fbpx

Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus noorsootöös

Aleksandra Mangus, meedia- ja infokirjaoskuste ning SALTO Noorte Osaluse ja Informatsiooni Ressursikeskuse ekspert

18. mai 2021

Aleksandra Mangus, meedia- ja infokirjaoskuste ning SALTO Noorte Osaluse ja Informatsiooni Ressursikeskuse ekspert

1. Sissejuhatus

Elame infoajastul ja meie noori ümbritseb igast suunast peale suruv mitmepalgeline teave. Iga päev kulutab noor inimene üle kolmandiku oma vabast ajast meedia tarbimisele ja tootmisele ning sellega suhestumisele. Tegemist on olulise märgiga, kui mõelda sellele, millised on tänapäeval noorte prioriteedid. Selles elujärgus on sotsiaalne interaktsioon ülitähtsal kohal – seda peetakse nooruseaga seotud psühholoogiliseks vajaduseks. Ühtlasi on noorus sageli aeg, mil inimesel on enim sõpru ja lähedasi suhteid. Keskkoolist kõrgkooli siirdumise periood toob kaasa meie sotsiaalsete sidemete arvu märkimisväärse kasvu. See on aga ka aeg, mil inimesed on kõige haavatavamad: soovitakse tähelepanu ja aktsepteeritust ning oma mõtetele ja tegudele heakskiitu. Enda koha otsimine on aga protsess, mis võib viia väga valele teele. Olles sageli oma tunnetega tegelemisega juba niigi kimpus, on noortel veelgi raskem, kui nad satuvad silmitsi vaenuõhutuse, narrimise, küberkiusamise või radikaalse/ekstremistliku meediasisuga. Väheste elukogemuste ja teadmistega noored võivad sattuda manipuleerimise ohvriks, ilma et nad seda ise teadvustaksid. Seega on väga oluline, et noored omandaksid teatud oskused ja tehnikad, mis aitaks neil mõista, et nähtav ei pruugi alati olla tõene ning et vastuvõetud informatsiooni sorteerimiseks ja sellest järelduste tegemiseks on vaja teatavat distsipliini. Kaheks selliseks oskuseks on kriitiline mõtlemine ja meediapädevus, mis on omavahel väga tihedalt põimunud teemad. Vaatleme neid mõlemat ning uurime, kuidas need võiksid noorte elu mõjutada ja kuidas noorsootöötajad saaksid nii klassis kui ka sellest väljaspool neid oskusi arendada.

2. Kriitilise mõtlemise juured

Mis ühendab teid, noori ja Vana-Kreekat? Vastus peitub kriitilise mõtlemise tavas ja ühe targa Kreeka filosoofi pärandis. Sokrates, keda me teame tema dialoogide kaudu, tahtis igaühest teha omaenese mõistuse ja meele valitsejat. Ta kasutas selleks küsimusi, mille abil uuris oma õpilaste väärtusi, põhimõtteid ja uskumusi ning mida ta nimetas „sokraatiliseks meetodiks“. Sokrates väitis, et ainult õpetatud inimesed ning tõeline mõistmine koos enda arendatud arutlusvõimega suudab vastu seista veenmise, kõneosavuse ja autoritaarsuse pealetungile. See mõjutas kriitilise mõtlemise arengut, kuna Sokratese õpilased arendasid nii isereguleerivaid teadmisi kui ka võimet asjakohaste ja järjepidevate küsimuste abil oma mõtteid korrastada (Douglas, 2014). Eelnev sobib hästi siinse teema keerulisuse ja ebakindluse demonstreerimiseks: kriitilist mõtlemisoskust ei saa otseselt õpetada, aga seda saab sokraatilist meetodit kasutades kaasata ja edendada (Lam, 2011). Klassiruumis sokraatilise meetodi kasutamine ja õpilastele vastuste asemel küsimuste esitamine võivad mõjutada õpilaste mõtlemist ning aidata neil seniste teadmiste ja kogemuste vahel loogilisi seoseid luua.

Tänapäeval teame kahte sokraatilist meetodit: klassikaline ja nüüdisaegne. Maxwelli artiklist „Sokraatilise meetodi sissejuhatus ja meetodi mõju kriitilisele mõtlemisele“ järeldub, et meetodite erinevus seisneb nende eesmärgis. Klassikalises sokraatilises meetodis olid osalised valmis mõtlema ja ennast parema mõistmise kaudu täiustama. Esimese meetodi protsessiga püütakse eelnevat mõistmist dekonstrueerida viisil, mis tekitaks ebakindlust oma eelnevates teadmistes, või viisil, mis aitaks konkreetse teemaga seotud ignorantsusest teadlikuks muutuda, aidates teadvustada seda, mida ei teata.

