fbpx

Kuidas huviharidus arendab kriitilist mõtlemist?

Signe Söömer, Tartu loodusmaja huvikooli direktor, Eesti Huvikoolide Liidu juhatuse liige

18. mai 2021

Signe Söömer, Tartu loodusmaja huvikooli direktor, Eesti Huvikoolide Liidu juhatuse liige

Tänapäeva inforikkas maailmas on väga tähtis kõigil haridusastmetel, sealhulgas huvihariduses, ning laiemalt arendada laste ja noorte kriitilist mõtlemist. See tähendab arendada noortes oskust eristada olulist infot ebaolulisest, õpetada neid kahtlema ja küsimusi esitama, otsima tõestusi, toetudes fakti- ja teadusuuringute põhistele seisukohtadele.

FAKT või ARVAMUS

Sotsiaalmeedia pealetung on hägustanud piiri fakti ja arvamuse vahel. Meediaajastul võib igaüks esitada oma arvamusi, aga millele need arvamused tuginevad, seda kahjuks alati ei kontrollita. Teadusmaailmas rõhutatakse allikakriitilisust, haridusvaldkonnas õpetatakse viitamist, tavaelus peab lugeja ise olema kompetentne otsustama, kas tegemist on fakti või arvamusega. Ainult arvamustele tuginevatesse väidetesse uskumine muudab noored kergesti manipuleeritavaks.

Õnneks on eestlaste pärilikes iseloomujoontes mõistlikult skeptilisust, samuti saab pideva õppimise ja harjutamisega arendada õppijates kriitilise mõtlemise oskust.

PISA testide kõrged kohad (PISA 2018) kinnitavad, et Eesti noored oskavad hinnata loodusteaduslikke põhitõdesid, eristada fakti arvamusest ning suudavad kriitiliselt mõelda.

Kompetentsus kujuneb pikemaajalise harjutamise tagajärjel ning mida enam suureneb kompetentsus, seda enam kasvab ka huvi mõne teemaga rohkem ja süvitsi tegeleda. Siinkohal annab huviharidus lisaväärtuse üldhariduses õpitule (Gray, 2018), et suurendada õpilaste kompetentsust ning huvi eri valdkondade ja tegevusalade vastu.

Kriitilise mõtlemise arendamine ei sõltu õppijate vanusest, vaid soovist leida tõenduspõhised seisukohad. Kui me tahame teada tõde, miks mõned asjad juhtuvad, mis on põhjus, mis tagajärg, siis pole kunagi liiga vara või hilja enesearendamisega algust teha. Kui väike laps küsib „Miks?“, siis on võimalik analüüsida, kuidas selle tulemuseni jõuti või mis on selle tulemuse taga peidus. Analüüsioskuse arendamine on üks kriitilise mõtlemise oskuse komponente.

Robootikatunnis osalesid 5–6-aastased lapsed, kes alustuseks vaatasid huviga videot võidusõiduautode ajaloost ning leidsid, et võidusõiduautod olid vanal ajal teistsugused kui praegu. Koos arutleti ka mõiste „kiirus“ tähenduse üle, näiteks „Kiirus on see, kui keegi kiiresti jookseb“, „Mina jooksen tüdrukutest kõige kiiremini“, „Meil on kiire auto“ jne.

Lapsed arvasid ära, et tunnis hakatakse ehitama autot või „rallikat“. Järgmiseks vaadati videot ehitatavast võidusõiduautost. Mudel hakkas neile kohe meeldima ja kõik olid selle ehitamisest huvitatud.

Omavahel jagati ülesanded. Neil on rühmas juba välja kujunenud, kuidas ülesandeid jagatakse ja koostööd tehakse ning kordamööda tegutsetakse. Paljud lapsed ütlevad juba ise enne mudelite ehitamise algust, et robootikas on tähtis koostöö ja asju tuleb jagada.

Ehitamisel järgiti joonist ja vajaduse korral mõõdeti juppide pikkust asjakohasest tabelist. Teatakse, miks on vaja hoolikalt joonist järgida ja püüda kõik klotsid täpselt sobivale kohale panna – „Sest muidu see (mudel) ei hakka tööle“. Mõnel lapsel on varem ehitamise teatud etapis tulnud sisse väike viga, mistõttu ei pruugi mudel korrektselt töötada. Kui nii juhtub, siis otsitakse viga õpetaja suunamisel üles, see parandatakse ja mudel hakkab kenasti tööle. Lapsed on hakanud looma põhjuse-tagajärje seoseid ning oskavad neid seoseid juhendamisel selgitada.

