fbpx

Andu Rämmer, PhD, TÜ Narva kolledži noorteuuringute dotsent

Maikuus Tartu Ülikooli Narva kolledži noorsootöö meeskonna ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse läbi viidud küsitluses uuriti viiruse tõkestamiseks kehtestatud eriolukorra ja sellega seotud piirangute mõju noorsootööle avatud noortekeskustes. Kokku vastas 79 töötajat, kes kõik olid erinevatest noortekeskustest. Kõige rohkem vastajaid oli Tallinnast ja Harjumaalt ning Lääne-Virumaalt, esindatud olid kõik maakonnad.

Pole üllatav, et kolm neljast vastajast hindas eriolukorra tõttu kehtestatud piirangute mõju oma noortekeskuse tööle suureks. Samas hinnati noortekeskuste valmisolekut virtuaalvahendite kasutuselevõtmiseks kõrgelt. Ligikaudu kolm neljandikku vastajatest hindasid eriolukorras kasutatavate digilahenduste kättesaadavust küllaltki või väga heaks. Kuus uuringus osalenut kümnest hindasid kõrgelt nii oma noortekeskuses töötavate noorsootöötajate informeeritust digivahenditest kui ka nende digipädevusi. Koguni 42% vastajatest märkis, et noorsootöö tegevuste pakkumisel eriolukorras tekkis digipädevustega probleeme. Veidi üle poolte uuringus osalenutest hindasid noortekeskuste varustatust heaks või väga heaks ning vaid iga neljanda vastaja arvates tekkis noorsootöö tegevuste pakkumisel eriolukorra ajal digivahendite tõttu probleeme. See näitab, et vaatamata koroonaviiruse ettenägematule puhangule ei olnud noortekeskused uues olukorras nõutud.

Joonis 1. Millises mahus noortekeskuse tavategevusi on teie noortekeskus eriolukorras korraldanud, %?

Jooniselt 1 näeme, et eriolukorra ajal korraldati uuringus osalenud noortekeskuste töötajate sõnul tavategevustest enim mobiilset noorsootööd. Oluline on siinkohal esile tõsta, et Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse koduleheküljel kirjeldatud noortekeskuste põhiliste tegevuste loetelu aluseks võttes sisaldas mõiste „mobiilne noorsootöö“ ka tööd internetis. Mobiilse noorsootööga tegeles igapäevaselt veidi üle poole ja mõned korrad nädalas veidi vähem kui kolmandik noortekeskustest. Vastajate täiendavatest kommentaaridest selgus, et oluliselt muutus eeskätt tänavatöö sisu – tõsteti esile patrullimist noorte kogunemiskohtades ja selgitustööd, et nad ei koguneks kampadesse ja hoiaksid distantsi. Jätkuvalt korraldati erinevaid kohtumisi virtuaalkeskkonnas.

Samuti näeme jooniselt 1, et üsna palju oldi ametis noorteinfo edastamisega, millega tegeldi igapäevaselt ligikaudu kolmandikus ja veidi harvemini rohkem kui pooltes noortekeskustes. Uuringus osalejate sõnul jagati eriolukorras käitumisjuhendite edastamise kõrval ka teavet abi saamise võimalustest ning anti soovitusi koduste tegevuste kohta ning oldi valmis noorte küsimustele vastama. 

Igapäevaselt osutati tugiteenusid 13% uuringus osalenud noortekeskustes ja igas neljandas vähemalt korra nädalas. Vastanute sõnul aidati sageli õpingutel raskustesse sattunuid, samuti kaasati noori Noorte Tugila programmi.

Ennetusalaste temaatiliste tegevustega tegeles igapäevaselt kümnendik ja vähemalt korra nädalas 43% noortekeskustest. Pisut vähem kui pooltes noortekeskustes ei tegeletud selliste tegevustega üldse. Ka siin mainisid vastajad noorte kogunemiste laialiajamist, lisaks tõsteti esile ohutusnõuete järgimise meenutamist kriisiolukorras ja vaimse tervise alalhoidmise võtteid. 

Märksa vähem korraldati eriolukorras võrgustikutöö projektide ja nendest lähtuvate teenuste osutamist ja noorte nõustamist, ligikaudu kolmandikus uuringusse kaasatud noortekeskustest tegeldi sellega vähemalt korra nädalas. Kahes kolmandikus uuringus osalenud noortekeskustest tegeldi eriolukorra ajal noorte nõustamisega harva või ei tehtud seda üldse. Vastajate sõnul selgitati noortele ajaplaneerimise oskusi koduõppel olles. Samuti korraldati erinevaid virtuaalseid töötubasid, kus õpetati kokkamist, mängiti lauamänge ja vaadati koos noortele tehtud videoid. Noorte initsiatiivi toetamise osatähtsus suurenes eriolukorra lõpu poole oluliselt, sest noored harjusid uue olukorraga. Mõnes noortekeskuses korraldati ka kodukontoris tegutsevate töötajate projektikoolitusi.

Viiendik vastajatest märkis, et nende noortekeskuses tegeldi eriolukorra ajal vähemalt korra nädalas noorte aktiivgruppide koordineerimise või toetamisega. Nende vastanute täiendavatest kommentaaridest selgus, et eelkõige tegeldi noorte sotsiaalse ja poliitilise aktiivsuse jõustamisega.

Huvitegevuste korraldamise ning projektinõustamise ja noorte initsiatiivi toetamisega tegeldi veidi vähem kui pooltes noortekeskustes vähemalt kord nädalas ning enamikus noortekeskustes tegeldi nende teemadega väga harva või ei tegeldud üldse. Uuringus osalenud tõid siingi tegevustest välja kokkamist, aga mainiti ka loovtegevusi ja erinevaid käsitööringe ja liikumist soodustavaid mänge ning robootikat.

Pole üllatav, et kõige vähem tegeldi eriolukorra ajal rahvusvahelise noorsootööga. Kolmes noortekeskuses neljast ei tegeletud rahvusvahelise noorsootööga üldse, kuid 16% noortekeskustest leidis võimaluse ka eriolukorra ajal rahvusvahelisi tegevusi jätkata. Vastanute sõnul peeti selle all silmas ühistegevusi noortekeskuste (ka neis varasemalt töötanud) välisvabatahtlikega, aga ka uute vabatahtlike otsimist.

NOORED HINDASID KÕRGELT EAKAASLASTEGA SUHTLEMIST

kaasautor Anne Kivimäe, TÜ Narva kolledži noorsootöö õppejõud

Palusime uuringus kommenteerida ka noorte huvi eriolukorra ajal pakutavate tegevuste vastu, sest varasemad uuringud (Beilmann 2018, Rämmer 2012) näitavad, et noortekeskusi külastavate noorte jaoks on see koht just oluline eakaaslastega sotsialiseerumise paik. Kuigi Eesti noorte seas annavad tooni materiaalsed väärtused, on nad varasematest põlvkondadest sallivamad ja nende elus mängivad jätkuvalt väga olulist rolli sõbrad (Rämmer 2019). Noorte huvi oli uuringus osalenud noortekeskuste töötajate sõnul kõrgeim mobiilse noorsootöö (sh töö internetis) ja noorteinfo edastamise vastu, seda hindasid küllaltki või väga suureks pooled vastajad. 42% uuringus osalenutest tõstsid esile ka huvitegevuse atraktiivsust noorte seas. Samas märkisid vastajad, et neljandikus uuringus osalenud noortekeskustest ei tegeletud huvitegevuste pakkumisega. Igast ülejäänud joonisel 1 kujutatud eriolukorra ajal pakutavast tegevusest huvitus laias laastus viiendik noortest. Neid tegevusi osutati eriolukorra ajal enamasti ka vähem – eriti just võrgustikutöö teenuseid, mida ei osutatud igas kolmandas noortekeskuses, ja veelgi vähem rahvusvahelist noorsootööd, millega ei tegelenud kaks kolmest noortekeskusest.

Vaadeldes noortekeskuste lahendusi noorteni jõudmiseks ja neile tegevuste pakkumiseks, on ilmne, et nutikas noorsootöö sai eriolukorras tõuke – kasutama hakati uusi veebikeskkondi, ilmnes vajadus koolituste järele ning märgati tehnoloogiliste vahendite ja tugiteenuste puudujääke. Suhtluskeskkondadest kasutati enim Facebooki ja YouTube’i, aga ka Skype’i ja Instagrami, mida kasutati laialdaselt ka enne eriolukorda. Eriolukorra ajal suurenes järsult Zoomi ja Discordi kasutamine.

Alates 2014. aastast on Eestis pööratud süstemaatilist tähelepanu noorte infotehnoloogiliste oskuste edendamisele nutika noorsootöö kaudu (Kivimäe ja Žuravljova 2019: 17). Nutika noorsootöö jätkamiseks ja arendamiseks tuntakse kolme neljandiku vastajate arvates suurimat puudust töötajatele mõeldud digipädevuse koolitustest. Pooltes noortekeskustes soovitakse parema riistvaraga arvuteid, kiiremat internetiühendust ja paremini kättesaadavaid IT-tugiteenuseid. Neli vastajat kümnest märkisid ka tarkvaralitsentside uuendamise ja soetamise vajadust.

