fbpx

Miks on maakera korraga ümmargune ja lapik?

Grete Arro, hariduspsühholoogia teadur, Tallinna Ülikool

18. mai 2021

Grete Arro, hariduspsühholoogia teadur, Tallinna Ülikool

Millest sõltub keerulistest asjadest arusaamine? Ilmselt on paljud tajunud, kui proovilepanev võib olla olukord, kus sina tead midagi hirmus hästi ja täpselt, aga vestluspartner ei suuda mitte kuidagi oma pead selle teadmise ümber saada. Miks õiged ja kasulikud teadmised ei hakka inimestele veenva jutu ja selge argumentatsiooni pinnalt kergesti külge?

Eelteadmised ja „naiivsed teooriad“. Inimesed tulevad igasse situatsiooni eelteadmistega. Sisuliselt käivad inimesed maailmas ringi, luues endale lakkamatult nn naiivteooriaid kõige kohta, mida nad kogevad. Meie mõtlemine ei saagi teisiti, kui pidevalt korrastada ja ümber korrastada oma kogemust – see on tema põhiülesanne. Seni, kuni meil eksperti kõrval pole, ei ole ka sageli midagi ega kedagi, mis meile endale märku annaks, kui kujundame mõne järelduse, seose või arusaama täiesti valesti, ehkki esmapilgul usutavalt. Näiteks teeme mõne inimrühma kohta järelduse paari esindaja põhjal, õppimisviisi kohta õppimisaegse hõlpsuse alusel või otsustame selle üle, kuidas peaks metsik loodus välja nägema, ilusate parkide põhjal. Meie mõtlemine on hommikust õhtuni ametis tajutava maailma käepäraste mõtlemisoperatsioonide ja eelteadmiste pinnalt arusaadavamaks mõtestamisega. Teadlased ongi neid selgitusi nimetanud teoorialaadseteks, sest päris teooriatest eristavad neid mitu olulist aspekti. Esmalt ei mõtelda nn naiivseid teooriaid luues sellest, kuidas me mõtleme – ei kontrollita oma eelduste paikapidavust, mõttekäigu formaalloogilisust ega mõelda, kas kõik näited sobituvad ilusti teooria või selgitusega või oleme noppinud oma tähelepanu fookusesse vaid sobivad. Teine põhiprobleem meie enda naiivteooriate puhul on selles, et ise maailma selgeks mõtlemine ei saa üldjuhul meid varustada teadmistega kõige selle kohta, mida me vahetult ei taju – olgu need siis organismid või osakesed, mida ei saa silmaga näha, vahendatud seosed, emergentsed ehk mitme koos mõjuva põhjustajaga sündmused, ajalise viibega või kuhjuvad mõjud, aga ka meist millegi poolest erinevate või erinevas olukorras inimeste tunded, vaatenurgad, tavad või normid. Suurem osa maailmast ja eriti selle reeglipärasustest (seejuures allub ka inimese kohanemine reeglipärasustele) on meie tajudele kättesaamatu. Huvitav on see, et sellegipoolest ei tunne me tõenäoliselt igal ajahetkel, et me ei saa maailmast aru, isegi kui see suures osas on tõsi – sest meie mõtlemine on sisuliselt väga varasest east alates muudkui maailma kohta käepärasest teadmistest-arusaamadest teooriaid ehitanud. See on oluline just seepärast, et need teooriad, olles sagedamini valed kui õiged, on natuke nagu näts talla all: kui tekib õige arusaamise ehitamise vajadus, on väärteadmist üsna raske maha kraapida. Aga mis õieti toimub, kui me seda proovime?

