Aruteluringi „Kuidas tunnevad end noored COVID-19 kriisi olukorras?“ kokkuvõte

COVID-19 kriisi alguses said noored Eestis tähelepanu peamiselt seoses kahe teemaga. Ühelt poolt süüdistati neid kehtestatud reeglite eiramises ja vastutustundetus käitumises. Teisalt leidsid paljud täiskasvanud, et just nüüd vajavad kodus istuvad noored võimalikult suures koguses inspireerivaid virtuaalseid üritusi ja harivaid elektroonilisi materjale. Kuidas aga noortel tegelikult läheb ning mida nad vajaksid, et olukorraga paremini kohaneda?

6. aprillil rääkisid MIHUSe veebiarutelul „Kuidas tunnevad end noored COVID-19 kriisi olukorras?“ 10. klassi õpilane ja aktiivne noor Grete Kull, Eesti Õpilasesinduste Liidu avaliku poliitika nõunik Marcus Ehasoo, Noorte Tugila noorsootöötaja Lii Vanem ning kliiniline psühholoog, peaasi.ee tegevjuht ja VATEKi nõukogu eesistuja Anna-Kaisa Oidermaa. Arutelu juhtis Stories For Impacti juht ja Changemakers Academy kunagine käivitaja Jaan Aps. Inspiratsioon aruteluks tuli MIHUSe 2020. aasta septembrikuu numbrist. Ürituse korraldasid Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse agentuur (endise nimega Sihtasutus Archimedese noorteagentuur) ning haridus- ja noorteamet.

Koroonaaeg lõikas noorte elust ära suure osa sellest, mis oli enne moodustanud nende eluga rahulolu tuuma. Varem ei osatud nüüd keelatuks või võimatuks muutunud tavaelu lihtsaid rõõme ehk tähelegi panna. Grete tõi välja, et vestlusakendes virtuaalsete sõnumite vahetamine ei asenda silmast silma suhtlemist füüsilises maailmas: „Puudu jäävad ehedad emotsioonid, mida sa inimeselt päriselus saad. Kui võtame Messengeris vastu mingi sõnumi, mille lõpus on punkt, siis me ju ei tea, milline saatja tegelik emotsioon teate taga peitub.“

Anna-Kaisa märkis, et just vajadus teiste inimeste „sõnumite punkte“ tõlgendada muudab varasemalt mängleva kergusega toimunud sotsiaalse suhtluse noore jaoks korraga pingutust nõudvaks protsessiks. Tagajärjeks võivad olla nii arusaamatused ja konfliktid kui ka väsimuse tõttu endasse sulgumine. Anna-Kaisa lisas: „Internetisuhtluse ette võtmine võib osutuda igal korral pettumuseks, sest see pole see, mida noor tegelikult vajab. Kontakte võib olla ka keeruline neti teel üles võtta. Nagu mõned ütlevad: süda on netisuhtlusest juba paha.“

Seega jäid suhtlemisvõimalused noorte jaoks küll alles, kuid need pole enam need, mis vanasti. Sama võib väita kooli kohta. Marcus ütles ilma igasuguse irooniata: „Ma ei tea, kas kunagi varem on olnud seda, et õpilased nii väga õpetajaid igatsevad.“ Paljud noored on avastanud, et igapäevane võimalus nii klassikaaslaste kui ka õpetajatega kohtuda moodustas olulise osa nende heaolust, isegi kui sealjuures esines probleeme.

Grete tõi välja, et tema jaoks on selginenud klassikaaslaste ja kooliperega suhtlemise väärtus asjana iseeneses: „Klassikaaslasi tahaks näha, et lihtsalt küsida: „Kuidas sul läheb?“ Rääkida mingist täiesti mõttetust asjast: „Oo, vaata, kas sa nägid – see sein on mingit kolmandat värvi värvitud!“ Kui me läksime varem hommikul kella kaheksaks kooli tundi, seljakotid seljas, siis vestlesimegi ju täiesti suvalistest asjadest. Nüüd distantsil olles on aru saada, kui oluline ongi nendest mõttetutest asjadest rääkida.“

Distantsõppe ajal täidab füüsilise klassiruumi, õpetajate ja klassikaaslaste haihtumisega tekkinud suured tühimikud üks objekt – arvuti. Just arvutikasutuse kohta on täiskasvanutel enim eelarvamusi ja müüte seoses sellega, mida noored kriisiajal tunnevad. Nende müütide tõeks pidamine muudab omakorda keeruliseks noortele toe pakkumise.

