Kätlin Konstabel, psühholoog, paari-ja pereterapeut
Info omamine tähendab asjadega kursis olekut ja tarkust ning selline inimene on täitsa tore olla. See võiks justkui tähendada ka seda, et tuled eluga hästi toime, oled hinnatud ja enesega rahul. Ometi on tänapäevases infosse uppuvas maailmas üha rohkem saadud teadlikuks sellest, et infot võib olla liiga palju. Nii palju, et see kurnab ning mõjub vaimsele heaolule ja toimetulekule kõige laiemas mõttes negatiivselt.
Infoväsimuse vältimine ja isegi enesele teadvustamine on keeruline: kui alkoholi või narkootikumide liigtarvitamise kahjulikkus on üldteada ning nende kasutamist on võimalik vältida, siis infoga on teisiti. Tõepoolest, me oleme evolutsiooniliselt programmeeritud keskkonnas toimuvat jälgima, et selle põhjal otsustada, kuidas tuleb käituda. Loom, kes olulist infot tähele ei pane, looduses vanaks ei ela ja järglasi ei saa, sest ta ei leia toitu või süüakse ta ise kiirelt ära. Karjas elavad loomad – kuhu liigitub inimenegi – peavad jälgima ka liigikaaslasi, sest kui endal jääb mõni ohu- või toiduvõimalus märkamata, saab infot selle kohta kaaslaste käitumisest. Muidugi on vaja teada sedagi, kas mõnele karjaliikmele tuleb ellujäämise jaoks meeldida või on mõistlik hoopis vastandumine.
Mõelgem nüüd aga sellele, millise infohulgaga meie loomariigist pärit psüühika peab toime tulema. Meie enda ja muidugi meie lähedaste inimeste mõtteid, tundeid ja käitumist peab analüüsima nagunii. Kas ja mida süüa, kuidas terve püsida või kuidas lapsi kasvatada, tööasjad ja suhted kollektiivis ning muidugi Eestis laiemalt ja maailmas toimuv – seda nimekirja võiks ju hallatavaks pidada, ent pea kõige kohta on tohutult infot, mis on tihtipeale vastuoluline ning uudisportaalide pealkirjades enamasti emotsionaalne ja äärmustesse kalduv. Allikaidki on tohutult – isegi kui oleme leidnud enda meelest usaldusväärse allika tervisliku toitumise, oma eriala või peresuhete kohta, võime sattuda sotsiaalmeedias aruteludele – seegi on info –, mis pälvib teema olulisuse tõttu meie tähelepanu. Ka see, kui näeme sotsiaalmeedias teiste emotsiooniväljendusi (olgu tekstina, piltidel või meemidel), on info, mida me peame töötlema. Tunne, et olen justkui kohustatud emotsionaalsele infole kuidagi reageerima või midagi tegema, võib teha tuju halvaks.
Kui info valdamine suures plaanis tekitab inimestes kontrollitunnet, siis info liiasus võib halvasti mõjuda mitmel eri moel ja nii hullusti, et seda on hakatud nimetama ka infomürgituseks ehk infoksikatsiooniks: me kogeme ärritust, kurnatust ning see hakkab omakorda mõjutama meie võimet eri elusfääridest rõõmu tunda ja mõistlikke otsuseid langetada.
Saame pealtnäha soovitud infotüki tarbimisest või stimulatsioonist väikese dopamiinilaksu ja see tekitab nõiaringi – tahame kogeda seda mõnutunnet veel ja veel. Ent kuna mõnutunnet alati ei teki, sest kogu saadaolev info seda ei paku, siis oleme motiveeritud otsima üha põhjalikumalt. Selline käitumine, mille korral positiivne tulemus ei ole tagatud, kuid on teada, et ühel hetkel see kindlasti saabub, hoiab käitumist kõige rohkem püsivana. Infovajadus, eriti kui selle taustal on kas loomupäraselt suurem muretsemine või hetkeolukorrast tingitud vajadus (ka probleem, nt tervisega), võib stressi hoopis lakke ajada. Soovist olulise teema kohta teadmisi pidevalt juurde hankida, et selle abil justkui paremaid otsuseid teha ja rohkem kontrollitunnet omada, otsitakse infot lõpmatult, tabatakse vasturääkivusi, analüüsitakse neid, jäädakse hätta ja otsitakse üha uut infot. Nii et tekib taas nõiaring. Kuna infot on nii palju ja nii erinevat, siis päris otsuste tegemise vajadus kas kaob meelest või muutub see kohutavalt raskeks. Kui terviseprobleemide kohta info otsimisele (nimetatud ka küberhondriaks) saab aktsepteeritud lahendusvariandina lõpu teha ikkagi päris arsti poole pöördumisega, siis palju keerulisem on samalaadne probleem lähisuhete loomise korral. Ühelt poolt on kogu internet täis võimalusi vahvate partnerite leidmiseks ja kui tutvus on loodud, saab nime järgi inimese kohta ka väga palju infot leida – see aga tekitab jällegi analüüsi kohustuse (kas pidada oluliseks infot, et paari aasta eest sai tuttav hooletu autojuhtimise eest trahvi või seda, et mõned kuud varasemast ajast on netis temast kelmikaid peopilte?). Kui aga suhe on juba loodud, võib kuklas olla ikkagi kahtlus, et ehk ei teinud ma kogu maailma kandidaatide seast parimat valikut ja ehk peaks ikka järele mõtlema – ja selle hirmu tõttu kardetakse ka suhtele pühenduda. Ka palju räägitud ilmajäämise hirm (ingl fear of missing out) on seotud sama mustriga: inimene peab pidevalt sotsiaalmeedias või kõikvõimalikes uudiskanalites ringi vaatama, kõigile telefoni piiksatustele või vilkumistele kohe reageerima, sest mine tea, võib-olla on saabuv infotükk mingil moel oluline – isegi kui me mõistusega teame, et maailm ei lõppe ära, kui me kohe märguannetele ei reageeri.
