Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis, aruteluringi kokkuvõte

Jaan Aps, eestvedaja, Stories for Impact

17. novembril toimus MIHUSe veebiarutelu Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis? Arutelus osalesid noor keskkonnaaktivist Henri Holtsmeier, noorsootöötaja Kirsika Mühlberg, teadur ja Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Liisa Puusepp, Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert Madis Vasser. Arutelu juhtis Changemakers Academy käivitaja ja Stories for Impact juht Jaan Aps ning sissejuhatuse arutellu viis läbi muusika ja antropoloogi taustaga jutuvestja Polina Tšerkassova. Arutelu oli inspireeritud noortevaldkonna digiajakirja MIHUS 2020 maikuu keskkonnahoiu ja noorsootöö teemalisest numbrist. Üritust korraldas Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuuri noorteosakond (endise nimega Sihtasutus Archimedese noorteagentuur).

Mis paneb kaasaja noori looduskeskkonnast ja meie planeedi tulevikust aktiivselt hoolima? Küllap levinuim viis selleks on tundide kaupa YouTube’i videote ja muude sotsiaalmeedias levivate materjalide vaatamine, olgu teemaks kliimakriisi põhjused ja tagajärjed või liikide arvukuse pidev kahanemine. Just nii sai keskkonnaprobleemidest teadlikuks Henri. Samas oli igal arutelus osalenul omanäoline lugu, olgu selleks sammsammuline teekond akadeemilise hariduse rajal, pöördeline äratundmishetk sõbralt laenatud raamatut lugedes või kodumaistes metsades ja rabades matkates inimeste põhjustatud allakäiku jälgides.

Nii-öelda „plõks“ võib peas ära käia erinevatel viisidel. Mõningatel juhtudel on tõesti tegemist ühe konkreetse infokandja tarbimisega. Esimene meem. Esimene video. Esimene raamat. Mis omakorda viivad üha uute meemide ja videote ja raamatuteni. Iga teadmisekilluga lisandub ka paras ports muret, mis innustab hoolima. Samas võib äratundmine tekkida ka teistel viisidel. Liisa tõi välja, et tema jaoks oli üks murdepunkte kodumaalt eemal elatud aeg. Just siis jõudis kohale mõistmine, milline rikkus meil puhta looduskeskkonnana olemas on ja kui hoolikalt on seda vaja hoida.

Kuidas jõuda hoolimisest aktiivsuseni ehk aktiivse hoolimiseni? Arutelus osalenud tõid välja, et keskkonnast hoolimisega üksi jäämine võib olla vaimsele tervisele laastav. Harivatest videotest ja raamatutest võib moodustuda nõiaring, mille iga uus lüli lisab inspiratsiooni asemel masendust. Iga uus tunnike tarbitud infot toob juurde kinnitust eelnevatele hirmutavatele tõsiasjadele ja lisab uusi. Lõpuks ei soovi enam kodunt väljagi minna… sellesse maailma, mida oleme justkui iga tunniga hävitamas.

Aruteluringist joonistus välja, et loomulikult pole probleem keskkonnaprobleemidest rääkivates videodes või raamatutes, vaid hoopis nendega üksi jäämises. Madisele laenas murdepunktiks osutunud raamatu sõber. Nii selle kui järgmiste raamatute sisu oli võimalik sõbraga arutada. Kuna keskkonnateemadel rääkimine kujunes harjumuseks, oli neid vestluseid võimalik jätkata ka sõprade-sugulastega ning mõista, et samad mured on teistelgi. Madis soovitabki järgmist toimetulekumeetodit: „Kui on tunne, et sa oled üksi, siis lihtsalt viska õng korraks vette. Vaata, kas äkki keegi teine su tutvusringkonnas tahaks samuti nendest teemadest rääkida. Eks ta võib ju ka arvata, et on üksi. Kõik istuvad toas. Kõik arvavad, et keegi teine ei mõtle sellest. Siis tuleb välja, et tegelikult me kõik mõtleme sellest.“

Vasakult: Madis Vasser, Jaan Aps, Henri Holtsmeier, Kirsika Mühlberg, Liisa Puusepp

Sotsiaalmeedia võib hoolivat noort nii toetada kui pidurdada. Videote ja teiste materjalide sotsiaalmeedias kommenteerimine annab mõtetele ja emotsioonidele esmase väljundi. Samas võib see kõigi maailma probleemidega üksiolemise tunnet veelgi suurendada. Kõik tšätivad ja kommenteerivad, aga ette ei võeta ikka midagi!

