Noorusest ja headusest

Eva-Maria Kangro, psühholoog ja muutuste nõustaja. Foto autor Kristiin Elmat

Inimese vaimse tervise saladus peitub esmajoones positiivsetes suhetes ja vahetus lähedusetundes, nagu teadusuuringud ikka ja jälle näitavad ning ka talupojatarkus kinnitab.

Vaadates lapsi ja noori, siis hoolimine ning inimlik vastastikkus paistavad neis voolavat justkui enesestmõistetava elujõuna. Olgu tegemist haiget saanud kaaslase lohutamise, heategevusliku initsiatiivi või maailmaparandamise innuga, noor inimene süttib kergesti. Selline emotsionaalne tundlikkus on väga oluline empaatia nurgakivi. Sealt edasi areneb suutlikkus mõista teiste vajadusi, võtta erinevaid vaatenurki ja valida otstarbekate käitumisviiside vahel. Kui viimane eeldab toetavat arengutuge, siis vahetu rõõmu ja kaastunde kogemise ning filtrita headuse jagamisel on meil, täiskasvanutel, nii mõndagi taaselustada hoopis nooremate eeskujul.

Vastastikkus ja avatus

Sotsiaalsete loomadena on meie psüühika väga vastuvõtlik igasugusele emotsionaalsele infole, iseäranis teiste olendite valule ja rõõmule. Seejuures on just lapsed eriti altid korjama üles signaale abivajamisest ja abistamisest, nagu avastasid British Columbia ülikooli teadlased, kes uurisid enam kui 3000 kooliõpilase heatahtlikkuse erinevaid tahke. Nimelt selgus, et laste ja noorte psüühika on väga tundlik kogemuste suhtes, mis on seotud kaastunde ja proaktiivse tegutsemisega ehk julgustamise, abistamise ja toetamisega. Tänu peegelneuronite tööle nakkab empaatia kergesti, eriti lastel ja noorukitel, kelle ajus toimub seoste loomine võrreldes täiskasvanutega elavamalt. Pealegi aktiveerib abivalmidus ajukeemiat, mis kannab hoolt positiivse meeleolu, valuga toimetuleku ja pingetega hakkamasaamise eest. Olete ju märganud, kui lihtsasti tekib juba väikeses lapses kaastunne ja abistamise rõõm. Nii et loodus on andnud meile sotsiaalse tundlikkusena väga võimsa vahendi enesehoidmiseks ja eluraskuste ületamiseks. Meie võimalus täiskasvanutena on seda võimet elus hoida ja teadlikult edendada.

Võitluse ja hirmu asemel koostöö ja uudishimu

Aga ikkagi – kas konkurents looma- ja inimriigis pole siiski mitte karm? Me ju näeme võimuvõitlust ja ressursivalu, kiusamist ja ületrumpamist. Kust see siis tuleb? Psühholoogiateaduses ollakse üha enam seda meelt, et kurjus ja kibedus ei ole kaasa sündinud ega meile kuidagiviisi eelistatult loomuomased. Pigem vastupidi. Vaadates, mis on meid läbi evolutsiooni edasi viinud, näeme, et need on pigem koostöö ja avastamishuvi, mitte hävitamine või polariseerumine.

Ajaloolane Rutger Bregman on võtnud oma raamatus „Humankind: A Hopeful History“ pulkadeks lahti erinevad inimkäitumise käsitlused ja kõige tumedamad perioodid inimkonna ajaloos, argumenteerides, et just sõbralikkus on see, mis meid olemuslikult edasi viib. Täiskasvanutena minetame teinekord reaalsustaju, sest tähelepanuväli on üle ujutatud negatiivsega. Nõnda kinnistuvad visad eelarvamused ja hoiakud ning kipume kapselduma iseennast taastootvatesse negatiivsetesse mõtetesse. Positiivse ja päriselt jõudu andva märkamine vajab aga avatud meelt ja uudishimu, nii jõuame ka kriitilise ehk mitmekülgse mõtlemise juurde, mis viib edasi ja võimaldab elu nautida. Niisiis tasub oma aju lahtihäkkimise huvides pöörduda taas nooremate poole. Mis oleks kui võtaks šnitti laste loomulikust vaimustumisest, hellusest ja tänutundest? Rõõmustavat, naljakat ja südantsoojendavat on ju igas päevas. Just nendele hetkedele tähelepanu juhtides on võimalik avastada palju kasulikku.

Suhted ja eluiga

Hoolimine ja vastastikkus on inimeseks olemise peamised alustalad, millest sõltub mitte ainult hetkeõnn, vaid palju rohkem. Nimelt vajame hädasti teisi inimesi, et elada pikka täisväärtuslikku elu. Kanada arengupsühholoog Susan Pinker on selgitanud mitmete uuringute varal, et just hoolivad lähedussuhted ja inimestevahelise headuse kogemine on need tegurid, mis ennustavad meie tervet pikaealisust kõige tugevamini.

Sotsiaalne eraldatus seevastu on üks kõige võimsamaid stressiallikaid ja depressiooni soodustajaid. Olgugi, et me kõik vajame aeg-ajalt üksiolemise rahu, mõjub pikem isolatsioon tahes tahtmata elutervist räsivalt.

Niisiis vähim, mida saame enese ja teiste heaks teha, on hoida nii iseenda kui teistega rohkem päriselt kontakti, tunda huvi ja väljendada head. Hoolivad suhted toidavad ja kosutavad.

Mida saame teha, et headust oleks rohkem?

1. Kollektsioneeri positiivseid tähelepanekuid iseenda ja oma kogemuste kohta

Mille üle sa oled oma elus õnnelik?

Mõtle tänasele tagasi vaadates hetkedele, millal tundsid tänulikkust.

Mitu korda oled täna juba naernud?

Mida nauditavat, ilusat või meeldivat sa praegusel hetkel märkad?

Mis oli tänases päevas toredat?

Suuna hommikul ärgates tähelepanu ühele positiivsele mõttele.

2. Tee komplimente. Siira hea sõnaga ei ole võimalik mööda panna, küll aga korda saata imesid.

3. Julge olla lapsik – lollitada, mürada, lõbutseda. Naer ja filtrita rõõm vallandavad kaskaadi neurokeemiat, mis tekitavad heaolutunde ja annavad kütet vastastikusele empaatiale.

Kommentaar

Ande Arula, Ranna Rantšo looja ja vedur

Kui inimene on sotsiaalne loom, siis puutudes kokku päris loomaga, kes on kõigi inimestega väga sotsiaalne ja inim-kaasleja, on sellel kooslusel suur mõju lastes ja noortes tekkiva empaatiatunde võimendumiseks. Olen lastelaagrites ja malevas korduvalt kokku puutunud eri vanuses ja erinevast keskkonnast tulnud lastega ning märganud mitmeid mustreid. Olen märganud, et üheskoos, ühes ruumis olevad lapsed hoiavad palju rohkem kokku, leiavad koos ühiseid tegemisi ja on üksteise suhtes kaastundlikumad kui eraldi, kahe- või kolmekaupa tubades olevad lapsed.

Loomad ja lapsed on siirad ja nad toetuvad justkui mingile nähtamatule jõule, mis annab paljudele lastele tagasi eneseusu, enesekindluse ja tugevama otsustusvõime ka keerulisemates olukordades tegutsedes.

Täiskasvanutel, kes on suutnud säilitada endas sisemise lapse, on palju lihtsam suhelda ümbritseva maailmaga, andestada, olla kaastundlik ja mitte olla kriitiline kõige suhtes.

Lapsed on alati puhtad, teotahtelised olevused, kes tulevad heaga kergesti kaasa ja suudavad olla paljuski eeskujuks.

Tänapäeva ühiskonnas on liiga palju intellektuaalset (interneti)müra, milles on väga raske orienteeruda hea ja halva, vajaliku ja mittevajaliku vahel.

Mõnikord mulle tundub, et järjest vähemaks jääb neid inimesi, kellel on anded ja võimekus töötada noorte ja lastega. Kahjuks võtavad bürokraatia ja nõuded mõnikord ära tegeliku ja vajaliku kallihinnalise tööaja just noorte ja lastega.

Samuti võin öelda, et noori ja lapsi peaks rohkem usaldama, laskma neil saada võimalikult palju kogemusi, sest nende toel kasvab ka vastutustunne, mis on väga vajalik terviklikuks ja õnnelikuks eluks.

Lisaks kutsun inimesi üles olema tolerantsem, mõistvam kõikide elusolendite suhtes.

Peredes on varjatult sageli „ärategemist“, kui üks pereliige on erinev, siis sellest piisab, et talle hulgakesi kallale karata ja püüda teda maatasa teha, mitte märgata, et selles erinevuses võib peituda midagi geniaalset, külluslikku, et see erinevus võib olla uks ja võimalus! Kari kardab erinevaid, hall keskmine näib turvaline norm.

Kui vaadata enamikku eelkooliealisi lapsi, kes pole veel sotsiaalselt niivõrd programmeeritud, siis võtavad nad reeglina erinevusi rõõmsalt ja avasüli vastu, kellelgi on puue, keegi kokutab ja mis siis – ikka saab sõber olla. Alles kooli ajal hakatakse võõristama veidi peast eemale hoidvaid kõrvu või muid aspekte välimuses. Ja seda kindlasti mitte kõikides koolides, paljudes uutes lastesõbralikes koolides säilitatakse laste avatus, innovaatilisus, julgus ka kõrgemates kooliastmetes, järelikult on negatiivsus õpitud sotsiaalne programm! Kui negatiivsus on programm, siis on seda ka oskus end positiivseks programmeerida, on olemas õpitud abitus, kuid on ilmunud raamatuid ka õpitud lootusrikkuse kohta!

Ärgake üles ja tulge loodusesse, loomade keskele, lülitage telefonid välja ja vaadake taevast, hingake, kuulake looduse hääli. Mida raskem on ühiskonnas, seda kriitilisemaks muutuvad inimesed teineteise suhtes, kuid mina kutsun kõiki üles pigem kokku hoidma, andestama, armastama, abikätt pakkuma, märkama – olema inimene.

Ka Ranna Rantšo vajab sageli just sinu tuge, kes sa praegu seda kommentaari loed! See on sümbioos – andmine ja saamine on tasakaalus, sest see, mida siit vastu saad, on hindamatu. Loodus ja loomad aitavad tagasi tulla iseenda tuuma juurde ja kuulata südamehäält ning siin saab meelde tuletada, kes sa tegelikult oled. Kui kuulad oma südant, on raske kellelegi liiga teha!

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.