu Hool.

Tartu observatooriumi rajamise mõte sai alguse enam kui kakssada aastat tagasi tegutsenud asjaarmastajate kirglikust huvist: „Ernst Knorrel polnud astronoomilist haridust. Ta oli asjaarmastaja-entusiast. Oma vaatlusi alustas Knorre 35-aastaselt ning ei raske materiaalne olukord, töökoormus ega suure perekonna ülalpidamisega seotud mured ei suutnud temas vähendada huvi astronoomiliste vaatluste vastu. Suur järjekindlus, püsivus ja ind astronoomiliste vaatluste teostamisel tõid Knorrele tunnustust. Tema ümber koondus terve astronoomiahuviliste ring. Siia kuulusid pastor Trämer Äksist, kaupmees Gauger jt., kes aitasid Knorret ning vaatlesid ka ise Knorre kaasabil muretsetud sekstantidega.“ Nii seisis veel hiljuti Tartu observatooriumi virtuaalmuuseumi lehel.

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta?

Kui Robotexi ja Tour d’ÖÖ korraldajate mõtteis on seos algatuse esimeste päevade ja noorte tegijate vahel selge, siis kaugemas minevikus sündinud algatuste puhul peab seda seost otsima asuma. See on väga põnev tabamine! Tartu observatooriumi juured on asjaarmastaja-entusiastide juures, kuid neid juuri enam asutuse töös ja kuvandis ei teadvustata. Võime vaid aimata ning küsida, kas entusiast-astronoome ümbritsesid ka noored huvilised? Kuhu on ajas kadunud vabatahtliku alguse väärtustamine ja seosed noorte algatajatega? Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta?

„Paraku sellist orgaanilist seost nooruse ja vabatahtlikkuse vahel meil ikkagi vist leida ei õnnestunud. Aga olgu see siis sissejuhatuseks millessegi, millega kindlasti jätkame,“ tõdes Sten Weidebaum laulu- ja tantsupeo poolelt, nii et tulevik paistab helge. Võib-olla ei ole ka seosed ajas kuskile kadunud, vaid noori märgataksegi praeguses ajas nii palju teadlikumalt, et otsitakse ka minevikust üles?

Kuigi arvulist statistikat vabatahtlike kohta läbi ajaloo ei ole talletatud, usub laulu- ja tantsupeo vabatahtlike tiimijuht Sirli Spelman, et vabatahtlikkus on nii ühiskonnas kui ka laulu- ja tantsupeo korralduse juures aina olulisemaks muutumas. Üha rohkem organisatsioone oskavad vabatahtlike tööd märgata ja hinnata.

Vabatahtliku tegevuse ja noorte tähtsus algatuse järjepidevuses

„Kogu Tallinn Bicycle Weeki ja Tour d’ÖÖ korraldamine on üle kümne aasta toetunud vabatahtlikule tegevusele. Nii suuremad korralduslikud asjad, juhtimine kui ka lihtsalt rattaga väljas nii-öelda karjuseks olemine – kõik on vabatahtlik. Samuti sotsimeedia, disain, eelarvestamine, kõiksugu produktsioon. Alguses tegutses üks sõpruskond, aga tegevus laienes üsna pea suurema ringini. Üks meie muresid on praegu see, et koos Tour d’ÖÖ suureks sirgumisega on ka meie põhituumik ja esimese ringi vabatahtlikud vananenud. Enamikul on tekkinud pere, kodulaen, mitu töökohta ning nii on üha vähem aega vabatahtlikku tööd teha. Meil väga noori enam kitsamas tiimis ei ole. Sellega peaks tegelema,“ võttis Risto Kalmre kokku.

„Ma julgeks väita, et umbes 30% Robotexi kogu tööst ja 60% festivali sisust seisab vabatahtliku töö najal. Kuigi ühendus ja üritus kasvavad pidevalt suuremaks, on vabatahtlikel väga tähtis osa. See on olnud nii esimesest päevast saati, kui kogu asi seisis puhtalt vabatahtlike õlgadel. Meil on püsivad vabatahtlikud, kes on meiega koos olnud aastaid, kuid alati lisandub ka hulk uusi inimesi! Jätkame enda tööd vabatahtlikega ja soovime korraldusliku poole peale tuua veel rohkem noori!“ tõi Nathan Metsala esile (noorte) vabatahtlike olulisuse.

„ELFi pikaealisuse taga on kindlasti järjepidevus kaasata inimesi, kes enda vabast tahtest tahavad midagi looduse heaks ära teha. Meie vabatahtlike hulgas on inimesi, kes on panustanud aasta(kümneid), ja neid, kes tulevad vaid korraks mingit teatud tööjuppi tegema. Selline võimaluste mitmekesisus sobib sageli ka noortele, kuna tahetakse erinevaid asju katsetada, mis on alles kujunevale noorele isiksusele põnev.

Kuna keskkonna- ja looduskaitse on aga väga pika tulevikuperspektiiviga tegevus – soovime ju järgnevatele põlvedele jätta elamiskõlbliku Eestimaa –, on noored selle soovi elluviimiseks võtmetähtsusega. Paljud ELFi töötajad on olnud varem ELFi vabatahtlikud. Seega, mida rohkem noori vabatahtlikke enda tegemistesse kaasame, seda elujõulisem organisatsioon on ELF tulevikus,“ sõnas Kertu Hool.

„Vabatahtlike panus PÖFFi toimumisse ja järjepidevusse on ülioluline ja hädavajalik. Ükski PÖFF poleks saanud ega saa ka edaspidi toimuda ilma meie vabatahtlike koostööta. Meil on läbi aastate olnud väga meeldiv näha noori vabatahtlikke, kes on tulnud festivalile näiteks kooli lõpus või ülikooli ajal ning on meie juurde jäänud aastateks,“ jagas PÖFFi vabatahtlike koordinaator Sandra Laura Luhtein.

„Olgugi et laulu- ja tantsupidu kui üritust korraldatakse professionaalselt, sünnib tähtsaim osa suurpeost – muusika ja tants – hiiglasliku vabatahtliku liikumise tulemusel. Vabatahtlik panustamine on laulu- ja tantsupeo korralduses olnud läbi aegade kesksel kohal ning küllap just selle liikumise vaimsus ja jagatud olulised väärtused on need, mis inimesi ikka on inspireerinud ja innustanud panustama,“ tõdesid laulu- ja tantsupeo korraldajad.

Järjepidev töö vabatahtlikega on nii Sirli Spelmani kui ka Margus Toomla arvates väga tähtsal kohal. Toomla sõnul on laulu- ja tantsupeo liikumise juures palju selliseid inimesi, kes vabatahtlikuna on panustanud juba aastakümneid. Nende omandatud kogemustepagas on kuldaväärt ning just järjekindel ja laiapõhjaline töö vabatahtlikega tagab nende kogemuste edasikandumise uutele tulijatele, keda seejärel on võimalik aina vastutusrikkamatesse ülesannetesse kaasata. Tegemist on omamoodi igikestva koolitusprogrammiga, milles tegijad üksteist oma kogemuste ja väljast toodud uute teadmistega rikastavad ning lakkamatult muutuvates oludes pidevalt kohanevad, teineteist toetavad ja tiimis juhendavad.

Majandusaspekt: kas teeme kaupa?

Väikesest vabatahtlikust sammust suureks sirgunud algatused peavad missioonitunde najal laveerima kulu, kasu ja vahetuskauba põhises majandusmudelis. Kuidas satuvad kaalukausile materiaalsed ja mittemateriaalsed kulud, kasu ja (vahetus)kaup?

„Suurema osa ajast on ka enamik foto- ja videograafe olnud vabatahtlikud. Nüüd viimasel ajal on olnud võimalik neile natuke ka maksta. Kindlasti aitab kaasa ka see, et me kureerime oma üritusi algusest lõpuni. Asi on lahe igal tasandil – turundusest, disainist, fotograafiast, videograafiast, muusikast kuni korralduseni välja. Lahedad lõpuüritused jne,“ viitas Risto Kalmre Tour d’ÖÖ tõmbepunktidele.

„Oleme enda vabatahtlikke alati kõiksugu kingitustega premeerinud, kuid kõik meie vabatahtlikud teevad tööd just nimelt ühise eesmärgi nimel. Kingitused on lihtsalt boonus. Me proovime enda vabatahtlikke igal aastal motiveerida ning oleme nendele südamest tänulikud!“ rõhutas Nathan Metsala sisemise motivatsiooni tähtsust.

