XXI sajandi kriiside rägastikus navigeerimine paneb proovile kogu ühiskonna, kuid kui vaadata ringi noorte seas, kelle õlule langevad lähitulevikus süvenenud keskkonnakriisi tagajärjed, on pilt veel nukram. Seda iseäranis praegusel turbulentsel klikiajastul, mil nutiseadmed tagavad lakkamatu negatiivse stiimuli sissevoolu ja halvad uudised pressivad üksteise võidu peale – olgu näideteks petrodiktaator Putini sõjamasina käigushoidmine Vene fossiilkütustest kogutud võimu toel või surmavad kuumalained, mis on jõudnud otsapidi Euroopasse. Lisaks (igati õigustatud) hirmu- ja ebaõiglustundele jääb noortel tihtipeale puudu vilumusest erinevate toimetulekumehhanismide vallas, mis lisab keerukust kliima- ja keskkonnaahastusega toimetulemisele.
Maris Pedaja, huvikaitseekspert, Eesti Roheline Liikumine
Võttes arvesse, et keskkonnaahastuse lahkamine peaks olema tingimata koolitatud spetsialisti pärusmaa, tekib ometi küsimus, kuidas võiks noorsootöötaja kõneleda noortega keskkonnast ja kliimast, kui keskkonnauudised muutuvad oma olemuselt üha tumedamaks, negatiivsete näidete sissevool sageneb iga päevaga ning sügavama mõtestatuse saavutamine argipäeva hektilisuses tundub olevat tõeline kunsttükk. Lähtudes tõdemusest, et probleemi on võimalik lahendada üksnes siis, kui oleme seda täielikult hoomanud, julgustan kõiki noorsootöötajaid laskuma sügavamale lingvistilisse loodustunnetusse, et luua selgust probleemi juurpõhjustes. Eesti kontekstis võime lingvistilist loodustunnetust kutsuda hellitavalt ussisõnade kunstiks. Ussisõnade kõnelemisel poleks noorsootöötaja roll noorte silmis mitte niivõrd lohutaja, kuivõrd moraalne kompass, kes aitaks suunata noori probleemi juurpõhjuste ja lahenduste poole. Kohe seletan lähemalt.
Ussisõnade tähtsus loodushoius
Looduse mõtestamine on paratamatult sotsiaalselt ja lingvistiliselt määratletud. Edusammudeks loodushoius vajame loodushoidu soodustavat lingvistilist pinda ehk terviklikku ussisõnade valdamise kunsti. Animistlikule maailmatunnetusele vastanduv, eluslooduse ekspluateerimist soosiv näiline dualism üleva inimhinge ja hingetu looduse vahel on meie piiririiki jõudnud arvestatava hilinemisega. Läänemaailmas kogusid eluslooduse elutuks tembeldamise sugemed hoogu juba Platoni ja Francis Baconi käsitlustes, kuid kinnistusid lõplikult renessansiajastu võidukäigu ja descartes’iliku filosoofiaga, mis lahutas hinge kehast, inimese loodusest. Kuna raske oleks kurnata, tükeldada ja kokku pressida midagi, milles tuksleb lõhna ja valu tundev hing, sai looduse ärakasutamine võimalikuks just mõttelise ümberlülituse tõttu. Eestlaste loodusruum on püsinud pikemalt elusana suuresti tänu austusele püha hiie ja metsatarkuse vastu, mis on kootud sügavale meie regivärssidesse ja rahvapärimusse.
Paraku on esivanemate regilaule hakanud summutama kasvu- ja edukultus, mille aluseks on looduse mõtestamine hingetu ressursiallikana. Niisiis oleme esimest korda tunnistajaks ussisõnade hääbumisele: kuidas teisiti seletada keeleruumi tekkinud käibetermineid nagu „ökosüsteemi teenused“ ja „jääkpuit“? Viimane jätab paratamatult mulje, justkui jääks metsas puitu üle ning taevane õnn, et metsandusettevõtted selle välja kärutavad. Kuidas metsad aastatuhandeid enne metsatööstuse ajajärku hakkama said, jääb igaveseks müsteeriumiks.
Ussisõnade hääbumine: kuidas me kõneleme loodusest?
Meie maailm piirneb paratamatult meie sõnavara piiridega. Foucault’liku käsitluse kohaselt ei kujunda loodusest ja keskkonnast kõnelemise viis mitte üksnes hoiakuid välise keskkonna suhtes, vaid määrab ka võimalikud tegevussuunad. Eesti metsas jalutav Foucault võiks möönda, et kuni jääkpuit meie meeltes eksisteerib, oleme võimetud kogema metsa elusolendina. Seega peame kriitiliselt hindama, millisel kujul elusloodus end meie keele- ja meeleruumis ilmutab, sealhulgas töös noortega.
Eluslooduse tõlgendusi levib meie keeleruumis mitmeid, toon neist välja neli peamist.
Pisendamine. Elusloodus oma võrratus mitmekesisuses jääb meile ka parima tahtmise juures hoomamatuks, mistõttu kipume pahatihti selle keerukust, süsteemsust ja täiuslikkust alahindama. Kuna võimatu on endale täielikult teadvustada, mis toimub igal ajahetkel mullakamaras, leherakus ja merekarbis, kuidas seeneniidistiku mälus püsivad välised vapustused igavesti ning kuidas kapsauss oma kookonist liblikana väljub, oleme sunnitud ka oma tõlgendusi lihtsustama. Nii on elusloodusel oht jääda meie mõtteis passiivseks ja vaikivaks taustsüsteemiks, mis kärarikkama ja edumeelsema maailma pealevajumisel vaikides taandub. Siilipeaks pügatud muruplatsil uuselamurajooni või noortekeskuse ees, kus võib küll leiduda siilile joogikauss, kuid mis ei meelita ligi ühtegi putukat, ei ole elusloodusega palju pistmist, ehkki „siilid“ ja „muru“ võivad paljudele loodusega seostuda.
Ebaratsionaliseerimine. Pahatihti poogitakse (niigi lihtsustatud) elusloodusele külge ebaratsionaalsuse mõõde. Omavalitsuste energiakavades võib kohata biomassil põhineva soojussüsteemi haavavate teguritena varumise hooajalisust ja vaheladustamise vajadust, kuid kuklaste ja mikroorganismide heaolu energiakavadesse ei mahu. Kuna kuklased end inimkeeli kaitsta ei suuda, peavad nende huve esindama looduskaitsjad, kes on tuntud „progressiivsete“ arenguplaanide vetostamise poolest. Ometi vajab laialt levinud arusaam ressursinäljasest „progressiivsusest“ hädasti ümbermõtestamist. Ka Hasso Krull on toonitanud, et kõik inimkonna „saavutused“, mille tagajärjeks on hääbumine ja häving, on tegelikult läbikukkumised. Pole liialdus väita, et looduse säilitamine elamisväärse tuleviku nimel on kirjeldamatult ratsionaalne.
Teenustamine. Ebaratsionaalsuse teine äärmus on tõlgendus loodusest kui millestki inimeste jaoks leiutatust. Säärast mõttelaadi toetab eeskätt turumajanduslik „ökosüsteemi teenuste“ lingo, mis kannustab loodust nägema teenusepakkujana, kellega soodsamate hüvede nimel tingida. Loodushoiu ajendiks on sel puhul loodusteenuste (tugiteenused, reguleerivad teenused, varustusteenused, kultuurilised teenused) kvaliteet ja inimesele kättesaadavus. Probleem seisneb käsitluse talumatus kitsuses: ehkki teenustele keskenduv mõtteviis võib tõepoolest motiveerida ministeeriume loodushoiu nimel rohkem pingutama, ei ole looduse põhiülesanne inimkonnale teenuseid osutada. Elusloodus oma külluses peaks olema kaitstud inimese tekitatud laga ja heitmete eest, hoolimata võimalikust kahjust või kasust inimesele.
Lahusus. Kõigi eelnevate loodustõlgenduste ülene ja vaieldamatult keerukaim väljakutse on inimeste ja looduse vaheline näiline lahusus ehk millegi kõduva ja mullase põrkumine millegi steriilse ja tsiviliseerituga. Kipume edu mõõtma eelkõige produktiivsuse ja mullavabade küünealustega: looduses käimine on küll tore, kuid seni, kuni seda saab teha Hummeriga hõlpsasti ligipääsetaval korrastatud laudteel. Probleem iseenesest ei seisne rappa ehitatud laudteedes, Mikitagi on kirjutanud, et need kaks Eestit täiendavad teineteist. Hummer ja suitsusaun, tuludeklaratsiooni esitamine kukeseenekorjel, värske startup’i arendustegevus Kagu-Eesti vanaema võrkkiiges. Küll aga peaksime nägema looduses enamat kui üksnes geograafilist sihtpunkti, kus oma vaimse tervise akusid laadida või noortega aega veeta. Võiksime looduses ära tunda algpunkti, kust me kõik pärineme. Ilmaasjata pole Silvia Lotman lausunud, et looduses käimine võiks olla hügieeni küsimus: vaimupuhtus aitab mõista, et mõttelise püramiidi tipus loodust krooniv inimene ei jää ellu, kui sipelgakolooniad on hävinud. Niisiis peaksime korrastama ka oma tsiviliseeritud edu mõõdikud, sest praegused paraku sipelgakolooniate säilimisele kaasa ei aita.
Kuidas säilitada ussisõnu?
Ussisõnade vägi elab meis kõigis viisil, kuidas me loodusest mõtleme ja kõneleme. Kuni loodusest mõtlemine seostub millegi pehme ja vanamoodsaga, mis kipub jalgu jääma inimkonna joovastavale võidukäigule (jälle see trall nende õlitehase keskkonnalubade ümber!), jääb mis tahes looduskaitseline ponnistus liiga nõrgaks.
Kohtasin kord kirikuõpetajat, kes kirjeldas, kuidas ta oma kodumetsas üraskeid püüdes puu all südamerahus raamatut luges, õhk täis paksu üraskisuminat. Säärased säilitajad-konserveerijad elavad kõikjal meie ümber, tuleb nad vaid ära tunda. Üraskite püüdmises on midagi luuüdini ürgset, see on vaikiv ja kultuuriline protest laastava lageraie vastu. Kui üraskipüüdjaid soosiv väärtusruum suudaks vaigistada kinnisidee lõputust kasvust ja saastavast progressiivsusest, astuksime sammu võrra edasi. Säärasel pinnal on juba märksa hõlpsam märgata biomassi varumise hooajalisuse taga ka pesitsusrahu vajavaid linde ning hoida haisvaid adruvalle, olenemata nendega kaasnevast tulust või kulust inimesele.Noorsootöös tähendab ussisõnade alalhoid meie kultuurilise loodustunnetuse edasikandmist noortele, kelle tuleviku otsustest sõltub palju. Elame mitme juba alanud protsessi keskel, mis võitlevad tänapäevase elukorralduse parandamise ja lammutamise nimel. Edasine kurss oleneb suuresti sellest, kumb maailmapilt peale jääb: kas elukeskkond kui progressi pidur või elukeskkond kui pühapaik. Ussisõnad taotlevad teist stsenaariumit. Kui õpime taas kuulama eluslooduse pulssi, saavad loodushoius võimalikuks tõelised edusammud. Ehk on veel lootust.
Arikkel on ümbertöötlus Sirbi artiklist „Ussisõnad XXI sajandi loodushoius“
Sisukord
- Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“
- Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?, Heili Griffith
- Kuidas kõnelda noortega ussisõnu?, Maris Pedaja
- „Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks, Tuul Sepp
- Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega, Kaarin Hein
- kommentaar Rene Kolon
- Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest, Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist
- kommentaar Karola Kivilo
- Keskkonna säästmine noortekeskuses algab kokkulepetest, Katrin Jõgisaar ja Janek Jõgisaar
- Noortekeskuste tasaarenguhüpe, Madis Vasser ja Carolyn Mets
- kommentaar Triin Põri
- Müksates keskkonnakriisi lahendama?, Jannus Jaska
- Noored loodusest: seenemets, Tiktok ja kliimamuutus, Karin Klaus
- Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas, Eleonore Susi
- kommentaar Pille-Riin Pärnsalu
- Üks noor, üks kuu minimalismi, Karl Joosep Põldsepp
- Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas, Anneli Ohvril
- Erasmus+ programmi strateegilise koostöö raames aastatel 2014–2020 tehtud Eesti jätkusuutlike noorteprojektide analüüs, Alonso Escamilla ja Paula Gonzalo
- Eesti- ja venekeelsed noored on orienteeritud saavutuslikkusele, kuid erineval moel, Andu Rämmer ja Ksenia Semenova
- kommentaar Maiko Mathiesen
- Lastega ei ole kõik korras, Julia Steinberger
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
