Sotsiaalmeediavaba noorsootöö

Kaugetel aegadel kasutati info edastamiseks kullerit, kirjatuvi, pudeliposti, lühema vahemaa jaoks sobis trummipõrin ja lõkkesuits. 1. mail 1840 anti Suurbritannias välja esimene postmark. Kirjavahetus muutus lihtsasti kättesaadavaks miljonitele inimestele üle maailma.

Margiga kiri

Mul on kaks tuttavat väikest koolipoissi. Sünnipäevaks ja aastavahetuseks saadan neile posti teel õnnitluskaardid, et nad teaks erinevaid suhtlemisvõimalusi. Noorsootööna see kirja ei lähe, sest initsiatiiv on ühepoolne. Järgmine kord teen katse alustada dialoogi: panen peale kaardi ümbrikusse ka margi, tühja ümbriku ja oma aadressi ning palun mulle kirja vastu saata. Ühes ümbrikus kaks kirja! See nõuab koostööd. Lapsevanemaga lepin kokku, et ta õpetaks, kuhu kirjutada aadress ja liimida mark ning kuidas kontrollida, kas ümbrik on korralikult kinni, aga palun tal piirduda juhendamisega, mitte lapse eest asju ära teha. Nüüd on kaasatuid juba kolm või neli. Kas noorsootöö jaoks on neli kaasatut piisav? Vist ei ole. Mitte keegi ei ole mult nõudnud masside liigutamist, aga tajun, et suured statistilised arvud oleks „soliidsem värk“. Robert Fischer, male maailmameister (1972), on öelnud umbes nii: inimesed arvavad, et males on palju käike, aga tegelikult on ainult üks õige käik. Meil on õigus ja kohustus otsida oma õiget käiku.

Vanemad inimesed mäletavad kuulsat Entel-Tenteli lastelaulude võistlust. Moskva kultuurijuhid kutsusid Eesti esindajad vaibale – teil on laulukoorid ja laulupidu, aga mida te teete, teil laulab väike laps üksinda laval! Eesti pool vastas rahulikult, et me kasvatame isiksusi.

Räägi inimesega

Aastatel 1893–1896 toimus norra teadlase Fridtjof Nanseni juhtimisel triivjää uurimise ekspeditsioon Põhja-Jäämerele. Uurimislaev Fram lasti jäässe kinni külmuda. Algas laeva ja meeskonna triivimine koos jääga. Oli ette teada, et välismaailmaga sidet pidada ei saa. Kolm aastat oli meeskond laeva peal nii-öelda jäävangis.

Sellel ajal oli nii, et mehed läksid merele ja tulid tagasi siis, kui tulid. Tänapäeval nii ei saa. Raskemate matkade puhul tutvustan ideed mõnele suuremale 15–17-aastasele poisile-tüdrukule. Nemad hakkavad vabatahtlikult infot levitama. Teeme 100-kilomeetrise matka ühe päevaga – natuke jalgsi, natuke jalgrattaga ja matkatõukerattaga. Noortekeskuse juhataja kuulas jutu ära, ütles, et olen hull, ja jäi nõusse. Mina mõtlesin vaikides, et sa oled ka hull, sest muidu me seda juttu ei räägiks. Poisid hüüdsid kohe kaks kõige tähtsama küsimust: „Kas sa tead ka kaua see aega võtab!! Mis kell me kohale jõuame?“ Mina: „Ei tea. Ma tean, et oleme osade kaupa kõike harjutanud, jalgsi 60 kilomeetrit tehtud, jalgrattaga 80 kilomeetrit tehtud, tõukerattaga 50 kilomeetrit tehtud. Meil on reserv, me oleme selleks valmis. Nüüd paneme kõik kokku loogiliseks tervikuks.“ Kohale jõudsime õhtul kaheksa-üheksa vahel, nagu oli planeeritud.