Teine, sokraatilise meetodi nüüdisaegne versioon loob sellise olukorra, kus õpilased ei ole ignorantsed ja kus nad teavad vastust. See meetod juhib inimest sammhaaval ning teadmisi saadakse siin järjestikuste küsimuste küsimisel. Õpilased panevad endi mõtted proovile ja arendavad seeläbi oma kriitilist mõtlemist. Mõlema sokraatilise meetodi versiooni lisandväärtusena tekib õpilase ja õpetaja vahel lähedus, mida ei ole võimalik saavutada loengukontekstis, kuna mõlemad muutuvad õpetamise ja õppimise protsessis aktiivseks osalejaks (Knox, 1998).

Artiklis „Sokraatiline meetod: mis see on ja kuidas seda klassiruumis kasutada“ kirjeldatakse Stanfordi ülikooli sokraatilise professori kogemusi (Reich, 2003). Selles käsitletakse sokraatilise meetodi elemente ja loetletakse üheksa kasulikku nippi meetodi kasutamiseks klassiruumis.

3. Kriitiline mõtlemine meediataju osana

Kui kriitilist mõtlemist hakati määratlema „oskusena informatsiooni ja ideesid uurida ning analüüsida, mõistmaks ja hindamaks nende väärtusi ja eeldusi, selle asemel et väiteid lihtsalt niisama puhta kullana võtta“ (UNESCO, 2013), siis kuidas see teie arvates seostub arusaamaga tänapäeva meediast? Vastuseid on rohkem kui üks. NW meediapädevuse tippkeskuse (Washingtoni ülikooli hariduskolledž) järgi saame teemale läheneda lausa viiel moel.

  • Meedia peitub mitme fassaadi taha
    Meediasõnumid on justkui ettevaatlikult kingipaberisse mähitud pakikesed, mida pakendatakse meeletute pingutuste ja kuludega, ehkki publikule võivad need tunduda üsna loomulikud. Meediatekstid on konstruktiivsete elementide hoolika töötlemise tulemus, seda nii nähtaval kui ka peidetud tasandil. Nähtaval tasandil kasutatakse konstrukte, nagu joonised, värvid ja pealkirjad. Peidetud tasandil võidakse aga kasutada selliseid konstrukte nagu üleskutsed (nt üleskutse tavalisusele, üleskutse emotsioonidele). Noored peavad sõnumite täieliku konstruktsiooni mõistmiseks arendama endis oskusi ka meediasõnumite pealispinna alla nägemiseks.
  • Meedia konstrueerib reaalsusest eri versioone
    Publik kaldub meediatekste aktsepteerima sündmuste ja ideede tõepäraste versioonidena, kuigi need on tegelikult ainult sündmuste ja ideede representatsioonid. Meediatekstides nähtav reaalsus on meediateksti koostanud inimeste ehitatud reaalsuse konstruktsioon. Noored peavad arendama tekstide tõlgendamise oskust, et suuta eristada reaalsust ja reaalsuse tekstilisi versioone.
  • Meedia tajumisel lähtutakse isiklikust vaatevinklist
    Publik suhestub meediatekstidega individuaalsel viisil. Osa publikust võib mõnda sõnumit aktsepteerida puhta kullana, samas kui teine osa publikust võib sellega mitte nõustuda või selle objektiivsuses kahelda. Kolmas osa publikust, kes ei ole kindel, kas tekstiga nõustuda või mitte, proovib sellega aga argumenteerida. Tekstiga argumenteeriv publik võib ilmselt esitada küsimusi, uurida teiste inimeste arvamusi või proovida läbi erinevaid interpretatsioone või reaktsioone umbes samal viisil, nagu me proovime selga uusi rõivad – et näha, kuidas need meile sobivad. Noored peavad olema avatud tekstide tõlgendusvõimaluste suhtes ja teadlikud sellest, et sõnumi tekitatud reaktsioon tuleneb nii tekstist endast kui ka tähendusest, mille publik on tekstile elukogemuse kaudu andnud.
  • Meediat motiveerib raha
    • Nüüdisaegset meediasisu on kallis toota. Produtsendid peavad publikule mõeldud tootereklaamide abil oma investeeringud tagasi teenima.
    • Meedia üks peaeesmärke on tarbimiskultuuri edendamine. Kuigi tõenäoliselt naudime paljusid meediatooteid, näiteks ajakirju, peame olema teadlikud sellest, et vahel on meediatekstide eesmärk tuua publik reklaamijani, mitte tekst publikuni. Teised võivad tarbimiskultuuri kasutada teisejärgulise motiivina.
    • Üha järjepidevamalt on meediaettevõtteid (nt ajalehtede, raamatute ja ajakirjade kirjastajad) ning telesaadete ja filmide tootjaid ning levitajaid hakanud domineerima neli-viis suurt meediakonglomeraati. Noored peavad olema teadlikud meedia kommertseesmärkide tagajärgedest ning sellest, kuidas ettevõtete üheks koondumine meediat ja meediasisu mõjutab.
  • Meediat kasutatakse eesmärkide teenimiseks
    Asjaolu, et mõnel inimesel on teatud meediatekstide suhtes vastumeelsus, on juba ise tõendiks selle kohta, et need tekstid sisaldavad väärtussõnumeid. Suurem osa meediatekstidest on mõeldud publikule, kes samastuvad selle väärtuste või ideoloogiatega (uskumussüsteemidega). Meediatekstide ideoloogiliste eesmärkide ja väärtuseesmärkide paljastamine on meediaanalüüsis oluline oskus.