Siiski võib paljudele noortele sotsiaalmeedia esmaseks positiivseks lahenduseks olla just mõttekaaslaste leidmise tõttu. Kirsika näitel ei pea piirduma teiste lehtedel kommenteerimisega, vaid võib luua ka oma sotsiaalmeedialehti, millel avaldada enda mõtteid, olla toeks teistele ja kujundada keskkonnateemalisi internetikogukondi. Virtuaalsed platvormid võivad luua üldse eeldused üksteisega kokku saamiseks ja mõttekaaslaste leidmiseks, kellega koos „päriseluski“ keskkonna heaks tegutsema asuda.

Internetis liigub – kui on õnne või oskad otsida – lisaks infole keskkonnaprobleemidest pakkumisi panustamisvõimaluste kohta. Just sotsiaalmeediast leidis Henri infot kliimastreigi liikumisest, milles algselt osalemine ja seejärel korraldajana panustamine oli tema jaoks esmane samm väljaspool internetiruumi tegutsema asumisel: „Üksi ma sellist asja ei oleks ilmselt teinud. Aga kui nägin, et keegi teine kuskil teeb, siis sellest oli palju lihtsam kinni võtta.”

Madis tõi omakorda näite, kuidas raamatute lugemisest keskkonnaaktivistiks saamisel oli tema jaoks lävepakuks uudis ühest kohaliku kogukonna initsiatiivist. Nende pealehakkamisest innustudes pakkus Madis end kohe vabatahtlikuna appi: „See ei olnud minu jaoks mingi suur eneseületus. Sain lihtsalt olemasolevaid oskuseid hästi ära kasutada.“

Seega – nii-öelda tegevusteraapia aitab. Esmalt võib piisata lihtsalt oma mõtetest inimeste ees rääkimisest. Henri tõi välja, et avalikul esinemisel oli tema kujunemisteel väga oluline roll: „Ma sain südamelt ära öelda, mis oli oluline. Mul oli pärast seda palju parem olla. Võimalus esineda ja seejärel ka inimestega suhelda tõi elujõu tagasi. Tekkis tunne, et nüüd ma teen ka midagi.“

Kirsika tõi välja, et noorsootöötajad saavad olla noorte jaoks oluliseks sillaks, et murega üksi olemisest rääkides tegutsemiseni jõuda: „Ütleksin masenduses noorele, et tead, mind huvitab ka keskkond väga — mis sa arvad, kui vaataksime koos siin neid videoid? Ja siis võib-olla arutleks selle üle. Ja sealt edasi võib see viia suurema sündmuseni.“

Liisa nentis, et tegutsema hakkamine on iseenesest väga lihtne. Jõuetuse tunnet aitab sealjuures vältida alustamine asjadest, mis on noore ja tema sõprade kontrolli all: „Me ei taju suuri keskkonnaväljakutseid seetõttu, et need on tõesti globaalselt suured murekohad. Kõikidele nendele globaalprobleemidele on aga lokaalsed ja väikesed lahendused.“

Just noorte suunamisel üleilmsete probleemide teadvustamiselt kohalikul tasandil lahenduste loomisele on Liisa meelest oluline roll noortega töötavatel inimestel nagu õpetajad ja noorsootöötajad: „Näiteks koolis võib olla keegi, kes koondab enda ümber grupi aktiivseid noori, et panustada kõigepealt kooliellu või noortekeskuse töösse ja teha nendega seonduvaid algatusi. Edasi saab minna kohaliku omavalitsuse jutule ja nii edasi. Õpetaja saab ka kutsuda eksperte külla, et aidata noortel näha, millised seosed on väikestel algatustel suures terviksüsteemis.“ Eriti väikses ja mitteformaalses Eestis on noortel kerge jõuda tegutsedes ka otsustajateni ja kaasata partnereid oma tegevustesse.

Henri rõhutas, et tegutsema hakkamisel ei piisa ainult muretsemisest: „Esimese asjana peab lõbus olema. Kui me oleme võtnud potid ja pannid kätte, ja sammume Tartus mööda kõnniteid, karjume „kliimastreik!“ — siis sealt tekkiv emotsionaalne energia on olnud väga ühendav. Pärast seda edenevad ka koosolekud ja koostöö palju paremini.“

Liisa tõi välja, et paljudes huvihariduse ja -tegevuse ning noorsootöö tegevustes on grupitunne juba olemas ning keskkonnateema tuleks lihtsalt aidata nendeni viia: „Olgu tegemist trennide või kirjandusringidega, sõprus- või kogukonnad on nendes tugevalt esindatud. Kui keskkonnateema levib, räägitakse kaasa ja minnakse streikima või tehakse kooli-, noorteüritusi. Tähtis on see, et teema ning kogukond ja sõpruskond on ka olemas. Mis sest, et nad on näiteks korvpallurid või muu ala harrastajad.“

Lisaks tegevusteraapiale tasub keskkonnast hoolivatel inimestel teha tööd oma mõtlemisega. Tüüpiliseks vaimse tervise väljakutseks lisaks üksi jäämise tundele on üle jõu käiva vastutusekoorma tajumine, nagu seda Kirsika ka väljendas: „Kõige raskem hetk on see, kui võtad asja väga isiklikult ja hakkad mõtlema, et sa ise üksi oled kõige eest vastutav.“

Kuigi vastutuse võtmine on vajalik, pole üle jõu käiv vastutus sugugi mõistlik. Kirsika ise ravib taolist tunnet eluterve filosoofiaga: „Tuleb võtta üks samm tagasi ja näha ennast natukene kaugemalt. Kuigi sa oled osa suurest tervikust, näed samas, et kui sind seal ei ole, jääb kõik samamoodi.“ Enda tähtsusetuse tajumine pole sel viisil masendav, vaid hoopiski vabastav, andes võimaluse jätkata keskkonna heaks panustamist rahulikumalt ja rõõmsamalt ilma ebainimlikult raske vastutuskoormata.

Liisa soovitab keskkonnateemade negatiivses võtmes isiklikult võtmise ravimina olukorra positiivseks pööramist: „Nähes, et minu inimesed ei käitu keskkonnateadlikult, jõuab see ka südamesse. Aga seda ei saa isiklikult võtta. Olen mõistnud, et ei ole vaja selle rumaluse ja kurjusega nii väga võidelda. Tuleb enda jaoks see sõnum ümber mõtestada – et see ei ole sõda selle rumaluse vastu. Pigem jagagem arukust ja näiteid, kuidas keskkonnahoidlikult ja -säästlikult käituda ja toimetada.“

Positiivsete keskkonnasõnumite levitamisel osutus intrigeerivaks teemaks põlvkondadevahelised erinevused. Aruteluringis osalejad leidsid, et just noortelt on palju õppida, kuidas keskkonnateemadest julgelt, ausalt, kaasahaaravalt ja loovalt rääkida. Peale üldtuntud Greta Thunbergi leiab hulgaliselt inspireerivaid näiteid nii meilt kui mujalt, olgu nendeks Eesti kliimastreikide organiseerijad või 11-aastane briti keskkonnaaktivist Elsie Luna. Lisaks nii-öelda staaridele võib õppida paljudelt teistelt noortelt, kes keskkonnavaldkonda uurivad ja sellesse panustavad. Näiteks jagas Liisa lugu Saaremaa koolitüdrukust, kellega puutus kokku õpilaste teadustööde hindamisel: „Ta tõi välja, kui äge ja imeline on puuk. See on üks oskus, mida meist väga paljud on ära unustanud. Nimelt oskus näha looduses imet. See noor inimene võlus esitledes ära ka suured mehed looga sellest, kui äge on puuk.“