Valminud mudelid ühendasid lapsed tahvelarvutiga, koostasid näidise järgi pildiplokkidest koodi ja katsetasid selle tööd.

Kui kõigil olid mudelid valmis ja katsetatud, mängiti võidusõidumängu. Lapsed määrasid algus- ja lõpp-punkti (märgiti maha maalriteibi abil) ning otsustasid, et muudavad kiirust kordamööda, et kõik saaksid individuaalselt tegutseda. Lastele pakkus mäng palju elevust ning võidusõidu lõpuks järeldati, et kõige kiiremini sõitsid kaks autot, mille kiiruse number oli valitud teistest suurem – mida suurem number, seda kiirem auto.


Miina Paugus

robootikaõpetaja

Midrimaa huvikool

Huvihariduses õpetatakse süsteemselt ja õppekava põhjal püstitama küsimusi, kahtlema, praktikas kontrollima, kas tulemus vastab oodatule. Samas on huviharidus suuresti vahelüli üldhariduskoolis õpitu ja tavaellu rakendamise vahel. Praktilised tööd, erinevad projektid, valdkonnasisesed ja -ülesed koostööüritused ning teaduskatsete tulemuste kasutamine igapäevaelus on huvikoolides aastakümneid olnud tavapärane (Saart, 2019).

Aeg

Mõtlemine, eriti kriitilise mõtlemise arendamine, vajab aega. Huvihariduses on selleks mõneti rohkem võimalusi, kuna väiksemad rühmad, iga õpilase individuaalsest huvist lähtuv eesmärgi püstitus ja õpiprotsess on paremini jälgitavad. Oskus lasta õpilastel katsetada, eksida, analüüsida, uuesti alustada ja tulemusi veelkord analüüsida, on huvihariduses tavapärane.

Alustame tundi alati maleteooriaga ehk uurime näiteks, kuidas mängida mõnda avangut (teha esimesi käike), panna kahvlit (rünnata korraga mitut nuppu), siduda nuppe, teha lipu ja kuningaga matti. Igas tunnis on üks väike teoreetiline osa, milleks kulub umbes 10–15 minutit. Edasi oleme tavapäraselt vaadanud ühte õpitud teooriaosaga seotud malepartiid, mida on mänginud maailma parimad maletajad (või ka näiteks 3-aastane poiss), ja seda analüüsinud. Küsin pidevalt: „Kuhu sina käiksid? Miks ta sinna käis?“ Selleks kulub ligikaudu 5–10 minutit. Teoreetilisele poolele järgneb alati praktiline osa ehk lapsed saavad mängida kas arvuti vastu, minu vastu või omavahel. Sageli palun neil oma ekraani jagada, et saaks mängu jälgida, kommenteerida ja analüüsida. Tunni lõppu olen jätnud tavaliselt mõne põneva ja hariva arvutimängu, mis samuti nõuab loogilist ja kriitilist mõtlemist, treenib mälu ja keskendumisvõimet.

Tuuli Hiiesalu

Erahuvikool HuviTERA õppedirektori kohusetäitja

male ja mõttemängude huviringi juhendaja

Aega on vaja hüpoteesi püstitamiseks või uurimisküsimuse välja mõtlemiseks. Loodusainetes ja täppisteadustes on igal õpilasel võimalik püstitada hüpotees ning seda siis katsetega tõestama asuda.

Uurimusliku õppe rakendamine huviringides annab õpilasele oskuse suhtuda kriitiliselt protsesside toimimisse. Katsete tegemiseks tuleb enne uurida, mida sellega üldse saavutada tahetakse ehk miks seda vaja on – kas välgu ja paugu pärast või annab katse tulemus midagi tunnis juba õpitule juurde. Küsimuste esitamine, hüpoteesi püstitamine ja tulemuste tõlgendamine ei pea olema keeruline. Huviringis õpitu seostamine igapäevategevustega aitab areneval lapsel maailma toimimist paremini mõista ning langetada eri valdkondades edaspidi paremaid otsuseid.

Esimese kooliastme õpilastega kasutame loodusesõprade huviringis värvilisi pabereid või eri värvi kirjutusvahendeid. Värvid valime klassi seinal olevate uurimusliku õppe etappide värvide järgi. Näiteks on küsimused kujutatud kollasega, hüpoteesid oranžiga, planeerimine ja katse punasega jne. Õpilased saavad individuaalselt või paaristööna vastavat värvi paberile märkida etappides vajalikud andmed, arutada need kogu rühmaga läbi ning liikuda järgmise etapi juurde. Üheskoos arutatakse etappides tekkinud küsimuste ja probleemide üle ning leitakse lahendused. Täidetud paberid kogutakse ühtseks materjaliks ja arhiveeritakse õpilase loodusvaatluste märkmikusse. Kirja panemata ei jää ka kuupäev, mille iga väike loodusteadlane kõikidele katsetele lisab, et hiljem vajaduse korral teha korduskatseid.

Pille-Riin Pärnsalu

õppe- ja infojuht

Tartu loodusmaja

Huvihariduses on võimalik anda õpilastele aega rahulikult mõtestada, millise oskuse või teadmiseni pärast pikemaajalist toimetamist või uurimist lõpuks jõuti. Nagu üldhariduses on ka igal huviringil oma õpiväljundid.

Loomasõprade ringis lapsed

  • õpivad tundma päris loomi ja mõistavad, et loom pole mänguasi;
  • saavad teada, et lemmiklooma pidamine on tihti raskem ja keerulisem, kui eemalt või meediakanalitest vaadates tundub;
  • saavad teada, et nad oskavad ja suudavad ületada raskused (looma hooldamine, hirmust jagusaamine, vastutuse võtmine);
  • mõistavad, et loomad on meiega varem arvatust palju sarnasemad;
  • kogevad, et kõik inimesed ei suhtu loomadesse ühtviisi (mõned kardavad jms), ja õpivad loomade kõrval ka inimeste erinevusi tundma.

Tiina Lilleleht

loomasõprade ringi juhendaja

Tartu loodusmaja

Huviringitundides ja mitmesugustes ühistegevustes arendatakse õpilastes kõiki põhikooli riiklikus õppekavas (2020) loetletud kaheksat üldpädevust. Olenemata huvialavaldkonnast, tegevusest, rühma suurusest, õpilaste vanusest ja muudest teguritest, on pädevuste kujundamiseks vaja piisavalt aega ja kompetentset juhendajat.

Laagri Roboring aitab mängu, kogemusõppe ja tehnoloogia kaudu noorel avastada oma tugevusi ja huvisid. Meie peamised töövahendid on LEGO ja teised hariduslikud robotid, kus seome teoreetilised teadmised praktilise tegevusega. Tutvudes robootikamaailma põnevate nurgatagustega, saavad noored tehnikateadmiste kõrval ka kogemusi tiimitööst ja ajaplaneerimisest ning õpitakse leidma lahendusi eri valdkondade probleemidele. Suurim ja põnevaim tegevus on FIRST LEGO League’i (FLL) väljakutse, mis seob omavahel teaduse, tehnoloogia ning sotsiaalsed oskused ja projektis tegutsemise võimaluse. Raamistik on aastast aastasse sarnane, kuid väljakutse muutub iga aastaga keerukamaks olenevalt noore vanusest, kogemustest ja võimetest. Tiimis on võimalik kohaneda eri rollidega (vaatlejast-osalejast kuni tiimijuhini), teha uurimistööd disainiprotsessi põhimõtteid järgides ning katse-eksituse meetodil ehitada ja programmeerida roboteid. Koos teiste noorte, juhendaja ja ekspertidega õpitakse uurima ja lahendama reaalelulisi probleeme alates inimestevahelistest suhetest kuni kosmosereiside keerukuseni.

Mai Pitsner
Laagri huvialakooli Roboringi juhendaja

Aega on vaja katsetamiseks ja eksimiseks ning tõendite ja tõestuste otsimiseks. Oskus keskenduda oma tööle, projektile on tänapäeva noore jaoks raske ülesanne, sest tähelepanu kõrvalejuhtijaid on palju. Isiklik huvi midagi teada saada, end loovalt arendada ehk sisemine motivatsioon on huvihariduses kergemini saavutatav, kuna peale individuaalse arengusoovi on noore kõrval sarnaste huvidega toetavad ringikaaslased ja õpetaja.

