Noorsootöötaja kriisi keerises

Täna 190 päeva tagasi kuulutas Eesti Vabariigi Valitsus Eestis välja eriolukorra. See oli hetk, kus noortekeskused avastasid ennast koos paljude teiste asutustega uudsest olukorrast. Noortekeskused olid noortele suletud, puudusid riiklikud ja kohaliku tasandi kokkulepped edasitoimimiseks, ebamäärased olid ootused noorsootöötajatele, kuidas sellises olukorras avatud noorsootöö, sh mitteformaalne õpe toimima peaks. Kuna noorsootöö on valdkond, kus noorsootöötaja lähtub oma tegevuses eelkõige noore soovidest ja vajadustest, oli järsku kõik pea peal. Eriolukorra alguses tabas mitmeid noorsootöötajaid seega väike murepilv, kuidas jõuda noorteni ja kas noortel jääb distantsõppe tõttu aega ka muudeks tegevusteks peale koolitöö.

Noortekeskused kohanesid siiski kiirelt, sest paljudel noorsootöötajatel oli varasemast olemas nn tööriistakohver mobiilse noorsootöö ja nutika noorsootöö jaoks ning kohe hakati tegutsema ka virtuaalmaailmas. Mõned noorsootöötajad on välja toonud, et nad tundsid nii põnevust kui ka veidi hirmu, sest tavapärastele töökeskkondadele (Facebook, Messenger, Instagram, Snapchat, Padlet jt) tuli kasutusele võtta uusi virtuaalkeskondi (Discord, TikTok, Google Meet).

Lisaks tuli mõelda, kas kõik noored ikkagi pääsevad teenusele ligi, kui kogu teenus kolib virtuaalkeskkondadesse? Toimus suur katsetamine muutunud olustikus. Mitmed noorsootöötajad on välja toonud, et uue ja pingelise olukorraga toime tulemine oli keeruline ja vajas kiiret reageerimist, mugavustsoonist välja tulemist ja oma senise töö ümberkorraldamist. Kõige keerulisem oli neil, kes kahjuks pidid avatud noortekeskuse tegevuse peatama, sest töötajad suunati puhkusele. Tegemist oli pingelise olukorraga, kus oldi aga üle-eestiliselt üksteisele toeks.

Eesti ANK korraldas oma liikmetega regulaarseid veebikohtumisi, mille eesmärk oli jagada praktikaid ning saada inspiratsiooni ja tuge kuulates, kuidas teistes noortekeskustes toimetatakase, mis lahendused on loodud, kuidas töö käib. Sel keerulisel hetkel oli oluline, et tugivõrgustik toimiks. Noorsootöötajad tundsid õlg-õla tunnet ja olid ning on ka edasi üksteisele toeks. Mõned noorsootöötajad õppisid kiiresti vajalikke lisaoskusi.

Suurim kriisist tulenev mõju oli spetsialistide arvates eriolukorra mõju avatud noorsootöö põhimõtetele. Väljakutsed seisnesid peamiselt neljas teguris: kättesaadavus, ligipääs, kvaliteet ja tegevuse mõtestatus. Eriolukord ei võimaldanud kõiki sihtgruppe kaasata, sest Eestis ei ole võimalused regionaalselt kõigile ühtmoodi kättesaadavad ja seda noorsootööst mitteolenevatel põhjustel; paljudel noortel polnud telefone ega arvuteid, sh võis digitaalsetel tegevuskeskkondadel olla vanusepiirang; digiõpe koolides suurendas tehniliste vahendite kasutamist, mis omakorda tõi noortele nutika noorsootöö lähenemise puhul kaasa liigpika ekraaniaja päevas; pidev ümberlülitus jättis vähe aega noortele tegevusi tagasisidestada, mis samas nädalast nädalasse vaikselt paranes; nooremate noortega (alla 12) on tekkinud infosulg, kuna on katkenud side (kui just lapsevanemad ise ei võta aktiivsemat rolli). Suurimad õppetunnid olid seotud arusaamisega, et rohkete sotsiaalmeediakanalite kasutamise asemel valida pigem vähem, aga teha tegevusi kvaliteetsemalt ja mõtestatumalt. Samuti tunnetati, et mida teadlikum oli kogukond noortekeskuse tegevusest ja võimalustest, seda paremini sai noortega kontakti.

Mitmed noorsootöötajad tõid välja, et eriolukorra ajal avaldusid ja arenesid kõige rohkem digioskused, individuaalseks suhtluseks vajaminevad ja oma tegevuste nähtavamaks tegemise meetodid. Lisaks keskenduti rohkem koostöövõrgustiku laiendamisele ja hoidmisele.

Mõned noorsootöötajad tõid ka välja, et eriolukorra ajal said nad juurde julgust katsetada, uuesti proovida ja vaadata, kuidas noored uued meetodid vastu võtavad. Eriolukorra positiivse poolena toodi välja, et tekkis võimalus teha noortekeskustes asju, mille jaoks varem aega ei olnud, nt suurpuhastust, remontida ruume, mõtestada ja planeerida tuleviku perspektiivis noorsootöö tegevusi ning kogukonna noorsootöö arengut.

Kogu eriolukorra ajal oldi ootel ja valvel, millised on edasised suunised, mida saab ja mida ei saa teha. Eriolukorra lõpus tunnetati teatud ärevust – millises vormis on võimalik suvel noortega edasi töötada ja kas sügisest ootab meid ees uus haigestumiste laine, millega peaksime juba täna oma tegevusplaanides arvestama.

Kokkuvõtvalt saab välja tuua, et eriolukord soosis nutika noorsootöö arendustööd, sest laienes sihtgrupp, loodi uusi võimalusi noorte vaba aja sisustamiseks. Samuti aitas see tõsta noorsootöö kvaliteeti, sest võimalusi noortele oli rohkem ja seega tuleb neid tegevusi jätkata; arenesid noorsootöötajate pädevused ja julgus kasutada digivahendeid ja -keskkondi, mistõttu tuleb jälgida, et ligipääs e-keskkondadele, mille kaudu noorsootöötajad saavad oma ideid rakendada, oleks olemas ka tulevikus. Suurimate õppetundidena võtame kaasa, et sarnases olukorras tuleb arvestada noorte puhul ealisusest tuleneva ligipääsuga ja seega on vajadus staatilisema igale eagrupile toimiva e-noortekeskuse keskkonna järele, mis oleks kohandatud noorsootöö tegemiseks; oluline on jätkata digitaalseid võrgustikukohtumisi internetis, sest see on aja- ja asjakohane ning hoiab kokku ressursse; tuleb jätkata netipõhise statistika kogumist, mis annab suunised, mis töötab ja mis mitte ja hoida tasakaalu nutika noorsootöö ja silmast silma kontakttöö vahel.

Erilolukorra tõttu tekkinud uus töövorm peab selgemalt kajastuma ka töökorralduses, sh kuidas seda tööd kirjeldada ja mõõta. Noortekeskuste lahendus saab olla nt Logiraamatu teadlikum kasutamine töö kirjeldamisel ja noorteni jõudmisel. Virtuaalne töökeskkond ja töötamise vorm peavad kajastuma ka töökorralduslikes dokumentides, et töö kirjeldus ja tulemuslikkus oleksid asutusesiseselt kokku lepitud.

Noorsootöötajad näitasid veel kord, et nad on spetsialistid, kes uutes olukordades kohanevad kiiresti ning on valmis tegema tööd erinevates olukordades ja uute lähenemistega. Vaatamata tekkinud eriolukorrale näitasid paljud avatud noortekeskused üles erilist vaprust, loovust ja julgust ning olid noorte jaoks olemas.

Kommentaarid

Enda kogemusest võin öelda, et tõepoolest oli raske koostööd teha just alla 12-aastaste noortega – nendega toimus noorsootöö peamiselt lapsevanemate vahendusel. Meie oma KOVis kogesime tugevalt ka vallapoolset tuge ja kaasamõtlemist. Oleme siiani väga tänulikud, et meid ei saadetud sundpuhkusele, vaid võimaldati jätkata noorsootööga. Noorsootöötajaid kaasati mingil kriisietapil kogukondades patrullimisse – ka see oli huvitav kogemus ja hea tunne oli panustada, kuid kahjuks oli see vastuolus avatud noorsootöö põhimõtetega (kaasamise asemel pidime noori n-ö laiali ajama). Ometi oli see üks võimalus noortega kontakti luua, neile olukorda selgitada ja toeks olla.

Kui eriolukorra algul oli tunda tõsist kaost – hüppasime ju kõik pea ees tundmatusse, siis olukorraga harjudes oli hästi tunda kogu Eesti noorsootöö kooshingamist. Eesti ANKi korraldatud veebinarid olid väga toetavad – saime sealt uusi ideid ja mõtteid, samuti tunde, et kõigil olid sarnased probleemid. Eelkõige oli huvitav kogeda, et päris palju tehakse noortekeskustes sarnaseid tegevusi. Kindlasti oli oluline kuulata teiste kogemusi noorte individuaalse suunamise ja nõustamise teemadel – seda viimast vajasid just vanema kooliastme noored kõige enam. Meie KOVi noortekeskused viisid veebi vahendusel läbi erinevaid pildistama ja liikuma kutsuvaid challenge’id.

Mis eristab minu jaoks puhkust nädalalõpu vabadest päevadest? Puhkuse ajal saab teha midagi sellist, mida paari vaba päevaga ei jõua. Viimased 20 aastat olen veetnud oma suvepuhkused kusagil välismaal mägedes. Noorsootöötaja töögraafik on seda võimaldanud. See suvi möödus teistmoodi.

Olin maikuus kaks nädalat Eestis sundpuhkusel. Mõtlesin välja asendustegevusi – tegin ema suvilas remonditöid, koristasin, värvisin, külvasin muru. Tänu puhkusele oli neid töid lihtsam teha – sai pikemalt mõelda, planeerida ja tegutseda järjest. Ärimaailmas öeldakse selle kohta, et töö efektiivsus oli suurem. Kuna suvemaja või aiamaa ei ole minu jaoks „äri“, siis efektiivsuse pealt kokku hoitud aeg ja raha on seekord väikese väärtusega. Remontida, lugeda, mõelda, liikuda vabas õhus – kõike seda saan ma teha igapäevaselt. Ma vajan puhkust ja puhkamist siis, kui ma seda vajan. Käsu peale „puhkamine“ ei täitnud oma eesmärki.

Oli ka midagi head.

1. Sundpuhkus oli kohustuslik. Mulle jäi vabadus „süüdistada“ mõttes kedagi teist.

2. Et oleks midagi uut, et oleks oodata midagi positiivset, tegin oma elu esimese peenra. See ootus ja lootus oli nagu mägedes käik, kus eesmärgi saavutamine ei ole garanteeritud. Ostsin mulda, labida ja kastekannu, vaatasin õhtuti oma kitsast peenrariba ja mõtlesin välja luuletuse:

Minu majal pole aeda
igaüks võib sisse kaeda,
et ei oleks pärast häbi
tegevused mõtlen läbi.
Ühel õhtul tegin nii:
võtsin labida ja mulla –
meeter pikk ja kämmal lai
esimene peenar sai.

3. Järgmiseks aastaks mõtlesin välja matkaprojekti. Kui tuleb jälle käsk, et noorsootöötajad minge puhkama, teil ei ole midagi teha, siis minul on küll ja noortel ka.

Selleaastane puhkuseaeg oli igal juhul teistsugune, sest ei olnud teada sedagi, kas koroonapiirangud jätkuvad ka pärast puhkuse lõppemist. Suvised laagrid on paljuski minu projektid ja edasilükatud toimumisajad tekitasid palju segadust.

Eks ma püüdsin olla reibas ja tuleviku suhtes optimistlik, sest küsimusi tulevikus toimuva kohta oli nii lastel kui ka lapsevanematel. Netis ja telefonis oli lohutamist ja info jagamist küll ja veel. Mai 2020 oli kõigile distantsõppijatele-lõpetajatele-sisseastujatele-lapsevanematele väga keeruline aeg ja noorsootöötaja osa selles „mäsus“ oli minu arvates kahjuks väga väike. Tuli säilitada külma verd ja olla olemas.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.