Madis tõi isikliku näitega välja, et põlvkonnad saavad üksteist hästi täiendada erinevate oskustega, aidates vastastikuseid tugevusi toetada: „Tuleb teha seda, mida juba niikuinii hästi teed. Kui võrrelda näiteks noori ja vanu keskkonnakaitsjaid, siis kogenenumad keskkonnakaitsjad on väga osavad pikkade dokumentide lugemises, neile tagasiside andmises, igasuguse paberitöö tegemises. Samas noored on just väga tugevad sotsiaalmeedias ja eakaaslaste kaasatõmbamises. Kasvõi ürituste korraldamises on nii lõbusaid kui ka väga tüütuid paberitöö ülesandeid. Mina olen üritanud aidata sellega, et see tüütu pool noorte kaelast ära võtta. Sedasi ei tambita neid maha sellega, et on kaks tundi vaja nuputada mingit juriidilist nüanssi, mida vanadel kaladel on kogemuse pealt väga lihtne täita. Selline tööjaotus võimestab kõiki.“

Kokkuvõttes joonistus arutelust välja, et eelkõige on noorte jaoks oluline tagada võimalus saada keskkonnaprobleemide ja -lahenduste kohta infot koos järgmise sammuga oma tunnete ja mõtete peegeldamiseks ning kohalikul tasemel tegutsema asumiseks.

Kommentaarid

Aleksandr Marmeljuk, judo treener

Tuhande miili teekond algab ühe sammuga. – Lao Tzu

Judo on idamaine võitluskunst, mis sisaldab nii füüsiliste kui ka vaimsete komponentide arendamist. Judo kõrgeim eesmärk on ühiskonnale kasuliku harmooniliselt arenenud isiksuse kasvatamine, mistõttu olen püüdnud oma praktikasse tuua keskkonnahoiu põhimõtteid.

Loomulikult ei saa kulutada kogu judo treeningutele minevat aega vooruste, ühiskonna või keskkonnaga seotud teemade arutamisele, seega olen plaaninud selleks eraldi aega tundide alguses ja lõpus. Treenerina püüan kõigepealt juhtida õpilaste tähelepanu asjadele, millega nad igapäevaelus kokku puutuvad: veesääst, prügi, korduvkasutatavad joogipudelid.

Suvelaagrites on selliseid hetki, kus saab suurendada noorte teadmisi keskkonnast. Just vahetu kontaktiga tekib õpilastel arusaam, et sport on loodusega tihedalt seotud ning kõik saavad anda oma panuse keskkonna heaolusse. Siinkohal võib tõmmata paralleeli treeningprotsessiga – ei tohiks kohe alustada suurte koormustega, parem on siseneda rütmi rahulikult ja järk-järgult. Omakorda õpetavad õpilased mind tegema nii, et minu sõnad ei erineks minu tegudest.

Kindlasti arvab keegi, et treening ei ole koht selliste teemade arutamiseks, kuid usun, et kui vähemalt üks laps kuulab mind, siis ei olnud mu pingutused asjata.

Mõtteid 17. novembril toimunud MIHUSe korraldatud veebiarutelust „Kuidas jääda maailmast hooliva noorena ellu keskkonnakriisis? – mõttekoht noorsootöös“

Jaanika Palm, Tartu Noorsootöö Keskuse Ilmatsalu Noortekeskuse juhataja

Nimetatud arutelul meenus mulle üks ilmselt minu hilisemat erialavalikut (hüdrometeoroloogia ja loodushoid) mõjutanud hetk, mida soovin ka lugejatega jagada.

Mäletan oma põhikooliajast, kui Tallinna vanalinnas, äkki Loodusmuuseumi ruumides, oli keskkonnaprobleeme kajastav näitus. Näituse nime ma ka ei mäleta, meenub vaid tõik, et see kõnetas mind palju sügavamalt kui ükskõik milline saastamise, reostuse, kasvuhoonegaaside jmt kohta käiv artikkel või koolis möödaminnes kuuldud jutt. Mäletamist mööda oli see mingi rändnäitus, mis käis ringi mööda riike. Vabalt võin ka eksida, aga näitus igal juhul oli.

Näitusel olid keskkonnaprobleemid ja hoolimatuse tagajärjed tehtud „puust ja punaseks“. Kuna sel ajal kõneldi rohkem kasvuhooneefektist, kasvuhoonegaasidest, osooniaukudest, El Niño mõjust jmt, keskendus näitus paljuski nendele aspektidele. Aga suur rõhk oli ka saastel, reostusel ja sellel, kuidas soojenev kliima mõjutab uhkeid skulptuure Euroopas. Näitusel oli tuba, mis kujutas surnud metsa: hall, kidurad puud, sompus ümbrus, aimatav reostus jalge all. Ühesõnaga rusuv olustik ning taustaks masendav ja meeli painav vaikus. Oli tuba, kus oli välja toodud niiskuse mõju skulptuuridele, kuidas soojenev kliima hävitab ka inimese ehitatud uhkeid kunstiteoseid. Oli tuba, kus oli näha pilte, kujusid merereostuse tagajärjel hukkunud lindudest ja loomadest. Oli ka palju muud, mis hetkel kohe ei meenu.

MIHUSe veebiarutelu jälgides ja kuulates mõtet, kuidas „jube äge on potte-panne kokku lüües“ miskile probleemile tähelepanu juhtida, tuligi mul meelde see kunagi aastakümneid tagasi kogetud näitus. Miks ei võiks koostada ka praegu sellise näituse, väljapaneku vmt, kus koged füüsiliselt kõike seda jubedust, mis Maal toimub: prügi täis veekogud, surnud linnud naftaväljadel, maharaiutud vihmametsad, üleujutuse ja põua all kannatavad maad, massilise ületootmise tagajärjed, saaste (nt sudu suurlinnades). Nimekiri saaks lõputu. Lihtsalt foto näitamine ja dokumentaalide vaatamine ei ole nii mõjus, kui selle ise kogemine. Vahemärkusena olgu öeldud, et on väga häid dokumentaalfilme, mida peaks koolides, huviringides, noortekeskustes rohkem näitama. Meie noortekeskuse noori pani väga mõtlema dokfilm, kus näidati loomade-lindude sees olevat plastikogust.

Veebiarutelult meeldisidki mulle kõige rohkem mõtted, mida andis edasi Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Liisa Puusepp – rohkem rääkida ja praktikas läbi viia tegevusi nii koolis, huvikeskustes, noortekeskustes kui mujal. Arendada suuremat ja tihedamat koostööd looduskeskustega.

Näiteks uudis (ilmus 19.12.2020) sellest, kuidas Keskkonnaameti noore looduskaitsja kursuse Junior Ranger kasvandikud asutasid MTÜ Eesti Rahvusparkide Noorte Looduskaitsjate Seltsi. Uue ühenduse eesmärk on edendada praktilist looduskaitset ja teha noorte hääl kuuldavaks keskkonnateemadel.

Mina olen võtnud noortekeskuse põhisuunaks loodushariduse pakkumise. See aga ei tähenda, et me õpime linde, loomi, taimi. Või noh, õpime küll, aga selle vaatega, kuidas looduses ellujäämiseks toime tulla. Mis taim on mulle siis kasulik, mis taim kahjulik, mida ütleb mulle mingi looma jälje nägemine jmt. Looduses elamise oskus ja pärimuse tundmine on üks osa sellest, kuidas noortele rääkida keskkonnast, panna neid mõtlema, tegutsema loodushoiu suunal, kasvõi hiljem kliimastreigil potte-panne kokku lüües. Tuua noored korraks juurte juurde tagasi ja tutvustada neile seda, kuidas toimub looduse ja inimese koostöö üksteisele kahju tegemata. Peaasi, et noorel on baasteadmine looduses toimivast, kliimasüsteemidest, ja seda saab õppida maksimaalselt looduses liikudes, mitte pelgalt YouTube’ist videoid vaadates.

Kliima muutub pidevalt, sellele me kätt ette panna ei saa. Küll aga inimtekkelisest kliima muutusest rääkides on meil kõigil võimalus ja kohustus elada nii, et Maa jääks peale meid terveks nii füüsiliselt kui ka „hingeliselt“. Meie eeskuju, hääl ja tegu peab takistama saaste ja reostuse teket, ületootmist ja -tarbimist, toidu raiskamist jmt. Ise noortele eeskujuks olles ja neid kogukonnas infotegevuse juures aidates ja suunates, suudame juhtida keskkonnaprobleemidele tähelepanu riigi, miks mitte ka maailma tasandil nõnda, nagu seda on õnnestunud teha Greta Thunbergil.

Meie noortekeskus korraldab koos Ilmatsalu huvikeskusega erinevaid üritusi kogukonnale ning püüame maksimaalselt kasutada taaskasutatavat materjali, näiteks kaunistusi teeme vanadest tekstiilidest, klaaspurkidest vmt (mitte ainult üheks korraks kasutamiseks), välitegevuses kasutame võimalikult palju tavalisi, mitte ühekordseid nõusid. Ka tegevuste auhindu proovime anda kas loodussõbralikust materjalist või siis mõttega, et seda saab kasutada järjepidevalt (nt matkanõud). Ah jaa – eelistada tuleks võimalikult palju kohalike ettevõtete tooteid.

Praktika siiski näitab, et kipub olema nii, et noored on teoorias väga teadlikud, aga praktikas on veel arenguruumi. Tihti leitakse ikkagi, et see ei puuduta mind, see on kauge, teise mandri probleem. Ehk siin on noorsootöötajatel hea koht noori suunata, et nende teadlikkus rakenduks paremini ka praktikas. Näiteks ületarbimine – teatakse, et see on halb, aga samas mõeldakse, et mis see siis ära ei ole, kui ma iga päev endale tuntud kaubandusketist riideid ostan. Parem jäta ostmata või tee ost kaltsukast.

Mida noortelt siis õppida? Noored juhendavadki mõtlema ja suunavad nendega vestlema sellest, mis keskkonnaprobleem tundub neile kauge ja varjatud, kuid mis mõjutab siiski kogu Maad. Noored õpetavad, et aeg on muutuda ja oma käitumist muuta. Võrreldes kümnete aastate taguse ajaga, on noortel praegu võimalik kasutada infot, mis juhendab keskkonnasõbraliku käitumise juurde. Selle info kättesaadavust oskavad nad jagada nii pere ringis, koolis kui ka noortekeskuses või näiteks muus organisatsioonis. Mingit üritust korraldades on noored juhtinud tähelepanu sellele, et nii mõnegi asja asemel saab kasutada kas taaskasutatavat toodet või muul moel loodussõbralikku eset. Ka kokandusklubi tegevust planeerides annavad noored mõista, et rohkem võiks olla taimset toitu liha asemel. Aga ka seda, et kui meil noortekeskuses on kapis juba toidu valmistamiseks materjal olemas, siis pole vaja midagi uut osta, et kasutame olemasoleva materjali ära. Ehk siis õpime vastastikku – nii noorsootöötajad noortelt kui ka noored noorsootöötajatelt.

Hea näide on õpilasfirmade tegevus, millega soovivad paljud noored ettevõtjad toota loodussõbralikke või mingil muul moel öko-möko (termin, mida ma naljaga pooleks kasutan) tooteid. Nad teevad päris suurt taustauuringut, et toode oleks maksimaalselt „öko“, st et ka tootmisel ei raisataks asjatult loodusressursse. Paljud õpilasfirmad taasavastavad vana ja hea toote tegemise, nt patsikummid (scrunchie).

Noored on kodanikuühiskonnas aktiivselt sõnakad ja soovivad rohkemgi kaasa rääkida. Vahel on neil küll taustatöö tegemata, teinekord on see tehtud jällegi superhästi. On kuidas on, aga noored näevad keskkonnaprobleeme ning juhivad sellele tähelepanu nii, nagu oskavad. Et see kipub vahest kehvemalt välja tulema, ei vähenda probleemi olulisust. Julgus kõnelda on midagi, mida paljud peaksid eeskujuks võtma.

Olles ise erialaselt hüdrometeoroloog ja töötades praegu noortekeskuses, ei ole mul keeruline noortele rääkida keskkonnaprobleemidest ega kliimamuutustest.

MIHUS nr 32 sisukord

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.