Olen lasknud õpilastel ise valida ja printida mõne pala (enamasti tuntud jõululaul). Internetis on veebisaite, kust leiab hulgaliselt taolisi palasid, ning tihti on need kellegi tehtud transkriptsioonid ehk käsitsi ümber kirjutatud. Enne palaga tundi tulemist lasen õpilasel sellega pisut ise tegeleda ja kui ta on valmis, mängib mulle loo ette. Sageli on noodis vigu, kuna kirjutaja pole vaevunud tehtut üle kontrollima. Õpilane jätab enamasti need vead sisse ega pööra tähelepanu sellele, et teos kõlab kummaliselt. Pärast mulle ette mängimist küsin, kas midagi kõlas kusagil veidralt või on ta tutvunud palaga ka muid kanaleid pidi peale alla laaditud noodi. Sellele küsimusele vastatakse üldjuhul „ei“. Seejärel otsime internetist sama pala teise noodi ja Youtube’ist või Spotifyst mõne tuntud esitaja esituse sellest teosest ning hakkame neid võrdlema. Nooremad õpilased üksi alati hakkama ei saa, kuid vanemad õpilased tajuvad vead kiiresti ära. Samuti olen nii talitades saanud õpilased paladega rohkem iseseisvat tööd tegema, sest see on iseenesest toredam tegevus kui kuiv noodi lugemine ning juba teose kuulamine aitab ennetada mõningaid vigu noodikirjas.

Karl Joosep

Rae huvialakool

Kriitiline mõtlemine tugineb loovusele, mis on tihedalt seotud mängulisusega. Õpilasele peab jääma aega ideede ja mõtetega mängida, neid omal viisil seostada, järjestada, läbi proovida, et tagajärgi hinnata. Huvihariduses on aega ja vabadust ilma eksimisärevuseta katsetada ja luua hoopis uusi lähenemisteid.

Laulmine on eneseväljendus ja sellega tegeledes saab õpilane ise õppida otsustama, kuidas ta seda teeb. On küll tehnilisi ja muid nüansse, mille puhul kehtivad teatud reeglid või soovitused, mis aitavad eneseväljendusele lisada erinevaid oskusi, kuid eneseväljendus ise on õpilase enda looming. Mina õpetajana saan tutvustada reegleid, soovitusi ja võimalusi ning aidata arendada oskusi, kuid pean jätma ka ruumi õpilase enda loomingule.

Mariann Leppik

Rae huvialakool

Tuleb võtta aega, et oma tegemisi ja mõtteid teistega jagada. Kaaslastele oma ideede tutvustamine avab uusi võimalusi ja suundi, koos on võimalik leida üles probleemid ning otsida neile lahendusi. Noored, kes on leidnud neid huvitavas valdkonnas sõpruskonna, on motiveeritud leidma probleemidele koostöös ka nutikaid lahendusi. Eesti idufirmade edulood on üks sellise väite tõestusi.

Arenguuskumus

Huviharidus toetab arenguuskumust (Arro, 2021): kõik õppijad on võimelised arenema, olenemata vanusest.

Mõiste „huviharidus“ sisaldab olulist kriitilise mõtlemise komponenti: huvi ja uudishimu mingi tegevuse, aine või valdkonna vastu. Avatud ja uudishimulik meel on aluseks soovile ennast arendada, saada uusi teadmisi ja kogemusi. Millegi alustamine tähendab sellesse panustamist. Oluline on mõtestada enda tegevust ja protsessi, kuidas huviga tegeledes saada osavamaks, asjatundlikumaks. Seejuures ei tähenda oma huviga tegelemine kerget ajaveetmist, vaid süsteemset ja järjepidevat tööd enda püstitatud eesmärkide saavutamise nimel. Andekus mingis valdkonnas on pideva enesearendamise, pingutamise ja raskuste ületamise tagajärg.

Iga huviringis käiv õpilane arendab oma individuaalseid oskusi ja saab areneda koos ringikaaslastega. Teisalt on huvihariduse õpetaja üks olulisi oskusi pidev enesearendamine ja oma aine loov edasiandmine. Huviringitund, mis pakub pinget nii õpilastele kui ka õpetajale, on mõlemale osalisele arendav.

Olen juba 19 aastat kitarriringi juhendaja. Meie huvikool liitus Rohelise Kooli võrgustikuga ja koolimaja küljes lehvib Rohelise Kooli lipp. Asusin pingsalt mõtlema, kuidas siduda Rohelise Kooli 12 teemat oma kitarriõppe tegevuskavasse, sest sellised on Rohelise Kooli programmi nõuded. Raske mõttetegevuse tulemusel jõudsin päästva lahenduseni, et võtan oma ringis kasutusele niinimetatud nädalaküsimuse: igal nädalal on uus teemakohane (kooliõu, maailmameri, tervis, toit jne) loodusküsimus. Igal nädalal kulutame sellise küsimuse arutamiseks 5–10 minutit. Küsimused püüan välja mõelda peamiselt ise, kusjuures mulle on muu hulgas abiks esmaspäevased Vikerraadio „Ökoskoobi“ saated. Küsimusi võivad välja mõelda ka õpilased. Me nimetame neid küsimusi nädala roheküsimusteks. Selgitan siis õpilastele teemat ja arutame neid küsimusi koos. Asja mõte on, et ehk jääb arutelu neile kuhugi tallele ning õigel hetkel meenub midagi vajalikku ja mõni vale tegu jääb tegemata või osatakse vajalikus kohas ja vajalikul ajal asju märgata ja sekkuda.

Kalev Saarva

Viljandi huvikool

Tagasiside

Huvihariduses tagasisidestatakse tegutsemist, protsessi, koostööd (Saart, Söömer, 2015).

Neis huviringides, kus õppijat ei hinnata numbriliselt, on õpilastel võimalik rohkem oma huvi arendada, mõelda läbi, mis on see kompetentsus, milleni ta õppija või inimesena jõuda tahab. Kriitilise mõtlejana seab iga õpilane endale ise eesmärgi, kuhu ta kursuse, õppeaasta või kooliastme lõpuks areneda soovib. Kui noorel on huvi ja seda huvi pole huvihariduses väliste motivaatoritega (Arro, 2021) nüristatud, siis areneb kompetentsus ja suureneb huvi ehk sisemine motivatsioon.

Üks oluline kriitilise mõtlemise näitaja on noore oskus enda jaoks läbi mõelda, mis teda huviringis huvitab ja mida ta veel tahab teada saada või osata. Aste kõrgem on oskus seostada, mis huviringis õpitust on talle kasulik ja kuidas ta saab õpitud teadmisi või oskusi igapäevaelus kasutada. Seoste leidmine, analüüsimine ja uutes olukordades kasutamine on omane kõrgema astme mõtlemisprotsessidele.

Nagu eespool mainitud, siis suudavad ka koolieelikud mõelda, mis neid huvitab ning mida nad tahaksid veel teada saada. Mida varasemast east anda lastele võimalusi ja aega mõelda, kus neid teadmisi veel kasutada saab, seda enam nad harjutavad seoste loomist ja analüüsimist.

Kokkuvõtteks

Huviharidus kui õppija huvisid toetav ja arendav haridus võimaldab õppijatel vabalt väljendada oma ideid ning esitada neile huvi pakkuvaid küsimusi. Pole olemas õigeid küsimusi ja ainuõigeid lahendusteid, vaid on võimaluste rohkus ja vabadus eksida. Seega on huvihariduses soodne pinnas arendada sisemist motivatsiooni ja kriitilist mõtlemist alustades koolieelses eas õpilastest.

Erinevalt üldhariduskooli laiapõhjalisusest võimaldab huviharidus keskenduda huvi tekitavatele valdkondadele ja neisse süveneda. Teisalt toetub huviharidus üldhariduskoolis omandatud põhiteadmistele, võimaldades õppijal rohkem ja edasi mõelda, katsetada.

Igasuguse mõtlemisprotsessi jaoks on vaja aega ning iga õpilase individuaalsuse arendamisele keskendunud huviharidus võimaldab individuaalseid arengu- ja õpiteid.

Viimasena ja sugugi mitte vähem olulisena võib välja tuua selle, et suures osas huvihariduses ei pea õpilased pingutama hea hinde saamiseks. Seega ei ole paljudes huviharidusvaldkondades numbrilise hindega seotud välist motivatsiooni, vaid arendatakse sisemist motivatsiooni saada mingis valdkonnas juurde oskusi, teadmisi ja kompetentsust.

Arro, G. (2021). Märka, imetle ja täna! Kuidas toetada autonoomset motivatsiooni. Leitav aadressil http://www.noortegija.ee/marka-imetle-ja-tana-kuidas-toetada-autonoomset-motivatsiooni/.

Gray, P. (2018). Vabadus õppida: miks teeb loomuliku mängimistungi toetamine meie lapsed õnnelikumateks, sõltumatumateks ja paremateks eluaegseteks õppuriteks. Demokraatliku hariduse kogukond PUNKT.

PISA 2018. Leitav aadressil https://www.hm.ee/et/tegevused/uuringud-ja-statistika/pisa.

Põhikooli riiklik õppekava (2020). Riigi Teataja. Leitav aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/106052020054.

Saart, K. (koost ja toim) (2019). Kvaliteetsem teadushuviharidus. Tartu: SA Eesti Teadusagentuur.

Saart, K., Söömer, S. (2015). Arenev teadushuviharidus. Õpime kogemustest. Kehittämiskeskus Opinkirjo, SA Eesti Teadusagentuur.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga