Kas noored on noorsootöötaja peegel?

Kaur Kötsi, Tartu Ülikooli Narva Kolledži noorsootöö assistent. Foto autor Sven Tupits

Kas noored on noorsootöötaja peegel? Ja kui sinna peeglisse vaatame, siis mida sealt näeme?

Noorte osakaal Eestis on senise ajaloo madalaim. Noorte arv on viimase kümne aastaga vähenenud 17%. Käesolev kriis toob lisaks väljakutsetele noorte tervises, taas kord valusalt esile noorte kasvava tööpuuduse ja suuremad tõrjutusriskid. Samas on noorte osalemine noorsootöös viimase üheksa aastaga suurenenud pea neljandiku võrra. Seda nii noorte endi suurema osalusaktiivsuse kui ka noorsootöös osalemise võimaluste kasvamise arvelt. Noorsootöö on täna mitmekesisem, kättesaadavam, aga ka kvaliteetsem ja targem kui eales varem. Noorsootöötajaskond on kasvanud pea poole võrra ja on täna professionaalsem ja teadlikum. Noorte rahulolu noorsootööga on olnud kõrge, noortel on usaldus riigi vastu. Eesti senised noortepoliitika valikud on toonud meile rahvusvahelise tunnustatuse. (arengukava eelnõu 2020)

Aga kuidas elab Eestimaa noor päriselt? Ah, seda teab ju iga noorsootöötaja niigi…

Peegelpilti mõjutavad ka ootused sellest, mida me tegelikult näha soovime

Uue noortevaldkonna arengukava 2021–2035 eelnõu (seisuga 29.10.2020) seab visiooniks, et Eesti on noorele maailma parim paik kasvamiseks, elamiseks ja eneseteostuseks. Samas joonistuvad eelnõus välja kindlad tegutsemisraamid, mis on valdkonna arengu jooksul juba tänaseks välja kujunenud. Eesti noorsootöö korraldusmudeli üks alustalasid on lähtumine noorte tegelikust olukorrast ja vajadusest. Noortevaldkonda kuuluvad ainult noortekeskselt kujundatud ja noortevaldkonna väärtustel põhinevad teenused. Alates esimese kontakti loomisest noortega mõjutab noorsootöö kvaliteeti tegevuste süsteemsus ja nende teadlik mõtestamine kuuluvus-, õpi- ja osaluskogemustena. Samuti erialase ettevalmistusega kvalifitseeritud noorsootöötajad, professionaalne praktika ja pidev enesetäiendamine. Teadmised noorte olukorrast ja vajadustest on noorsootöö teenuste aluseks. (samas)

Eelnõud lugedes on mul hea meel! Tean, et see ei peegelda lihtsalt väärtusi, millel valdkond põhineb, vaid seab sihiks püüdlemise veel kõrgemate ideaalide poole…

Aga mida näeme sellest peeglist iseenda kohta?

Mõned aastad tagasi oli mul võimalus osaleda viie riigi koostöös läbiviidud noorsootöö mõjuhindamise metoodika piloteerimisel. Metoodika põhines noorte lugude kogumisel, noorsootöötajate refleksioonil ja nende tulemuste analüüsil. Vaadeldi küsimust, mis on noorte elus seoses sellega muutunud, kui nad on noorsootöös osalenud. Tulemused olid väga head ja saime tõepoolest esimest korda teaduslikele meetoditele tuginedes kinnitust selle kohta, et noorsootööl on väga oluline mõju noorte arengule.

Kuid minu jaoks oli selle protsessi juures kõige väärtuslikum just see, et metoodika põhines noorte lugudel ja need pandi kirja peamiselt noore ja noorsootöötaja vahelise vestluse käigus. Ja nagu selgus, sai paljudele pilootprojektis osalenud noortele selgemaks see, et nad tegelikult õpivad noorsootöö käigus ning omandavad erinevaid teadmisi ja oskusi. Et jalgpallimäng võib olla hoopis meeskonnatöökoolitus, et osalemine filmiõhtule järgnenud arutelul annab neile võimaluse arendada suhtlemisoskusi jpm. Veelgi toredam oli see, et tagasiside ei olnud ühepoolne – mõistes noorsootöös õpitu väärtust, andsid ka noored saadud kogemuse kohta noorsootöötajale tagasisidet ja väljendasid oma tänulikkust. Olgu öeldud, et see ei olnud enam otseselt pilootprojektis kasutatud metoodika osa, vaid lisaväärtus, mis selle protsessiga kaasnes.

See pani mind mõtlema… Kas noorsootöö ei alga siis mitte noortega usaldusliku suhte loomisest? Kas noorte kaasamine kõikide noorsootöö tegevuste planeerimisse ja elluviimisse ei olegi igapäevase noorsootöö osa? Kas ilma noorte huvide ja vajaduste väljaselgitamiseta on noorsootööd üldse võimalik teha? Kas mõlemapoolne tagasiside andmine ei ole mitteformaalse õppe osa? Kas oleme noorsootöötajatena niivõrd igapäevaste toimetustega hõivatud, et me lihtsalt ei jõua alati kõiki neid erinevaid aspekte oma töö juures arvestada, või oleme need lihtsalt unustanud? Need küsimused ei ole kellelegi näpuvibutuseks või manitsuseks. Pigem on see minu eneseanalüüs – sest püüdes hoida silme ees noortepoliitika strateegilisi eesmärke, aruannete tähtaegu, vastamata e-kirju ning kiirelt kasvavat infotulva jpm, võivad kergesti märkamata jääda lihtsad asjad, millest noorsootöö tegelikult algab.

Kas peegelpilt kannustab meid ennast pidevalt arendama?

Jah, võib-olla meil tõesti ongi maailma parim noortepoliitika – me oleme selle ju kõik koos teinud. Meil on väga head erialase õppimise ja enesetäiendamise võimalused. Meil on kutse – elukutse, professioon, mille taotlejate arvud löövad rekordeid aasta aasta järel. See näitab, et meil on ka soov ise ennast pidevalt arendada. Meil on tänaseks valdkonnas väljakujunenud struktuurid, teenused, tegevused. Me räägime kättesaadavusest, mitmekesisusest – kvaliteedist! Seda kõike ei olnud veel siis, kui mina tegin oma esimesi samme noorsootöös… Ja meil on suured unistused – sest on ju noortelgi suured unistused ja lootused oma tulevikule. See on väga suur vastutus… aga noorte usaldus ja austus on ka väga suur privileeg!

Gandhi on öelnud, et „kõik, mida Sa teed minu jaoks, ilma minuta – teed Sa minu vastu“

Seega, püüeldes üheskoos nende kõrgemate ideaalide poole, ärme unusta ka neid väärtusi ja lihtsaid asju, millest noorsootöö tegelikult algab. Anname noortele võimaluse olla endale peegliks – minu kogemus on, et noored on selle eest väga tänulikud. Me räägime noorsootöö väärtustamisest, aga väärtustamine algab eelkõige meist endist – ka noored väärtustavad õppimiskogemust, mille nad noorsootöö kaudu on saanud, kui me anname neile teadmised ja võimaluse seda teadvustada.

Kommentaarid

Piret Talur, Eesti Noorsootöötajate Kogu projektijuht

Huvi ja rõõmuga sain Eesti Noorsootöötajate Kogu esindajana osa artiklis viidatud viie riigi koostööprojektist noortekeskuste mõju hindamiseks noortelt lugude kogumise kaudu. Projekt inspireerus Suurbritannia noorsootöö uurija Susan Cooperi doktoritööst „Muutust loov hindamine: tõlgendav uuring noorsootöötajate kogemustest osalushindamise kasutamisel“. Eesti Noorsootöötajate Kogu oli 2019.–2020. aastal Eesti kaheksas kohalikus omavalitsuses toimunud jätkuprojekti eestvedaja. Projekti kokkuvõtva konverentsi oleme koroonapiirangute tõttu planeerinud juunisse 2021.

Konkreetse hindamismetoodika pealispinna all on taas tärganud suur küsimus, mis on suunanud kasvatusteaduse, hariduse ja noorsootöö küpsemist viimasel veerandsajandil – kuivõrd on noor objekt, keegi, kelle jaoks tegutsetakse, kellele luuakse võimalusi, kellele on tähelepanu suunatud, ning kuivõrd subjekt, keegi, kes osaleb, loob, panustab võrdväärselt teiste protsessis osalejatega?