Ülaltoodud viit punkti vaadates on hämmastav, kui keeruline võib ühel noorel olla neid kontseptsioone mõista ja nende esitatud väljakutsetega omal käel tegeleda. Seetõttu ongi meediapädevus – tänapäeva ekspertide järgi täpsemalt „meedia- ja infopädevus“ – muutunud tähtsaks oskuseks (UNESCO, lk 27).

4. Meedia- ja infopädevuse määratlemine

Tuntud Briti kirjaniku ja meediahariduse uurija David Buckinghami (2018) järgi „elame peaaegu täielikult meediastunud maailmas. […] Uusi probleeme on tekkinud näiteks seoses libauudistega, kuritarvitamisega veebis, rünnakutega eraelu puutumatusele; samal ajal on vanemad probleemid – näiteks seoses propaganda, pornograafia ja meediasõltuvusega – võtnud uusi vorme. Ülemaailmset meediakeskkonda valitseb väikesearvuline monopolilähedane teenuseosutajate ring (näiteks Google, Facebook, Apple, Amazon), kes haldavad kõige laiemalt kasutatavaid meediaplatvorme ja -teenuseid, aga kelle võim on vanemate massimeedia suurettevõtetega võrreldes palju vähem avalik ja nähtav. Me kõik peame kriitiliselt mõtlema selle peale, kuidas meedia töötab, kuidas see maailma kujutab ning kuidas meediat toodetakse ja tarbitakse.“

Praeguses tehnoloogiast üleküllastunud reaalsuses ei piisa ainult meediapädevusest, mille juuri võib leida meedia- ja ühiskonnauurimuste valdkonnast. Olles ise meedia kaudu informatsioonivahetusse panustajad, ei saa me kuidagi üle hinnata puuduva osa – infopädevuse – tähtsust, mida võib mõista kui ligipääsu informatsioonile ja teadmistele, nendele hinnangu andmist ning nende loomist ja jagamist eri töövahendite, vormingute ja kanalite abil. Seega on tähtis rõhutada terminit „meedia- ja infopädevus“ (Media and Information Literacy, MIL) kui „hulka pädevusi, mis võimestavad kodanikke informatsioonile ja meediasisule juurdepääsul, selle vastuvõtmisel, hindamisel, rakendamisel, loomisel ja jagamisel mis tahes vormingus eri töövahendeid kasutades, tehes seda kriitilisel, eetilisel ja tõhusal viisil, et osaleda ja olla kaasatud isiklikes, kutsealastes ja ühiskondlikes tegevustes“ (UNESCO). MILi põhieesmärk on võimestada inimesi rakendama oma põhiõigusi ja -vabadusi (näiteks arvamus- ja eneseväljendusvabadus) ning kasutada olemasolevaid võimalusi kõigi üksikisikute hüvanguks kõige tõhusamal, kaasavamal ja eetilisemal viisil. Meedia- ja infopädevusega inimene suudab eristada usaldusväärseid teabeallikaid, hinnata meedia rolli kultuuris ja vastutada selle eest, et mõistab meediaplatvorme kasutades massikommunikatsiooni mõju. Just MIL-oskused on need, mis edendavad selliste ühiskondlike probleemide käsitlemist nagu väärinfo, desinformatsioon, ekstremism, küberkiusamine ja vaenuõhutamine internetis, lisaks küberkuriteod (sextortion, andmevargused, inimõiguste rikkumised jne).

Nii kriitiline mõtlemine kui ka meedia- ja infopädevus avaldavad inimkäitumisele ühist ja kombineeritud mõju: kui kriitilise meelega inimene satub nägema šokeerivaid uudiseid, ei kiirusta ta järeldusi tegema ega uudist teistega jagama, ilma et selles sisalduvat teavet kahtluse alla seaks, vaid proovib selle asemel kinnitada uudise paikapidavust ja analüüsib selles peituvat loogikat. Kriitilise meelega inimene suudab hinnata ka võimalikke põhjuseid selle kohta, miks valiti just selline teavitamise vorming, ajastus või viis. Ajal, mil poliitilised eesmärgid meediat nii suurel määral mõjutavad ja valitsevad, aitab kriitiline käsitlusviis tarbitava informatsiooni suhtes kujundada enda isiklikku arvamust ja seista vastu katsetele end küsitava väärtusega allikate poolt petta lasta.