Kuula

2017, poistega jalgrattamatkal. Ööbisime Tabivere noortekeskuses. Tegime ise süüa, kõhud olid täis ja siis ütles üks poistest: „Üllar, teeme sellise matka, et päeval matkame ja matkame ja õhtul oleme kusagil noortekeskuses.“ 2020 istusin koroonapausi ajal kodus, vaatasin Eesti kaarti ja sündiski sellise matka raamistik – teeme Eestile stiilselt ringi peale! Jalgrattaga 15 päeva, 15 maakonda, igal õhtul uues noortekeskuses, kokku üle 1000 kilomeetri. Praegu on 2021 ja piirangute aeg. Ei ole hea mõte küllaminekuid planeerida. Hea idee võib oodata aasta või paar või viis. Hea idee on kaua elujõuline.

Uuendused

Firma Kodak (Eastman Kodak Company) oli kunagi maailmakuulus foto- ja filmitarvete tootja ja leiutaja: pehme filmirull, lihtne fotoaparaat, millega sai pildistada kõigest ühe nupuvajutusega, värvifilm, fotopaber, fotokeemia jne. Esimeste hulgas hakkas Kodak katsetama digifotograafia võimalusi. Digifoto arendamine jäeti pooleli, sest see oleks tähendanud eemaldumist oma senisest tegevusest ja saavutustest. Digifoto maailma vallutasid konkurendid ning Kodaki paberfoto saadeti prügikasti.

Pean endale pidevalt meelde tuletama, et ükski hea idee ei ole igavesti hea. Kas teha kaasa iga uuendus või tegutseda rahulikumalt? Ootamist, otsustamist ja aja mahavõtmist peab harjutama. Süstamatkal istusime saare peal ja ootasime lainetuse vaibumist. Üle vee peaaegu paistsid meie telgid kalda ääres. Olin õnnelik, et saime harjutada ootamist. Sellist võimalust ei tohi raisku lasta!

E-kiri

Aastatel 1910–1912 toimus norra polaaruurija Roald Amundseni juhtimisel ekspeditsioon lõunapoolusele. Esialgsete plaanide kohaselt pidi teadusekspeditsioon sõitma põhjapoolusele, aga kõik läks hoopis teisiti. Ettevalmistuse ajal sai Amundsen teada, et Inglise ekspeditsioon Robert Falcon Scotti juhtimisel valmistub lõunapoolusele minekuks. Mitte keegi ei olnud veel lõunapoolusele jõudnud, esikoht oli ajaloo tegemiseks vaba. Amundsen jätkas ettevalmistusi, laev väljus sadamast ja võttis kursi põhja poole. Kui maa oli kättesaamatus kauguses, teatas Amundsen, et me läheme lõunapoolusele! See oli isiklik ambitsioon ja riskantne seiklus. Keegi ei saanud teda takistada, sest sidepidamine puudus. Amundsen jõudis 14. detsembril 1911 lõunapoolusele ja hiljem tervelt koju tagasi. Scott jõudis lõunapoolusele viis nädalat hiljem, 17. jaanuaril 1912. Tagasiteel baaslaagrisse Scott ja kõik rühma liikmed hukkusid.

Mõnikord teen noortega ühepäevaseid 20–60 kilomeetri pikkuseid matkasid. Isegi lühemate matkade puhul toimub lapsevanematega tihe kirjavahetus, sest nemad annavad laste eest loa tulla või mitte tulla, e-kiri on minu jaoks kokkulepete sõlmimise vahend.

Saada sõnum

Piisavas väsimuse staadiumis ei jaksa noor enam kõndimise ajal telefonis surfata. Algab tahtejõu harjutamine ja viibimine nägemisulatuses olevas infoväljas. Oli juba õhtu ja pime, 20 kilomeetrit kõnnitud, 6 kilomeetrit veel ees. Küsisin tüdrukult: „Kuidas sinu klassikaaslased ennast praegu tunneks?“ „Nemad oleks juba ammu surnud.“ Mina: „Kohale jõudes saada koju sõnum. Nemad tahavad ka teada, kuidas meil on.“

Lihtsad lahendused

Ajaloolased uurisid, mis on infovaldkonna kõige revolutsioonilisem leiutis. Selleks osutus taskumärkmik – väike ja kerge, hea kaasa võtta, lihtne kasutada. Kasutustingimused ei ole ajas muutunud: info talletamiseks on vaja kirjutamisoskust, taasesitamiseks lugemisoskust.

Nutitelefon asendab tänapäeval märkmikku, fotoaparaati, maakaarti, kompassi, arvutit jne. Uuenduste vastu ei pea võitlema, aga peab olema ettevaatlik, sest kõik munad on ühes korvis. Matkale minnes on mul kaasas kompass, terav nuga, esmaabipaun, mõnikord ka plaan B. Jõudsime vett täis laia kraavini. Jube häbi – minu lubatud silda ei olnudki. See oli mädanenud ja poolenisti vee alla vajunud. Lastega olid kaasas mõned emad-isad. Saabus isade suurhetk. Metsast tassiti kohale kuivad puuroikad, sidusime need marliribadega kokku ja täitsime veealust osa. Üks väiksem tüdruk oli koos emaga. Võtsin saapad jalast, ütlesin emale: „Ma võtan su tütre selga. Ta hoiab minust tugevasti kinni. Ma lähen neljakäpukil üle.“ Et draama ja kangelaslikkus domineerima ei hakkaks, panin üle võlli juurde – sina vaatad mujale! Kõik rahunesid ja said aru, et me ei tulnud siia kangelastegusid tegema.

Esimene samm

Kui mul teadmistest puudu jääb – ja tihtilugu jääb –, siis võtan appi targemate inimeste teadmised: fantaasia arendamine aitab luua seoseid olemasolevate teadmiste vahel. Fantaseerime – kujuta ette, et seisad põhjapoolusel, täitsa tipus. Astu esimene samm. Kuhu sa ka ei astuks, ikka ainult allapoole, ikka ainult lõuna poole. Teine samm on võimalik astuda alla ja üles, paremale ja vasakule, ida ja lääne poole. Saab astuda isegi nii, et seisad ühe jalaga idapoolkeral, teisega läänepoolkeral ja jalge vahel on nullmeridiaan või algmeridiaan või Greenwichi meridiaan – heal lapsel mitu nime. Konkurents nullmeridiaani kohale oli suur. Kas panna see kulgema läbi Pariisi või üle Cheopsi püramiidi tipu, ettepanekuid oli palju. Kokkulepe sündis aastal 1???. Ei ütle ette. Annan vihjed – samal aastal sündis näitleja Paul Pinna ja meie I üldlaulupidu oli juba mitu aastat varem toimunud. Hurraa! Meie saime oma laulupeo varem kui maailm nullmeridiaani! Seda on päris kosutav teada.

Noorsootöö igapäevased vahetud tegevused – räägi, kuula, mängi, arutle koos, ela üle konfliktid ja otsi lahendusi – liidavad kokku, on vajalikud tutvumiseks ja usalduse tekkimiseks. Sotsiaalmeedia on tõhus abivahend, mõnikord lausa asendamatu. See on kiire, aitab rohkemate inimesteni jõuda ja sõnumit levitada, aga esimene samm on ikkagi mõte.

Kommentaarid

Esimene mõte – Üllar Põld. Alustan sellest, et olen päris mitu korda mõttes (positiivses võtmes) küsinud, miks artikli autor Üllar Põld kirjutab uhkusega ikka ja jälle oma nimega kokku „noorsootöötaja“. Minu arvates on ta andekas inimene paljudel aladel, lausa ekstreemaladeni välja, aga ta töötab ikka peamiselt noortega. Noortekeskuses! Ja on selle üle uhke! Ja eeskujuks noortele! Ja eeskujuks noorsootöötajatele ja täiskasvanutele!

Teine mõte – uus algus. Tänu Avatud Noortekeskuste Ühenduse ühisprojektile valisin päris mitu aastat tagasi sealses projektis seikluskasvatuse teema ning sattusin koos mitme noorsootöötajaga matkakoolitusele, mille läbimine oli tõeline katsumus. Meil oli kolm juhendajat, kellest üks keegi Üllar Põld. Nime ma teadsin, aga inimest ei tundnud. Vähemalt praegu mäletan nii. See oli minu esimene seljakotimatk ning kõik, mis matkal saab ära hõõruda, sai ära hõõrutud ja mis valutada saab, see valutas, ja mis juhtuda sai, see ka juhtus. Õpetamist oli õppematka vältel vähe. Igaüks pidi saama isikliku kogemuse. Ellu jäämist siiski toetati. Seda, mis lõpuks sai, teavad vaid koolitusel osalenud. Tagajärjed olid erinevad olenevalt osalejate erinevast iseloomust, vaadetest, suhtumisest ja kes teab veel millest. Minul keeras see koolitus uue lehekülje elus. Minu hobi ja töö on peale seda lootusetult läbi põimunud matkamise ja seiklusega.

Kolmas mõte – hullud ideed. Tänu sellele koolitusele olen ka hiljem matkamise teemal Üllariga koostööd teinud ja tean mitut seika, millest ta oma artiklis kirjutab. Üllaril on mingi imetabane võime välja mõelda hulle ideid ning leida noorte seas suur hulk järgijaid. Ja ta suudab neile anda ka jõu selle hullu ideega eesmärgini jõudmiseks. Ma poleks kunagi isegi unes osanud ette kujutada, et suudan järjest kõndida 60 km ja sealjuures ellu jääda! Sellest Üllari ideest kuuldes teadsin kindlalt, et ma selles ei osale, ei üksi ega koos noortega. See lihtsalt ei tundunud võimalik. Ometi sai see tehtud! Ja mitte ainult see, vaid ka mitu muud Üllari väljakutset!

Neljas mõte – teemasse. Sotsiaalmeediavaba noorsootöö. Oli aeg, kus ma ei tarbinud ega kasutanud sotsiaalmeediat nii nagu praegu. Kuue noortekeskuse töö koordineerijana oli mul veel mõned aastad tagasi nuppudega telefon ilma igasuguse interneti võimaluseta. Samal ajal olid minu kolleegidest noorsootöötajatel vallas juba ammu nutitelefonid. Minul ei olnud Näoraamatu kontot ja ma ei tarbinud teisi sarnaseid tooteid. Meie valla noorsootöötajad teadsid minust alati varem ja rohkem infot. Ka noorsootööalast. Ma jäin maha. Ei saa aidata juhtida rongi, kui seisad kusagil jaamas perroonil ja rong lihtsalt kihutab sinust mööda. Tuli astuda vagunisse ning alustada teekonda läbi kõikide vagunite kuni vedurini välja. See on piltlik kujutelm. Minu töö läkski ladusamaks ja lihtsamaks. Mis kõige olulisem, kiiremaks ja odavamaks. Päris suur osa minu tööst hakkas toimuma sotsiaalmeediakanalite kaudu: tööalane suhtlemine ning info- ja kirjavahetus. Kas nii peabki olema? Noorsootöötajatega? Noortega? Vallavalitsusega?

Viies mõte – kogemused loevad. Minu noorsootööalast tegevust on märkimisväärselt mõjutanud läbielatud ja hiljem analüüsitud kogemused. Näiteks järgnev juhtum. Hulk aastaid tagasi olime oma valla rühmaga suure suvelaagri osa. Telefonid olid pea igal noorel ja need pidid olema laagris kaasas, sest vanemad nõudsid seda. Noored olid majutatud väikestesse ringselt asetsevatesse kämpingumajakestesse. Päev oli kenasti lõppenud ja noored väsinud. Saabus öörahu. Päeval oli toimunud matk, mille käigus said riided vihmasabinas märjaks. Vettinud püksid ja jakid kuivasid toolidel ja soojadel elektriradiaatoritel. Kuna õues oli soe, siis olid majakeste aknad avatud. Keset pimedat ööd, kui meie valla rühma noorsootöötajatest kasvatajad olid veel ärkvel ja valmistasid järgmise päeva tegevusi ette, olid nad järgmise sündmuse tunnistajateks. Ühest teise rühma majast hakkas äkki kostma meeleheitel lapse kisa: „Appi! Ema! Me põleme! Ma ei saa uksest välja, see on lukus!“ Järgnes ahastav nutt! Kell oli üks öösel. Laps oli unesegase ja hirmununa helistanud emale pealinna 100 km kaugusele. Jooksime ehmununa hääle suunas. Tuld ega suitsu ei paistnud, küll aga kõva nutt ja laste kisa. Jõudsime kohale, avasime ukse ja ma haarasin lapse käest telefoni. Teised kasvatajad panid laelambi põlema ja hakkasid noori rahustama. Rääkisin rahuliku häälega telefoni sellest, mida ma hetkel nägin: „Lapsed on majas, aga tulekahju ei ole! Olge rahulik! Nende riided olid märjad ja need auravad akna all radiaatori peal. Teie laps nähtavasti ärkas ja nägi seda auru ning arvas, et on tulekahju. Välisuks on lukust lahti, laps sattus lihtsalt paanikasse! Me oleme siin ja räägime nendega rahustamiseks.“ Ma ei oleks tahtnud olla selle ema nahas … Andsin telefoni lapsele tagasi.

Lisan siia ka teise näidisjuhtumi. Ühel päeval otsustas meie oma laagri laps, et kõik vihkavad teda, ja peitis ennast metsa. Ta helistas nuttes emale ning teatas, et jooksis teiste laste ja kasvatajate eest, kes teda kõik vihkavad, kusagile metsa ega tea, kus ta asub. Ema helistas kasvatajale ja oli väga kuri, et selline asi üldse juhtuda sai. Kasvataja oli just last näinud tegevuses ega osanud arvata, et tal midagi viga oleks. Lapse leidmiseks kulus päris hulk aega. Kõik lõppes õnnelikult.

Hiljem toimus pikk arutelu mitme sarnase juhtumi üle. Leidsime, et telefonid võiksid olla vähemalt nooremate laste laagri ajal kasvatajate käes, kes annavad need iga päev noortele tagasi vaid teatud lühikeseks ajaks. Esimesel laagripäeval tormati telefone võtma, peamiselt helistati koju ja mõni nuttis kõne ajal. Teisel laagripäeval võeti telefonid rahulikult oma kätte ja mõni nuttis kõne ajal. Kolmandal laagripäeval tuletas kasvataja meelde, et saab telefone ka võtta, ja mõni nuttis kõne ajal. Neljandal laagripäeval võtsid vähesed telefoni oma kätte. Mõni kuulas sealt lihtsalt muusikat. Me soovitasime nendel, keda kõne kodustega nutma ajas, telefone mitte võtta ja nad olid kogu päeva rõõmsameelsed. Pikemate laagrite puhul hakkas osa lapsevanemaid ise kasvatajatele helistama ja küsima, mis lastega juhtunud on, et nad enam koju ei helista. Kui noorel on huvitav ja põnev ning kasvatajad usaldusväärsed ja südamlikud, siis ei ole noorel kõige olulisem helistada koju või suhelda sotsiaalmeedia kaudu sõpradega. Aga see ei tule ühe ega kahe päevaga. Kodust väljas on noore jaoks oluline, et oleks keegi, keda usaldada, kellele julgeda oma probleemist rääkida. Noorsootöö algab usaldusest.

Need minu kirjeldatud näited kinnitavad hästi Üllari kirjutatud artikli viimast lõiku, kus ta ütleb, et noorsootöö igapäevased vahetud tegevused – räägi, kuula, mängi, arutle koos, ela üle konfliktid ja otsi lahendusi – liidavad kokku, on vajalikud tutvumiseks ja usalduse tekkimiseks. Sotsiaalmeedia on tõhus abivahend, mõnikord lausa asendamatu. See on kiire, aitab rohkemate inimesteni jõuda ja sõnumit levitada, aga esimene samm on ikkagi mõte.