Tänapäevane noorsootöö on üha enam noorte ja noorsootöötajate koostegemine, koos otsustamine, koos arenemine. Keskkonnamuutused on liiga kiired, et saaksime näha lapsi anumatena, kuhu valame täiskasvanute tarkust ja lõplikku tõde. Koosloome esimene samm on respekt noore kui emotsionaalselt, inimväärikuselt võrdväärse partneri vastu. See ei tähenda täiskasvanu vastutusest loobumist, oma elukogemuse ja pädevuste alahindamist – see tähendab, et noorsootöö osapooled näevad teineteist väärtusliku partnerina, kellelt on midagi õppida. Ka lähtekoht, et üksnes täiskasvanu õpib noorelt, täidab noore tellimust noorsootöö keskkonna loomisel, oleks teises äärmuses ja alahindaks noorsootöötajat noorsootöö osapoolena.

Kui laialt levinud kõnekäänd ütleb, et vaidlustes sünnib tõde, siis kaasaegne noorsootöö seisukoht võiks olla, et koosloomes sünnib hea noorsootöö.

Maris Uusküla, Valdeku Noortekeskuse noorsootöötaja, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige

Kutse-eetika noorsootöö punktid ütlevad, et noorsootöötaja peab võtma iga noort võrdsena ning julgustama osalema ja juhinduma noorte endi ideedest. Noorsootöötaja on selles protsessis juhendaja, kes on noorele suunaja ning hea nõuandja. (kutse-eetika noorsootöös)

Viimasel ajal on seondunud noorte teemadega tõesti palju väljakutseid (Covid-19, vaimne tervis). Siiski tunnen, et noortevaldkonna spetsialistid on võtnud sõna ning seisnud noorte eest. Sealhulgas on noored õpetanud märkama rohkem seda, mis on nende jaoks oluline ning milliseid nende jaoks olulisi väärtusi tuleb kaitsta. Noorsootöötajana olen õppinud rohkem kaasama noori suurtesse otsustesse ning juhinduma nende mõtetest ja arenguvajadustest. Olen koos kolleegidega loonud noortele võimaluse korraldada tegevusi/üritusi ning osaleda tegevuskava kirjutamises. Lisaks olen kirjutanud noortega koos projekti ning kaasanud neid kogukonna tegemistesse, kus reklaamime oma tegevusi. Nii olen hakanud märkama noori ning seda, et nad ei anna alati sõnalist tagasisidet. Tuleb märgata, kuidas nad tegutsevad meeskonnas, kuidas omavahel suhtlevad jne.

Mul avanes kolm aastat tagasi võimalus osaleda mõjuhindamise metoodika läbiviimisel. Meetodi eesmärk oli koguda infot valdkonna kohta ning tõsta selle kvaliteeti. Täpsemalt koguti noortelt infot muutuste kohta ning uuriti, millist mõju on need muutused andnud. Meetodi läbiviimisel õppisin seda, kui oluline on kuulata noore lugu ning kui vajalik on noorsootöö noore elus. Projektis osalenud noored ise hakkasid rohkem väärtustama oma osalust noorsootöös ning märkama arengukohti. Varem märkasid noored ainult osalust mingis tegevuses, aga kui esitasin küsimuse „mida sa õppisid?“, siis hakkasid noored rohkem nägema õpimomente ning oskusi, mida saab arendada tegutsemise kaudu. Noored hakkasid olema tänulikumad osalusvõimaluste eest. Noorsootöötajatena areneme ka ise oma töös noortega, sest nad muutuvad pidevalt, sh nende vajadused.

Olen seda meelt, et tuleb lasta noortel rohkem ise teha. Noorsootöötajana tuleb olla suunaja ning toetaja kogu selles protsessis. Kui noored tunnevad, et nende sõna loeb ja dokumendid, tegevused, projektid jmt on loodud nende endi ideede põhjal, siis näitavad nad oma tänulikkust selle eest, et neid kuulatakse. Nende teod on parim tagasiside nii noorsootöötajale kui ka valdkonnale.

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.