5. Meediapädevuse puudumise tagajärjed

Üldiselt võib suurimaks probleemiks pidada seda, et inimesed ei mõista alati nähtut. Ühe osa nimetatud probleemist moodustab see, et nad ei pruugi mõista teavet, mille eesmärk on panna inimesi tegutsema halbadel eesmärkidel või uskuma ohtlikesse asjadesse, mis võivad lõppeda vägivallaga. Mis puutub näiteks inimestesse, kellest saavad terroristid või ekstremistid, siis tihti tarbivad nad sellist informatsiooni, mille ise usuvad olevat tõese. Seega on väga oluline teabe vastuvõtmisel mõista, et seda tuleb hoolikalt uurida, veendumaks selle ohutuses nii enda kui ka oma kogukonna suhtes.

Teisel juhul võivad mõned sõnumid noort lugejat panna ekslikult arvama, et ta on midagi saanud või millestki ilma jäänud ning et seetõttu tuleb nüüd ja kohe teha mingisugune rahaline otsus. Kuritegelikel juhtudel, eriti kui sõnumid on hästi koostatud, on nende sihtmärk noorte sellised emotsioonid ja tunded, mida enamasti üritatakse peita, ning nii võivad need sõnumid viia ohtlike tagajärgedeni. Kurbadeks näideteks on siin seksuaalkurjategijad, kes oma ohvreid raha väljapressimise eesmärgil jälitavad ja ahistavad (tuntud ka kui sextortion), ning enesetapuni viivad internetimängud (lugege näiteks BBC artiklit sinivaala väljakutsest).

6. Kuidas meediapädevust omandada?

Kahtlemata vastutavad meediateabega seotud turvalisuse eest nii teabe avaldaja kui ka teabe vastuvõtja. Ühelt poolt peab meedia olema professionaalne, kuid ka publik peaks selgelt suutma meediatooteid eristada näiteks ekstremistide avaldatust või lihtsalt kellegi juttudest. Meedia puhul on tähtis, et see annaks teavet edasi tõesena ja et publikul oleks võimalik professionaalset meediat eristada propagandast. Elukutselisi ajakirjanikke on koolitatud iga lugu põhjalikult uurima, kasutama rohkem kui ühte allikat, mitte uskuma esimest kohatud inimest, ning kontrollima muid allikaid ja fakte, mis looga seostuvad. Samu kriteeriume peaks kuuldu-nähtu puhul kasutama ka noor publik. Kust see jutt tuleb? Millisest allikast? Kas rohkem kui ühest allikast? Kas mul on võimalik selle kohta kuskilt saada rohkem teavet? Kas esitatud faktid on täpsed? Kui noored sellisel viisil mõtlevad, õpivad nad kuulama (keskenduma sellele, mida öeldakse ja mida ei öelda), analüüsima (lähemalt vaatama ja eraldama sõnumi põhikomponente), hindama (uurima õigsuse kohta tehtud väiteid ja argumente), seletama (üheskoos kaaluma nii tõendeid kui ka väiteid) ja ennast reguleerima (kaaluma oma varasemaid teemakohaseid mõtteid ning võimalikke mõttevigu) (Facione, 1990).

Oluline on ka tähele panna ja ära tunda neid hetki, mil satume mõttemoonutuste ohvriks. Very Verifiedi avaldatud „Mõttemoonutused: mis need on ja miks need aset leiavad“ annab ülevaate levinud kallutatusest (bias) – kinnituskalduvus ja tuttavlikkuse heuristik – ning esitab mõned näited, millega on lihtne suhestuda.

Praktilise tegevuse suunamisel võite kasutada küsimuste nimekirja, mille järgi noored saavad parajasti käes oleva meediasisu kohta küsimusi esitada.

1) Küsimused tööstuse või valdkonna kohta: kes asja juhib? Mida nad minust tahavad? Miks? Mida nad veel tahavad?

2) Küsimused toote kohta: millist laadi tekst see on (žanrilises mõttes)? Kuidas on sõnum koostatud?

3) Küsimused publiku kohta: kellele on see mõeldud? Milliseid eeldusi teeb tekst publiku kohta? Kes peaksin mina seoses selle tekstiga olema?

4) Küsimused väärtuste kohta: kui ehe see tekst tundub? Kuidas/kust võiksin leida teksti mõtte? Milliseid väärtusi tekstis esitatakse? Milline on teksti kommertssõnum? Milline on teksti ideoloogiline sõnum? Millist sotsiaalset/poliitilist/kunstilist sõnumit tekst sisaldab?

5) Küsimused eelsoodumuse kohta: kas nõustun selle teksti sõnumiga või mitte? Kas vaidlen teksti sõnumiga või argumenteerin sellega?

6) Küsimused oskuste kohta: milliseid oskusi pean teksti suhtes rakendama? Kuidas peaksin seda teksti dekonstrueerima/rekonstrueerima? Milliseid uusi oskusi see tekst minult nõuab?

7) Küsimused endale kui teabe vastuvõtjale: mida see kõik mulle lõppude lõpuks tähendab?

Kõige olulisem on aga eeltoodud küsimustele vastust andes endalt iga vastuse puhul küsida: „Kuidas ma seda tean?“ Seda tuleb teha eelduste ja valejärelduste vältimiseks.

7. Kuidas noorsootöö aitab kriitilist mõtlemist ja meediapädevust arendada

On raske alahinnata seda mõju, mida oskuslik noorsootöötaja võib noorte kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse arengule avaldada, seda eriti informaalses õpikeskkonnas. Koolis piiratakse tihti noorte mobiiltelefonide kasutamist, võttes neilt sellega ära informatsiooniga töötamiseks vajalikke töövahendeid ja tehnoloogiaid sisaldava loomuliku keskkonna. Vaated selle kohta, kas see on hea või mitte, võivad erineda, kuid fakt jääb faktiks: kui nende seadmete kasutamist piiratakse, ei ole noored selles keskkonnas, kus nad peaksid suutma enda oskusi reaalajas kasutada. Selles mõttes võivad informaalsed noorsootöö keskkonnad olla palju paindlikumad, lubades ja julgustades tavameedia kasutamist, luues sellega realistlikumaid ja väärtuslikumaid õpikogemusi. Näiteks saavad noored juhtumiuuringute arutamisel enda uudisvoost näiteid jagada või olemasolevate töövahendite ja rakenduste abil hakata sealsamas meediasisu looma. Lisaks edendavad koolivälised keskkonnad teistsugust isikliku tasandi dünaamikat ning see toob sageli kaasa lihtsama viisi enda vaadete väljendamiseks ja väärtusliku panuse andmiseks.

Nüüd vahest mõtlete sellele, kuidas saab kriitilist mõtlemist klassis või väljaspool klassi õpetada? Toome rajal püsimiseks neli üldist soovitust (Buckingham, 2018).

  1. Peaksime esitama küsimusi meedia eri „keelte“ kohta – milliseid grammatika- või retoorikavorme need rakendavad.
  2. Peaksime vaatama esitusviisi – kuidas eri sotsiaalrühmi representeeritakse ja kuidas nad ise küberruumis ennast representeerivad.
  3. Peaksime vaatama uute meediaettevõtete muutuvaid institutsionaalseid struktuure ja majanduslikke strateegiaid.
  4. Peaksime kriitiliselt vaatama seda, kuidas inimesed meedias tegutsevad – võib-olla küll pigem kasutajate kui publikuna.

8. Noorsootöötegevuste praktilised näited

Kriitilise mõtlemise ning meedia- ja infopädevuse õpetamist on oluline kontekstualiseerida. Allpool on mõned näited elulisest praktikast, mis on mõeldud eri publikule alates õpilastest kuni noorsootöötajate endini ning mida rakendatakse üle terve Euroopa. Lisatud on ka allikate lingid, mida saate vaadata ja mille kaudu teavet alla laadida.

Tõendite otsimine

„Me peame noori varustama õigete küsimustega, mida küsida sellise informatsiooniga silmitsi sattudes, mille suhtes ei tunta end kindlalt,“ ütleb Alex Clegg, kes on kogukonnakoordinaator sõltumatus heategevusorganisatsioonis Sense About Science. Selle organisatsiooni eesmärk on tekitada üldsuses huvi tõsiseltvõetava teaduse vastu ja tagada, et tõenduspõhisust toetataks nii avaliku elu kui ka seadusloome tasandil. „Nimetatud küsimusi koostab Sense About Science alates 2017. aastast, töötades koos laste, haridustegelaste ja noorterühmade juhtidega üle Suurbritannia. Selle töö tulemusena on saanud valmis tõendite otsija tegevuskomplekt, mida saab kasutada kriitilise mõtlemise julgustamiseks väljaspool kooli, moodustades sellega osa meie projektist „Ask for Evidence“. Tegevuste jaoks tuleb komplekt lihtsalt välja printida, vaja on ka midagi, mis täidaks žetoonide ülesannet (näiteks märkmekleepsud). Komplekt sisaldab juhiseid eri tüüpi tõendite ja selle kohta, kuidas aidata rühmal kriitiliselt mõelda väidete üle, millega rühma liikmed igapäevaelus võivad kokku puutuda. Need vahendid jõustavad noori, aidates neil küsida: „Mis seda väidet tõendab?“ Tõendite otsija tegevuskomplekt on välja töötatud koostöös skaudirühmadega ning seda on hiljem kasutanud teised noorterühmad üle Suurbritannia, teiste seas gaidirühmad, vaheajaringid ja koolijärgsed ringid ning lapsevanemate rühmad.

