fbpx

Oksana Belova-Dalton, PhD, Tartu Ülikooli Skytte poliitikauuringute instituudi teadur

Mis on vandenõuteooria?

Ühiskonnale on iseloomulik arusaam, et keerulised ajaloolised või poliitilised sündmused, eriti kui võimulolijad või teadlased ei oska neile otsest seletust anda, on salajaste vandenõude tulemus (Farinelli, 2021). Vandenõuteooria puhul on tegemist „veendumusega, et teatavaid sündmusi või olukordi kontrollivad kulisside taga halba soovivad võimsad jõud“ (Euroopa Komisjon, 2021).

Vandenõuteooriad on iidne ja üleilmne nähtus, mis mõjutab peaaegu kõiki inimtegevuse valdkondi, näiteks

  • valitsus (süvariik, uus maailmakord ehk loodav totalitaarne maailmavalitsus);
  • tervishoid (vaktsiin kui mürk, HIVi, Ebola, Covid-19 jt viiruste tahtlik levitamine);
  • valelipu operatsioonid (USA kaksiktornide rünnakud USA valitsuse sisetööna);
  • kuulsuste tapmised (printsess Diana, John F. Kennedy, Hitler jt – kes nad mõrvas või et nad on veel elus);
  • antikristus (Hitler, Mussolini, Obama jt – nad tulid maailma valitsema);
  • katoliiklusevastasus (Vatikan käskis tappa Kennedy jt);
  • islamivastasus (veendumus, et Obama on varjatud moslem, kes pidi andma presidendivannet käega koraanil);
  • valgenahaliste genotsiid (Euraabia ehk suur asendamine – globalistide tahe asendada Euroopa valgenahalisi araablaste ja moslemitega);
  • mustanahaliste genotsiid (veendumus, et Aafrikasse imporditud Nike tossude tald sisaldab mürki, et hävitada nende kandjaid).

Vandenõuteooriad meelitavad inimesi, kuna pakuvad lihtsaid selgitusi keerulistele nähtustele ja eeldavad kontrolli muidu kaootilises maailmas (Dulaney, 2020). Vandenõuteooriad ei ole alati loogilised ega vasta kõigile küsimustele. Pigem leitakse ametlikes käsitlustes vigu või lünki ja tõstatatakse küsimusi. Seda võetakse iseenesestmõistetavana, kuna küsimuste tõstatajal ei saagi olla ammendavat siseteavet, mis on üksnes võimulolijatel, kuid vandenõuteoreetiku võit on saavutatud, kui küsimused jäävad vastuseta. (Uibu, 2016)

Cassami (2021) kohaselt „ei ole tähtis see, kas vandenõuteooria vastab tõele, vaid see, kas see on ahvatlev“. Kui vandenõuteooria on ahvatlev viis desinformatsiooni ja võltsuudiste levitamiseks õilsa missiooniga, mis on pühendatud varjatud plaani ja varjatud kohutavate sündmuste taga oleva nähtamatu käe paljastamisele, siis võib vandenõuteoreetikut määratleda kangelasena, kes toob valgust ja selgust. Sellist kangelaslikkust võib tahta ka noor, kes tunneb vajadust eristuda ja seetõttu teha midagi enneolematut.

Vandenõuteooria tunnused

Mis eristab vandenõuteooriat näiteks vandenõuhüpoteesist, mis vihjab salaplaanile ilma igasuguse seletuseta? Järgmised tunnused iseloomustavad nii-öelda täisväärtuslikku vandenõuteooriat:

  • eeldatav salaplaan mõjutada maailma, et saada kasumit, rikkuda kellegi võimalusi, saada võimu, muuta ajaloo kulgu vms – saavutada väikese salarühmana konkreetset tulemust, mille mõju on mastaapne;
  • salajane rühm vandenõulasi, kes varjavad tõde; tavaliselt eliit, kelle eesmärk on kasutada tavainimesi oma huvides ära; see saab samuti olla organisatsioon või nende võrk, mis infiltreerib ja mõjutab valitsust, äri, teadlasi, meediat jne;
  • vandenõuteooriat toetavad tõendid, mis ei tööta omaette, vaid ainult kogumis, kindlaks peetud tõe kontekstis. Tõendeid on vandenõuteooriates tavaliselt hulganisti ja nende suhtes kriitilist mõtlemist ei rakendata;
  • peab esinema teooria ehk raamistik maailma mõistmiseks. See raamistik püüab võidelda ametliku narratiiviga, mille alternatiiv on vandenõuteooria ise, ning tõlgendada ja seletada tõsiasju teistmoodi, pakkudes vastust küsimustele „kuidas“ ja „miks“. Mõned vandenõuteooriad on tegelikkusest niivõrd lahutatud, et need on aktiivselt vastuolus kõigega, mida maailmast teame (nt Marsil on orjade kolooniad ja Kuu peal on natsid). Vastuolulist infot saab alati millegagi ümber lükata, kasvõi sellega, et kritiseerijad on ise vandenõulased;
  • maailma mustvalge jagamine heaks ja halvaks, rühmasiseseks ja -väliseks, tugevdades erilisuse tunnet, mis tuleneb juurdepääsust siseteadmistele;
  • inimeste ja inimrühmade süüdistamine;
  • propageeritakse osaliselt ajaloolisi tõsiasju ja konstrueeritud lugusid, tekitades segu, mille koostisosi on keeruline eristada;
  • ekslik osutamine sellele, et miski ei ole juhuslik ja kokkusattumuslik ning et miski ei ole nii, nagu paistab, ja kõik on omavahel seotud, ehk et tegemist ei saa olla keeruliste ühiskondlike tegurite kokkulangemise, vaid üksnes salajase rühma manipulatsioonidega;
  • kiireloomulisuse tunde tekitamine ehk et õige asja eest võitlemisel on ägenemine vandenõuteooriate olemusse sisse ehitatud (Euroopa Komisjon, 2021; Farinelli, 2021; Phillis & Elledge, 2021).

Vandenõuteooriad ja meie ühiskond

Eesti ühiskonnas usutakse vandenõuteooriaid nagu teisteski ühiskondades. Meil on elusad inimesed (ingl sovereign citizens), kes usuvad, et Eesti Vabariigil ei ole nende suhtes mistahes õigusi alates hetkest, kui nad ennast elusateks inimesteks kuulutavad, lamemaalased, suure asendamise, uue maailmakorra ja teiste vandenõuteooriate toetajad. Koroonapandeemia ajal nende inimeste hulk kasvas ja vandenõuteoreetikute hääl hakkas kõlama valjemini (Belova-Dalton, 2021; Belova-Dalton, 2022; Belova-Dalton, 2022a).

Siiski ei saa öelda, et sõna „vandenõuteooria“ kasutatakse meie ühiskonnas alati õigesti, kui võtta aluseks eespool toodud tunnused. Kui inimene ütleb, et kardab vaktsineerida tervislikel põhjustel, siis pole ta automaatselt vandenõuteoreetik. Samuti, kui inimene ütleb, et tema meelest tuleks sisserännet rangemalt kontrollida, ei ole ta kohe paremäärmuslane ega suure asendamise vandenõuteooria toetaja. Selline sildistamine justkui põhjendab inimese arutelust väljaarvamist, kuna kõik tema edasised väited ja arvamused olevat ettearvatavad ning eos valeks tunnistatud.

Vandenõuteooriad ja kriitiline mõtlemine

Vandenõuteooriad algavad katsega seletada tegelikkust puudulike tõendite põhjal, kuid need arenevad ja jäävad alles, kuna täidavad mõnda meie vajadust: suurendada võimu, tõrjuda süüdistusi, anda maailmale tähendus või hoopis omistada kellelegi süüd. Mõnikord vastavad vandenõuteooriad ka tõele, kuid tihtilugu lähevad need mingi sündmuse seletamisel tegelikkusest nii kaugele, et muudavad tugevalt oma toetajate mõttemaailma.

Peale selle aitab vandenõuteoreetiline mõtlemine tajuda oma kriitilise mõtlemise ja seoste loomise võimet tõe devalveerumise ajal, mil teavet ja selle pakkujaid on internetis väga palju (Sobak, 2020). Siiski on vandenõukultuurile iseloomulik see, kui iseseisev kriitiline mõtlemine radikaliseerub, kuna usutakse, et ei valeta üksikud, vaid kõik poliitikud, ajakirjanikud, ametnikud, arstid, kooliõpetajad jne. Uibu sõnul „toidab usaldamatust võimulolijate elitaarsus ning eri ühiskonnarühmade lahku kasvamine, mis võimendub läbi sotsiaalmeedia“ (Uibu, 2016).

