fbpx

Laura Välik, ajakirja MIHUS peatoimetaja

Käesolev MIHUSe septembrinumber on pühendatud noorsootööle Covid-19 kriisis. Kui maikuus vaatasime keskkonnakriisist otsa Covid-19 pandeemiale ja tõdesime, et viimane võib olla osa esimese laiaulatuslikust haardest, siis nüüd pöörame pilgud tagasi kevadesse ja uurime, millised võiksid olla selle kriisi õppetunnid noorsootöös.

Oli ju kriis üks suurepärane võimalus järele mõtlemiseks?

Ühel kriisiaegsel kevadpäeval avastasin meeliköitva mõtte: mis saaks siis, kui maailm jääkski seisma? Inimesed kodudesse lukku, transport paigale ja värsked apelsinid lõunamaa kuldsetele väljadele? Kas tuleks ise toitu kasvatama hakata või naabrid ära süüa? Ulmefilmidest nähtu tundus järsku käegakatsutav.

Noorte droonidega valvamisest sai aga reaalsus. Kas tulevikus jääb noorsootöö koos noortega arvutiekraanide taha või kolib hoopis ajukiipidesse noorsootöötaja ja noore ajus – noorte mõtted saaksid osaks meie mõtetest? Kas suletud maailmas võivad hakata piirid kaduma hoopis teisel moel? Kuigi tehnoloogiliste lahenduste võidukäik on olnud Covid-19 laineharja tipp, on põhjas vesteldud ka videokõnede väsimusest, sotsiaalmeedia väljakutsetesse uppumisest ning muidugi suurest vennast.

Istudes kevadises koduaias õunapuu otsas ja saagides oksi ohutus kauguses naabritest, kes võisid samuti mõtiskleda hädaolukorras naabri nahka pistmisest, tajusin ometigi, et seisev maailm võib olla suurepärane võimalus tulla tagasi kogukondade juurde. Anda kolleegile see õlg-õla tunne, mis muudaks koostöö veelgi viljakandvamaks või kasvatada koos kogukonna noorte, aga miks ka mitte naabritega, kohalikult toitu? Teha asju väiksemal tasandil, aga oluliselt sisukamalt. Kriisiolukorras võivad lõunamaa apelsinid olla unistus päikesest, kuid õunte jagamine naabriga on see, mis tõeliselt toidab.

Ohutust kaugusest kajas ka vaikus. Täna teame, et nii mõnedki noored, kes olid karantiini perioodil noorsootööle kadunud, istusid õunapuu otsas – nad olid võtnud aja maha, et puhata kiirest voolust ja kõrgetest ootustest. Mulle tundub, et siin on mõttekoht.

Kui üritame täna taaskäivitada maailma, et tormata sama palju kui tormasime varem või ehk rohkemgi veel, siis mida me tegelikult taastame? Kui palju aega on kulunud noorsootöös kiirelt loetud e-kirjadele ja ülelugemisele? Meeldetuletustele? Rohkelt võetud ülesannete natukene rutakalt täideviimisele? Ületegemisele? Kas meil on nõnda palju aega, et lubada endile kiirustamist?

Ühes noortega peetud vestluses tõusis küsimus: Kas olime kriisis juba enne kriisi?

Kas igast kriisist tasub välja tormata? Võib-olla saame sügistuultes õunapuude all jalutades proovida nii õunu kui apelsine – leida kriisiületuse võtme sisukalt ja väikselt tegutsemise, kuid suurelt unistamise vahelise tasakaalu loomises?

Õunad söödud ja naabrid terved?

MIHUS NR 31 SISUKORD

NB! Väikese üllatusena oleme sellesse numbrisse ära peitnud neli muusikapala – et tantsida ka tormis pärast kriisi – kas leiad üles?

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email