Piltide sisu üle arutlemine

„Mis siin pildil toimub?“ on ajalehe New York Times rubriik, mis kutsub õpetajaid ja õpilasi üles kasutama neljakümnest huviäratavast fotost koosnevat kollektsiooni, mille fotodelt on eemaldatud alapealkirjad ja kontekst, et harjutada vestlusliku või kirjaliku tegevuse kaudu visuaalset mõtlemist ja lähilugemise oskust. Sealtsamast leiab ka virtuaaltöötoa selle kohta, kuidas meetodit „Mis siin pildil toimub?“ kasutada. Samuti on lehel tunniplaan ja uus pildiülesande rubriik, mis aitab õpilasi panna kirjutama, mõtlema, rääkima ja kuulama.

Informatsioonikaosega võitlemine

Demokraatlikud koolide jututoad on piirkondlikud projektid, millele andsid tõuke Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ning Serbia meetmed, mille ühine nimi on „Kvaliteetharidus kõigile“. Nende jututubade eesmärk on õpilastele tutvustada demokraatliku kultuuri alaseid teadmisi nende jaoks asjakohaste teemade kaudu. Meetme raames on seni korraldatud viis jututuba, mille teemad on olnud veebiõppe probleemid, inimõigused, empaatia ja vägivallatu kultuur koolikeskkonnas. Viimases jututoas keskenduti kriitilise mõtlemise tähtsusele informatsioonikaose ajastul. Jututoas osales 24 keskkooliõpilast, kellele anti ülesanne kriitilist mõtlemist ja analüütilisi oskusi kasutades uurida teatud informatsiooni ning leida selle seast üles nii manipuleeritud kui ka tõene teave. Meediapädevuse ekspert, kes seda üritust juhtis, tutvustas õpilastele meetodeid, strateegiaid ja veebipõhiseid töövahendeid, eriti fotode analüüsimiseks.

Vaenukõnega võitlemine

„Vaenuvaba kool“ (No Hate School), mida kultuuridevahelise dialoogi keskus (Center for Intercultural Dialogue, CID) korraldab Makedoonias igal aastal, on muutunud vaenukõnevastase liikumise üheks tähtsamaks ürituseks. „Vaenuvaba kool“ ühendab haridustegelasi, noorsootöötajaid, uurijaid ja noorsoovaldkonnas tegutsejaid, kes üheskoos õpivad vaenukõne ja -kuritegude kohta ning loovad kohalikke meetmeid, mida hiljem viiakse ellu terve aasta jooksul. Selle eesmärk on osalejatele anda vahendid, mis aitaksid neil oma kogukonnas vaenukõnega ennetavalt võidelda ja täiendada osalejate varem kogutud teadmisi. Kooliprogramm on osalejate vajadustega kohandatud Makedoonia konteksti arvestades. Programmi esimene osa käsitleb inimõiguste teemat ning vaenukõne ja -kuritegude mõistmist. Osalejad uurivad Makedoonia seaduseid ja institutsionaalset reaktsiooni vaenukõne ja -kuritegude suhtes. Teises osas arendavad osalejad enda oskusi vaenukõne äratundmisel ja uurivad üheskoos eri viise sellega võitlemiseks. Nad teevad tööd ka sellega, kuidas alternatiivseid narratiive luua ja noorte seas kriitilist mõtlemist edendada.

Lisaks soovitame uurida kampaania „No Hate Speech Movement“ raames 2020. aastal koostatud juhiseid inimõigustehariduse abil internetis vaenukõnega võitlemiseks. Juhised annavad praktilist nõu kriitilise mõtlemise ja infotöötluse kohta. Lisaks esitavad need hulga küsimusi, mida väidete ja pädevuse kontrollimisel, informatsiooni otsimisel ja meediasisu jagamisel endalt küsida (lk 186–189).