„Silmas tasub pidada, et selliste mitmesuguste tegevuste organiseerimine ja juhendamine nõuab pidevalt meeskonna aega, planeerimist ja rahastusallikate otsimist,“ selgitas Kertu Hool korraldajate vaatest.

„PÖFF saab edukalt toimuda ainult tänu vabatahtlike panusele ja PÖFFi põhitiimis on palju endiseid vabatahtlikke. Seega pakume silmapaistvatele noortele seda arenguvõimalust kindlasti ka edaspidi. Lisaks jätkame tööd selle nimel, et meie vabatahtlike kogemus festivalil ning saadavad hüved oleksid nende aja ja panuse väärilised,“ nimetas Sandra Laura Luhtein arenguvõimalust kui üht olulist vabatahtlikkuse aspekti.

„On tekkinud hulk uusi ressursimahukaid ülesandeid, mille täitmiseks oli vaja vabatahtlike abi just eelkõige nende innukuse ja vaimsuse tõttu – näiteks keskkonnaga seotud valdkonnad,“ nimetas Margus Toomla ka uusi suundi.

„Iga laulja, tantsija, muusik, kollektiivijuht või korraldaja on laulu- ja tantsupeo protsessiga suuresti seotud vabatahtlikuna. Oluline on, et ühiskonnas igal sammul neid vabatahtlikke väärtustataks, märgataks, tänataks. Küsimus ei ole tasuta töö tegemises, vaid justnimelt nende inimeste väärtustunnetuses ja vaimsuses, mis on laulu- ja tantsupeo kui hiiglasliku kultuurisündmuse õnnestumisel võtmetähtsusega. Peame oskama vabatahtlikke hoida ja väärtustada,“ rõhutas Margus Toomla omakorda vabatahtlike väärtustamise olulisust.

Kuidas edasi? Mõtted noortele

Kertu Hool jagas soovitust noortele: „Viimastest kogemustest noorte vabatahtlikega oleme tõdenud, et aktiivsed noored on sageli aktiivsed nii paljudes kohtades, et kipuvad ennast läbi põletama. Lahenduseks võib olla aktiivse ja passiivse vabatahtlikkuse juurutamine. Mida ma selle all mõtlen? Näiteks aktiivne on tegevus, mille jaoks spetsiaalselt vabatahtlikud mobiliseerida. Spetsiaalselt teha midagi aktiivset looduses – olgu see siis kevadine konnade sõiduteelt päästmine või jõgedesse elurikkuse suurendamiseks looklemispaunade ehitamine. Passiivne vabatahtlik tegevus saab olla midagi, mida vabatahtlik iga päev niikuinii teeb ja mis ei pruugi võtta palju aega. Vahel nimetame seda ka igaühe looduskaitseks. Siia alla käib näiteks sellise toidukauba valimine, mille valmistamiseks pole vihmametsa maha võetud, või osalemine loodusteaduslikus harrastusteaduse kampaanias või enda kodukoha ümber elurikkamate niidulillepeenarde rajamine. Võimalusi on palju.“

„Vabatahtlikkus ei ole lihtsalt kutse tulla ja teha, vaid see on kahepoolne koostöö. Inimesed liituvad vabatahtlike meeskondadega erinevatest lähtekohtadest. On näiteks nooremaid, kes tahaksid huvipakkuva projekti heaks midagi ära teha, kogemusi omandada, omavanuste hulgas kogemusi jagada. On inimesi, kes tulevad oma igapäevatööga võrreldes teistsuguseid kogemusi ja elamusi otsima. Või näiteks inimesed, kes on iseend otsimas – neil on mingi elumuutus käsil ja nad tahavad ennast teostada, end millegagi siduda,“ tõi Sirli Spelman näiteid.

„Rattasõit ühendab. See ongi inspiratsioon,“ leidis Risto Kalmre.

„Vabatahtliku töö puhul on väga oluline noortele ausalt öelda, et tegemist on just nimelt vabatahtliku tööga. Sellest hoolimata otsime tegelikult inimesi, kellel on asjakohase valdkonna vastu suur huvi. Vabatahtlik töö sünnib alati missioonitundest ja soovist panustada. Präänikuga meelitada vabatahtlikku tegema talle vastumeelset tööd ei ole tihti tulus, sest töö jääb tegemata või tehakse seda väga kehvasti. Ma julgustan vabatahtliku koordinaatorit jagama enda visiooni ja ärgitama noori inimesi olema teistesse inimestesse panustajad – need, kes aitavad, on toeks, teevad tasuta tööd. Muidugi on noored valmis olema sellised, kui neil on eeskuju, kes nii mõtleb ja käitub!“ leidis Nathan Metsala.

Kokkuvõtteks

Võtkem Eesti suurte vabatahtlike algatuste ja noorte teemaline arutelu kokku Nathan Metsala tabava mõttega: „Vabatahtliku töö alus on vaba tahe – ma teen seda tööd, sest see on minu silmis hea ja õige asi, mida teha. Ma näen, et on hulk meeskonna ja organisatsiooni juhte, kellel on hirm selle ees, et kui nad oma meeskonda piisavalt ei motiveeri, siis inimesed lihtsalt ei tule kohale. Minu kogemuse põhjal leitakse head vabatahtlikud selle alusel, kes haakuvad sinu visiooni ja missiooniga. Seega juhtide tähtsaim ülesanne ei ole mitte motivatsiooni taga otsimine taskulambiga, vaid visiooni levitamine ja selgitamine. Kui hästi suudad sa lahti seletada, miks on see, mida sa teed, oluline. Olen enda elus ja töös näinud väga palju olukordi, kus inimesed, kellel tegelikult aega ei ole, tulevad kokku ning panustavad oma aega ja energiat lihtsalt selle pärast, et nad usuvad ühisesse eesmärki. Sellise töö väärtust ei saa alahinnata, sest sellist lojaalsust, koostööd ja motivatsiooni ei saa raha eest.“

Tuleb tõdeda, et on rattaid, mida raha käima ei pane, ja et kusagil kosmoses kihutab ringi ka asteroid, mis sai nime kolme põlvkonna Knorre astronoomide järgi – nii Ernst Knorre poeg kui ka pojapoeg said külge asjaarmastaja pisiku ning on nüüd ajalukku kirjutatud kui tunnustatud astronoomid.

• Sissejuhatus – noorte vabatahtlikkus
• Vabatahtlikkust propageeriv programm on näidanud tuhandetele noortele avaramat maailma, Siiri Liiva
• Eesti suured vabatahtlikud algatused. Ja noored!, Laura Välik
• Vabatahtlikkusel ei ole piire?, Anni Tetsmann ja Anett Männiste
• Vabatahtlik tegevus: kas altruismist piisab?, Hajara Tafida-Isa (Mondo)
• Mis motiveerib noori vabatahtlikuks hakkama?, Federica Demicheli, Davide Tonon, Michelangelo Belleti ja Dragan Atanasov
• Digivabatahtlikud tulevad appi nii inimõiguste kaitsel kui ka looduskatastroofide korral, Meelika Hirmo
  • kommentaar Kaie Pranno
• Pärimuslik vaade vabatahtlikutööle ja noorte vabatahtlikkusele, Reet Hiiemäe
• Fantastiliselt vabatahtlik maailm, Jan Dorbek
• Ühendatud akadeemilised ja ametialaselt tunnustatud kvalifikatsiooniteed: Corki ülikooli kolledži noorsoo- ja kogukonnatöö bakalaureuse- ja magistriõppe juhtumiuuring, Cindy O`Shea
• Noortevaldkonna töötajate eneseareng – kas teadvustatud või juhuslik tegevus või hoopis koormav kohustus?, Airi Park
• Vabatahtlik tegevus ja vabatahtlikkus riskikäitumisega noorte hulgas, Annegrete Johanson
• Vabatahtliku tegevuse roll tänapäeva – ka noorte – töökultuuris, Evelyn Parv
• Vabatahtlik tegevus – ajaraisk või võimalus elus läbi lüüa?, Marten Lauri
• Näiteid vabatahtlikkusest: kuhu mu tunnid kadusid?, Ave Mellik

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.