See artikkel on sündinud järelkajana projektile „Noortelt noortele – kliima- ja keskkonnateadlikkuse suurendamine formaal- ja mitteformaalõppe toel“, mis viidi ellu möödunud õppeaastal (sügisest 2021 kevadeni 2022).
Pea kümme aastat tagasi oli rohepesu uus kuum teema. Rohepöörde eestvedajad paljastasid patuseid ettevõtjaid ja ettevõtjad üritasid igati rohelisi ideid kaasata, et müüki suurendada. Nüüdseks on tulised arutelud vaibunud ja rohepesu on saanud tavaliseks osaks meie elust, ilma et keegi märkaks või kahtleks ideede tõelisuses. Rohepesu ideoloogia on muutunud eduka ettevõtluse iseenesest mõistetavaks osaks.
Eleonore Susi, TÜ, bioloogia ja elustiku kaitse
Rohepesu on imbunud meie ellu ja me puutume sellega kokku igal sammul: toit, kosmeetika, riided, eluase, tehnika jne. Hommikul ärgates paneme oma puidust hambaharjale mikroplastivaba hambapastat, seejärel tõmbame selga taaskasutatud materjalidest valmistatud riided, sööme „öko“ hommikusöögi. Tööle sõidame hübriidautoga ja haarame lemmikkohvikust kaasa biolagunevas topsis kohvi. Lõuna ajal soojendame oma lõunasööki BPA-vabas karbis. Õhtul kodus peseme end „naturaalse“ ja „100% loodusliku“ seebiga ning tellime kulleriga õhtusöögi keskkonnasäästlikus pakendis. Need on vaid mõned näited sellest, kui igapäevaseks on muutunud rohepesu meie ümber. Enamasti teeme selliseid „rohelisi“ valikuid automaatselt, süvenemata sellesse, mida meile tegelikult müüakse. Kui müüja pakub kohvi biolagunevas topsis, siis ütleme kiirelt jah ja viskame pärast topsi kontori prügikasti. Biolagunev, järelikult laguneb ise prügimäel. Tegelikult on enamik biolagunevaid tooteid hoopiski biolagundatavad ehk tops laguneb ainult siis, kui see viia õigesse ümbertöötlusjaama, kus on õigete võtetega võimalik tops lagunema panna. Kontori prügikastist jõuab see aga ilmselt prügimäele, kus ei juhtu sellega midagi kasulikku. Paraku on väga suur osa „rohelisi“ lahendusi meie igapäevaelus just täpselt nii rohelised ning kui tarbija ei süvene, siis satutaksegi rohepesu ohvriks.
Rohepesul on hulk võtteid. Osa neist on väga lihtsad, näiteks kasutatakse umbmääraseid väiteid, ilusaid loodust imiteerivaid logosid ja pilte. Teised võtted nõuavad keerukamat planeerimist ja teostust, näiteks kampaania, mis kutsub tarbijat tegema õiget valikut, et päästa loodust, kuid tegelikult lükatakse lihtsalt vastutus tarbijale. Ettevõte saab keskkonnahoidliku maine ja kasum aina kasvab.
Kõige populaarsem rohepesu viis on nähtav igas toidupoes. Võin julgelt väita, et kui minna praegu tavalisse toidupoodi, siis ei leia sealt brändi, mille pakendil ei oleks mõnda viidet rohelisele ja keskkonnasäästlikule ideele. „Taaskasutatud“, „naturaalne“, „100% looduslik“ – need on kõigest üksikud näited kümnetest ilusal rohelisel taustal loosungitest. Tegemist on väga lihtsakoelise ja kergesti ära tuntava võttega, kuid millegipärast haarame pikemalt mõtlemata poes ikka selle toote järele, millele need samad loosungid on suurelt peale kleebitud.
Eestlane on loodusrahvas ning võibolla sellepärast seostuvad mõisted „looduslik“ ja „naturaalne“ paljude jaoks millegi koduse ja ohutuga. Eesti metsast korjatud marjad on looduslikud ning vanaema kasvatatud kartul on naturaalne. Seega kui pakendil on märge, et toode on looduslik või naturaalne, siis järelikult on see ohutum kui toode, millel pole sellist märgist. Kui mõtiskleda pikemalt teemal, mis on looduslik ja naturaalne, siis võib väita, et arseen ja liitium on „100% looduslikud“ ja „naturaalsed“, kuid tegemist on mürgiste ühenditega, mida me kindlasti ei soovi enda toidust leida. Seega on mõlemad loosungid sisuliselt mitte midagi ütlevad.
Tänapäeva noorte põlvkond on üles kasvanud nende roheliste valede ja loosungite keskel. Möödunud õppeaastal käis Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering koolides Eesti noortele rääkimas rohepesust. Kokku koolitati pea 500 noort vanuses 12–16 aastat. Iga loeng algas lihtsa mõtteharjutusega. Kujutle, et lähed sõbraga kohvikusse ja tahate ühe kohvi kaasa haarata. Müüja palub sul valida kahe topsi vahel: täiesti tavaline plasttops või plasttops, kus on roheliselt kirjas „100% looduslik“. Arvasime, et enamik noortest valib rohelise kirjaga topsi, eeldades, et tegemist on keskkonnasäästlikuma lahendusega. Tõepoolest, enamik noori valis ootuspäraselt rohelise kirjaga topsi, kuid noorte selgitus oli üllatav: „Tegelikult väga vahet pole, kumma ma valin, petta saan ilmselt nagunii. Väike lootus siiski on, et rohelise kirjaga tops on äkki veidi parem.“ Loenguid andes nägime korduvalt, et Eesti noored on roheliste lahenduste suhtes muutnud võrdlemisi ükskõikseks. Noorte seas on levinud arvamus, et kõik rohelised ideed on mingil määral pettus, ning poes valikut tehes saavad enamasti määravaks hind, maitse-eelistus ja populaarsus ning rohelisus jääb tagaplaanile. Võib jääda mulje, et võibolla nooremas eas on lihtsalt väärtushinnangud teised ja keskkonnahoidlikkus ei ole noortele nii huvipakkuv teema. Noortega vesteldes oli aga näha, et nad on teemast huvitatud ja teavad tegelikult rohkem, kui võiks arvata. Noored toetavad hea meelega rohelisi lahendusi, kuid paraku neil puudub usk, et rohelised lubadused võiksid olla tõesed. On ju õpetatud, et rohepesu on igal pool ja kõik valetavad. Seetõttu ei oma keskkonnasäästlikkus noorte jaoks valikut tehes enamasti väga suurt jõudu.
Kuigi Eesti noored on roheliste lubaduste suhtes skeptilised, siis ei saa väita, et neid ei oleks võimalik ninapidi vedada. Oma loengusarjas tõime väga palju näiteid päriselust, toodetest ja teenustest, mida igaüks võib leida siin samas Eestis. Kui lihtsamate näidete puhul, nagu umbmäärased loosungid ja rohelised kirjad, suutsid noored kergesti ära tunda rohepesu, siis paljude näidetega jäid nad paraku hätta. Samas ei saa neid süüdistada. Meie koolitus oli mõeldud eelkõige noortele, kuid sellel osales ka palju õpetajaid ning ühe loengu andsime ka üliõpilastele. Keerulisemate näidete puhul ei suutnud ka täiskasvanud iseseisvalt tuvastada, et nad on sattunud rohepesu ohvriks. Pärast loengut tunnistas nii mõnigi õpetaja, et on juba pikka aega tarbinud mõnda näitena toodud toodet, uskudes tõsimeeli, et teeb keskkonnasäästlikuma valiku.
Enamik meist ei pane enamasti tähelegi, kui palju rohepesu meie ümber kasutatakse. Koolituse jaoks materjale koostades olime algul päris kindlad, et kodumaiseid näiteid on raske leida. Suured rahvusvahelised korporatsioonid kasutavad kahtlemata rohepesu, kuid meie kodumaised tootjad kindlasti mitte. Tegelikult leidsime nii välis- kui ka kodumaiseid näiteid väga kiirelt ja suurel hulgal. Suurim vahe seisnes sellest, et kodumaised rohepesulahendused on üllatavalt hästi läbi mõeldud ning palju mängitakse rohepesu ja päriselt rohelise idee piirimail. Näiteks liinibussid, mis sõidavad täielikult biogaasil, aga teevad seda alles tulevikus, kuid kannavad juba praegu rohelisi kirju, mis lubavad keskkonnasäästlikku sõitu, või tuntud tanklakett, mis istutab Eestis metsa, aga seda tarbija raha eest.
Loenguid andes oli näha, et nii noored kui ka täiskasvanud on praegu rohepesu teemadel paremini haritud kui kunagi varem, kuid ka ettevõtjad on teemaga väga hästi kursis, mistõttu on üha raskem rohepesu ära tunda. Lihtlabased lahendused on asendatud keeruliste skeemidega, mille läbinägemiseks tuleb teha korralikult uurimistööd. Paraku ei ole enamikul meist seda aega ja energiat, et toidupoes igat toodet tund aega guugeldada.
Roheliste lahenduste otsimine ja kasutamine sai alguse eelkõige soovist vähendada meie ökoloogilist jalajälge ning säästa planeeti. Rohetööstus on praegu üks kõige kiiremini kasvav sektor. Paraku on suur osa sellest „rohetööstusest“ puhas rohepesu. Laiaulatusliku rohepesu tõttu tekib ühiskonnas tunne, et kõik pingutavad rohelisema tuleviku nimel ja elu ongi juba keskkonda säästvam, kuid tegelikult ei ole kahju ulatus keskkonnale üldse muutunud, võibolla on see isegi kasvanud. Lõppude lõpuks ei ole rohepesu eesmärk keskkonda säästa, vaid suurendada ettevõtte kasumit. Heaks näiteks on Eestis tuntud lihatööstus, mis vahetas plastkarbid plastist vaakumpakendi vastu, lubades tarbijale palju väiksemat ökoloogilist jalajälge. Reaalsuses on veiselihatööstus tänapäeval üks kõige saastavamaid toidutööstuse harusid. Ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks paisatakse õhku 70 kilogrammi kasvuhoonegaase. Kusjuures roheline kampaania, mis uue pakendi kasutusele võtmisega kaasnes, on olnud äärmiselt edukas. Veisehakkliha müük on kasvanud 120 protsenti. Seega tarbitakse rohkem kui kunagi varem ja plastpakend on lõpuks ikkagi plastpakend.
Rohepesu populaarsus loob halva kuvandi ka päriselt rohelistele ettevõtetele ning tihtipeale jäävad päriselt rohelised lahendused uhkete rohepesuloosungite varju. Seetõttu on oluline rohepesust rääkida ja õpetada ka nooremat põlvkonda, et inimesed ei satuks selle ohvriks ning oskaksid teha teadlikke valikuid. Senine õpetus on noortele osati mõjunud, kuna paljude jaoks on rohepesu juba tuntud teema, kuid samas oleme õpetamise käigus loonud rohepesule nii negatiivse kuvandi, et noored eiravad rohelisi lahendusi täielikult. Üldiselt tunneb rohepesu ära umbmäärase info järgi. Päriselt roheline ettevõte jagab igal sammul infot oma toote kohta ega karda vastata küsimustele. Rohepesu puhul jääb teave enamasti väga üldiseks, sest tõest infot lihtsalt ei ole. Toode on 100 protsenti naturaalne, aga miks, seda ei tea. Paraku on noored, selle asemel et esitada küsimusi ja otsida päriselt rohelisi lahendusi, rohelised ideed mõneti kõrvale heitnud.
Meie ümber on palju rohepesu, kuid on ka hulk tublisid inimesi, kes töötavad iga päev rohelisema tuleviku nimel – päriselt rohelisema tuleviku nimel. Nüüd tuleb tekitada noortes uuesti usaldus roheliste ideede vastu, kuid samas vältida rohepesu lõksu sattumist. Noor põlvkond on harjunud elama infoühiskonnas, kuid vajab siiski veidi juhendamist, et suures infohulgas paremini orienteeruda. Peame julgustama noori esitama küsimusi ja otsima teavet. Lihtne harjutus on minna noorega toidupoodi ja paluda otsida tal kümme rohelist toodet. Lase noorel uurida pakendit: kui palju infot pakendil on, kas see teave on detailne või väga üldine, kas veebist on võimalik toote või kaubamärgi kohta lisainfot leida. Päriselt rohelised brändid on uhked oma töö üle ja jagavad pakendil täpsemat teavet toote kohta. Tihti leiab ka viite kodulehele, kus on ohtralt infot tootmise, materjalide sertifikaatide ja muu kohta. Peale selliste noortega tehtavate väikeste uurimistööde tuleks harida ka täiskasvanuid. Paraku on ka täiskasvanud muutunud mugavaks. Lihtsam on uskuda rohelist etiketti ja loota parimat, selle asemel et võtta hetk ja süveneda. Oluline on panna noored, aga ka täiskasvanud küsimusi esitama. Ainult nii on võimalik rohepesu vähendada ja liikuda päriselt rohelisema maailma poole.
Kommentaar
Pille-Riin Pärnsalu, Tartu Loodusmaja huvikooli õppejuht ja õpetaja
Pille-Riin Pärnsalu, Tartu Loodusmaja huvikooli õppejuht ja õpetaja
Tartu Loodusmaja huvikooli tunnikäsitlustest käib tihti läbi sõna „rohepesu“. Kuigi enamik õpilasi on seda sõna kuulnud, on sageli keeruline mõistele tähendust leida. Mõiste juurde hakkavad tekkima erinevad keskkonnahoiuga seotud sõnad, kuid mõiste selgitust on õpilastel keeruline sõnastada. Tihti ongi tähendused omavahel põimitud ja igapäevane infovoog püüab tarbijateni jõuda asjade lihtsustamise teel paari sekundi vältel. Küll on õpilased teadlikud sellest, et inimesi üritatakse petta, ning rohepesu mõiste kõige lihtsama seletusena pakutaksegi välja sõna „petmine“, mida rohepesu ju kokkuvõtvalt tähendabki.
Sellest hoolimata ei teki loodusmaja õpilastel enamasti probleemi rohepesuga seotud toote ära tundmisega. Neile ei ole võõrad poelettidelt leitavad kenade looduspiltide ja sõnadega „looduslik“, „naturaalne“ või „öko“ pakendid, mis püüavad ostlejaid valelikult keskkonnahoidlikuma elu poole suunata, sisaldades ise toksilist kodukeemiat või olles kleebitud plastpakendile. Tegime keskkonnasõbraliku disaini huviringi õpilastega katse, et selgitada välja, kui palju rohepesu tooteid nad ära tunnevad, ning arutlesime, miks nad nii arvavad. Tulemus oli üllatavalt hea, kuna pakenditel märgati ka kõige väiksemaid detaile. Iseasi on see, kas nii detailselt ka poes ostlemas käiakse, eriti olukorras, kus seda teevad sageli hoopis lapsevanemad. Meie praktika aga näitab, et tihti on just lapsed need, kes kodus vanemate tarbimisharjumusi muutma hakkavad. Pakendite asemel oli ka noorte ostuvalikutes hoopis määravam hinna, kvaliteedi ja koguse suhe. Arutelu käigus ei jäänud märkamata ka see, et rohepesu tõttu saavad kannatada need, kelle tooted ongi keskkonnahoidlikud, ning et nende eristamine on kiire elutempo juures tihti võimatu ja sellises olukorras vaadatakse pigem toote hinda.
Küll tuleb tõdeda, et rohepesu on imbunud ka loodusmaja keskmiselt keskkonnateadlikumate noorte ellu. Seda just traditsiooniliste keskkonnahoidlike toodete tarbimisel, nagu ka artiklis kirjeldati. Õpilaste arutelus tuli välja, et enamik neist kasutab bambusest või puidust hambaharja, kuid harjaste materjalile ei ole nad tähelepanu pööranud. Iga päev juuakse vett korduskasutatavatest joogipudelitest ning kooli võetakse vahepala kaasa korduskasutatavas toidukarbis, mõtlemata, millest need tehtud on ja kas neid oleks võimalik ümber töödelda. Arutelu lõpus jõuti siiski järeldusele, et kui neid väikseid samme keskkonnahoidlikuma eluviisi poole püüeldes ei tehtaks, ei jõuaks me sinna kunagi kohale.
Peale korduskasutatavate joogipudelite ei ole meie huviringidest mööda läinud ka artiklis mainitud Eesti tuntud lihatööstuse plastkarbi väljavahetamine vaakumpakendi vastu. Seda põhjusel, et kasutame oma tegemistes suurel hulgal erinevaid tooteid, mis tavaliselt leiavad tee prügikasti, kuid millele saab veel mitu uut elu anda. Nii jäid õpetajad ilma vägagi mitmeotstarbelisest materjalist, mida sai kasutada nii taimede ettekülvil, laeva ehitamise kui ka selle kandevõime hindamise katses.
Olen artikli autoriga päri, et kuigi rohepesu teema on vägagi aktuaalne ja tundub tihti olevat ära leierdatud, siis on meie haridussüsteemis selles kohas auk, mis tuleks täita. Seda konkreetsete näidete ja tegevustega, mis on seotud noorte igapäevarutiini ja tarbimisharjumustega – hambapesust hariliku pliiatsini pinalis. Noored haaravad keskkonnateemasid lennult ning kui sellega kaasneb mõne tüütu tegevuse, näiteks prügikoti konteinerisse viimise kordade arvu vähenemine pakendite kogunemise arvelt, siis on nad nõus ka oma tarbimisharjumusi ümber mõtestama.
Sisukord
- Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“
- Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?, Heili Griffith
- Kuidas kõnelda noortega ussisõnu?, Maris Pedaja
- „Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks, Tuul Sepp
- Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega, Kaarin Hein
- kommentaar Rene Kolon
- Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest, Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist
- kommentaar Karola Kivilo
- Keskkonna säästmine noortekeskuses algab kokkulepetest, Katrin Jõgisaar ja Janek Jõgisaar
- Noortekeskuste tasaarenguhüpe, Madis Vasser ja Carolyn Mets
- kommentaar Triin Põri
- Müksates keskkonnakriisi lahendama?, Jannus Jaska
- Noored loodusest: seenemets, Tiktok ja kliimamuutus, Karin Klaus
- Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas, Eleonore Susi
- kommentaar Pille-Riin Pärnsalu
- Üks noor, üks kuu minimalismi, Karl Joosep Põldsepp
- Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas, Anneli Ohvril
- Erasmus+ programmi strateegilise koostöö raames aastatel 2014–2020 tehtud Eesti jätkusuutlike noorteprojektide analüüs, Alonso Escamilla ja Paula Gonzalo
- Eesti- ja venekeelsed noored on orienteeritud saavutuslikkusele, kuid erineval moel, Andu Rämmer ja Ksenia Semenova
- kommentaar Maiko Mathiesen
- Lastega ei ole kõik korras, Julia Steinberger
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