Stereotüüpidega võitlemine

Projekt „Meediapädevus ja kriitiline mõtlemine noorsootöös“ tõi Leedus Antalieptės kokku noori juhte ja eakaaslaste koolitajaid, kes said sobivas keskkonnas harjutada kriitilist mõtlemist, kartmata ennast väljendada. Ürituse üheks tegevuseks oli „Mulle öeldi“, mis kutsus osalejaid üles jagama mõnda varasemat olukorda, kus nad olid kelleltki kuulnud mingit lugu, aga ei kontrollinud sellega seotud fakte ning usaldasid neile edastatud informatsiooni, mille tulemusena nad jagasid lõpuks ka ise väärinfot. Korraldajate ja noorte arvamusi selle kohta, mida nad kogemuse käigus õppisid, vaadake üritusel filmitud inspireerivast videoklipist.

Inimajaloo süngetele episoodidele mõtlemine

Hariduses sellistest õudustest nagu holokaustist rääkimine ei ole lihtsate killast ning õpetajatel on niisuguste teemade käsitlemisel klassiruumis tihti palju proovikive. Samas ei piisa lihtsalt selle kohta õpetamisest – haridusinimestel lasub vastutus ka nende õuduste ennetamist õpetada. Koolitusmaterjal „Refleksioonist tegevuseni: kriitilist mõtlemist rakendav lähenemisviis hariduses radikaliseerumise ja inimvastaste kuritegude ennetamiseks“ loodi 2016.–2017. aastal Euroopa Nõukogu Pestalozzi programmi inimsusevastaste kuritegude ennetamise õppemooduli „Koolita koolitajat“ ühe osana. Selles tuuakse välja hulk probleeme, mis on seotud hariduse andmisega radikaliseerumise ja selle ennetamise kohta, ning uuritakse viise, kuidas õpetajad saavad natsirežiimi tekkepõhjuste, kontekstide ja tagajärgede kohta teadmisi anda viisil, mis aitaks seesuguseid koledusi tulevikus vältida. Õppemooduli tegevused ergutavad osalejaid kriitiliselt ja refleksiivselt mõtlema inimajaloo süngetele episoodidele, et saada teadmisi nende ennetamiseks. Koolitusmoodulis on kokku üksteist tegevust, mis on jaotatud kolmeks alajaotiseks, millest igaüht saab iseseisvalt rakendada.

Filmitegemise abil teadlikkuse suurendamine kohalikul tasandil

Kahe Balti riigi vabaühenduste projekti „Exceed the Wall“ raames korraldati töötubasid ja koolitegevusi, et noorte eestlaste ja lätlasteni tuua lühifilmiformaat, mille kaudu sõpradele ja teistele noortele ideid ja mõtteid väljendada. Eesmärk oli arendada noorte kriitilist mõtlemist ning aidata neil näha kohaliku kogukonna häid ja halbu külgi ning võtma initsiatiivi millegi parema ja uue loomiseks. Filmitegemise üks väljund oli noorte tehtud filmide näitamine poliitikakujundajatele ja kohalikele kogukondadele, et need mõistaks, et noori huvitavad kohalikud probleemid ja nad soovivad neid lahendada. Programmi tulemusena aitasid filmid eri vanuserühmade vahel dialoogi alustada ja levinud probleeme arutada („Parimate tavade kogumik“, lk 41–45).

Noorsootöötajate meediapädevus

2016. aastal tõid 11 vabaühingut Lätist, Rootsist, Hollandist, Saksamaalt, Hispaaniast, Prantsusmaalt, Maltast, Kreekast, Ukrainast, Gruusiast ja Venemaalt kokku noorsootöötajad ühenädalaseks koolituskursuseks pealkirjaga „Analyse and think critically: media literacy for youth workers“ („Analüüsi ja mõtle kriitiliselt: meediapädevus noorsootöötajatele“), mis toimus Taevaskojas Eestis. Koolituse eesmärk oli arendada osalejate analüütilisi oskusi ja meediapädevust, keskendudes meedia analüüsimist võimaldavate tööriistade kasutamisel kogemuste saamisele ja lõimides õpitulemusi igapäevatöösse noorte inimestega. Projekti rõhk oli seatud kriitilisele mõtlemisele ja meediasisu analüüsile. See aitas edendada noorsootöötajate kutsealast arengut sellega, et käsitles üht kultuuridevaheliste ja rahvusvaheliste suhete põhiteemat: sotsiaalsete representatsioonide konstrueerimine – kuidas mitmesugused inimrühmad tajuvad teisi ja kuidas teised neid tajuvad. Praktiliste töötubade käigus õppisid osalejad tuvastama kallutatust meediast vastu võetavas teabes ning seda, kuidas noortele õpetada meediatekstide kriitilist analüüsimist. Osalejad läbisid mitu töötuba, kus neile anti üksikasjalik teave erinevate arutlusvigade ja mitteformaalse loogilise käsitlusviisi kohta. Samuti töötasid nad harjutuste kallal, mille teema oli eri tüüpi arutlusvigade tuvastamine ja eristamine. Tegevuste struktuuri kohta saate lähemalt lugeda „Parimate tavade kogumiku“ lehekülgedel 45–54.

9. Kokkuvõtte asemel

Kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse õpetamine ei ole kunagi olnud lihtne. Ühtlasi ei ole see kunagi olnud olulisem kui praegu. Selle vajaduse rahuldamiseks peaksid noorsootöötajad keskenduma dialoogilisele arutelule, mitte õpilasi sundima nõustuma probleemide eeldefineeritud seisukohtadega. Keeruliste küsimuste küsimisel meedia ja endi kohta tuleks kasutada põhikontseptsioone. Mitmesugused meetodid, nagu refleksioon meediasisu üle ja uute konstruktide loomine, võivad õpiprotsessi muuta väga praktiliseks ja kaasahaaravaks ning turvaline ja avatud ruum arvamuste ning mõtete jagamiseks võib noori muuta mõtlemisel vabamaks, tõsta nende tuju ja anda neile võimaluse tähendusrikkal viisil teemasse panustada. Kui olete motiveeritud kasutama õpetamiseks välja töötatud parimaid vahendeid, leiate muljetavaldava kollektsiooni kriitilise mõtlemise ja meediapädevuse uurimiseks mõeldud inspireerivatest tavadest, tunniplaanidest ja digivahenditest SALTO noorteosaluse varamust.

The Stanford University Center for Teaching and Learning (CTL) (2003). The Socratic Method. Speaking of Teaching newsletter, Fall 2003, Vol. 13, No.1. Vaadatud aadressil https://tomprof.stanford.edu/posting/810.

Lam, F. (2011). The Socratic Method as an Approach to Learning and Its Benefits. Dietrich College of Humanities and Social Sciences.

Douglas, R. O. The Fact of Ignorance: Revisiting the Socratic Method as a Tool for Teaching Critical Thinking American Journal of Pharmaceutical Education, Am J Pharm Educ. 2014; 78(7).

Delic, Haris & Bećirović, Senad. (2016). Socratic Method as an Approach to Teaching. European Researcher. 111. 511–517. 10.13187/er.2016.111.511.

Office for National Statistics: Young people spend a third of their leisure time on devices Is technology making us less sociable? A look at how technology has influenced our leisure time. 19.12.2017. Vaadatud aadressil https://www.ons.gov.uk/peoplepopulationandcommunity/leisureandtourism/articles/youngpeoplespendathirdoftheirleisuretimeondevices/2017-12-19.

The Greater Good Berkeley Magazine: What Teens Gain When They Contribute to Their Social Groups. 22.07.2019. Vaadatud aadressil https://greatergood.berkeley.edu/article/item/what_teens_gain_when_they_contribute_to_their_social_groups.

Maxwell, Max (2014). „Introduction to the Socratic Method and its Effect on Critical Thinking“, The Socratic Method Research Portal. Vaadatud aadressil http://www.socraticmethod.net/.

NW Center for Excellence in Media Literacy, College of Education, University of Washington: Media Literacy Through Critical Thinking: Teacher Materials by Worsnop C. Vaadatud aadressil https://depts.washington.edu/nwmedia/sections/nw_center/curriculum_docs/teach_combine.pdf.

BBC, Blue Whale: What is the truth behind an online ‘suicide challenge’? Ant Adeane artikkel. 13.01.2019. Vaadatud aadressil https://www.bbc.com/news/blogs-trending-46505722.

Facione, A (1990). Critical Thinking: A Statement of Expert Consensus for Purposes of Educational Assessment and Instruction. Research Findings and Recommendations. American Philosophical Association, Newark, Del. Vaadatud aadressil https://philpapers.org/archive/FACCTA.pdf.

UNESCO (2013). Global Media and Information Literacy Assessment Framework: country readiness and competencies. Vaadatud aadressil https://unesdoc.unesco.org/ark:/48223/pf0000224655.page=22.

Buckingham, D (2018). Going Critical: On the Problems and the Necessity of Media Criticism Medienkritik im digitalen Zeitalter [Media Criticism in the Digital Age], edited by Horst Niesyto and Heinz Moser, Co-Paed (Munich). Vaadatud aadressil https://ddbuckingham.files.wordpress.com/2018/07/going-critical.pdf.

Alex Clegg (2020). Empowered for Life: Critical Thinking for Young People. Vaadatud aadressil https://infolit.org.uk/empowered-for-life-critical-thinking-for-young-people/.

Compendium of Best Example Projects Selected by The Project Partners of the „Aware and Active – AAA“ Project http://www.awareandactive.eu/wp-content/uploads/2018/11/Annex1_Compendium-pf-the-best-practices_FINAL.pdf.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga