fbpx

„Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks

Tuul Sepp, TÜ loomaökoloogia kaasprofessor

6. oktoober 2022

Inimliik on välja arenenud keskkonnas, mis on soe, päikseküllane, roheline, täis õitsvaid taimi, laulvaid linde ja sumisevaid putukaid. Õitsvad ja vilju kandvad taimed tähendavad meie jaoks toiduturvalisust, rõõmsalt tegutsevad väikeloomad kiskjateohu puudumist. See on keskkond, kus inimesel on evolutsioonilistel põhjustel hea olla. Rahutust ja muret tekitab inimliigile ebaloomulik ja minevikus ohtusid hõlmanud keskkond: liiga vaikne (ilma looduslike helideta) või liiga mürarohke, ilma toetavate kaaslasteta, liigivaene ja seetõttu ka näljaohule viitav. Tänapäeva inimene elab linnas, keskkonnas, mis on küll turvaline ja ressursirohke, kuid kus me sellest hoolimata tunneme end sageli võõrkehadena. Minnes linnast välja, rohelusse, tunneme end kohe paremini – värskemana, lõõgastunumana, puhanumana. See on inimliigi loomulik elukeskkond, mitte liiklusmürane, kinniehitatud, reostunud õhuga ja eluvaene linn. Meie sisetunne ütleb selle meile selgel ja tugeval häälel välja, kui me vaid oskame seda kuulata.

Tuul Sepp, TÜ loomaökoloogia kaasprofessor

Keskkond mõjutab nii meie füüsilist kui ka vaimset tervist. Teaduskirjanduses, aga kahtlemata ka noortega töötavate inimeste igapäevakogemuses, on seos noorte vaimse tervise ja nende elukeskkonna vahel üsna selge – keskkond saab tervist toetada. Näiteks noortekeskused, raamatukogud ja spordi- või mänguväljakud parandavad sotsiaalseid oskusi ning võimalusi leida positiivse tervisemõjuga tegevust. Mida praegu on ehk vähem teadvustatud, on linnalooduse potentsiaal laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise parandamisel. Järgnevalt käsitlen linnalooduse eri aspekte, mida võiksime osata noorte heaolu seisukohalt märgata ja arvesse võtta.

Autoliikluse soosimine linnas mõjutab negatiivselt laste vaimset tervist. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on autoliiklusest tekkiv müra väsitav. See ärritab päeviti ja halvendab öösiti laste und. Teiseks on lastel autos kaasreisijana igav, tüütu ja tühi tunne. On ju teada, et olukorra juhtimine ja kontrollimine kergendab raskete olukordadega toimetulekut, laps aga autot juhtida ei saa. Autodele keskendunud linnaruumis on vähem ruumi noorte omavahelisele vabale läbikäimisele ja ise juhitud mängudele ning seetõttu vähenevad sotsiaalse läbikäimise võimalused. Samuti ei soosi autostunud linn laste iseseisvust nende tavapäraste liikumisteede marsruudil kodu-kool-huviringid. Mul on isiklik kogemus eelmisest aastast: 11-aastane poeg tahtis hakata jalgrattaga läbi Tartu kesklinna koolis käima. Tema kooliteele jääb aga arvukalt teeületusi, lisaks tuleb manööverdada madalate-kõrgete äärekivide džunglis. Entusiasmi iseseisvalt liigelda ja oma füüsilist tervist parandada katkestas kukkumine tänavaületusel ja käeluumurd. Möödus terve aasta, enne kui poiss kooliminekuks jälle jalgratta söandas välja võtta. Aga, kas kesklinn peaks üldse olema kujundatud autodest lähtudes? Mis oleks, kui kujundaksime oma kesklinnad hoopis laste ja noorte vajadusi arvestades? Potentsiaali olukorra parandamiseks on tohutult.

Me võime karta loodusrikka linnaruumi ohte. Võib olla suureneb puukide hulk harvem niidetud rohus? See on linnaruumis vähe uuritud valdkond, kuid linnast väljaspool tehtud uuringud näitavad, et liigirikkam kooslus peaks pigem puukide arvukust vähendama. Siiski ei saa välistada, et kui linnas on rohkem rohelust, on ka rohkem inimesi häirivaid putukaid ja ämblikulaadseid. Ka mesilased, hindamatu väärtusega tolmeldajad linnalooduses, võivad nõelamisriski tõttu tunduda ohtlikuna. Kui lasta loodus linna, võime linnas sagedamini kohata ka rebast või rästikut. On see suur oht? Võimalik. Kuid kas seda saab panna samale skaalale ohuga, et laps murrab autostunud linnas liikudes käe? Või saab autoga kokkupõrkes veel hullema tervisekahjustuse? Kannatab õhureostuse tõttu astma või muude hingamisteede haiguste all? Väsib linnas liikumisest ja mängimisest suviste üha sagenevate kuumalainete ajal, mille eest võiksid varju pakkuda linnaruumis praegu liiga hõredalt esinevad puud-põõsad ja rohuplatsid, ning eelistab jäädagi tuppa arvuti taha? Peab iseseisva liikumise asemel kooli minema autoga, mille tulemusena kannatab tema sportlik vorm ja iseseisvusest tulenev heaolutunne? Me peame oskama näha suurt pilti ja tunnistama, et rästiku- või puugiohu kõrval on praeguse linnaruumi ohud laste vaimsele ja füüsilisele tervisele palju suuremad ja tõenäolisemad.

Huvitavaks vahendajaks laste vaimse tervise ja looduskeskkonna vahel võib olla meie mikrobioom – organismi peal ja sees elavad bakterid ja muud pisielukad. Paljud uuringud näitavad, et mikrobioomil on mõju laste vaimsele tervisele ja vaimsetele häiretele, nagu depressioon või isegi epilepsia. Meie immuunsüsteem ja ainevahetusrajad on välja kujunenud harjumuspäraste bakterikooslustega koostööd tehes ning töötavad kõige paremini nende olemasolu korral, mistõttu teaduskirjanduses nimetatakse selliseid mikroobe meie vanadeks sõpradeks. Vanadest sõpradest kaugenemine ei pruugi olla üldse hea. Vanad sõbrad on bakterid, seened ja algloomad, mille me saame enda organismi oma emadelt ja teistelt pereliikmetelt, aga ka looduskeskkonnas elutsevad ohutud organismid, keda on rohkelt nii vees, õhus kui ka mullas. Inimesed, kes elavad vaid linnas – või veel hullem – kes mingil põhjusel ei pääse kuigi sageli rohealadele, jäävad ilma ka kohtumistest vanade sõpradega ning nende tervis on seetõttu kehvem. Vanad sõbrad aitavad meil läbi viia paljusid keha jaoks vajalikke protsesse, kaitsevad meid haigusi tekitavate mikroobide eest ning treenivad meie immuunsüsteemi. Et vanad sõbrad meid ikka üles leiaksid, tuleb minna loodusesse ning käed vahepeal ka mustaks teha. Seega tasub noortega töötades soosida vahepeal õues, looduse keskel muretult mustaks saamist.

Uuringud näitavad, et laste võimalused loodusega kokku puutuda on seotud nende vaimsete võimete arengu ning vähesemate aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomitega. Pikemaajalised uuringud näitavad, et rohkem looduskeskkonnas viibinud lastel on ka täiskasvanuna parem vaimne tervis ning üldine elukvaliteet. Need on asjad, millesse tasub investeerida, olgu põhjuseks siis hoolimine inimeste heaolust või sotsiaal-majanduslikud kaalutlused. Pargid ja aiad on peamised kohad, aga tegelikult on linnas ruumi loodusele mujalgi. Tänavaservade roheribad rõõmustavad silma ja toimivad samal ajal linnaelupaikades elavatele liikidele rohekoridoridena. Ka parklanurka saab edukalt rajada miniaasakese, kus vaadelda kohalike taimeliikide kasvamist-õitsemist ja putukate toimetamist. Katsetasin selle hiljuti oma Tartu kortermaja parklas järele – toimib suurepäraselt ja tekitab suurt vaimset rahulolu. Erilise väärtusena on rohealade kõrval välja toodud linna sinialad: tiigid, ojad, kraavid. Need keskkonnad on praeguses linnaruumis sageli tähelepanuta jäetud, räämas või hoopiski asfaldi alla peidetud. Just teismeliste puhul on leitud, et veekogude ääres viibimine aitab neil oma emotsioone paremini kontrolli alla saada ja vähendab kurbust. See on potentsiaal, mida saaks teadlikult ära kasutada, tõstes linna veekogud praegusest vaeselapse seisust väärtustatud linnalooduse elementideks, taastades võimalusi liigirikkaks ja hästi toimivaks looduslikuks koosluseks ning rajades linnaveekogude juurde lastele liikumiseks sobivaid jalgradasid. Võibolla on veekogu puhastamine ja loodusliku seisundi taastamine isegi tegevus, mida saab ette võtta kohalike noortega koos.

Kõike ei ole tõesti vaja noorte jaoks ette-taha ära teha. Vastupidi, noorte kaasamine linnalooduse alade rajamisse, jättes lõpptulemuse lahtiseks ja laste kujundada, võib anda veel paremaid tulemusi. Lastel või lasta aedasid kujundada, aga võimalusi pakuvad ka muud rohealad. Näiteks on Tartus talgukorras kaasatud noori niiduks muudetud rohealade hooldusesse, samuti lillesibulate ja -seemnete külvamisse kesklinna parkides. Kohustuslik tööpäev kooliaia peenras võib olla üks lahendus, aga ilmselgelt oleks tõhusam see, kui tegemist oleks laste enda projektidega – peenar või aasake? Või hoopis rõdukast? Mida külvata, mida kasvatada, miks? Enese juhtimine, olukorra kontrollimine, võimalus ise midagi linnalooduse heaks ära teha ja sellest tulenev saavutustunne peaksid olema siinkohal võtmesõnad.

Peale piiratud otsustusvabaduse tegutsemisel on laste eripära ka nende piiratud liikumisvõimalused linnaruumis marsruute valides. Lapsed tänapäeval üldjuhul ringi ei hulgu ja neil on lubatud liikuda vaid kindlatel liikumisteedel. Seda olukorda ei saa väga palju muuta, kuid seda saab arvesse võtta võrdsemaid võimalusi pakkuva linnaruumi kujundamisel. Uuringud on näidanud, et ligipääsul loodusele – mis, nagu nägime, on üks põhiaspekte laste vaimse ja füüsilise tervise kujunemisel – esineb praeguses linnaruumis väga palju ebavõrdsust. Lapsel kes elab äärelinnas suure aiaga eramajas, on paremad võimalused õues mängimiseks kui kortermaja lapsel. Iga lapse koduümbrusesse ja liikumisteedele peaks tekkima rohkelt võimalusi looduse kogemiseks ning üheskoos looduses tegutsemiseks. Ja, nagu ka eespool mainitud, mida lahtisemaks me jätame laste võimalused oma tegevuste tulemusi defineerida, seda parem. Mänguväljakud on head, aga kas need siiski mingil määral ei piira laste võimalusi oma tegevusi valida? Kas üks metsatukalaadne, võimalikult looduslik pargilapp, kus saab puuokstest ehitada onne, ronida kändudel ja tüvedel, korjata lilli või isegi tiigikeses-kraavikeses paadikesi ujutada, ei pakuks mitte palju rohkem valikuid ise enda elu juhtida? Kahjuks sellised mängualad enamikule linnalastele praegu kättesaadavad pole.

Palju on räägitud ka sellest, et tänapäeva noored ei tunne loodust. Olen kuulnud isegi väidet, et lapsed teavad rohkem Pokemoni-liike kui päris liike. On see tõsi või mitte, igatahes on see koht, kus teadlikkust saab lihtsasti suurendada. Tänapäeva tehnoloogialahendused on siinkohal suureks abiks. Igaüks saab oma telefoni laadida taimemääramisäpi või linnulaulu äratundmist võimaldava rakenduse, kui ta vaid teab selliste lahenduste olemasolust. Muide, isegi Google Lens võimaldab päris paljusid liike määrata, kuid spetsiifilised loodusäpid on loomulikult täpsemad. Näiteks on hiljuti eesti keelde tõlgitud tasuta Euroopa taimemääramisrakendus PlantNet. Liikide määramine võib tekitada sama suurt hasarti kui Pokemonide püüdmine, kuid võimaldab samal ajal õppida eristama ka looduslikke ja sissetoodud liike, ära tundma invasiivseid võõrliike, kuulma ja eristama linnulaulu, märkama linnaruumis askeldavaid putukaid … See on teadmine, mis on kättesaadav ja jõukohane igaühele.

„Loodus ei arvusta sind“ oli mõte, millega üks inglise noor kirjeldas linnalooduses tekkivat heaolutunnet. Me peame ära tundma, hindama ja arendama linnalooduse potentsiaali toetada noorte vaimset ja füüsilist tervist ning me peame julgema tunnistada kõike seda, mis praeguses linnaruumis on valesti. Õnneks on toetus selleks olemas ka kõrgeimal tasemel, sest teadmine, et elurikkus sobib linna ja muudab linnakeskkonda paremaks, on jõudnud looduskaitsjate ja bioloogide hulgast juba ka ametnike ja poliitikute teadvusesse. Uus Euroopa Liidu elurikkuse strateegia 2030 seab eesmärgiks peatada linna ökosüsteemide hävimise ning kutsub linnu koostama plaane selle eesmärgi saavutamiseks. Noorte inimeste parem vaimne ja füüsiline tervis võib olla üks selle uue suuna olulisemaid tulemusi, kui me oskame linnaruumi võimalusi teadlikult selle eesmärgi nimel ära kasutada.

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga