Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“

Maal elamise päeva puhul etendati Hageri kogukonna rahvamajas kohaliku harrastusteatri tükki „Kas on aega veel?“. Lõbusas muinasjutus, mis oli siiski tõsine lugu, põimusid näki, ahjualuse, põhjakonna ja metshaldja teekonnad kolme põrsakese ja uitava Okasroosikesega. Kui hetkeks tundus nii erinevate lugude ja tegelaskujude põimumine kuidagi kummaline – isegi võõristust tekitav –, siis etenduse edenedes selgusid tolle rahvusvahelise kohtumise tagamaad. Loodusmaailm oli hakanud tundma haisu. Aga mis haises?

Käesolev MIHUS on pühendatud teemale „Keskkonnahoid ja rahvusvahelistumine – mõeldes noortele“. Eesti noorte kõige suurem hirm ja mure seostub keskkonnakriisiga, nii tõdevad uuringutest lähtudes Andu Rämmer ja Ksenia Semenova. Kas noortevaldkond on seda muret täie tõsidusega teadvustanud?

Noorte murel on üks huvitav tahk. Noortes ei ole lootusetuse tunnet tekitanud mitte keskkonnakriis iseeneses, vaid täiskasvanute ja nende täiskasvanute ehk poliitikute senine võimetus võtta täiskasvanutele omast täit vastutust kriisi lahendamisel. Noored ei pea täiskasvanuid isegi mitte päris täiskasvanuteks … vaid täiskasvanuteks, kel on omakorda täiskasvanud … Mida saab noortevaldkond sellest õppida?

Kui aastal 2020 ilmus esimene keskkonnahoiu teemadele pühendatud MIHUS, olid head rohepraktika näited noortevaldkonnas olemas (suisa keskkonnahoid judo trennis), kuid neid tuli otsida. Käesolevat numbrit koostades kohtusime juba ideede küllusega! Kui imeline oli MIHUSe toimetuse kolleegidega tõdeda, et kahe aastaga on keskkonnakriisi teadvustamine noortevaldkonnas murranguliselt kasvanud. Me oleme õppimas! Noortevaldkond, mis pühendub noorte suurima mure lahendamisele, on igati oma nime vääriline.

Meil on rahvusvahelises maailmas ka üks eelis: „animistlikule maailmatunnetusele vastanduv, eluslooduse ekspluateerimist soosiv näiline dualism üleva inimhinge ja hingetu looduse vahel on meie piiririiki jõudnud arvestatava hilinemisega“. Siinmail on elusloodus.

Ja ometigi ei ole meie kogukondade metsad inimeste mälus olnud veel nii hõredad, kui on praegu … On neid, kes on eluslooduse unustanud. Ja on neid, kes mäletavad. Hageri hõredate metsade vahelise rahvamaja lavalaudadelt kostus etenduse lõpurepliik: „Noored hakkavad lugema Eesti muinasjutte!“ Ja võibolla hakkavad lugema ka täiskasvanud?

Lugude vaimus tahaksin meenutada, et ka igal ajakirjanumbril on oma taustalugu, oma vari – kõik need mõtted, arutelud ja ideed, mille toel number kaasloojatega koostöös kokku pannakse ning mis saadavad ellukutsutud numbrit lugejale nähtamatu varjuna, kaasloojate mõtetes. Hea lugeja, jagan sinuga kahte olulist mõtet seekordsest taustaloost.

Olgem tagasihoidlikud sõna „kliimakriis“ kasutamisega. Kliimakriis on kitsam termin, mis kirjeldab vaid ühte keskkonnakriisi ilmingut. Keskkonnakriis hõlmab ka teisi, vähemalt sama olulisi kriise, nagu elurikkuse kadu, muldade vaesumine, ookeanide hapestumine, inimeste mõtteviisid jm. Kui keskendume keskkonnakriisi ühele aspektile ja teisi aspekte ei teadvusta, on oht, et süvendame keskkonnakriisi. Intensiivse lageraie toetuseks kasutatakse näiteks kliimakriisi lihtsustatud loogikat: võtame puud maha, istutame puud asemele ja nii seome uute puudega CO₂ kasvõi lõputult. Sellise tegevuse kahju elurikkusele ja mullale on aga korvamatu ehk keskkonnakriisi süvendav.

Nii suuri mõisteid kui „keskkonnahoid“ ja „keskkonnakriis“ on üksikisikul ilmselt võimatu täielikult hoomata. Keskkonnateadlikuks käitumiseks ei ole see ka vajalik. Piisab ühest ja ainsast küsimusest: kas minu praegune valik või tegevus on loodussäästlik või looduskulukas? Kui kujundada selle küsimuse esitamine igapäevaseks loomulikuks harjumuseks, kujuneb ka loodushoid igapäevaseks praktikaks.

Meil ei ole enam aega mõtisklema jääda, kuid veel võib olla aega tegutsemiseks! Kas sina juba meenutad ussisõnu ja tead, kuidas neid koos noortega kasutada?

Sisukord

• Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“
• Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?, Heili Griffith
• Kuidas kõnelda noortega ussisõnu?, Maris Pedaja
• „Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks, Tuul Sepp
• Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega, Kaarin Hein
  •  kommentaar Rene Kolon
• Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest, Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist
  • kommentaar Karola Kivilo
• Keskkonna säästmine noortekeskuses algab kokkulepetest, Katrin Jõgisaar ja Janek Jõgisaar
• Noortekeskuste tasaarenguhüpe, Madis Vasser ja Carolyn Mets
  • kommentaar Triin Põri
• Müksates keskkonnakriisi lahendama?, Jannus Jaska
• Noored loodusest: seenemets, Tiktok ja kliimamuutus, Karin Klaus
• Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas, Eleonore Susi
  • kommentaar Pille-Riin Pärnsalu
• Üks noor, üks kuu minimalismi, Karl Joosep Põldsepp
• Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas, Anneli Ohvril
• Erasmus+ programmi strateegilise koostöö raames aastatel 2014–2020 tehtud Eesti jätkusuutlike noorteprojektide analüüs, Alonso Escamilla ja Paula Gonzalo
• Eesti- ja venekeelsed noored on orienteeritud saavutuslikkusele, kuid erineval moel, Andu Rämmer ja Ksenia Semenova
  • kommentaar Maiko Mathiesen
• Lastega ei ole kõik korras, Julia Steinberger

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.