KELLELT SAADI PROBLEEMIDE LAHENDAMISEKS ABI?

Eriolukorra ajal kogesid noortekeskuste töötajad erineval määral probleeme rahastamise, koostöös teiste valdkondade partnerite, digipädevuste ja -vahendite, vajalike üldiste juhiste saamisega ning toe ja nõustamise saamisega tegevuste pakkumisel. Jooniselt 2 näeme, et kuigi esmalt lahendati eriolukorra ajal probleeme ise, tunnetati ka teisi võimalusi. Kõige rohkem tunti uuringus osalenute hulgas kolleegide tuge, kuid pooled vastajad said kas sageli või alati abi ka noortelt. Veidi vähem tuge saadi kohalikult omavalitsuselt, koguni iga viies uuringus osaleja ei saanud KOVist tuge mitte kordagi. 43% vastajatest sai teistelt noortekeskustelt abi kas sageli või alati ning veidi üle poole uuringus osalenutest said seda harvemini. Märksa vähem pöörduti otse valdkondliku katusorganisatsiooni poole. Veelgi vähem tajuti riigi vahetut tuge – vaid iga viies uuringus osaleja märkis, et tundis seda sageli või alati, ning kolmandik sai abi veel harvemini. Kõige vähem märgiti ära rahvusvahelisi partnereid, koguni kaheksa uuringus osalenut kümnest ei saanud nendelt mingit tuge.

Joonis 2. Palun hinnake, kust saite probleemide korral enim tuge ja kui tihti, %?

KUI PAKS ON E-RIIGI RASVAKIHT?

kaasautor Maria Žuravljova, TÜ Narva kolledži noorsootöö õppejõud

Kuigi kevadel kiirelt levinud koroonapandeemia lõi rivist välja paljud igapäevased tegevused osutus noortekeskustele päästerõngaks aastatega laotud e-riigi vundament. Ühelt poolt noortekeskuste varustatus digivahenditega ning teisalt noorsootöötajate ja noorte digioskused osutusid selleks vundamendiks, mille abil õnnestus noortekeskuste tegevus virtuaalsetele rööbastele suunata. Näiteks ei olnud uutesse suhtluskeskkondadesse üleminek kuigi keerukas. Samas on vaja pöörata tähelepanu sellele, et noortekeskustes oleks tehniline varustus ja taristu uuendatud ning tugi käepärast. Noortekeskuste vaheline ebavõrdusus on praegu suur ja suuremgi võrreldes koolidega, kus on olemas hea tehniline varustatus. Suurem nutinoorsootöö kogemus tõi kaasa ka arusaamise digipädevuste suurendamise või värskendamise vajadusest, mida saaks kindlasti noorsootöötajatele pakutavaid koolitusi kavandades arvesse võtta. Kiiresti areneva digimaailmaga kursis olekuks tuleks üle vaadata koolituskalender ja selles olevad teemad.

Kuigi meie uuring ei ole vastajate ebaühtlase jaotuse tõttu esinduslik kõigi maakondade suhtes, tõi see siiski välja olulisemad noortekeskuste tegevuse suundumused eriolukorra ajal. Polnud üllatav, et kergemini toimus üleminek nendes tegevustes, mis juba varasemalt toimusid osaliselt internetis, nagu näiteks mobiilne noorsootöö, ning kõige rohkem sai kannatada rahvusvaheline noorsootöö. Samas võib välja tuua valdkondi, nagu noorte nõustamine, kus võiks otseseid inimeste vahelisi kokkupuuteid varasemast rohkem internetti üle kanda ja olla seeläbi noortele kättesaadavam mistahes olukorras.

Erilist tähelepanu köidab asjaolu, et paljud vastanud noorsootöötajad said probleemide korral tuge noortelt. Sel taustal tundub, et noorsootöö seaduses sätestatud põhimõte noorsootöö tegemisest koos noortega on rakendunud. Mõtteid ärgitab aga see, kas ja kuivõrd on siin tegu eriolukorra mõjuga ning kuidas seda positiivset trendi (avatud) noorsootöö korraldamisel jätkata.

Uuringus osalenute vastustest selgus, et noortekeskused osalesid aktiivselt ka võitluses koroonapandeemiaga, korraldades patrulle noorte kogunemiskohtades ja viies läbi selgitustööd distantsi hoidmise vajalikkusest.

Kindlasti tasub edaspidi suurt tähelepanu pöörata uuringus osalenute välja toodud problemaatikale, näiteks võiks lähemalt analüüsida, kuidas nii valdkondlikud katusorganisatsioonid kui ka riik saaksid taolistes olukordades rohkem abi osutada. Ehk peaks riik ja katusorganisatsioonid paika panema plaani, kuidas sarnases olukorras edaspidi käituda. Ühiselt tuleks luua keskkondi, kus noorsootöötajad saaks oma häid praktikaid jagada. Ideaalis võiks riik ja katusorganisatsioonid töötada üheskoos välja meetmed, millega leida rahalised vahendid tehnilise varustatuse, igapäevaseks tööks vajalike programmide, interneti ühenduse ja erialase kompetentsi üle-eestiliselt ühtlaselt tagamiseks.


Beilmann, M. (2018). Noortekeskused. – Trumm, A. (toim.). Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga, 32–45. Tartu, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut.
Kivimäe, A., Žuravljova, M. (2019). Discussing the digital age and youth work. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Rämmer, A. (2019). Noortele meeldivad hästimakstud ametid, kus avanevad eneseväljendusvõimalused. Mihus: Eesti Noortevaldkonna ajakiri, 27, 26−31. https://mihus.mitteformaalne.ee/noortele-meeldivad-hastimakstud-ametid-kus-avanevad-enesevaljendusvoimalused/
Rämmer, A. (2012). Noorte motivatsioon noorsootöös osalemiseks ja nende hoiakud noorsootöö suhtes. – Noorteseire aastaraamat 2011: Noored ja noorsootöö, 55−70. Tallinn: PRAXIS Poliitikauuringute keskus.

Kommentaar

Triinu Arund, Setomaa Noorsootöö Keskuse juhataja

Setomaa noorsootöötajate tööpõld muutus eriolukorra tõttu laiemaks ja ka mitmekülgsemaks. Tavapärased turvalised keskkonnad (kool ja noortekeskus) asendusid digimaailma avarustega ning sai sadu kilomeetreid mööda tänavaid liikuda. Kohe esimestest päevadest said meist võrdväärsed partnerid nii valla kriisikomisjonile kui ka piirkonna politseile. Noorsootöötajad keskendusid selgitustööle, et aidata noortel mõista tekkinud olukorra tõsidust ja piirangute vajalikkust. Tänavatel liikudes olime pigem need, kes rääkisid ja juhtisid noorte tähelepanu piirangute kasulikkusele, mitte sellele, et kedagi karistada. Noorsootöötajate eesmärk oli säilitada peamiselt Messengeri vahendusel kontakt noortega ning noored, kes vajasid abi ja tuge, ka said seda. Noorsootöötajad olid noorsootöötajad mitte patrullijad. Noorsootöötajad aitasid arvuteid hankida neile, kellel vaja, ning koos noortega mõeldi välja ka plaane, kuidas õppimisega hakkama saada.

Olla korraga oluline ja vajalik tekitas hea tunde. Noorsootöötajad on kiired kohanejad ja tegutsejad. Tööpõld muutus olude sunnil palju avaramaks ja tänaval liikudes tuli noorte kogunemistel fookust hoida. Lihtsalt patrullida oleks olnud kindlasti lihtsam. Selleks, et hoida fookuses meie töö eesmärki „noorte heaks ja noorte eest“, tuli vahel ennast ka pidurdada, et mitte kalduda keelajate ja karistajate poolele.

Noorsootöötaja jaoks oli see aeg väga kainestav ning endale otsa vaatamist oli rohkem kui üks kord. Noorsootöötajad ja noortekeskus olid füüsiliselt ju noorte jaoks alati olemas ning see ootamatu sulgemine viis kõik korraks kõikuma. Hoolimata piirangutest suutsid noorsootöötajad noortega kontakti säilitada. Noortel ei tekkinud hirmu, et neid ei nähta või et nad jäävad oma murede ja rõõmudega üksi. Teadmine, et oleme ühe kõne või sõnumi kaugusel, andis noortele kindlustunde ja aitas säilitada rahumeelset hoiakut piirangutesse.

Kriisiolukorras peab keegi jääma tugevaks postiks, kust saab kinni haarata, kui maailm väga kiiresti pöörlema hakkab. Eelkõige peame jääma igas olukorras noorele kättesaadavaks. Noorsootöötaja käest peab saama noor õige ja usaldusväärse info selle kohta, mis ümberringi toimub. Kui noorsootöötajal on vaim ja keha tugev, siis on ka noored tugevad ja terved.

Noori tänavalt ära saada oli ja on ka edaspidi peaaegu võimatu. Me ei peaks keskenduma sellele, et saaks noori laiali ajada, vaid harjutama neid kasutama kaitsemaske, kindaid jmt. Need hetkel ebamugavad pisiasjad peaksid saama normaalseks nii noorte kui ka täiskasvanute seas. Inimene harjub kõigega. Hakkame aga harjutama!

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email