Kuues mõte – lõppsõna asemel. Siinkohal võiksin lõpetada ja öelda, et olen pigem sotsiaalmeediavaba noorsootöö poolt, aga see ei ole nii lihtne. Jätkan hoopis teise näidiskogemusega. Nimelt mitte alati ei ole telefonide äravõtmine või koju jätmine õigustatud. Avastasime matkalaagris hoopis teistsuguse võimaluse. Laager toimus ühel Eesti väikesaarel ja telefonid olid osalejatelt kokkuleppe kohaselt kokku korjatud. Tekkis olukord, kus üks osa laagrist pidi minema teisele saarele. Kõik ei saanud korraga minna ja osalejad tuli jagada rühmadeks. Noored ei olnud sellega nõus. Olukord oli väga pingeline. Koos noortega lahendusi otsides jõudsime tulemuseni, mis kõiki osalisi lõpuks rahuldas: noored said omad telefonid kätte ning ühe sotsiaalmeediakanali kaudu moodustasime laagris osalejate suhtlusgrupi. Kõik osalejad said hakata gruppi saatma infot ja ülesvõtteid selle kohta, mida nad parasjagu ühel või teisel saarel tegid. Nii said ühel saarel olevad noored teada, mida teisel saarel tehti ja vastupidi. Üllatuseks töötas selline grupi moodustamine väga hästi. Noored avastasid oma ümber olevat loodust, pildistasid seda ja saatsid teistele vaatamiseks. Siinkohal võiksin jääda pikalt-pikalt sellest ühise tegevuse suhtlusgrupi kasutegurist rääkima. Ütlen veel, et oleme seda sama võtet hiljem matkategevustes ja laagrites korduvalt kasutanud ning see on iga kord väga hästi töötanud. Eelinfo jagamine, küsimused-vastused, pildid, suhtlus, info, tagasiside, probleemid – kõik jõuab ühtemoodi kõigini ja on pärast ka järelvaadatav. Tihti on noored nõus ja lisavad sellistesse gruppidesse ka oma vanemaid.

Kokkuvõttes on minu arvates kõige olulisem noort mõista, ükskõik kas sotsiaalmeediaga või ilma selleta. Asjakohane otsus jääb targa täiskasvanu langetada.

Matkale minnes mõtleb Üllar kindlasti läbi oma teekonna, et jõuda üheskoos noortega turvaliselt sihtpunkti. Sama läbimõeldult tuleb oma teekonda valida ka sotsiaalmeedias. Kas see on lähtekoht? Kas see on sihtkoht? Kas see on vahepeatus? Või on sotsiaalmeedia nagu sõiduvahend, mis aitab sul sihtkohta jõuda?

Asusin NEET staatusega noorte toetajana tööle 2020. aastal kehtestatud eriolukorra esimesel päeval. Tundsin oma teekonna alguses suurt hirmu ja teadmatust, sest noortega ühise teekonna määratlemine oli paras katsumus: me ei tundnud teineteist ja puudus usaldusväärne kontakt. Siinkohal võtsin appi sotsiaalmeedia, mille kaudu kutsusin noori endaga kaasa „sõitma“ ja kulgema, et jõuda spontaanselt sihtpunktile lähemale. Ja nii uskumatu kui see ka poleks, siis ilma igasuguse ühiselt samas füüsilises ruumis viibimata oli mul võimalik noored virtuaalsele matkale kaasa kutsuda ja nendega koos seigelda!

Pool aastat pärast eriolukorda tundsin end kindlamalt ning teadsin täpselt, kus on matka lõpp-punkt ja kuidas sinna jõuda. Sel korral kasutasin mulle antud võimalust viibida noortega ühises füüsilises ruumis – koolimajas. Tundsin, et noorte ja minu vahel sai tekkida usalduslikum suhe, mille lävelt on pikemat teekonda läbida mitu korda lihtsam kui pool aastat tagasi. Siinkohal ei kasutanud ma sotsiaalmeediat, vaid viibisin hetkes ja tunnetasin seda ühist füüsilist aegruumi, mis meile antud oli. Kaheksa kuud kestnud ühisel teekonnal koos 140 noorega jõudsime maailmakohvikus arutledes arusaamisele, et kooliealisena matkamine on turvaline, sest teejuhiks on täiskasvanu, kes on matka eesmärgi, sihtpunkti ja võimalikud ohukohad kaardistanud ning kogu tegevusele lisanud selle väärtuslikku mõtte – nii enda kui ka matkasellide jaoks. Kui aga noorest sirgub täiskasvanu, siis tuleb teadupärast teekonda ja mõtet asuda ise leidma.

Ma vahel mõtlen, kas noored tajuvad seda, kui paljudele inimestele nad justkui tööd annavad – kui palju on ametikohti, kus töötavad inimesed, kelle töö keskmes on noor või kes loovad teadlikult ruumi ja võimalusi noorte heaks või koolitavad personali nendega töötamiseks.

Ajal, mil noortekeskused pidid tegutsema distantsilt, mõtlesime meiegi, kuidas olla noore jaoks parimal moel olemas, koostasime nädalaplaani info- ja tegevuste edastamiseks, et mitte noort liigse teabega kurnata. Saatsime välja noortele küsimustiku, et aru saada, milliseid veebikeskkondi nad kasutavad, kui palju aega internetis veedavad, millistest tegevustest puudust tunnevad ning milles saab noortekeskus neid toetada. Rõõmustav oli tõdeda, et nende soovitud tegevused olid justkui sellised, mida me juba pakkusime, ent teisalt koorus meie jaoks välja põhiküsimus – kuidas siis infot ikkagi edastada nii, et see nooreni päriselt ka jõuab? Meie küsitlusest selgus, et 87,8% noori kasutab kõige enam Messengeri ja 51% vastanutest eelistab infot saada teksti kujul. Oleme täheldanud, et kõige enam toimib noorte puhul isiklik kutse, ja see ehk ongi suund, mille poole liikuda – personaalne lähenemine noorte kaasamisel, olgu selleks või Üllari kirjeldatud ümbrikute ja postmarkide saatmise meetod.

Noored tõid oma vastustes välja, et soovivad rohkem matkata, õues sportlikke tegevusi teha ja looduses eluks vajalikke oskusi õppida. Meil on linnaruumis toimetamiseks hulk võimalusi, aga kokkuvõttes loevad inimesed, kellega koos elamusi kogeda ja kogemusi mõtestada.

Sisukord

• Sissejuhatus – kriitiline mõtlemine ehk noorus, elujõud ja mõtted
• Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus noorsootöös, Aleksandra Mangus
• Aruteluringi „Kuidas tunnevad end noored COVID-19 kriisi olukorras?“ kokkuvõte, Jaan Aps
  • kommentaarid Hele-Riin Kutsar, Ingrid Lekk, Peeter Taim
• Valeuudis on nagu võltskaup, Jaanika Palm
• Miks on maakera korraga ümmargune ja lapik?, Grete Arro
• MIL – mis see on, miks see mind huvitab ja kuidas seda noortele edasi annan, Maia Klaassen
  • kommentaar Meelika Hirmo 
• Sotsiaalmeediavaba noorsootöö, Üllar Põld
  • kommentaarid Piret Laidroo, Liis Lääts, Ege Enok 
• TikTok – platvorm, mis soovib olla kasutaja parim sõber, olenemata sisust, Marget Miil
  • kommentaar Roger Tibar
• Noorsootöötaja vastutus infoajastul, Kaie Pranno
• Väitlusmeetodi kasutamine meediakirjaoskuse arendamiseks, Kristin Parts
  • kommentaar Aurelia Pärtelson
• Infouputuse mõju vaimsele tervisele, Kätlin Konstabel
• Noorsootöö käsikäes hinnanguvaba mõtteviisi ja kriitilise mõtlemisega, Mirel Laurend
• Kuidas huviharidus arendab kriitilist mõtlemist?, Signe Söömer
• Kriitiliselt mõtlev noorsootöötaja – professionaalse noorsootöö alustala, Heili Griffith
• Köielkõnd alaku?!, Maris Neeno
  • kommentaarid Ave-Liis Kivest, Catrin Ott

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.