fbpx

Greete Vaher, noorsootöötaja, aktivist

Noortevaldkonna töötajatele õpetavad noored iga päev midagi uut. Kui palju me sellest teadvustame? Olen ise noorte heaks tegutsenud nüüdseks seitse aastat, sellest kaks aastat töötanud noortekeskuses, olles noortega igapäevases kontaktis. Arvasin varem, et olen end ette valmistanud igaks olukorraks. Kriisisituatsioone olin teoorias kompinud ja teadvustanud, kuid reaalsus ja globaalne seis näitas midagi muud. Olles noorsootöötaja ja täiskasvanu selles ühiskondliku kriisi keerises, olen märganud mitmeid aspekte, mis puudutavad noorte vaimset tervist, ning mida nendest õppida. 

12. märts 2020. Eriolukorra kehtestamine Eestis. Kõigile tuttav päev – täis juhiseid, kiiret tegutsemist ja samal ajal teadmatust, mis edasi saab. Neli päeva varem naasin koos Eesti noortega Rumeeniast Erasmus+ projekti kohtumiselt, mille läbivaks teemaks oli, iroonilisel ja asjade kokkulangevuse kombel, küberkiusamise ja sellest tulenevate vaimse tervise probleemide ennetamine tänapäevases globaalses ühiskonnas. 

Noorsootöötajatest said üleöö korraga nii mobiilsed noorsootöötajad kui ka info- ja sotsiaalmeedia spetsialistid. Päevapealt tuli välja kraapida erinevad nutika noorsootöö projektide ja koolituste materjalid, ideed ja praktikumid, mida sai lahkelt teistega jagatud. Võrgustikutöö ja mõttevahetus erinevate osapoolte vahel muutus suuremaks kui varem. Kõik selle nimel, et noortega ei kaoks kontakt ja noortetöö jääks toimima. Kogukonnatunnetusest sai toetus- ja turvatsoon ning noorsootöö valdkond sai avalikumaks, kui enne oli olnud. „Kas ja millal malev see aasta toimub? Aga laagrid?“ said aprillikuus minu jaoks igapäevasteks küsimusteks ning lihtne „ma hetkel ei tea, aga ootame veel natuke ja loodame parimat“ igapäevaseks vastuseks. Palju juhiseid ja samaaegne teadmatus tuleviku ees tekitasid olukorra, kus tekkis peaga vastu seina jooksmise tunne. Enda enesetunnetuslik lähenemine justkui purunes. Noortega toimus suhtlus vaid distantsilt ning seetõttu uurisin iga päev noorte hetkeseisu kohta Eestis: noorte kogunemised ja viiruse levik, motivatsioonilangus seoses kooliga, noorte vaimse tervise halvenemine… ja üritasin end mõtetes noorte asemele panna. Mõtisklesin palju selle üle, mis segadust nemad enda peas tunda võivad. 

Kui kevadise kriisi järel oldi valmis tegelema tagajärgedega, siis tänane olukord on näidanud, et peame olema valmis tegema rohkelt põhjendatud ennetustööd. Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise rohelises raamatus on kirjutatud, et enamik vaimse tervise probleemidest arenevad välja lapsepõlves või nooremas täiskasvanueas: 50% vaimse tervise probleemidest avaldub enne 14-aastaseks saamist ning 75% enne 24. eluaastat. Noored on ühiskonnas äärmiselt oluline vanuserühm. Me räägime siinkohal ühiskonna liikmetest, kes otsivad võimalusi, et peagi tööturule siseneda, haridust omandada ja ettevõtlust arendada, või noortest, kes on juba noorteks täiskasvanuteks sirgunud ning enda ülestöötamisega tegelevad; täisväärtuslikest kodanikest, kes kujundavad meie enda riigi tulevikku. 

19-aastane Marek, kes õpib Narva kolledžis noorsootöö erialal, mõtiskles, et ta on märganud, kuidas distantsõpe on muutnud vanemad noored passiivsemaks nii füüsiliselt kui vaimselt: „Noored on loiud. Kuidagi kinnisemad.“ Tal endalgi on viimastel kuudel esinenud motivatsioonilangust, mis on viinud läbipõlemiseni. Maailma Terviseorganisatsioon on kirjeldanud läbipõlemist kui sündroomi, mis tekib tööstressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud. Läbipõlemist tunnevad koolinoored aina rohkem. Seda iseloomustab kurnatus, motivatsiooni langemine, vähenenud töövõime – ja samal ajal kuklas märku andev pinge olla parem ja saavutada rohkem.

Üks 14-aastane noor aga on näinud, et tema õppeedukus on hinnetes märkimisväärselt paremaks läinud. Kuigi võrkpallitreeninguid huvitegevusena enam ei toimu, siis trenni teeb ta kodus – lihtsalt selleks, et enesedistsipliini kasvatada. On ju teada, et füüsiline tervis käib vaimse tervisega käsikäes ja vice versa. 

Nagu kahe noore kogemuse võrdlusest välja võis lugeda, siis on 13–14-aastastel noortel parem eeldus kiiremini kohaneda. See on faktor, mille saame noortelt kaasa võtta – oskus muutustega harjuda, sest nad ei ole oleviku mõjutustest veel nii „töödeldud“. Erinevust on selgelt näha vanusegruppide võrdluses – kevadise koroonakriisi järel läbiviidud uuringust tuli välja, et kevadisest eriolukorrast olid enim mõjutatud noored täiskasvanud: pea sajal uuringus osalenul vanuses 18–24 oli võrreldes teiste vanuserühmadega normist rohkem depressioonile ja ärevusele viitavaid sümptomeid. 

Rõhutatakse, et praeguses ühiskonnas on tähtis muutustega kaasa minna kiiremini kui kunagi varem, aga kas noored jõuavad muutustele järele, ennast sellega kahjustamata? Inimesed on nii erinevad ja on ju teada, et nii nagu kontaktõpe, ei sobi ka distantsõpe igaühele. 

Noored on praeguse korra tõttu segaduses ja sellest tulenevalt ka mõjutatud ootustest, mis neile ühiskonna poolt seatud on. Kriisiajal on kasvanud alla 30-aastaste töötuse määr, koolist väljalangemine distantsõppe tõttu suurenes, noorte vaimne tervis halvenes. Samuti on noortel piiratud võimalused minna välismaale – enam ei julgustata enesetäienduse nimel, et „mine vaata õige välismaal ringi“, vaid rõhutatakse: „See ei ole turvaline.“ 

Sotsiaalmeedia kasutamine on pideval kasvuteel. 27% Eesti kooliõpilastest on kogenud küberkiusamist, 57 000 noort ei tunne end internetis turvaliselt. Kui palju tead sina noori, kes ei kasuta teadlikult telefoni ja sotsiaalmeediat? Minule tulevad pähe vaid üksikud näited. Kui räägitakse küberturvalisusest ja selle võimalustest, arendamisest, uute lahenduste leidmisest, peaksid inimesed olema teadlikumad ka selle negatiivsetest külgedest. Lisaks vaimsele tervisele rõhuvatele probleemidele nagu küberkiusamine, nutisõltuvus, FOMO (fear of missing out) või näiteks enesehinnangu probleemid kehapildi kujunemisel, oleks rohkem vaja tegeleda valeuudiste levikule reageerimisega. 

Sotsiaalmeedia kasutajate seas tuuakse välja aina rohkem erinevaid spekulatsioone, arvamuslugusid ja vastastikuseid arvamusi Covid-19 olemuse ja levimise kohta. Päevakajaliseks on saanud teadmiste edasiandmine õige ja vale info eristamiseks ning kriitilise mõtlemise arendamine keset uudistekeerist. Kahjuks käib sellega kokku ka libauudiste levimine, millest kinni võetakse ja mis enda mõtetes sobivaks kujundatakse. 40% noortest on märganud sobimatu sisuga materjale internetis ning on noori, kes on kogenud mingisugust küberkiusamist, kuid ei ole julgenud sellest teistele rääkida. 

Igas uues infoväljas, eriti sotsiaalmeedias, on oluline mõista erinevaid vaatenurki, korraks seisma jääda ja kuulata, mida noored tunnevad ja arvavad, ning nende mõtetest päriselt huvituda. Igaühel on lõppude lõpuks enda reaalsus, aga on oluline märgata, kui noor on vaimselt väsinud, ning jõuda põhjuseni, mis teda selleks mõjutas. 

Noored on uudishimulikud ja spontaansemad, võtavad suuremaid riske ja teevad rohkem läbimõtlemata otsuseid. Usun, et noor on oma ümbruskonna peegel. Noored leiavad oma turvalise keskkonna kärmemini, enamasti eakaaslaste seltsis, ja haaravad välistest mõjutustest kiiremini infot kaasa. Täiskasvanutena on meie riskitunnetus suurem, me oleme ettevaatlikumad ja meie otsused on planeeritumad. 

Noored on oma tegemistes läbipaistvad. Neil on edasiarenev analüüsivõime ja nad mõistavad, kui tahe on kadunud ja mis hetkel öelda „STOPP – mul on liiga palju asju kaelas“. Küsime noortelt moka otsast, kui meil endal kiire on: „Mis sul viga on?“, selle asemel, et päriselt huvituda: „Mis sulle haiget teeb ja kas ma saan sind kuidagi aidata?“ Õppida noori paremini kuulama ja märkama on meie kui täiskasvanute puhul vajaminev arendatav oskus. Millised on noorte iseärasused? Kuidas mõista, et keegi karjub appi? Kuidas välja selgitada noore ebaedu põhjused? Kuidas toetada noorte heaolu tuleviku heaks? Me märkame seda vähe, kuid noorte vaimse tervise teemade üle arutlemine noorte endiga on tõusuteel. 

Mina kui noorsootöötaja olen noortelt õppinud oskuse olla paindlikum. Lisaks olen saanud noortelt imepärase oskuse – olen õppinud olema hetkes. Me ei saa teiste inimeste eest elada nende elu, ükskõik kui palju me neist hoolime. Kui me tõesti hoolime, siis anname neile vabaduse olla nemad ise ja õppida oma vigadest. Ja seda õpetavad meile noored – õppida oma vigadest, märgata rohkem, leida lahendusi tekkinud olukordadele, olla rohkem olemas. Meil kõigil on vaja aega, et unustada korraks enda igapäevaelu probleemid ja panna end noorte olukorda, naerda rohkem tobedate naljade üle, pöörduda oma heade ja turvaliste inimeste poole, kui meil on raske ja sisemine tasakaal paigast nihkunud. Aega, et võtta hetk iseendale, hingata korra, nautida seda hetke ja teadvustada, et tegelikult on ju hästi.

Kommentaar

Eva-Marta Sokk, Eesti LGBT Ühingu kogukonnakoordinaator ja haridusspetsialist

Noored seisavad avatud ja inimestest hooliva Eesti eest

Et mõista, miks on mõned noored otsustanud LGBT+ noorte eest välja astuda, peame mõistma konteksti, milles LGBT+ noored elavad ehk neid kohti ja kogukondasid, mis peaksid noortele olema turvalised, kuid paraku alati ei ole. 

Kuna LGBT+ noored ei leia alati kodudes, koolis või ühiskonnas laiemalt mõistmist, on noored pöördunud neid mõistva ja toetava sõprusringkonna poole. Paljude LGBT+ noorte jaoks on toetav sõprusringkond kriitilise tähtsusega. Tugeva sõprusringkonnaga LGBT+ inimeste seas on näiteks vähem uimastite tarvitamist ja vaimse tervise muresid. Õnneks tunnevad paljud LGBT+ noored, et sõbrad on need, kellelt nad kõige rohkem tuge ja mõistmist saavad. Näiteks vastas üks LGBT+ noor, et tunneb end Eestis enamjaolt hästi, kuna tal on palju LGBT-sõpru ja ta tunneb, et iga aastaga hakkavad just noored ise muutuma aktsepteerivamaks LGBT-inimeste suhtes.

Eesti LGBT Ühingus käib koos ka LGBT+ noortele mõeldud vaimse tervise tugigrupp. Omamoodi on ka see tugigrupp nagu üks sõprusringkond, kus käivad koos noored, kes üksteist toetavad ja mõistavad. Tugigruppi veab Hedvig Madisson Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisest. „Tugigrupp võimaldab noortel suhelda teiste, samu raskuseid kogevate noortega, luua sõprussuhteid ning saada ka kinnitust, et nad on väärtuslikud täpselt sellistena, nagu nad on,“ iseloomustab Hedvig grupi olulisust. Olles ausad ja jagades oma kogemust, saavad noored aru, et nad ei ole üksi ning ka teised elavad läbi nendega sarnaseid raskuseid. Ammusest ajast on ju juba teada, et jagatud mure on pool muret. Empaatia ja ausalt jagamine on midagi, mida saame noortelt õppida. Kuigi ideaalses maailmas ei jääks noorte õlule enda ja oma sõprade turvalisuse tagamine, on see praegu paljude noorte reaalsus.

Ka noorsootöötajad mängivad noorte inimeste elus suurt ja olulist rolli. Parimal juhul on noortekeskus üks paljudest kohtadest, kus noor ennast hästi ja mugavalt tunneb. Halvemal juhul võib see olla ainus selline koht mõne haavatava noore jaoks. Kui kodus vanemad ei mõista ning koolis teised õpilased kiusavad ja õpetajad kiusamist ignoreerivad, võib noortekeskus olla selle inimese viimane õlekõrs. Seega on eriti oluline, et noorsootöötajad märkaksid haavatavaid noori. 

Hea näide noorte ja noorsootöötajate koostööst olid eelmise aasta sündmused Tartus. Noortel oli huvi LGBT+ teema vastu, noorsootöötajad käitusid neile omaselt ehk korraldasid ürituse, et noored oma küsimustele vastused saaks. Seksuaalsus ja sugu on midagi nii isiklikku ja samas keerulist, et see kütab kirgi nii noorte kui täiskasvanute seas. Selles olukorras käitusid noorsootöötajad õigesti ja tänuväärselt – nad seisid noorte õiguse eest infot saada ning ei jätnud üritust ära. Noorte ja noorsootöötajate koostöö oli selles olukorras tähelepanuväärne ja eeskujuks meile kõigile: kui seisame ühiselt sirge seljaga, ei saa meid vaigistada. 

Kuigi see lõhe ühiskonnas on midagi, millega peaksid tegelema täiskasvanud inimesed, kes on lubanud meie riiki edasi viia ja ühiskonda siduda, on lõhe täna jätkuvalt suur. Olgem siis uhked ja tänulikud, et on kasvanud uus põlvkond noori, kes on julged, avatud ja mõistvad ning kellele on olulised võrdsus, hoolivus ja armastus. Just seda saaks iga täiskasvanu noortelt õppida: selleks, et meil oleks koos hea elada, ei ole tähtis, et täidetud oleks mingid kindlad moraalinormid või inimesed vastaksid täielikult meie ootustele. Oluline on üksteist kuulata ja toetada ning seda tehes seista sirge seljaga kõigi õiguse eest elada väärikalt ja hoitult.

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

.

Print Friendly, PDF & Email