Noored muudavad maailma, päriselt

Anni Tetsmann, Haridus- ja Noorteameti programmi Noortekohtumised peaekspert

Noored on tugevad. Ja julged. Kindlasti mitte allaandjad. Isegi, kui nad jäävad millegagi hätta, siis leiavad nad lahenduse. Just sellist järjepidevust saame kõik noortelt õppida.

Teeme väikese mõtteharjutuse. Kujutle, et oled Eestis sündinud, aga sa ei räägi oma vanematega eesti, vaid vene keeles. Nii lasteaias kui koolis räägid kaaslastega vene keeles, eesti keelt õpid vaid mõned tunnid nädalas. Uudiseid loed vene keeles, sotsiaalmeediat tarbid vene keeles ja üleüldse tundub, et elad kogukonnas, kus polegi vaja eesti keelt osata. Siis aga saad täiskasvanuks ja, hopsti – eesti keele oskus saab määravaks. Tahad ülikooli õppima minna või leiad huvipakkuva töökoha ning igal pool vaadatakse sinu eesti keele oskuse taset. Mis edasi saab?

Ega kohe sellele vastata ilmselt ei oskagi, sest suur osa meist ei ole sellise murega silmitsi seisnud. Siiski on Eestis muukeelset elanikkonda ligi kolmandik kogu rahvastikust ja nende jaoks ei ole selline proovikivi võõras. Õnneks ei olda selle murega päris üksi, sest Integratsiooni Sihtasutus ja Kultuuriministeerium töötavad selle nimel, et toetada muukeelse elanikkonna eesti keele oskuse kasvu.

Eestis elavate muukeelsete noorte jaoks on ellu kutsutud programm Noortekohtumised. Selle programmi eesmärk on toetada Eestis elavate erineva emakeelega noorte koostööd ja suhtlemist. Just selles programmis osalenud noored on need, kellelt mina olen õppinud järjepidevust ja julgust barjääre ületada. Osalevaid noori ühendab huvi ühe teema vastu ja see on esialgu ka kõik. Nad saavad omavahel kokku, pole varem üksteist näinud ega oska ehk samas keeles rääkidagi. Mõnepäevase projekti jooksul aga õpitakse üksteist tundma ja seda ikka omavahel suheldes. Nüüd on paras aeg küsida, kuidas? Kui ei ole keelt, mida kõik osapooled mõistavad, siis võetakse appi käed ja jalad, muusika, videod-filmid jne. Noored hakkavad sõna otseses mõttes võimlema, et iseenda mõtted kaaslasele selgeks teha. See on julgus. See on pingutus. See on barjääri ületamine. Ja Eestis on tuhandeid noori, kes on selle barjääri ületanud – elanud koos teises kultuuriruumis kasvanud ja võõrast keelt rääkivate noortega. Selle tulemusel on noored avastanud palju ja arendanud mitmeid pädevusi, mis on igapäevaelus vajalikud.

Programmi Noortekohtumised mõju-uuringust selgub, et kõige enam arendatakse projektides osalemise kaudu just võimekust võõrkeeles suhelda. See on hea võimalus arendada mitteformaalse õpikogemuse kaudu oskust, mis on vajalik igapäevaelus ja samas aitab koolis ehk veidi kergemini toime tulla ühe võõrkeele – eesti või vene keele – tunnis. Olen külastanud mitut projektikohtumist ja märganud, et üpris määrav on see, mitu päeva noored koos veedavad. Kui minna projektikohtumist vaatama näiteks teisel päeval, siis on suhtlus veel üsna pinnapealne ja noortejuhid tõlgivad kohusetundlikult kogu jutu. Samas näiteks neljandal päeval on tõlketöö liikunud noortele endile – tõlgitakse vaid üksikuid sõnu, mis on võõrad ja mida teada soovitakse. Mõjutab muidugi ka see, mitu korda on noored juba programmis osalenud – esimest korda osalevad noored on tagasihoidlikumad ja võõrastavad rohkem. Niisiis imetlengi nende julgust tundmatusse astuda. Mitu päeva kodust eemal koos võõraste noortega, kes räägivad mõnes muus keeles ja käituvad ka ehk veidi teistmoodi – see on midagi, mida päris igaüks ette ei võta.

Noortekohtujad arendavad ka kodanikupädevust ning algatusvõimet ja ettevõtlikkust. Need oskused on tihedalt seotud suhtlemisoskuse, paindlikkuse, kohanemisvõime ja enesejuhtimisoskusega, mis on noorte arvates olulised oskused tuleviku töökohal. Muukeelsete noortega koos tegutsemine arendab noortes lisaks keeleoskusele paindlikkust ja kohanemisvõimet, sest projektide vältel võib põrkuda erimeelsustega ja need vajavad ühise eesmärgi saavutamiseks lahendusi, mida ka leitakse. Ning lõpuks jäädakse saavutatuga rahule. Miks see nii on? Sest noored ei hoia kinni stereotüüpidest, vaid on uudishimulikud ja avatud. Silmagi pilgutamata julgevad nad pikalt ehitatud barjääre lõhkuda, sest lõppkokkuvõttes ei ole vahet, mis keeles keegi räägib, oluline on inimene ise. Ja see on kindlasti midagi, mida noortelt õppida ja isegi katsetada.

Barjääride murdmine tuleviku nimel

Noored soovivad 2035. aastal elada Eestis, mis on avatud, tolerantne ja eelarvamustevaba. See on Eesti, kus on kõigil hea olla ja kus kõik inimesed saavad end hästi tunda. Tänased noored pingutavad selle nimel, et 15 aasta pärast ei oleks enam näpuga näitamist, halvasti ütlemist ega eraldatust. Et nad oleksid Eesti Vabariigi kodanikud, kes saavad siin turvaliselt elada ja töötada.

Tegutsedes täna koos muukeelsete eakaaslastega, saavad noored juba kogemuse, kuidas rahvusvahelises seltskonnas toimetada. Ühine huvipakkuv teema aitab kaasa teineteisemõistmisele ja vabale suhtlusele. Nii arenevadki noortevahelised kontaktid ja mida rohkem nad omavahel segunevad, seda mugavamalt end üksteise seltsis ka tuntakse. Nii võiksime meie – täiskasvanudki – end üha rohkem uutesse olukordadesse panna ja muus keeles kõnelevate inimestega juttu teha – võime nii endale päris vahvad sõbrad leida.

Niisiis võiksime ehk mõelda, kuidas meie ise saame toetada noorte nägemuse elluviimist avatud ja tolerantsest Eestist. Arvan, et ega väga kaugelt ei olegi vaja lahendusi otsida – noored ise ongi meile eeskujuks ja aitavad meie riiki kujundada. Meie iseseisvusmanifestki algas sõnadega „Kõigile Eestimaa rahvastele…” ehk siis Eesti võikski olla turvaline paik kõigile Eestis elavatele rahvustele. Ja üheskoos noortega saame veel seisvad barjäärid ületada. Üheskoos on ju kergem ja kui tundub, et on ikka üleliia keeruline, siis tasub mõne noorega veidi vestelda – neilt saab häid mõtteid ja hoopis värskema pilgu, kuidas mõnda takistust ületada. Nii et ikka noortega koos ja noorte heaks – nii saame ühel päeval ehk elada sellises Eestis, millest noored unistavad.

Kommentaar

Irene Käosaar, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja

Anni Tetsmanni vaade noorte avatusele eesti keele õppimisel on ehe ja õnneks ka lootust tekitav. Integratsiooni Sihtasutuse algatatud keeleruleti programmi selle aasta lõpuüritusel (ikka veebis, nagu meie praegusele ajale kohane) esines muusikuna Artjom Savitski, kes rääkis oma eesti keele õppimise loo. Tegelikult oli see lugu tema isast, kes Tarbeklaasi perspektiivika töötajana põrkas ühel hetkel karjääriredelil vastu seisakut, sest ta ei osanud eesti keelt. Nii tekkis Artjomi vanematel selge nägemus, et pojale peab varakult tagama hea eesti keele oskuse, et tema eluvalikud ei sõltuks keelte oskusest, vaid oleksid vabad. Sellele viitab oma loos ka Anni, et koolis võib ju n-ö venekeelses turvasüsteemis elada, aga pärast kooli lõpetamist oled Eestis ilma eesti keeleta tupikus – tupikus, kust ei saa edasi ei haridusteel ega valikuterikkal tööturul.

On väga rõõmustav, et on tekkinud sellised noorteprojektid nagu Noortekohtumised. Projektid, mis keskenduvad noorte huvidele ning just nendest huvidest lähtudes puutuvad kokku eesti- ja venekeelsed noored, arutavad endale huvitavatel teemadel, viivad ellu oma ideid ja unistusi. Aga kui ollakse koos ja tehakse huvitavaid tegusid, siis tekivad kontaktid, tekib tahtmine ka tulevikus suhelda ning selleks on vaja ühist keelt, mis vahel on ka inglise keel, aga Eestis siiski aina enam ja enam eesti keel.

Keeleõppeks nagu õppimiseks üldse on vaja motivatsiooni. Motivatsioon võib küll olla väline – ema käskis, isa nõudis, õpetajale tahaks ka meeldida –, aga parimad tulemused tulevad siis, kui on sisemine motivatsioon, mis tuleneb noorest enesest, tema soovidest ja vajadustest. Kui keel ei ole enam eesmärk omaette, vaid muutub vahendiks millegi olulise saavutamisel, ja see ei ole enam pelgalt kuiv grammatikakogum, siis toetab just saavutusvajadus ka keeleõpet. Lisaks kontaktidele ja keele harjutamisele kasvab selliste projektide kaudu ka noorte ettevõtlikkus ning nad saavad kogemuse ise midagi ära teha – see omakorda toob nad aga taas kord enam Eesti kombe- ja kultuuriruumi.

Olen autoriga väga nõus, et noored on avatumad ja sageli vabamad stereotüüpidest, mis ühiskonnas meid ikka sageli saadavad. Ja just sellised noorteprojektid vähendavad neid stereotüüpe veelgi. Sestap, tänan Annit teema tõstatamise ning keeleõppe ja noorte ühiskondliku kaasatuse suurendamise olulisuse väljatoomise eest, toetan väga selliseid tegevusi ja noorte eneste algatusi.

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.