fbpx

Kätlin Servet, Lasteabi konsultant, Sotsiaalkindlustusamet

Ütlus, et kõik on targad takkajärgi, peab paika selgi korral, kui räägime elust koroonakriisi ajal. Kui töötad kriisitelefonil – sest mis muu see lasteabitelefon on -, siis pead olema kogu aeg valmis lahendama erinevaid kriisisituatsioone. Koroonaaeg aga tähendas meie jaoks kriisi kriisis. Konsultandi pea hekseldab niigi infot nagu põllul vilja võttev kombain, aga eriolukorra ajal tuli infot nii palju peale, et isegi konsultantide pead pandi tõsiselt proovile. Asjaolud muutusid iga päev. Või mis päev – muutused leidsid aset minutite ja tundidega. Ja kõigega tuli kursis olla, sest lasteabisse pöördujatel võis olukorra kohta küsimusi olla.

Teadmatus tekitab hirmu, hirm tekitab ärevust, ärevus tekitab hirmu ja kõik algab otsast peale. Kui koroonaviiruse tulekuga oleks kaasas olnud teadaanne, et kallis rahvas, ära muretse, meil on olukord kontrolli all – viiruse leviku tõkestamiseks kuulutame perioodiks 12.03–17.05 välja eriolukorra ja sulgeme turvalisuse huvides koolid, lasteaiad ja lõbustusasutused ning kuna reisimine on ohtlik, siis sulgeme ka riigipiirid, palun püsige rohkem kodus, vältige kontakte teistega, külastage rohkem e-poode, õppige e-koolis, täitke vajalikud dokumendid e-riigis ning säilitage rahulikku meelt ning varuge kannatust, siis oleks suurem jagu ärevust olnud maandatud. Olukord oli aga sootuks teine, sest keegi meist polnud enne sellises situatsioonis olnud ja nii tuli kõik omandada isikliku ja kollektiivse kogemuse kaudu. Selle õppetunni oleme – kes vähem, kes rohkem edukalt – läbinud.

Analüüsides eriolukorra ajal lasteabile tulnud pöördumisi, panime tähele, et sagenesid kõned, milles teatati, et vanemad on laste suhtes kasutanud vägivalda, kas vaimset, füüsilist või seksuaalset. Või on lapsed hooletusse või järelevalveta jäetud. Halvenes vanemate ja laste heaolu ning tervis. Lapsed tundsid end rohkem üksikuna, kuna sõpradega suhtlemine oli piiratud ja kokku saada polnud võimalik. Kuid lapsed väljendasid ka muret pere majandusliku olukorra pärast ning tundsid hirmu tuleviku ees – kuidas ikkagi hakkama saadakse. Vanemad olid rohkem hädas lapse nutiseadmete kasutamise ja veebisuhtlustega, kus mingil hetkel oli piire väga keeruline seada ning omavahelised lahkhelid kerged tekkima. Väikelaste vanematel oli keeruline väikesele lapsele selgitada, miks ikkagi pole praegu võimalik koos sõpradega liivakastis mängida, kuigi nii hirmsasti tahaks. Lõputud olid vanemate tülid laste hooldusküsimustes, kus eriolukorda toodi kohati ka õigustuseks, miks laps ei saa lahus elava vanemaga hetkel kohtuda või suhelda. Kõik lapsed ei jõudnud kooli, sel ajal siis e-õppele, ning oli mitmeid juhtumeid, kus pere või lapsega üldse kontakti saamine oli raskendatud. Suurenes ka turvakodudest või erikoolidest ärajooksmine, kampades kogunemine tänavatel ja mänguplatsidel ehk tegevused, mis kuidagi ei sobinud kehtestatud piirangutega.

Et jutt ei jääks kuivaks spetsialisti targutamiseks, toon mõned näited eriolukorra ajal tehtud pöördumistest.

Helistas psühholoog, kuna tema poole pöördus tüdruk, kellel olid depressiivsed mõtted. Otse lastekaitse poole tüdruk pöörduda ei söandanud, kuid oli nõus, et psühholoog teavitab abisaamiseks lasteabi.

Helistas klassijuhataja, sest tema klassi laps oli talle kirjutanud, et ta ei soovi enam kodus elada, kuna teda koheldakse seal halvasti: telefon võetakse ära, kästakse teha kodused toiminguid, kuigi tal on vaja õppida. Aastaid on kestnud tülid kasuisaga. Laps ütles, et ta ei jaksa enam kodus elada, soovib end ära tappa.

Helistaja teatab lapsest, kellel on kodus olukord, kus lapse ema käitub temaga halvasti, öeldes talle, et oleks tema sünnitamise asemel pidanud hoopis abordi tegema, ja veel teisi inetusi. Ema emotsionaalne olukord on aastaid olnud kehvapoolne, ta tarvitab kangeid ravimeid. Viimasel ajal on aga olukord hullemaks läinud.

Ema tunneb muret poja tugeva nutisõltuvuse pärast, poeg ei õpi, koolis ei käi (ka mitte e-õppel), käitub agressiivselt, on pereliikmeid noaga ähvardanud. Emal mõistus otsas, mida pojaga peale hakata.

Pöördub laps, kes on mures, et ei ole eriolukorra algusest saati saanud psühholoogi juures käia ning tema emotsionaalne olukord ei ole kiita. Tal on kurvameelsushood, ta tunneb end alaväärsena, esineb lõikumist, ärevust, unetust, suhted emaga ei ole head.

Laps kirjutab, et tal on tugevad enesetapumõtted, on korra ka proovinud elu lõpetada. Perekonnas pole suhted kiita, hiljuti vahetas tüdruk ka kooli. Tal pole ühtegi sõpra ja puudub julgus suhtlemist alustada.

Äsja täisealiseks saanud noor soovib, et tal parem hakkaks, pole kellelegi oma muredest rääkida, parem hakkab ainult siis, kui end lõigub. Tahab haiglasse minna, sest seal on turvalisem ja rahulikum.

Pöördujaks poiss, kellele meeldivad poisid. Räägib, et vihkab ennast. Ütleb, et Eestis on selline ühiskond, kus see ei ole OK. Ta ei julge kellelegi rääkida ja soovib teha enesetapu, kuna ei taha sellisena elada. Tahab uut elu. Nii hirmus on seda kellelegi rääkida. Samal teemal kirjutab ka tüdruk, kes küsib, kas peab end vägisi alla suruma, kuna talle meeldivad tüdrukud. Ta ei taha end teiste arvamuse pärast muuta.

Millised on lapse õigused, kui ta ootab last? Kas vanemad saavad teada, kui ta arstil käib? Mida teha? Sest kui vanemad saavad rasedusest teada, siis löövad nad ta maha.

Kas ma pean lapse isale/emale üle andma, kui lapsel on nõrk tervis või kodus on haige vanaema või teised lapsed on väikesed või on mul endal tervis kehv või teine vanem tuli välismaalt või nõnda edasi. Vanematele teeb muret, et nad ei tea, kellega teine vanem läbi käib ja suhtleb.

Neid lugusid võiks lõputult jätkata – need on päris inimeste päris lood. Ma ei hakanud siia kirja panema kõige mustema stsenaariumiga lugusid, et mitte lugejat ära hirmutada. Koroonaaega võib käsitleda kui äärmuslikku aega, kus tavapärane elurütm sai häiritud, miski polnud päris nii nagu muidu. Suhted inimeste vahel pandi proovile, katsetati, kuidas inimesed tulevad toime nii distantsi kui ka kogu aeg koos olemisega. Lisaks sellele said vanemad teada, kuidas on olla uues rollis – õpetaja, kokatädi, meelelahutaja, psühholoogi, ja kui vedas, siis ka sõbrana. Lapsed omakorda said vaadata, kuidas vanemad nende rollide täitmisega toime tulid. Eriolukorra algusnädalad olid paljutõotavad – oli ju kõik nii uudne ja natuke põnev ka. Üksteisele anti aega uute olukordadega harjuda, ei pahandatud, kui kõik kohe ei sujunud. Üsna ruttu sai aga uuest vana ja rutiin oli jälle platsis koos rahulolematuse, paha tuju ja tulevikuväljavaadeteta.

Mida teha siis, kui kõik lauamängud on mängitud, matkarajad läbitud, filmid vaadatud ja jutud räägitud? Seda hädasolekut nägime ka lasteabitelefonil või õieti pigem kuulsime, sest nõutud olid nii lapsed kui ka vanemad. Lapsed olid tüdinud vanemate seltskonnast, pinda hakkas käima ka eluruumide väiksus, oma privaatse nurga ja aja puudumine. Õed-vennad ei talunud enam üksteise varjugi, saati siis millegi koostegemist. Paljudel tekkis trots keeldude vastu – aga mis siis ikkagi juhtub, kui ma välja lähen ja sõpradega kohtun? Minule see viirus nagunii külge ei hakka, olen tugev nagu härg ja terve kui purikas. Julgemad läksidki välja ja riskisid sellega, et politsei neid mõistlikkusele manitses. Sõnakuulelikumad istusid kodus ja pidasid keeldudega omaette tumma sõda.

Kuid lasteabisse pöördusid ka tublid noorsootöötajad, kellele koroonaajal langes samuti suur roll noortega suhtlemises ja nende mõjutamisel. Kohati isegi ehk ootamatult suur roll. Kuidas leida ühistegevusi, kui tegelikult kokku pole võimalik saada. Mida teha ja kuidas „saada jutule“ nende noortega, kes piirangutest hoolimata kogunesid tänavatel ja mänguplatsidel, kelle tavapärased kohtumiskohad, nagu kaubanduskeskused, olid suletud ja niisama „hängimine“ häiritud. Meenub juhtum, kus hilisõhtul helistas tänavanoorsootöötaja küsimusega, mida ikkagi teha olukorras, kus noor keeldub koju minemast, kuna konfliktid vanematega on nii suured, et ilmselt ootaks ees kohe füüsiline karistus või muul moel alandav ja terroriseeriv suhtlus. Noorsootöötajal oli noorega hea kontakt ning lasteabiga ühiselt arutades leidis see noor selleks ööks ööbimiskoha turvalisemas paigas ning pere sai edaspidi toetust ja abi lastekaitsetöötajalt. See juhtum näitab ilmekalt, et koostegemises leidub häid võimalusi ja on igati hea rasketes olukordades koos sobivaid lahendusi leida. Ning lasteabil on aina suurem rõõm selle üle, et ka spetsialistid, kes oma töös lastega kokku puutuvad, tahavad ja julgevad nõu küsida, et leida lapse aitamiseks võimalusi.

Sama lugu oli ka distantsilt kooliskäimisega – osade jaoks oli see maailma parim õppimisviis ja nendest lastest me lasteabis ei kuulnud. Kuid see teine osa lastest, kelle jaoks nõudis koolis osalemine ja õppimine täiendavat enesesundust, tööd ja selgitamist, neist me kuulsime. Nõustasime nii lapsi, vanemaid kui ka nõutuid õpetajaid, kes oma õpilasi taga otsisid. Meie maal on koolikohustus ja seda ei muutnud ka eriolukord. Sestap käsitati last, kes kooli ei jõudnud, kui abivajajat ning käivitati tema leidmiseks kogu saadaolev tugivõrgustik.

Eriolukorra ajal muutus mõnes peres kriitiliseks lapse õigus suhelda oma mõlema vanemaga. Kas viirusehirmus või ka kättemaksuks teisele vanemale hakati lapse suhtlust teise vanemaga piirama. Tegelikkuses aga kehtisid kõik kokkulepped lapsega kohtumiste osas endistviisi, samas rõhutati vanemate enda vastutust teha lapse jaoks turvalisim otsus. Haige lapse vägisi üleandmine teisele vanemale ei tundu kuidagi mõistliku tegevusena. Mõned vanemad tulid suhete korraldamisega edukalt toime, teised jälle vajasid püsivalt lasteabitelefoni konsultantide vahendamist. Vanemad näivad arvavat, et selles lahingus on nende lapsed kurdid, tummad ja pimedad ega saa kahjustada, kuid need sõjad on lapse jaoks võrreldavad koletiste rünnakuga Maale. Seda tasub endale kümme korda korrutada, enne kui võtta telefon või mõni muu suhtlusvahend ja hakata oma õigust kuulutama. Aitab ka see, kui astuda korraks lapse kingadesse ja vaadata maailma tema silmade kõrguselt – kas see, mida te näete, on kahe teda armastava inimese suhtlus? Kui mitte, siis on aeg muutusteks küps.

Nii koroonaviirus kui ka eriolukord on nüüdseks seljataha jäänud ja ilmselt oleme kõik sellest midagi õppinud või kui mitte õppinud, siis vähemasti oleme kogenud nende mõju ning saanud teadlikuks nende tähendusest. Ja me ei pea enam tundma hirmu ega ärevust teadmatuse eest. Ükskõik kui hästi me oleme tuleviku tarbeks valmistunud, loodame siiski, et meil pole rohkem vaja seda kogeda.

Igas halvas asjas on alati ka kübeke head ja siit tulevad lasteabitelefoni konsultantide positiivsed tähelepanekud eriolukorra kasust.

  • Kui keelde on palju ja justkui midagi teha ei tohi, siis muutub inimene loovaks ja hakkab leiutama järjest uusi viise, kuidas olukordi lahendada.
  • Igavus asendus mõttemaruga.
  • Peres õpiti üksteisega rääkima ja arvestama.
  • Vanavanemad muutusid tähtsaks.
  • Sõprussuhted pandi proovile – tõelised sõbrad jäid.
  • Sõpradest eemalolek aitas oma tunnetega kontakti saavutada (olgu see või kurbus).
  • Kõik vanemlikud oskused – ka kehtestamine ja piiride seadmine – pandi proovile.
  • Vanemad muutusid meelelahutusmaailma geeniusteks.
  • Õpetajad muutusid väga tähtsaks, sest õppida tuli paljuski ise.
  • Leiti üles kaotsi läinud enesedistsipliin.
  • Puhati rohkem.
  • Alkoholi tarvitati vähem, sest pidusid ei olnud.
  • Osa lapsi sai endale uue arvuti, sest õppida oli ju vaja.
  • Kasvas digivahendite kasutamise oskus ja nende kasulik rakendamine nii õppimises kui meelelahutuses ja vaba aja veetmises.
  • Veedeti rohkem perega aega – tehti koos asju, mida ei oldud kas ammu või mitte kunagi tehtud.
  • Kasvas teadlikkus, kust saada vajadusel abi (erinevad infotelefonid).
  • Hinda läksid tervishoiutöötajad, müüjad, vaimse tervise spetsialistid, noorsootöötajad ja lastekaitseametnikud.
  • Hakati rohkem üksteist märkama.
  • Ja siis kõik need muud head asjad, mis ülalpool nimetamata jäid.

Lasteabitelefon tunnustab kõiki meid, kes me eriolukorra edukalt läbisime, ja nüüd teeb igaüks endale pika-pika pai!

Lasteabi 116 111 on nõu andmise, kuulamise ja abistamise teenus. Nii lapsed kui täiskasvanud  võivad sattuda olukordadesse, kus isiklikust kogemusest lahenduse leidmiseks ei piisa. Lasteabis aitame telefoni ja veebivestluse kaudu ning juhendame, kuidas mure lahendamisega edasi minna. 

Lasteabiga saab ühendust võtta:
Ööpäev läbi, tasuta ja anonüümselt
telefon 116 111
veebinõustamine kodulehelt www.lasteabi.ee ja lasteabi mobiiliäpist
e-post: info@lasteabi.ee

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email