Infouputusega hädas olemine käib tihti koos kombega mitut asja korraga teha ehk rööprähklemisega (ingl multitasking) – infot tarbides hüpatakse ühelt uudiselt teisele ja siis jälle tagasi, sest ehk on midagi lisandunud. Vahepeal tehakse võib-olla ka tööd või veedetakse aega näiteks pere seltsis, ehkki tegelikult ollakse kogu aeg pooliku tähelepanu seisundis. Rööprähklemine tähendab aju jaoks uue tegevusega kohanemist ja ümberlülitumist, millega kaotatakse kokkuvõttes tohutult aega. Sel viisil uue info omandamine ei ole just kõige edukam ja see vähendab tööviljakust isegi kuni 40%. Rööprähklemisel on ka emotsionaalsed kulud: kui tajutakse, et justkui kogu aeg on palju erinevaid asju tehtud, ollakse väsinud ja samas ei ole väga midagi korda saadetud ning see muster kipub korduma.
Õnneks saab infouputuse ajal elades enda vaimse tervise hoidmiseks siiski väga palju ära teha. Et iga probleemi lahendamine algab olukorra analüüsist, tuleb seda teha siingi. Esmalt võiks endale selgeks teha, kui tihti me end kuskile infovoogu uputame – olgu tegu siis uudisportaalide või sotsiaalmeediaga, kõik läheb arvesse. Millistel asjaoludel on tõenäosus selleks suurem – on selle taga ebameeldiva tööülesandega venitamine, päevasest stressist eemale saamine, soov mõne probleemi kohta infot leida või miski muu? Kindlasti tuleks tähele panna ka seda, mis emotsioone me päriselt infolainetes möllates kogeme ja milliseid vabandusi me eneseõigustuseks toome (kas oma peas või vastates näiteks pereliikme küsimusele, et miks sa jälle uudisvoogu värskendad). Vaatame iga päev üle ka selle, kas mingid asjad jäävad meil selle kõige tõttu tegemata.
Kui oleme olukorra kaardistanud, võib mõelda, kuidas lahendada mingeid taustaolukordi. Kui oleme loomu poolest muretsejad ja otsime pidevalt infot selle tunde ajel, siis ehk tasuks nõu pidada vaimse tervise spetsialistiga, kes aitab üldist ärevust paremini hallata. Kui sotsiaalmeediasse ajab soov mingi muu eluvaldkonna stressi unustada, siis ehk saab midagi ette võtta selle stressiallikaga. Kehtib lihtne seaduspära: kui mingi käitumise taga on sügavamad põhjused ja see käitumine ise on vaid sümptom või tagajärg, siis ilma põhjustega tegelemata käitumine ei muutu.
Proovida tasuks ka mitmesuguseid tehnilisi nippe. Kui tajud netis või mujal infouputuses negatiivseid emotsioone, võib kasvõi pilgu korraks eemale suunata – olgu siis tapeedimustrisse süüvimiseks või vaasil mängiva valguse detailide tabamiseks, ikka täie tähelepanuga. Võib teha ka hingamisharjutusi, end sirutada, liigutada, lausuda mõne mõnusa lühikese ennast jõustava või kasvõi naljaka fraasi – kõike ikka selleks, et end sellest olukorrast natuke välja saada.
Sisukord
- Sissejuhatus – kriitiline mõtlemine ehk noorus, elujõud ja mõtted
- Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus noorsootöös, Aleksandra Mangus
- Aruteluringi „Kuidas tunnevad end noored COVID-19 kriisi olukorras?“ kokkuvõte, Jaan Aps
- kommentaarid Hele-Riin Kutsar, Ingrid Lekk, Peeter Taim
- Valeuudis on nagu võltskaup, Jaanika Palm
- Miks on maakera korraga ümmargune ja lapik?, Grete Arro
- MIL – mis see on, miks see mind huvitab ja kuidas seda noortele edasi annan, Maia Klaassen
- kommentaar Meelika Hirmo
- Sotsiaalmeediavaba noorsootöö, Üllar Põld
- kommentaarid Piret Laidroo, Liis Lääts, Ege Enok
- TikTok – platvorm, mis soovib olla kasutaja parim sõber, olenemata sisust, Marget Miil
- kommentaar Roger Tibar
- Noorsootöötaja vastutus infoajastul, Kaie Pranno
- Väitlusmeetodi kasutamine meediakirjaoskuse arendamiseks, Kristin Parts
- kommentaar Aurelia Pärtelson
- Infouputuse mõju vaimsele tervisele, Kätlin Konstabel
- Noorsootöö käsikäes hinnanguvaba mõtteviisi ja kriitilise mõtlemisega, Mirel Laurend
- Kuidas huviharidus arendab kriitilist mõtlemist?, Signe Söömer
- Kriitiliselt mõtlev noorsootöötaja – professionaalse noorsootöö alustala, Heili Griffith
- Köielkõnd alaku?!, Maris Neeno
- kommentaarid Ave-Liis Kivest, Catrin Ott
Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.
