Neli aastat tagasi otsustas üks tüdruk, et tema ei lähe sügisel kooli, vaid teeb midagi olulisemat: istub Rootsi parlamendihoone ees, protesteerides valitsuse tegevusetuse üle kliimakriisi lahendamisel. Vaevalt oskas tollal 15-aastane Greta Thunberg arvata, et tema ettevõtmisest alguse saanud noorteliikumine Fridays For Future levib üle maailma ja kliimamuutustele tähelepanu pööravatel meeleavaldustel on nüüdseks osalenud juba 14 miljonit inimest. „Kuidas elada edasi maailmas, mille meie esivanemad on ära rikkunud?“ küsivad noored nii üksteiselt kui ka poliitikutelt.
Karin Klaus, Pernova loodusmaja õpetaja
Uue põlvkonna mure tuleviku pärast on mõistetav. Samas sildistavad skeptikud noori sageli lumehelbekesteks, kes muretsevad keskkonnaprobleemide pärast ainult sõnades, jätkates ise mõõdutundetut tarbimist.
Kuidas lapsed ja noored tegelikult keskkonda ning ennast selle osana tajuvad? Ehk tunnevad nad vaid sellist loodust, mis autoakna taga mööda vilksatab või kiirtoiduputka taga kasvab? Oskavad nad eristada pohla jõhvikast ja hakki varesest? Tunnevad nad kukeseene kuulamise kunsti? Ja kui ei tunne, siis kus ja kuidas nad võiksid seda õppida?
Kutsusin vestlusringi mõned õpilased Pernova hariduskeskuse huviringidest, et ärgitada noori keskkonnateemal mõtteid vahetama.
Puud, seened, pilved ja maatöö
Kõigepealt uurisin, mida loodus laste ja noorte jaoks tähendab, mida nad looduses teevad ning kust nende loodushuvi on alguse saanud.
11-aastased kaksikud Kasper ja Kertu ning Mai Maria (12) räägivad, et käivad sageli vanematega metsas jalutamas või seeni ja marju korjamas.
„Mina lähen kooli läbi pargi ja vaatan alati, mis seal toimub, mis ilm on, mis linnud laulavad ja mis värvi puude lehed on,“ seletab Elizabeth (12). „Vaatasin lapsena palju loodusfilme, sest loomad on ju nunnud ja ägedad. Koolis sain looduse kohta juba rohkem asju teada ja lisaks hakkasin käima loodusmaja huviringides.“
Meeri-Liis (15) on oma sõnutsi kogu elu elanud looduslähedaselt: käinud koos vanematega metsas ja maakodus tegutsemas, koertega jalutamas, marjul-seenel ja metsaradadel trenni tegemas. „Hindan väga loodust ja väärtustan puhast keskkonda,“ ütleb neiu. „Mind kõnetavad kõik loodusprobleemid, mis maailmas praegu on, kliimasoojenemisest kodulähedase metsa mahavõtmiseni.“
Elisabet (15) elab maal ja seenekorjamine pole temalegi võõras teema. „Minu jaoks tähendab loodus rohelust metsas, aga ka pinnast jalgade all, pilvi taevas ja kõiki protsesse, mis meie ümber toimuvad,“ räägib ta. „Olen looduse keskel kasvades saanud teada, kui oluline on keskkond meie ümber.“
Mia Norah (15) sai loodusepisiku lapsena raamatuid lugedes ja telekast National Geographicu saateid vaadates. Praegu huvitub ta kõige rohkem sellest, kuidas inimtegevus loodust mõjutab. „Inimesed on loodust tugevalt muutnud ja minu jaoks on väga põnev, kuidas seda keemia ning tehnoloogia abil parandada ja uuesti luua püütakse,“ kõneleb Mia Norah.
Luukas Peeter (15) nimetab loodust elu hädavajalikuks osaks. „Elan küll linnas, aga suvel teen iga päev maatööd ja mulle meeldib sellest tekkiv rahuldustunne, et oled midagi korda saatnud. Lisaks rõõm isekasvatatud toidust, rabas käimine jne,“ loetleb noormees. „See kõik on nagu osa minust. Inimest ei saa kuidagimoodi loodusest eraldada.“
Tuim teooria või oluline elu osa?
Kui palju koolis loodusest, keskkonnast ja keskkonnakaitsest räägitakse?
„Igas loodusõpetuse tunnis,“ kinnitab Mai Maria. Kaksikud arvavad, et midagi ikka räägitakse, aga mida täpselt, ei tule praegu meelde.
Suuremad lapsed nendivad, et bioloogia ja loodusgeograafia tundides tehakse loodusest loomulikult juttu. Paraku suures osas nii, et õpetaja peab klassi ees monoloogi.
„Loodusega tegelevates tundides moodustab suure osa õpikust lugemine ja õpetaja öeldu kirja panemine, aga minu jaoks jääb puudu millegi oma kätega tegemisest,“ väidab Luukas. „Võibolla vahel saab midagi mikroskoobiga vaadata, aga sellega asi ka piirdub.“
Meeri-Liisi arvates saab koolist keskkonnateemalist infot piisavalt, aga oleneb õpilasest endast, kas seda peetakse vajalikuks elu osaks, mida igaüks võiks mõista, või tuimaks ja igavaks teooriaks.
Elisabeti meelest sõltub palju õpetajastki. Kui õpetaja annab teemat edasi entusiastlikult ja põnevalt, panevad õpilased hästi tähele, aga kui tund piirdub õpiku lugemisega, kaob noorte huvi kiiresti.
Küsimuse peale, kuidas tutvustada lastele loodust nii, et see oleks neile huvitav, lähevad Kertu silmad särama: „Ma pean õpetajaks saama! Või looduseuurijaks! Ütlen õpilastele, et nad saavad pärast kommi, kui hoolega kuulavad.“
„Põnevaid filme võiks näidata ja viia lapsi ekskursioonidele huvitavatesse kohtadesse looduses,“ leiab Mai Maria. „Teha loodusteemalisi arvutimänge?“ pakub Elizabeth.
Kõik nõustuvad, et praktilised tegevused aitaksid teooriat elavamaks muuta. „Väga lahe oli, kui me huviringis eelmisel aastal tegime katset, kuidas vett naftast puhastada,“ toob Kasper näite. Elizabethil on meeles, kuidas ühes koolitunnis lahustati vees erinevaid aineid.
Lisaks koolile saavad noored teadmisi looduse kohta raamatutest, filmidest ja internetist.
„Vanemad on meile palju asju rääkinud,“ tõdeb Kertu. „Oleme raamatuid lugenud, internetist infot otsinud, videoid ja telekast loodussaateid vaadanud. Viimati vaatasime filmi, kuidas kõrbes elatakse.“
Mai Maria lektüüri kuuluvad isegi entsüklopeediad.
Peale visuaalsete infokanalite nimetab Elizabeth loodushuviringis õppimist, sest erinevalt koolitundidest ei istuta seal pikalt ühe koha peal, vaid käiakse õues ja õpperetkedel, tehakse katseid, mängitakse Kahooti, Kuldvillakut ja muud.
Põhikooli lõpuklasside noorte sõnutsi jälgivad nad sotsiaalmeediakanaleid, kus lisaks meelelahutusele jagatakse üsna asjalikku infot keskkonnateemadelgi.
Meeri-Liis: „Kuna noored tunnevad, et tuleb hakata end liigutama ja asju lahendama, räägitakse keskkonnast sotsiaalmeedias väga palju. On hulk Tiktoki kontosid, mis on keskendunud keskkonnaprobleemidest ja globaalsetest kriisidest rääkimisele. Või kontosid, kus inimesed jagavad oma kogemusi, kuidas nad kilekotita poes käivad ja ühistransporti kasutavad – motiveerivad teisi. Sellist infot uudistest ei leia ja tunnen, et see aitab mul teadlikumaks inimeseks saada.“
Vesiroosid, kliimamured ja masstootmine
Lapsed oskavad nimetada palju tegevusi, mis loodust säästa aitavad. „Prügi maast üles korjamine ja koristustalgute tegemine,“ arvab Kasper ja meenutab, kuidas nad huviringiski on käinud linnas avalikke alasid koristamas. „Loomade aitamine, näiteks päästad kinnijäänud kilpkonna kalavõrgust välja või et vigastada saanud loomad viiakse varjupaika,“ lisab Kertu.
Mai Maria teab nii mõndagi looduskaitsealadest: „Inimesed otsustavad, millist osa keskkonnast on tarvis kaitsta, ning teevad looduskaitsealasid ja erinevad kaitsekategooriaid. Looduskaitse võib olla ka haruldaste loomade kasvatamine tehistingimustes, et neid saaks pärast loodusesse lahti lasta, kus nad taas paljunema hakkavad. Lugesin ajakirjast, et Eestis on olemas koht, kus kasvatatakse haruldasi konnasid.“
„Need loomad, keda on liiga palju kütitud, võetakse looduskaitse alla,“ tuleb Kasparile meelde. „Taimedega on samamoodi, näiteks vesiroosid on looduskaitse all,“ täiendab Kertu.
Elizabeth, kes on hiljuti koolis õppinud veekogude teemat, teab, et maailmas on väga vähe vett, mida inimesed saavad kasutada, ning suureks probleemiks on prügi- ja mürgireostus veekogudes.
Murekohtadena osatakse nimetada ka kliimasoojenemist ja loomade väljasuremist.
Kolmanda kooliastme noored on keskkonnaprobleemidest juba üsna teadlikud.
„Jäätunud alad sulavad ja maa jääb vee alla, osoon hävib, UV-kiirgust jõuab rohkem maale,“ loetleb Mia Norah.
Meeri-Liis räägib kliimasoojenemisest: „Näeme ja tunneme juba praegu, et kliima on ebastabiilsem kui meie lapseeas või võrreldes ajaga, millest räägivad meie vanemad. Viimastel aastatel on üle maailma toimunud nii palju looduskatastroofe kohtades, kus neid ei tohiks toimuda – see on ühtaegu põnev ja kohutav.“
Elisabet lisab, et oma panuse kliimaprobleemidesse annab masstootmine, mille üheks osaliseks on Aasias asuvad suurtehased ja teiseks tohututes kogustes kaupade tarbimine Ameerikas. „Eestis seda õnneks ei ole, aga USAs pakitakse ikka veel iga asi eraldi kilekotti ja kõik see mõjutab meie ümber olevat loodust.“
Luukas Peeter tunnistab, et on mitu korda tuleviku pärast hirmu tundnud, kuna muutused looduses ja kliimaprotsessides toimuvad nii kiiresti: „Minus tekitab viha, kuidas paljud riigijuhid ajavad raha taga ja teevad vaid lühiajalisi muudatusi, selle asemel et muretseda oma kodanike pärast ning mõelda pikemale perspektiivile.“
Meeri-Liis toob näiteks energiakriisi ja põlevkivi tootmise Eestis: „Energiaga seotud probleemide lahendamisega pole tegeletud piisavalt palju ega piisavalt kiiresti, kuigi teati juba ammu, et fossiilkütustest tuleb puudus. Seda teadmist ignoreeriti ja jätkati põlevkivi tootmist, üritamata leida lahendust või asendusi.“
Noored annavad oma parima
Õpilaste sõnutsi püüavad nad ise võimalikult keskkonnasäästlikult elada: sorteeritakse prügi, üleliigsed asjad lähevad taaskasutusse, toitu ei raisata, veekraanid ei tilgu ja tulesid tühjadesse tubadesse põlema ei jäeta.
„Inimesed on neist teemadest üsna teadlikud, aga mõtlevad, miks mina peaks nii tegema, kui ülejäänud maailm ei tee, ja üritavad olla nagu enamus,“ arvab Elisabet.
„Kui sa tahad neid isiklikke valikuid teha, siis sa lihtsalt teed, sest ühel hetkel puudutavad keskkonnateemad niikuinii meid kõiki. Meie peame selle tulevikuga edasi elama ja üritama leida lahendusi enne, kui on võibolla juba hilja,“ võtab Meeri-Liis arutelu kokku.
Sisukord
- Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“
- Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?, Heili Griffith
- Kuidas kõnelda noortega ussisõnu?, Maris Pedaja
- „Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks, Tuul Sepp
- Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega, Kaarin Hein
- kommentaar Rene Kolon
- Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest, Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist
- kommentaar Karola Kivilo
- Keskkonna säästmine noortekeskuses algab kokkulepetest, Katrin Jõgisaar ja Janek Jõgisaar
- Noortekeskuste tasaarenguhüpe, Madis Vasser ja Carolyn Mets
- kommentaar Triin Põri
- Müksates keskkonnakriisi lahendama?, Jannus Jaska
- Noored loodusest: seenemets, Tiktok ja kliimamuutus, Karin Klaus
- Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas, Eleonore Susi
- kommentaar Pille-Riin Pärnsalu
- Üks noor, üks kuu minimalismi, Karl Joosep Põldsepp
- Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas, Anneli Ohvril
- Erasmus+ programmi strateegilise koostöö raames aastatel 2014–2020 tehtud Eesti jätkusuutlike noorteprojektide analüüs, Alonso Escamilla ja Paula Gonzalo
- Eesti- ja venekeelsed noored on orienteeritud saavutuslikkusele, kuid erineval moel, Andu Rämmer ja Ksenia Semenova
- kommentaar Maiko Mathiesen
- Lastega ei ole kõik korras, Julia Steinberger
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