Esimene müüt: noored on niikuinii kogu aeg ninapidi telefonis, seega on virtuaalõppele üleminek nende jaoks loomulik ja kerge. Grete avas tegelikku tausta järgnevalt: „Lisaks koolitundide ajal ekraani taga istumisele tuleb veel iseseisvalt õppida, millest suurem osa, nagu kodutööd, on kolinud ju samuti netti üle. Me ei tegutse enam kuigivõrd tavalistes õpikutes või töövihikutes. Vanemad inimesed ei mõista, mil määral me tegelikult distantsõppest ära väsime ja kui palju see noori mõjutab. Ise olen küll tundnud mitmel õhtul arvutiekraani kinni pannes, kuidas pisarad lihtsalt voolavad, sest ekraani ees oldud ajast on halb olla. Selline tunne, nagu oleks saanud mingi mürgistuse.“

Seega tekib kõigest, mida on pealesunnitult liiga palju, väsimus. Liigsest arvutiajast tekib arvutiväsimus. Vähemalt osa kriisiajal toimuvast õppe- ja noorsootööst peab kindlasti olema ekraanivaba.

Teine müüt: kõik noored saavad arvutis suurepäraselt hakkama ja liiguvad virtuaalmaailmas nagu kala vees. Lii, kes on hästi kursis juba enne kriisi keerulisemas olukorras olnud noorte vajadustega, tõi välja, et tallegi üllatuseks võib noortel olla väga raske seoses koolitöödega eri platvormide vahel navigeerida ja nendest aru saada. Tagajärjena loobuvad niigi haavatavamas olukorras olevad õpilased kooliasjade järjel hoidmisest üldse.

Lii kirjeldas taoliste noorte hingeelu järgnevalt: „Tugila sihtrühmal on väga raske tunnistada, et „Mina ei oska“ või „Mina ei saa hakkama“, sest see oleks ju veel üks hoop nende enesehinnangule. Nad on ju nagunii paljude arvates maha kantud. Taoliste noorte seas tekib ükskõiksus ja lootusetus – tunne, et nendest ei sõltu midagi ja nad on nüüd lootusetult rongist maha jäänud.“

Keerulisest olukorrast on end leidnud ka varasemalt aktiivsed, täiskasvanute vaatenurgast tublid noored. Anna-Kaisa kommenteeris nende olukorda nii: „Kuigi avastati end uuest olukorrast, proovisid nad olla sama tublid edasi. Keskkond oli aga muutunud, juurde tuli palju väljakutseid ja uusi süsteeme. Kõik see kasvas neil noortel lihtsalt üle pea. Keeruline oli endale öelda, et ma olen piisavalt tubli olnud, aga kuna raske on ka, siis võtan nüüd endalt ootusi maha ja tõmban hinge.“ Halvimal juhul on uues olukorras vanamoodi edasi pingutamine lõppenud aktiivsetele noortele läbipõlemisega.

Marcus tõi lisaks näite õpilasesinduste liikmete probleemidest: „Nemad on ju selline grupp, kus on koos eri klasside õpilased. Kuidas olla omavahel nii-öelda ühises keskkonnas edasi, kui koolis enam käia pole võimalik? Õpilasesinduste liikmetel on praeguses olukorras keeruline oma motivatsiooni hoida. Lisaks oma õpingutele ja probleemidele tuleb suuta veel koguda teiste õpilaste ja klasside arvamusi ning siis kooliga eraldi kontaktis olla ning probleemidele lahendusi leida.“

Kolmas müüt: noortel on ju soe tuba ja katus pea kohal, mis viga kodus õppida! Tegelikult on paljudes kodudes probleeme, mis tekitavad peale noore haridusse lünkade jätmise ka pingeid kogu peres. Tüüpiliste näidete hulka kuuluvad ühe arvuti jagamine mitme pereliikme vahel, aeglane või ebastabiilne internet, samuti vajadus arvestada õdede-vendadega. Veelgi keerulisem teema on koroonaajal suurenenud perevägivald, mille vähemalt kaudseteks kannatajateks on alati ka lapsed.

Marcus tõi välja, et hoolimata hüppeliselt kasvanud nõudlusest psühholoogilise abi järele võib olla palju noori, kelle mured jäävadki koduseinte vahele. Isolatsioonis olles varasemaid abisaamise võimalusi enam pole: „Kool on keerulistes perekondlikes olukordades selline koht, kuhu noor saab ikkagi minna ja tunda ennast kasvõi korraks paremini, kui kodu ei ole see koht, kus on kõige meeldivam olla. Ka õpiraskuste korral on palju keerulisem koduseinte vahel abi küsida, kui koolis olles.“

Lii rõhutas samuti, et distantsõpe on muutnud just haavatavas olukorras olevate noorte seisukorra veelgi keerulisemaks: „Kui laps ei ilmu Zoomi tundi, siis põhjust paraku mitte keegi ei tea. Noorte seas on suur hulk neid, kes ei taha välja näidata olukorda, mis nende kodus päriselt valitseb. Noorel võib olla arvuti olemas, tal võib olla isegi internetiga kõik korras, aga me ei tea, mis seal taustal võib toimuda. Kas kodu on koristamata või on seal keegi purjus … neid põhjusi me ei tea. Ja noor ei leia võimalust või julgust sellest märku anda.“

Kõigi loetletud murede tajumine paneb hoopis teise valgusse täiskasvanute koroonakriisiaegsed hoiakud ja otsused seoses noortega. Lii märkis, et noorte käest jäeti küsimata, kuidas nad ennast tunnevad ja toime tulevad: „Eelmisel kevadel tormasid kõik noorte poole. Kui palju pakuti neile veebi kaudu igasuguseid asju! Erinevad viktoriinid ja trennid ja siis veel see ja see ja see. Meie täiskasvanutena arvasime, et noorel inimesel jääb distantsõppel aega kõvasti üle ja me peame selle aja meile sobivalt – meile, täiskasvanutele sobivalt – kuidagi ära täitma. Noortel oli samas väga palju küsimusi, millele nad ei saanud vastuseid. Noortele suunatud kommunikatsioon oli peaaegu olematu. Selle asemel, et noortele olukorda ja teatud reeglite vajalikkust selgitada, külvasime nad üle erinevate tegevustega.“

Marcus lisas, et kui noortele endile suunatud kommunikatsioon on puudunud või pole nende vajadustele vastanud, on täiskasvanutelt täiskasvanutele suunatud meediasõnumite jälgimine noorte emotsionaalset olukorda pigem halvendanud: „Paraku on jõudnud ka noorte endini lausung, et noored on osa probleemist ja pole selge, mida nendega ette võtta. Ei ole haruldane, et noored ise arutavad, miks me üldse olemas oleme. Avalikke kommunikatsioonisõnumeid kuulates on tunne, et noored on alati süüdlase rollis. Näiteks kriisi alguses ilmus artikleid sellest, kuidas mupo ametnikud ajasid Politseipargis rulatavaid lapsi taga. Samal ajal korraldas Norra peaminister noortele pressikonverentsi ja Itaalias tegid noored ise riigisisese kampaania. Meil peaminister aga arutas omavalitsuste juhtidega, mida noortega ette võtta.“

Ükski olukord ei ole läbinisti ühetooniline. Ka koroonaaeg on kaasa toonud positiivset, sealhulgas väärtuslikke õppetunde. Anna-Kaisa rõhutas, et näiteks on kriis esile toonud vaimse tervise valdkonna tähtsuse: „Kui enne oli see rohkem tabuteema, siis praegu on vaimsest tervisest palju tavalisem rääkida kui isegi veel aasta tagasi.“ Haridusvaldkonnast tõi teise näite Marcus: „Kui varem oli just kontaktõppe tõttu võimalik ignoreerida teemasid, nagu ennastjuhtiv õppija, siis COVIDi alguses mõistsime, et meie digiriik oli olnud natuke uinunud. Kuna muutused osutusid eriolukorra tõttu paratamatuteks, on ka pedagoogika ja digiõppe valdkonnas väga kiire areng toimunud.“

Peale edasimineku olulistes ühiskonnaelu valdkondades on kriis inimestele ka isiklikke positiivseid hetki pakkunud. Grete rääkis, et eriolukord on talle andnud palju võimalusi enesetäienduseks ja iseendasse vaatamiseks. Noortega töötava spetsialisti vaatenurgast tõi Anna-Kaisa esile hasardi seoses professionaalse arenguga: „Me kolisime väga kähku kõik oma asjad veebi. Sealjuures oli põnevust selle väljakutse lahendamisel, meeskonnaga ja teiste kolleegidega ühist nuputamist ja arutamist.“

Mida aga iga noor saab ise ette võtta, et olukorraga kohaneda? Selleks pakkusid aruteluringis osalejad välja hulga ideid, mida nad on praktikas läbi proovinud. Grete ütles, et temal on kriisiajaga aidanud toime tulla mänguline improviseerimine: „Ühel hetkel otsustan, et tõusen püsti, kõnnin teise tuppa ja lihtsalt teen kukerpalli! Tunnen, et sellisest harjumuspäratust tegevusest on kasu. Suvaliste asjade tegemine aitab kindlasti natuke paremini kohaneda.“

Anna-Kaisa toetas mõtet, et igal noorel tasub enda jaoks taolisi nippe otsida: „Kuna inimesed on väga erinevad, võivad sobida ka erinevad asjad. Ühele sobib kukerpall, teisele midagi muud. Väga paljud on rääkinud, et näiteks just muusika kuulamine on kriisiajal aidanud teise emotsionaalsesse seisundisse ümber häälestuda. Lisaks tasub igaühel liikumispause võtta, eriti arvutiga õppimise juures, sest liikumine toetab ka vaimset tervist.“

Marcus soovitas noortel vältida õppimist seitse päeva nädalas: „See harjumus on praegu kahjuks paratamatult tekkinud. Seda seletatakse muu hulgas koormuse ühtlasema jaotamisega – aga siis lõpuks ikkagi õpitakse üle ja on suur fopaa. See on normaalne, kui oled ka laisk.“ (Kõige kultuursem on targalt laisklev inimene – toim) Anna-Kaisa rõhutas samuti, et õppimisega üle pingutamist tuleb vältida: „Kui tõesti on jube raske ja väsinud olla, siis proovi ikkagi leida ja teha midagi, mis sa tahad teha. Et mitte vägisi ja nuttes ja oksendades näiteks pingutada arvuti taga oma kohustusliku koolitööga, kuigi sa tead, et sul ongi see tegemata, ja võib-olla vanemad ja õpetaja juba pahandavad. Alati ei pea ära teenima hetke, mil sa enda jaoks midagi toredat teed. Kasvõi midagi mängulist, näiteks lollitada, või hoopis muusikat nautida.“ Lii lisas: „Praegu on meil lihtsalt teistsugune aeg. Me elame selle aja üle. Ja kui me praegu ennast ainult piitsutame, siis tulevik saab olema sellevõrra keerulisem.“

Enda igapäevaelus rõõmu leidmise kõrval tõid aruteluringis osalejad olulisena esile ka teiste inimestega kontakti otsimise. Grete rõhutas, et kindlasti tuleb abi otsida, kui noor tunneb, et seda on tal vaja. Selleks andis ta järgmise nipi: „Loo endale selles olukorras tugivõrgustik inimestest, kellega sa tunned ennast hästi. Et nemad oleksid olemas selleks hetkeks, kui tunned, et nüüd on vaja kellegagi rääkida või keegi võiks aidata muidu kehva päeva paremaks muuta. Võib-olla on selline isik sinu vanaema, võib-olla parim sõbranna või su ema – kuidas kellelgi suhted kellegagi on. Võib-olla hoopis mõni su kooli õpetaja või koolipsühholoog. Nõnda saad tunda ennast kindlana, sest tead, et isegi kui sul on raske, on olemas inimesed, kelle poole pöörduda.“

Lii toetas abi küsimise mõtet: „Noortel inimestel lisandub sageli ka enesesüüdistus, ja see ei vii mingil juhul edasi, vaid tekitab masendust. Mina küsin oma noorte käest, mis te arvate, kas abi küsija on nõrk või tugev? Tuleb kasvatada endas julgust abi küsida, sest meil on ju tegelikult olemas suurepärased abivõimalused.“ Marcus täiendas, et iseenda süüdistamist tasub noortel tõesti vältida: „Praegu on paljudel noortel niinimetatud maailmavalu, aga ühelgi noorel eraldi ei ole võimalik COVIDi kriisi lahendada. Kuigi mul on väga hea meel noorte empaatiavõime üle, siis võib-olla tasub neil olla natukene isekam ja tegeleda esmalt väikeste probleemidega, mille puhul nad tunnetavad, et omavad nende üle ise kontrolli.“

Mida saavad aga täiskasvanud oma rollides teha, näiteks otsustajate või lapsevanematena? Otsustajatele oli Marcusel kindel nõuanne: „Noori ei saa vaadelda nii-öelda kehadena, kellega tegeletakse ainult haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas. Pensionäride puhul me ei mõtle ju ainult pensioni ja seega rahandusministeeriumi peale, vaid teemaks on lisaks kasvõi sotsiaalhoolekandeteenused. Näiteks mulle meeldis väga, kui umbes eelmise aasta aprillikuus pöördus mu poole politsei- ja piirivalveamet ja küsis: „Kuidas me saame selgitada paremini oma sõnumeid, kui kohtume tänavatel korda rikkuvate noortega? Mida me saame trahvi asemel teha, et nad meid kuulda võtaksid?“ Nendega oli mul väga hea koostöö, aga paraku ma ei näe peaaegu ühtki teist ametkonda politsei- ja piirivalveameti eeskuju järgimas.“

Grete tunnustas kõiki lapsevanemaid ja õpetajaid, kes on keerulist olukorda arvestades ikkagi hästi toime tulnud, ning andis neile nõu eelkõige seoses tasakaalukuse hoidmisega: „Soovitan oma lapsega rahulikult ja kannatlikult suhelda. Me ei lahenda midagi ära karjudes, tülitsedes, ennast nii-öelda kõrgemale positsioonile asetades.“

Laiema pildina kõigi osaliste jaoks tõi Anna-Kaisa välja järgneva: „Oleme Peaasjas hakanud unistama omamoodi plaanist või tegevuskavast, kuidas edaspidises elus oma vaimset tervist hoida. Mida võtame ette raskuste tekkides, millal ja kuidas sekkume? Eriti kihvt oleks, kui selline strateegia ja tegevuskava oleks näiteks koolidel. Perekondadelgi võiks selline tegevuskava olemas olla: kuidas me iga päev oma vaimset tervist hoiame ja mis me teeme näiteks siis, kui ema tuleb töölt koju ja on jube stressis, mis me selles kriisis ette võtame? Need asjad võiksid olla riigis, koolides ja perekondades üheskoos läbi räägitud ja kirja pandud. Ei tahaks ju seda, et me kõik need kriisiaja õppetunnid endalt maha raputaks ja läheks võimalikult endisse roopasse tagasi. Just nüüd on aeg plaani pidada, kuidas meil vaimse tervise vallas võiksid asjad hoopis paremad olla.“

Lõpetuseks tõi Marcus välja, et Anna-Kaisa soovitatud ühine koroonaaja kogemuste analüüs annab täiskasvanutele võimaluse saada nii paremini aru noorte olukorrast ja vajadustest kui ka luua võimaluse noortele endile väärtuse loomiseks ning neilt õppimiseks: „Näiteks kooli kontekstis mäletan eelmisest kevadest seda, et iga õpetaja kasutas kodutööde andmiseks oma platvormi. Samal ajal õpilased vaikimisi arutasid omavahel: „Paganas küll, meil on palju paremaid platvorme, millest oleks oluliselt rohkem kasu!”, aga keegi ei julgenud midagi öelda ja ega õpilaste ettepanekuid keegi ei küsinudki. Kriisiajal on aga kõik õppija rollis ja üksteiselt õppimine peaks olema soodustatud igal (kooli)päeval.“

Küllap tunneksid noored end COVID-19 kriisi olukorras palju paremini, kui täiskasvanud võtaksid neid võimalikult võrdsete partneritena, mitte vaid distantsõppe subjektidena. Üldistavad müüdid noorte kohta paika ei pea. Küll aitab alati arusaam, et nagu igas vanuses inimesed, vajavad ka noored tähelepanu, ära kuulamist ja võimalust osaleda ise oma olukorra kujundamisel.

Kommentaarid

Mida rohkem on meie ümber andmeid, seda olulisemaks muutub oskus hinnata ja analüüsida andmete ning nende põhjal tehtavate järelduste-üldistuste tõepärasust ja usaldatavust. Lühidalt öeldes on üheks tähtsamaks oskuseks saamas kriitiline mõtlemine.

Kuidas kasutada seda tööriista toetamaks noori, kes juba teist aastat peavad toime tulema harjumatute õpiolukordadega, isolatsiooni ja pidevate muutustega?

Stressirikkas olukorras rõhuvate emotsioonide (nt viha, tüdimus, frustratsioon) ajel tehtud teod ja öeldud sõnad ehitavad lisatakistusi ning lõhuvad koostööd. Kriitiline mõtlemine aga aitab emotsioonide asemel keskenduda faktidele. Kriitilise mõtlemise abil saame kirjeldada olukordi tegevuspõhiselt, neutraalselt ja hinnanguid andmata, valida andmeid, mis on usaldusväärsetest allikatest ja järelduste tegemiseks piisavad ning loomulikult oma seisukohti tänu neile ka argumenteerida. Segastel aegadel on oluline lihtsus, konkreetsus ja mõtteselgus, sest see loob turvatunde.

Tooksin välja kolm küsimust, millele noortega töötav inimene võiks mõelda:

1. Kas see, mida mina teen või lasen noorel teha, teda tegelikult toetab? Kas ma suudan selle tegevuse vajalikkust noorele arusaadavalt selgitada?
2. Kas ma arvestan sellega, kuidas, kus, millal, milliste vahenditega, milliseid meetodeid kasutades, mis eesmärgi nimel ta ise sooviks õppida-tegutseda? Tean ma üldse neid asju?
3. Kas planeeritud tegevused toetavad noore usku enda võimetesse ja/või aitavad toime tulla hirmudega?

Igale kas-küsimusele, millele vastad jaatavalt, märgi juurde ka põhjendus. Kuidas sa tead, et see nii on? Jälgi, kas su põhjendus kannatab kriitikat. Kas su „jah“ on emotsioonide, kõhutunde või arvamiste tulemus või on sul ka tegelikult usaldusväärsed andmed, mis seda tõendavad.

Kui vastused on aga eitavad, siis tasuks tõsiselt mõelda, kas sellisteks tegevusteks on praegu õige aeg ja koht. Head kriitilist mõtlemist!

Noortega töötamisel on minu jaoks põhilised märksõnad paindlikkus ja tähelepanelikkus ning distantsõppel on mõlemad muutunud veelgi olulisemaks. Selmet tormata kohusetundlikult iga ettekirjutust ja õppekava punkti detailse täpsusega täitma, peaks nüüd rohkem kui kunagi varem olema esikohal õpilaste toimetulek laiemalt kui vaid ühe õppeaine või koolitöö raames.

Suure hooga lendame digieduloo tuules peale eri õppekeskkondade ja põnevate lahendustega, et tõestada, kui võimekad me selles vallas olema, aga praktika näitab, et õpilased tahavad tihti lihtsalt suhelda – nii omavahel kui ka õpetajaga. Neil on vaja, et keegi neid kuulaks. Rääkimata sellest, et digiedulugu ei ole paljudesse kodudesse jõudnud ning katkises peres ei ole sellest suurt abi: õpilane tegeleb hoopis suuremate probleemidega kui interneti kiirus. Seda kõike tuleks iga noore puhul pidevalt jälgida, aga õpetajal on õpilasi nii palju, et tahes-tahtmata kõikideni iga päev ei jõua. Seetõttu tulebki olla võimalikult paindlik, eeldada õpilasest parimat ning leida võimalusi, kuidas igaüks saaks kuidagi kaasa teha, mitte tingimata rakendada kõigile samu standardeid ja ajada taga hindeid.

Pidevad arvamusavaldused meedias ja riiklikul tasandil sellest, kuidas distantsõppel jäävad õpilased arengus maha, kuidas kasvamas on kadunud koroonapõlvkond, kuidas peame hakkama järgmisel aastal testima, kas õpilaste tase on distantsõppe tingimustes muutunud, ei aita ei õpetajaid ega õpilasi. Kriisi tingimustes ei ole mõistlik tulla välja katastroofiliste ennustustega, ei ole mõistlik niigi ärevale olukorrale veel kütet lisada, ei ole mõistlik taguda trummi teemal, kuidas tagada tava-aastaga võimalikult sarnane õppetöö. Distantsõppel on koolitöö täiesti teistsugune, saavutused täiesti teistes tingimustes ja õpilaste ebavõrdsed võimalused veelgi teravamalt esil kui muidu. Sõnum õpetajatele ja õpilastele peaks olema hoopis järgmine: tehke nii hästi, kui praegustes tingimustes suudate ja jaksate, aga esmajärgus vaadake, et te ennast läbi ei põletaks.

Nii olen distantsõppel pigem püüdnud sisendada õpilastesse võimalikult palju rahulikkust ja kindlustunnet. Kui mõni keemiaülesanne jääbki lahendamata või mõni selgrootu detailideni läbi lahkamata, siis noore tulevik sellest kardinaalselt ei muutu. Õpetajad teavad, mis on nende õppeaine põhisõnumid, ning kõik ülejäänud detailid on praegu teisejärgulised. Ükskord saame kooli tagasi ja küll siis jälle põrutame täisvõimsusel õppetöös edasi. Seniks aga keskendume sellele, et pandeemiast välja tulla ja ise seejuures nii vaimselt kui ka füüsiliselt terveks jääda.

Kriitiline mõtteviis kui tugi noorsootöötajale noorte toetamisel

Kuigi viimane aasta on olnud meeletult keeruline, olen kogu aeg arvanud, et kriisiolukorras ei tohiks kaotada huumorimeelt (isegi kui tegemist on musta huumoriga).

Seepärast tuletaksin siinkohal meelde ühe nalja, mis levis netiavarustes vahetult peale eriolukorra väljakuulutamist 2020. aasta märtsis. Vabariigi valitsuse kehtestatud nõue hoida inimeste vahel kahemeetrist distantsi vihastas välja kõik Hiiumaa elanikud, sest enne seda ei pidanud hiidlased kunagi varem teineteisele nii lähedal olema.

Minu igapäevatöö on kahe huvikooli juhtimine: üks on tänavatantsukool JJ-Street ja teine Noorte DJ kool. Covid-19 kriisi vältel olid need kaks huvikooli erinevas olukorras. JJ-Streeti tantsukoolis läksime esimesel võimalusel üle videotreeningutele. Noorte DJ koolis olime nii mina juhendajana kui ka noored õpilastena mõnes mõttes eelisolukorras: kuna DJ koolis toimub individuaalõpe, siis nii eriolukorra ajal kui ka järgnevatel piirangute perioodidel õppetöö ei katkenud hetkekski ja jätkus endisel viisil.