Mis toimub, kui me kellelegi midagi räägime? Kui hakkame kedagi milleski veenma või õpetama, aktiveeruvad kuulajas esmalt eelteadmised. Eelteadmised võivad olla meie jaoks sõbrad või vaenlased – viimast juhul, kui nad on tegelikult valed, mis siis, et nad aitasid kuulajal mingeid olukordi ammendavalt lahti mõtestada. Seepärast juhtub, et kui levitame enda arvates mõnd kasulikku sõnumit, mis võiks kohe vastuvõtjale külge hakata, siis võivad eelteadmised olla põhilised mõistmise takistajad, sest meile räägitav info aktiveerib need kuulaja mälus, olenemata sellest, kas need on õiged või asjakohased (ja muide, teadlased ütlevad, et see on nn passiivne protsess ning kuulaja ei juhi seda). Sisuliselt tähendab see seda, et eelteadmised tõmbavad kuulaja tähelepanu endale. Osalt ehk ka seepärast, et eelteadmised on „paremini ära õpitud“ ja arusaadavamad kui uus info. Seega näiliselt kuulates kipub kuulaja tegelikult omaenda eelneva teadmise peale mõtlema. On aga päris kindlalt teada, et inimesele ei jää meelde mitte see, mida ta kuuleb, vaid see, millest ta mõtleb. Siinkohal tekibki olukord, kus meie räägime ja näiliselt meid kuulatakse, aga tegelikult võib vestluspartner mõelda oma hoopis teistsuguse teadmise peale ning see mõtlemine kinnistab hoopis üle neid eelteadmisi ja meie sõnum on temale kui hane selga vesi. Seejuures ei pruugi kuulaja üldse märgata, et meie jutt on tema eelteadmistega vastuolus – inimesed võivad suhteliselt harmooniliselt enda peas alles jätta vana ja pinnapealselt omaks võtta ka uue teadmise, ilma et märkaks nende kooseksisteerimise võimatust. Ehk siis maakera on nende jaoks korraga lapik ja ümmargune, mets korraga maha võetud ning liikide elupaik. Teine võimalus on, et kuulaja oma peas juba otsustab, et „jajah, ma tean seda, mida sa tahad öelda“. Ta arvab, et sa räägidki seda, mis parasjagu ta mälus aktiveerus, ega kuula kuigi teraselt. Just seepärast tuleb olla hiiglama tänulik, kui vestluspartner vastu vaidlema hakkab – üsna sageli võivad vaidlejad olla ainsad, kes tegelikult kuulasid ning panid tähele vastuolu uute ja vanade teadmiste vahel. Alles siis, kui inimene märkab seda vastuolu, saab tasapisi ja samm-sammult alata protsess, kus vanu teadmisi hakatakse kokkusobimatute uute teadmiste kontekstis ümber mõtestama, näiteks püütakse mõne eelteadmise kohta meelde jätta, et see pole korrektne. Ega eelteadmine sellest ei kustu, ideaalis aga seotakse selle külge piisavalt tugevalt teadmine, et see on vale. Ümberõppimine on tõhusam juhul, kui teadmise külge, et eelteadmine on vale, seotakse ka arusaam, kuidas on siis õige, ning sellest õigest lõpuni ka aru saadakse. Eelteadmistega arusaadavalt-loogiliselt seostatav info, mis haakub inimese laiemate teadmiste süsteemiga, jääb just tänu nendele tekkivatele seostele tõenäolisemalt meelde ja seda on hiljem lihtne meelde tuletada. Üks nipp sellisteks olukordadeks on nn ümberlükkamise (refutation) meetod – kui teame, et kõnealusel teemal eksisteerib inimestel sageli väärmõisteid (ehk ekslikult ja sageli pelgalt kogemuse põhjal kokku pandud väärasid kontseptsioone), siis on väga mõistlik need esmalt ise kõva häälega välja öelda. Näiteks „väga sageli arvatakse, et kui mets kusagilt maha võetakse, saavad linnud minna teise metsa“. Väärmõiste aktiveerimine on kasulik, kuna sel juhul tõmbame kuulaja tähelepanu ise sellele väärmõistele KOOS sõnumiga, et see on vale. Tõenäoliselt ta ei mõtle seda mõtet enam ise vaikselt omaette, vaid keskendub sellele, miks tema teadmised on sõnaselgelt valeks kuulutatud. Nüüd on kasulik KOHE seletada, miks see on vale, ning soovitatavalt anda selline selgitus, mis aitab kuulaja jaoks olemasolevaid teadmisi arusaadavamalt korrastada: ehk „see on vale, kuna naabermetsas on juba omad linnud ning iga lind vajab piisavat ruumi, et toitu leida – toitu ei ole ühes ja samas piirkonnas lõputult ning nad ei mahu ressursside mõttes ära. Lisaks ei pruugi naabermetsa tingimused sellele liigile üldse sobida“. Kas nüüd on väärmõiste kadunud? EI! Nüüd saab alles alata aeglane protsess, kus vana ja uut hakatakse lõimima, kokku sobitama ning seejuures võidakse vana nii-öelda revideerida, osa sellest enda jaoks valeks tunnistada. Edasi on oluline, et uut tervikut aktiveeritaks, mõeldaks sellest, kasutataks seda, et see uus võrgustik saaks hakata lõpuks õiges kontekstis domineerima varasema arusaama üle, mis võib – küll aegunuks ja valeks tunnistatuna – siiski mällu alles jääda.

Aga kui meie vestluspartner ei ole oma eelteadmistele tuginedes eriarvamusel? Ehk siit tõuseb suur küsimus: kui püüame kellelegi midagi õpetada, kas laseme tal siis mõtelda või mitte? Spontaanselt midagi selgitades, kedagi õpetades või veendes kaldume oma selgituse suure palanguga kuulajale kaela kallama. Meie mõtlemine on seejuures aktiivne nagu tulevärk: aktiveerime seoseid, näiteid, analoogiaid, läheme oma selgituses aina veenvamaks. See võib jätta meile eksliku mulje, et meie kuulaja aju teeb sedasama. Paraku on pigem vastupidi – sellega me võime kuulajal mõtlemist isegi takistada. Jah, ta võib meid kuulata, aga pigem meiega parimal juhul kaasas püsides, mõttega kaasas olles, nagu seda sageli positiivsena välja tuuakse. Paraku on selline mõttega kaasas olemine eksitav. Selget ja ladusat kõnelejat kuulates tekib meil tunne, et „jajah, loogiline, õige, tõsi, saan aru ja mulle jääb meelde“. Tegelikkuses aga selline passiivne kuulamine ei aita sageli ei nähtustest lõpuni aru saada, neid hiljem meelde tuletada ega tegelikult omandatut hiljem kasutada (ent kõik kolm illusiooni võivad tekkida). Siit koorub ka vastus, mis oleks ükskõik kui sujuvast veenmisjutust tõhusam: loo olukord, kus sa mitte ei vasta, vaid küsid. Kus sa ei anna mitte lahendust, vaid probleemi. Mitte ei anna valmis tervikut ette, vaid pakud tükke – parimal juhul mitte kõiki tükke ja mitte kõiki vajalikke tükke – ning lood olukorra, kus kuulaja peaks samm-sammult selle teadmise ise ehitama, tundes ära kõik ja ainult õiged tükid, aga muidugi sinu kui eksperdi pideval, võimalikult minimaalsel toel. Mida siis õieti tähendab, kui öeldakse, et õppides peab õppija olema aktiivne? See tähendab, et tema aju peab olema aktiivne. Et see peab mõtlema, ise oma teadmise ehitama, õigesti kokku panema. Ja on väga hästi, kui esimesed kaheksa korda valesti läheb.

Omailma rikkus. Miks on üldse oluline see, et meil õnnestuks toetada asjadest arusaamist nendel viisidel, mis panevad kuulaja mõtlemise intensiivselt puselema? Näiteks aktiveerides eelteadmisi, neid uues kontekstis kahtluse alla seades ja revideerides, maha lammutades ja teistmoodi üles ehitades; uute, mitteintuitiivsete nähtuste kohta andmeid saades ning seejuures tajupõhiseid teadmisi pidurdades; vastuseid konstrueerides, mitte ainult kuulates; probleemide üle intensiivselt mõeldes, mitte lahendusi valmiskujul vaadates; õigeid tervikuid konstrueerida üritades ning seejuures korduvalt takerdudes? Just sel viisil – keerukuse kaudu – saavad inimese omailma osaks väga paljud nähtused, mis päriselt maailmas olemas on, aga mille jaoks meil vahetu taju puudub. Omailm rikastub seega pärisilma asjadega ja muudab meid pärisilma – olgu see loodus või teised inimesed – suhtes loodetavasti ettevaatlikumaks: saame aru, kui paljudel viisidel sellele haiget teha võib. Kindel on, et inimesel, kes oskab mõelda mitteintuitiivsest, mittetajutavast, tõenduspõhisest teadmisest, on maailma iga aspekt alates kaasinimesest kuni sammaldunud kännuni palju rikkalikum, nüansseeritum ja põnevam. Omailma (ehk selle, mida tajume) ning pärisilma (ehk selle, mis on) mõtlemist muutes sarnasemaks ehitamine on aeglase ja õppija aktiivsust võimaldava protsessi puhul kõigile jõukohane.

Mida võiks siit kaasa võtta noor või noori toetav täiskasvanu? Seda, et väärmõisted on loomulik, olemuslik osa mõtlemisest, milles inimesed pole „süüdi“. Nad pole süüdi, et neil on aju, mis pidevalt konstrueerib maailma mõistmist selle pinnalt, mida ta kogeb, ning mitte kõiki ei saada sel teel soojad ja toetavad täiskasvanud. Ja seda, et uute teadmiste kujunemise aeglus on samuti loomulik. Uue neuronaalse raja loomine on kulukas ja aju puskleb vastu: näe, mul on siin ju kena vana toimiv (eel)arvamus, milleks mulle uut vaja? Vana töötab! Ressursse ei tasu raisata! Ja nii see peabki olema – mõtlemisel on vaja piisavalt turvalisust, aega ja pingutust, et sügavad mõtlemishüpped toimuksid. Ja kolmandaks – igal ajul on alati võimalik targemaks saada, kuid vaid siis, kui täiskasvanud ise usinalt ja ülehoolitsevalt kõike noorte eest ära ja valmis ei mõtle. Loogem toetatud mõtlemiskeskkondi!

Lassonde, K. A., Kendeou, P., & O’Brien, E. J. (2016). Refutation texts: Overcoming psychology misconceptions that are resistant to change. Scholarship of Teaching and Learning in Psychology, 2(1), 62.

Vosniadou, S. (2013). Conceptual change in learning and instruction. International handbook of research on conceptual change, 11–30.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga