fbpx

Minna Sild, peaasi.ee meeskonnaliige ja vaimse tervise koolitaja

On kolm oskust, mis inimestel võiksid olla, et karantiini/eriolukorda sattudes võimalikult hästi toime tulla. Need samad oskused aitasid ka vaimse tervise organisatsioonil Peaasi.ee eriolukorraga kohaneda.

Möödunud kevad jääb meile kõigile hästi meelde. See oli uutmoodi kogemus paljudele. On raske leida inimest, kelle elu Covid-19 levikust tingitud eriolukord ühel või teisel moel ei mõjutanud. Mõju oli tuntav nii organisatsioonide kui ka üksikisiku tasandil. Lühikese ajaga sai selgeks, et eriolukord mõjutab erinevaid organisatsioone ja inimesi küll vormiliselt sarnaselt, kuid sisuliselt erinevalt.

Kas tead kedagi, kelle jaoks oli eriolukord ja sotsiaalne eraldus keeruline ja stressirohke just üksijäämise tunde tõttu? Kas tead kedagi, keda ajas väljend „sotsiaalne eraldatus” muigama, sest ta oli mitu kuud järjest perega kodus ja igatses väikestki hetke ainult endale?

Vaid need kaks näidet (millele võiks lisada veel kümneid ja kümneid variatsioone) ilmestavad, kui erinevaid stressitaseme tõstjaid võisime eriolukorras kogeda. Kogemuste erisuste austamine on alustala, et saaksime rääkida oskustest, kuidas inimesena eriolukorras ja isolatsioonis toime tulla.

Sama kehtib ka organisatsioonide kohta – oli neid, kelle tegevuse jätkumine oli suures ohus, kui ka neid, kellel tööd varasemast veelgi enam oli ning tuli leiutada, kuidas seda uutmoodi efektiivselt ellu viia.

Toongi siin välja kolm mõtet, mis võivad aidata eriolukorda sattudes kohaneda nii üksikisikutel kui ka organisatsioonidel.

  1. UURI JA AUSTA OMA KOGEMUST

Inimesena uude olukorda sattudes oleks hea alustada iseenda mõtete-tunnete-reaktsioonide uurimisest. Abiks võivad olla küsimused nagu „Millest ma peamiselt mõtlen? Mis on need tunded, mida enda sees märkan?” Oluline on austada oma kogemust ja reaktsioone, isegi siis, kui need võivad erineda sellest, millest ümberringi kuuleme ja loeme. Kui paljud on stressis, kas siis mina pean ka olema? Ei pea. Kui kõik teised tunduvad muretud, kas mina võin muretseda? Jah, võin küll. Oma kogemuse märkamine ja austamine loovad võimaluse proovida teha midagi teisiti. Näiteks, kui tunnen end kurvalt ja luban endal olla mõnda aega kurb, võib tasapisi hakata tekkima võimalus selle kõrvalt mõtiskleda, mis võiks minu meeleolu paremaks muuta, ja siis mõnda neist ideedest proovida. Või kui tunnen end üksikuna, siis selle tunde teadvustamine ja nimetamine on olulised sammud, et mul tuleks mõtteid, kuidas üksindustunnet leevendada. Oma kogemuse uurimist ja austamist võib pidada oskuseks – seda on võimalik iseseisvalt õppida. Järjepidevus aitab sel kujuneda harjumuseks. Oluline on ka meeles pidada, et meie kogemus, stressitase ja murekohad ei ole staatilised, vaid võivad pidevalt muutuda. Nii tuleks selle oskuse-harjumuse juurde pidevalt tagasi tulla. Meie seas on neid, kes eriolukorra alguses suutsid rahu säilitada, kuid ühel hetkel siiski kogesid ärevust, pinget ja stressi. Meie seas on neid, kes eriolukorra alguses kogesid ärevust, pinget ja stressi, kuid leidsid olukorra jooksul mooduseid, kuidas neid tundmusi leevendada, ning tundsid end rahunenumana. Meie seas on neid, kelle jaoks eriolukorra vältel stress ja ärevus vaheldusid kohanemisega. Need on vaid kolm näidet mitmete erinevate variantide seas, igaüks neist inimlik reaktsioon ja austamist väärt.

Oma kogemuse märkamise ja austamise sammust võib alustada ka organisatsiooni tasandil ning Peaasja meeskonnaga intuitiivselt nii tegimegi. On selgelt meeles esmaspäeva, 16. märtsi hommikune veebikoosolek, kus püüdsime kõigepealt aru saada, millised on meeskonnaliikmete isiklikud kogemused seoses uue olukorraga ning milline on Peaasja kui organisatsiooni hetkeolukord. See ülesanne ei olnud lihtne. Isiklik olukord mõjutab tööd ja võimalusi panustada, organisatsioonist sõltub aga igaühe toimetulek. Püüdsime omavahel läbi rääkides ja missioonist lähtudes lahti mõtestada Peaasja kui vaimse tervise organisatsiooni võimalikku rolli ja panust tekkinud olukorras. Nii ilmnes, et oli teemasid, mille osas otsustasime kiirmeetodil ühe päevaga ümber kohaneda ja muutuseid ellu viia (näiteks veebinõustamistele üleminek näost näkku nõustamiste asemel), kui ka teemasid, kus võtsime oma kogemuse märkamiseks ja austamiseks pikema aja – üleüldine vaimse tervise valdkonna suund ja enda koha leidmine selles eriolukorra ajal.

  1. MIDA PEAKS TEGEMA SAMAMOODI? MIDA PEAKS TEGEMA TEISITI?

Iseendale avatud küsimuste esitamine annab võimaluse lahendusi otsida. Mitte üht õiget lahendust, vaid erinevaid võimalusi, sest üht ja õiget tihti ei olegi. Uues olukorras ei pruugi vanad strateegiad enam toimida – on vaja hakata katsetama. Enne on hea enda jaoks kirja panna, millised vanad harjumused ja rutiinid on need, millega kindlasti võiks jätkata ja mida peaks tegema uutmoodi. Tasakaal oma turvaliste rutiinide ja uute vajalike kohanemisstrateegiate vahel on edu võti.

Näiteks oli kodulasteaed ja -kool uus rutiin, millega lihtsalt pidi kohanema. Lapsevanemad pidid astuma õpetaja rolli, millega võisid kaasneda segadus ja konfliktid. Samal ajal oleks oluline alles jätta vanu rutiine, näiteks perekondlik hommikusöök argipäeva hommikul või vanemate kallistus lapsele koos ilusa koolipäeva sooviga enne, kui astutakse uutesse rollidesse.

Aga kui inimene valis võimaluse varasemast palju rohkem üksi ja teistest eraldi olla, siis võib tema jaoks sobida vana strateegia jätkamine, hoolimata sellest, et palju räägitakse sotsiaalsete kontaktide hoidmise vajadusest. Siiski võib uueks toimetulekustrateegiaks olla seegi, et vähemalt ühe tuttava inimesega aeg-ajalt kontakti hoida, kui eriolukorrast tingitud eraldatus ei tundu enam valiku, vaid sundolukorrana.

Sarnaselt läbisime Peaasi.ee organisatsiooni tasandil etapi, kus vaatlesime, millega enne tegelesime, hindasime, millega oleks oluline rutiinselt jätkata ja mida peaksime muutma, et uue olukorraga kohaneda. Otsus viia noortenõustamine üle veebinõustamisele sündis ruttu, kuid sellega kaasnes palju tehnilisi detaile ja ümberõppimist, kõhklusi, küsimusi, üllatusi. See oli eksperiment, mille panused olid väga kõrged – iga noor peab saama parima võimaliku nõustamiskogemuse, soovitused ja toe.

Mängisime mitu asja ümber – kevadel oli olnud plaanis järg depressiooni ennetuskampaaniale Must Lumi, mille otsustasime edasi lükata, kuna plaanitud tegevused ei sobinud ei sisuliselt ega vormiliselt eriolukorra konteksti. Õnneks olid rahastajad paindlikud ja andsid meile võimaluse kohaneda. Otsisime viise, kuidas võimalikult paljudele inimestele vaimse tervise hoidmise teemal infot ja tuge pakkuda ning saime julgustust teistelt organisatsioonidelt, kes kasutasid vahetuks suhtluseks Facebooki live-formaati. Tahtsime pakkuda inimestele võimaluse esitada anonüümselt küsimusi ning saada vastused võimalikult inimlikul viisil otse spetsialistilt. Me polnud varem ise ilma kõrvalise abita otse-eetreid korraldanud, kuid teadsime, et need on oskused, mis on vaja kiirelt ära õppida. Mitte ükski neist otsustest ei olnud turvaline ega kindla peale minek, vaid valik mitme seast. Otsustasime pakkuda võimalusi ning jälgida inimeste tagasisidet.

  1. MUGAVUSTSOONI LAIENDAMINE JA ABI KÜSIMINE

Kui inimene on uurinud oma kogemust, proovinud seda austusega kohelda ning kaardistanud erinevaid võimalusi, kuidas paremini toime tulla ja kohaneda, jõuab paratamatult kätte üks ebamugav hetk. Nüüd peab uut päriselt proovima! Vastasel korral ei ole mingit võimalust teada saada, kas ja kuidas see toimib. Uue proovimine on riskantne. Riskime sellega, et kogeme ebamugavust ja kõik ei lähe nii, nagu loodame. See ongi mugavustsooni laiendamine. Enamus kogemusi, mis jäävad meie mugavustsoonist väljapoole, tekitavad mõningat ärevust. See on ka ärevusega toimetulekuks üks levinumaid praktikaid – ärevust tekitavate olukordadega on võimalik edukalt järk-järgult harjuda. Uues olukorras leitud tegutsemisviiside päriselt proovimine on üks kriitilisemaid etappe, kus võib tekkida soov loobuda. Siin on oluline oskus abi küsida.

Näiteks eriolukorrast tingitud üksildustunde leevendamiseks võib üles otsida ja helistada vanale tuttavale, kellega pole ammu suhelnud. Mõistetavalt tekitab see ebamugavustunnet ja ebakindlust, kas vana tuttav üldse mäletab ja suhelda soovib. Proovimata pole seda võimalik teada saada. Kui vana tuttavaga suhtlemisel tekib mure, millest võiks üldse rääkida, on võimalik ka sel teemal abi küsida – näiteks internetist infot otsides või Peaasi.ee nõustajale kirjutades.

Ka Peaasjade meeskond pidi oma mugavustsooni olulisel määral laiendama videonõustamistel, kus oli hirm, et kvaliteetset kontakti on keeruline saavutada. Kuigi esines ka tehnilisi viperusi ja oli noori, kes esmakontakti videokõne teel luua ei soovinud, saime tänu videonõustamisele toetada paljusid noori. Mitmed neist Harjumaalt kaugemal, kes tavaolukorras tõenäoliselt nõustamisele tulla poleks saanudki. Videonõustamine sobis hästi ka neile, kes kõrgema ärevuse tõttu päriselus kohtumisele ei oleks pruukinud tulla.

Ka Facebookis live’ide elluviimine oli kollektiivne mugavustsoonist välja astumine. Vaimse tervise spetsialistidena tehnilise toe pakkumisel kogesime palju higi ja pisaraid – tuli üksjagu uusi programme õppida, et sujuva videovoo edastamine käppa saada. Õnneks oli võimalik paluda häid nõuandeid kogenumatelt. Kokku viisime ellu 40 otse-eetrit ning kogusime 20 tunni jagu vastuseid ja nõuandeid vaimset tervist puudutavatele küsimustele. Ja muidugi ei läinud kõik veatult, oli nii katkemisi kui viimase hetke muutuseid, millega pidi leppima. Live’is ülesastujad tegelevad igapäevaselt inimestega silmast silma, kuid kaamerasilma vahendusel otse-eetris rääkimine oli paljudele suurt ärevust tegev kogemus, millest oleks ehk parema meelega loobunud. Hiljem saabus aga suur rahulolu eneseületusest ja pingutus oli seda väärt. Mugavustsoon oli nii organisatsiooni kui ka üksikisikute tasandil jälle veidi suuremaks nügitud.

Tagasiside oli väga oluline – iga päev lisandus uusi jälgijaid. Erinevad organisatsioonid märkasid meie pingutusi ning soovisid tunnustada ja tänulikkust üles näidata.

KOKKUVÕTTEKS

Proovime meeles pidada, et me kõik kogeme eriolukorda ja isolatsiooni erinevalt, sõltuvalt meie isiksuseomadustest, elukorraldusest ning kohanemisvõimest. Oluline on:

  • Märgata ja austada oma kogemust
  • Küsida endalt, mida teha sama- ja mida uutmoodi
  • Astuda ebamugavustsooni, et mugavustsoon saaks laieneda, ning küsida abi, kui ebamugavustsoonist ise välja ei pääse

Loe rohkem vaimse tervise hoidmise kohta www.peaasi.ee. Samalt lehelt leiad infot ka e-nõustamise, Peaasja noorte nõustamiskeskuse, kanepitarvitajate nõustamise ning vaimse tervise esmaabi koolituste kohta. Peaasi.ee eriolukorra-aegseid vaimse tervise hoidmise live’sid saad vaadata meie YouTube’i-kanalilt või Facebooki videote alt.

Kommentaar

Helen Vislap, üliõpilane

Kuna veetsin koroonakriisi ajal suurema osa oma päevast pereliikmetega koduseinte vahel, siis Peaasjade Facebooki live’ide vaatamine oli minu jaoks justkui väike puhkus. Sain rahus vaatamisele keskenduda ja vaimu turgutada.

Mulle meeldis, et ma ei pidanud ise videokõne kaudu kohal viibima ning et ma sain live’i vaadata hiljem, kui see tegelikult toimus. Esiteks ei tekitanud selline video vaatamine sotsiaalset ärevust. Teiseks õnnestus mul sisu enda jaoks paremini lahti mõtestada, kuna sain video vahepeal pausile panna, et mõelda läbi, mida kõneleja just rääkinud oli.

Kuigi olen üldiselt vaimse tervise teemadega hästi kursis, sain siiski palju uut teada. Samuti on hea olla informeeritud, isegi kui kõik teadmised mind omaenda muredega ei aita —see aitab vähendada eelarvamusi ning teisi nende muredega aidata.

Mõne live’i jaoks saatsin ka ise teemakohase küsimuse. Kuna tegin seda Peaasjade lehe kaudu, siis minu isiklik info live’i kommentaarides ei kajastunud, mis omakorda andis küsimisel julgust juurde.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email