Videotreeningud JJ-Streeti tantsukoolis oli suur proovikivi treeneritele, õpilastele ja lastevanematele. Sellega kaasnes hulk probleeme. Eelkõige kurnas see emotsionaalselt meie treenereid. Lihtne polnud ka õpilastel ja nende vanematel. Tantsutrennide läbiviimine virtuaalselt on palju problemaatilisem kui nii-öelda tavakooli tavatunni läbiviimine arvutis. Kuid hoolimata kõikidest üleskerkinud raskustest oli meie jaoks kõige olulisem see, et ajal, kus kõik noored olid sunnitud istuma kodus, ei kaotanud meie treenerid sidet oma õpilastega ja olid neile peale kurnavat veebipõhist põhiõpet vaimseks toeks. Selleks, et motivatsioon ja elurõõm meie õpilastel püsiks, korraldasime lisaks tavatrennidele veebis ka motivatsioonpäevi ja loenguid tänavatantsustiilide tekke- ja ajaloost. Kõige vahvam oli koolitus „Back to the Basic“, mis toimus kell kuus hommikul ja kus vaatamata ülivarajasele toimumisajale osales üle 250 noore.

Noorte DJ koolis õpitakse individuaalselt ja harjutamise ajal viibib õpilane stuudios üksi või koos juhendajaga. See, et DJ kooli õpilased said tulla korra nädalas kodunt välja DJ stuudiosse ja miksida enda lemmikmuusikat, oli sundusliku kodusistumise ajal noortele suur psühholoogiline tugi ja vaheldus.

Need olid näited sellest, et mina ja minu kolleegid JJ-Streeti tantsukoolist ei kaotanud kogu kriisi vältel otsest sidet noortega. Meil oli võimalus noortega suhelda ning arutleda nendega selle üle, mis on juhtunud ja millisesse maailma ajaloo mõttes ainulaadsesse olukorda oleme kõik sattunud. Väga palju tuli ette ka vajadust selgitada noortele, et kõiges toimuvas pole kübetki nende süüd ning selles keerulises olukorras peabki võimalikult palju oma lähedasi toetama ja säilitama kainet meelt. Suhtlemisel noortega rõhutasime pidevalt ka seda, et nii tava- kui ka sotsiaalmeedias levivasse infosse peab suhtuma väga ettevaatlikult ja kriitiliselt ning igal juhul oleks parem enne mingil teemal seisukoha võtmist küsida kas enda vanematelt või meilt ehk noorsootöötajatelt nõu.

Sisukord

• Sissejuhatus – kriitiline mõtlemine ehk noorus, elujõud ja mõtted
• Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus noorsootöös, Aleksandra Mangus
• Aruteluringi „Kuidas tunnevad end noored COVID-19 kriisi olukorras?“ kokkuvõte, Jaan Aps
  • kommentaarid Hele-Riin Kutsar, Ingrid Lekk, Peeter Taim
• Valeuudis on nagu võltskaup, Jaanika Palm
• Miks on maakera korraga ümmargune ja lapik?, Grete Arro
• MIL – mis see on, miks see mind huvitab ja kuidas seda noortele edasi annan, Maia Klaassen
  • kommentaar Meelika Hirmo 
• Sotsiaalmeediavaba noorsootöö, Üllar Põld
  • kommentaarid Piret Laidroo, Liis Lääts, Ege Enok 
• TikTok – platvorm, mis soovib olla kasutaja parim sõber, olenemata sisust, Marget Miil
  • kommentaar Roger Tibar
• Noorsootöötaja vastutus infoajastul, Kaie Pranno
• Väitlusmeetodi kasutamine meediakirjaoskuse arendamiseks, Kristin Parts
  • kommentaar Aurelia Pärtelson
• Infouputuse mõju vaimsele tervisele, Kätlin Konstabel
• Noorsootöö käsikäes hinnanguvaba mõtteviisi ja kriitilise mõtlemisega, Mirel Laurend
• Kuidas huviharidus arendab kriitilist mõtlemist?, Signe Söömer
• Kriitiliselt mõtlev noorsootöötaja – professionaalse noorsootöö alustala, Heili Griffith
• Köielkõnd alaku?!, Maris Neeno
  • kommentaarid Ave-Liis Kivest, Catrin Ott

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.