On olnud vandenõuteooriaid, mis hiljem on osutunud tõeks, nagu see, et Küprose valitsus müüs kurjategijatele Euroopa Liidu passe ja et USA keskluureagentuur korraldas mõistuskontrolli katseid, aga tasub oma kriitilist mõtlemist rakendades hoiduda radikaliseerumisest ning politseirolli ülevõtmisest. Kui keegi Eestis salasepitseb kuritegevust, siis on PPA ja KAPO töö nad tuvastada, ka enda ridadest, ning esitada kohtule ammendavad tõendid nõuetekohaseks kohtumenetluseks.

Millega arvestada vandenõuteooriate maailmas navigeerides?

Vandenõuteooriate maailmas navigeerides tuleks säilitada rahu – kõike ei saagi teada. Ka koroonapandeemia õpetas, et mõnikord ei tulegi vastused kohe ja ammendavalt, mistõttu võib ajutine ebakindlus olla vältimatu. Samal ajal on teabe töötlemisel oluline refleksioon – miks kaldun nõustuma ühte liiki või kallakuga teabega? Peale selle tuleks arvestada, et inimajule on omased kognitiivsed mehhanismid, mis mõnevõrra soodustavad vandenõuteoreetilist mõtlemist (Brotherton, 2013). Need tajuvead ehk kallutatused on järgmised:

  • vajadus kontrolli järele (kui inimesel ei ole oma elu üle kontrolli, võib ta seda kompenseerida usuga võimsatesse vaenlastesse, kes kontrollivad tema elu mõnda aspekti);
  • mustri leidmine (seoste tekitamine ja mustrite leidmine aitab mõtestada maailma, tehes seda ka alateadlikult ja seostades mõnikord seosetuid sündmusi);
  • tahtlikkuse eelarvamus (kalduvus eeldada, et asjad juhtuvad alati kavatsuse tõttu ning et mustritel on tähendus, kavatsus ja voli);
  • proportsionaalsuse kallutatus (kalduvus eeldada, et sündmuse ulatus langeb kokku selle põhjusega);
  • kinnituseelarvamus (kalduvus otsida tõendeid, mis sobivad sellega, mida inimene juba usub, eirates vastupidist);
  • eneseõigustamise kallutatus (võime luua narratiiv, mille järgi oligi meie käitumine asjaomases olukorras ainuõige);
  • tagantjärele tarkuse kallutatus (kalduvus lugeda ajalugu tagurpidi ning tajuda olemuslikult ebakindlaid sündmusi paratamatute ja seega ennustavamatena, kui need tegelikult olid).

Juba ürginimeste aju toimis niimoodi, et tagada nende ellujäämine. Nüüd aga soodustavad need mehhanismid uskumusi, mis võivad olla vägagi kaugel tegelikkusest. (Phillis & Elledge, 2021)

Kas vandenõuteooriatesse uskumine on ohutu?

Ka noored võivad arvata, et usk vandenõuteooriasse kuulub sõna- ja usuvabaduse alla. Siiski on vandeteooriasse uskumine tihti nagu jäneseurg: kui hakatakse uskuma ühte vandenõuteooriat, siis suurendab see tõenäosust uskuda ka iga järgmist vandenõuteooriat. Peale selle kütab vandenõuteooriasse uskumine kaudselt üles antisemitismi, kuna enamik vandenõuteooriaid taandub Siioni tarkade protokollidele (fabritseeritud dokument, mille kohaselt kavatsevad juudid maailma domineerida) kui oma alustalale, mis seletavat kõike maailmas toimuvat. Mõnevõrra ohtlikumaks muutub olukord, kui pere ei vii oma last arsti juurde vaktsineerima või toob lapsi ilmale kodus ega saada neid kunagi kooli ega arsti juurde, kuna riigi suhtes ollakse äärmiselt usaldamatud, nagu seda teevad elusate inimeste äärmuslikud esindajad. Ka igas äärmuslikus ideoloogias on vandenõuteooriatel oluline roll, näiteks Siioni tarkade protokollid on osa nii vasak-, parem- kui ka islamiäärmuslikest ideoloogiatest. Breiviku, Tarranti ja paljude teiste paremäärmuslikke terrorirünnakuid ajendas suure asendamise vandenõuteooria.

Haavatavus vandenõuteooriate suhtes ja noored

Miks üks inimene võib olla vandenõuteooriatele altim kui teine, on keeruline öelda, kuid vandenõuteooriate leviku suhtes haavatavad isikud on need, kes kannatavad ebasoodsate sotsiaal-majanduslike elutingimuste, isolatsiooni ja ebakindluse all, kuna sellised teooriad võivad seletada keerulisi sündmusi nende olukorras ning pakkuda inimestele rahu ja kohest leevendust (Farinelli, 2021). Freemani ja Bentalli (2017) kohaselt on teguriks marginaliseerumise, vaesuse, ebasoodsate lapsepõlvekogemuste, kontrolli puudumise, madala enesehinnangu ja ebaõnne kontekst. Veel võivad noored olla vandenõuteooriate suhtes haavatavad, kuna nad ei ole leidnud endale ühiskonnas kohta ja vajavad kuuluvustunnet, mida vandenõuteooriate arutamine muu hulgas klassikaaslaste või sõpradega võib tekitada. Samuti võib noortel esineda maksimalistlikku mustvalget maailmavaadet, mis on iseloomulik ka vandenõuteooriatele. Noorte murdeiga on unikaalne aeg, kuna siis võetakse kuulda pigem eakaaslasi ja sõpru, mitte vanemaid ja teisi pereliikmeid, ning see annab vandenõuteoreetikutele erilise võimaluse noori mõjutada.

Kui noor või muus vanuses inimene juba kindlalt usub ühte või mitut vandenõuteooriat, siis tema naeruvääristamise asemel tuleks soodustada avatud arutelu ja üksikasjalikke küsimusi teooria kohta, eriti kognitiivset dissonantsi tekitavaid küsimusi (nt miks nii salajane teave on YouTube’is kõigile kättesaadav). Empaatia aitab mõista, miks inimene seda usub, ning toetab inimest, kuna ta võib olla hirmunud ja raskustes. Tuleks kasutada eri allikaid ja fakte ning võimaluse korral kaasata neid, kes kunagi samasse teooriasse uskusid. Tegutseda tuleks sammhaaval, pannes inimese ennast analüüsima ja jättes aega järelemõtlemiseks (Euroopa Komisjon, 2021). Samal ajal on oluline meeles pidada, et vandenõuteooriatega võitlemine ei ole vääritimõistmise parandamine, vaid see on inimese pööramine, mis on võimatu sisemise tahteta (Elise Wang, 2019).


  1. Belova-Dalton, O. (2021). Spread of Fake News and Conspiracy Theories Leading to Potential Radicalisation During COVID-19 Pandemic: the Case of Telegram.ee. Proceedings of Estonian Academy of Security Sciences, 20, lk 175−214. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2840 (Kasutatud 09.05.2024).
  2. Belova-Dalton, O. (2022). Covid-19 ajal levitatavad vandenõuteooriad ning nende roll inimeste võimalikus radikaliseerumises Eestis ja mujal maailmas. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2854 (Kasutatud 09.05.2024).
  3. Belova-Dalton, O. (2022a). COVID-19 pandeemiast ja infodeemiast tingitud väljakutsed Terviseametile, Politsei- ja Piirivalveametile ning Riigikantselei strateegilisele kommunikatsioonile. https://digiriiul.sisekaitse.ee/handle/123456789/2868 (Kasutatud 09.05.2024).
  4. Brotherton, R., French, C. C., Pickering, A. D. (2013). Measuring Belief in Conspiracy Theories: The Generic Conspiracist Beliefs Scale. Frontiers in Psychology, 4 (2013). DOI:10.3389/fpsyg.2013.00279.
  5. Cassam, Q. (2021). Extremism is a state of mind: Beyond ideological extremism. https://iai.tv/articles/extremism-is-a-state-of-mind-auid-1882 (Kasutatud 09.05.2024).
  6. Dulaney, M. (2020). It can be hard to hear your mum thinks the Earth is flat. But saving a loved one from conspiracy theories is possible. ABC News, 5.12.2020. https://www.abc.net.au/news/2020-12-06/mum-thinks-the-earth-is-flat-saving-family-conspiracy-theories/12935984?utm_source=abc_news_web&utm_medium=content_shared&utm_content=link&utm_campaign=abc_news_web (Kasutatud 09.05.2024).
  7. Euroopa Komisjon (2021). Kuidas tunda ära vandenõuteooriaid? https://ec.europa.eu/info/live-work-travel-eu/coronavirus-response/fighting-disinformation/identifying-conspiracy-theories_et (Kasutatud 09.05.2024).
  8. Farinelli, F. (2021). Conspiracy theories and right-wing extremism – Insights and recommendations for P/CVE. Radicalisation Awareness Network. https://ec.europa.eu/home-affairs/networks/radicalisation-awareness-network-ran/ publications/conspiracy-theories-and-right-wing-extremism-insights-and-recommendations-pcve-2021_en (Kasutatud 09.05.2024).
  9. Freeman, D. & Bentall, R. P. (2017). The concomitants of conspiracy concerns. Soc Psychiatry Psychiatr Epidemiol, 52(5): 595-604. DOI: 10.1007/s00127-017-1354-4.
  10. Phillis, T. & Elledge, J. (2021). Conspiracy: A Hiistory of Bxllocks Theories, and How Not to Fall For Them. London: Wildfire.
  11. Sobak, K. (2020). Telegram.ee lugejauuring: alternatiivmeedia väärtus ja uudisteajakirjanduse kriitika. http://dspace.ut.ee/handle/10062/67863?show=full&locale-attribute=et (Kasutatud 09.05.2024).
  12. Uibu, M. (2016). Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja. https://kultuur.err.ee/313228/telegram-ee-konspirituaalsuse-maaletooja (Kasutatud 09.05.2024).
  13. Wang, E. (2010). Why some conspiracy theories just won’t die. TEDxDuke. https://www.youtube.com/watch?v=QjVNcAAf7pA (Kasutatud 09.05.2024).

Kommentaar

Maili Pilt, folkloristika teadur, Tartu Ülikool, kultuuriteaduste instituut

Maili Pilt

Belova-Dalton teeb oma käsitluses tänuväärse ülevaate vandenõuteooriate olemusest ja ohtudest, mis neisse uskumine võib endas kätkeda. Noorteni jõuavad vandenõuteooriad peamiselt sotsiaalmeedia vahendusel. Seetõttu lisaksin siia mõtte, et vandenõuteooriate olemuse kõrval on oluline noortele selgitada, kuidas vandenõuteooriad täpsemalt – kelle ja mille toel – sotsiaalmeedias levivad. Nii võivad osa inimesi vandenõuteooriatega seotud postitusi jagada ja neisse uskuda seetõttu, et on kaotanud usalduse peavoolumeedia, arstide või poliitikute vastu mõne isikliku elu kogemuse tõttu. Teisalt leidub sotsiaalmeedias vandenõuteooriate levitajaid, kes teevad seda sihilikult isikliku kasu saamise eesmärgil (näiteks et müüa mõnd alternatiivset toodet või teenust, parandada oma positsiooni poliitikas). Samuti võivad vandenõuteooriate leviku taga olla niinimetatud trollivabrikud, mille sihiks on otsene valeinfo levitamine ning seeläbi inimeste eksitamine ja eri inimgruppide vahelise vaenu õhutamine poliitilistel, usulistel, majanduslikel või muudel põhjustel.

Lisaks tasub noortele selgitada algoritmide rolli sotsiaalmeediakasutajate veebisisu kujundamisel. Algoritmid õpivad kasutajate veebikäitumisest. See tähendab, et iga „meeldib“ vandenõuteooriaga seotud postitusel või teemaga seotud märksõnaotsing toob kasutaja sotsiaalmeedia infovoogu aina enam sarnase sisuga postitusi. Nii võib noorele inimesele jääda mulje, et ühe või teise vandenõuteooriaga seonduv maailmavaade ongi ühiskonnas valdav. Tegelikult aga on tegu personaliseeritud sisuga, mis on noorele suunatud tema enda varsemast sotsiaalmeediakasutusest ajendatuna.

Nõustun igati Belova-Daltoni esitatud mõttega, et neid, kes vandenõuteooriaisse usuvad, ei tohiks naeruvääristada ega hukka mõista. Oluline on neil teemadel avatult arutada, jõuda uskumise põhjusteni ning anda noorele inimesele vahendid, mis abistavad teda oma arusaamade ümbermõtestamisel. Suunamine faktikontrolli lehekülgedele, kust saab lugeda vandenõuteooriate tekkelugudest (nt ingliskeelne Snopes.com), ja üldisema allikakriitilise lähenemise õpetamine noortele (kust info pärineb, kes ja miks on selle sotsiaalmeediasse postitanud) on siin kindlasti omal kohal. Samuti on abi eri valdkondade teadlaste (meediauurijad, folkloristid, semiootikud jt) vandenõuteooriate teemalistest käsitlustest. Siinkohal soovitaksin nii neile, kel on võimalus noori suunata, kui ka noortele endile vandenõuteooriate olemuse ja levikumehhanismidega põhjalikumaks tutvumiseks Tartu Ülikooli semiootikute Andreas Ventseli, Mari-Liis Madissoni ja Mihhail Lotmani sulest hiljaaegu ilmunud raamatut „Varjatud märgid ja salaühingud. Vandenõuteooriate tähendusmaailm“ (2023).

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email