Laura Tombach, Tallinna Inglise Kolledži abiturient
Olgu arutelu teemaks kliimasoojenemine, sotsiaalne ebavõrdsus või vaimne tervis, noored on üha teadlikumad ja aktiivsemad ühiskonnaelus kaasarääkijad. Nad nõuavad muutusi ning on valmis oma tõekspidamiste eest seisma. Kuidas aga näevad nad ise oma rolli ühiskonnas ja milliste raskustega nad silmitsi seisavad?
Maailm noorte unistustes
Enamikul noortest pole plaani, mida nad tahavad teha viie või kümne aasta pärast, ning see on loomulik, arvestades, kui kiiresti nad arenevad ja kui suurel määral nende sihid vaid paari aastaga muutuda võivad. Samas on neil väga konkreetne arusaam sellest, millises maailmas nad elada tahavad.
Olulised märksõnad on võrdsus ja tolerantsus. Soovitakse, et inimesi ei diskrimineeritaks nahavärvi, rahvuse, religiooni või seksuaalse orientatsiooni tõttu ning et erinevad inimgrupid suudaksid rahulikult koos eksisteerida. „Meie maailma juures vajab muutmist see, et see on vihkamist täis,“ ütles Tallinna Inglise Kolledži abiturient Paula. „Inimesed tahavad enda uskumusi ja arvamusi teistele peale suruda. Me kardame hetkel liiga palju muutusi, eriti siis, kui peame tunnistama, et meie varasem arvamus on vale.“
Kahjuks kõlavad poliitikute suust sõnad nagu „võrdsus“ ja „sallivus“ tühjadena. Kogu nende lühikese elu jooksul on noortele räägitud, et mehed ja naised peaksid saama sama töö eest võrdset palka, aga kui statistikaametist uurida, tuleb välja, et Eestis oli palgalõhe eelmisel aastal 13,1 protsenti ja vahemikus 2015–2023 pole märgatavat muutust toimunud. Nad on harjunud nägema, et ülemaailmsed suurkorporatsioonid muudavad pride month’i ajal oma logod vikerkaarevärvilisteks, et juunikuus võimalikult suurt kasumit teenida, ja ülejäänud aasta jooksul ei mainita LGBT-kogukonna liikmete õigusi kordagi. See fenomen on tuntud kui vikerkapitalism (ingl rainbow capitalism) ja on vaid üks näide sellest, kuidas üritatakse endast jätta progressiivset muljet, et noortele meeldida, kuigi tegelike probleemide lahendamisest ei hoolita üldse.
Sotsiaalmeedia toob kauged probleemid koju
Samal ajal kui unistus teistsugusest maailmast tundub kauge, on noortel teisi, võib-olla isegi pakilisemaid probleeme, mille pärast muretseda. Igast suunast laotakse nende õlule stressi: koolis on vaja hästi õppida, vanemate ootustele on tarvis vastata ja väga varakult tuleb otsustada, mida ülejäänud elu jooksul teha tahetakse. Lisaks sellele jõuab sotsiaalmeedia kaudu inimesteni info tervest maailmast ja probleemid teiselt poolt maakera tunduvad sama tähtsad kui need, mis on parasjagu aktuaalsed Eestis.
„Info on nii lihtsasti kättesaadav, oma arvamust on kerge avaldada ning mõttekaaslasi hõlbus leida,“ nentis Tartu Ülikooli üliõpilane Hugo, arutledes selle üle, miks noored nii aktiivselt olulistel teemadel kaasa räägivad. Just nooremad põlvkonnad veedavad enim aega sotsiaalmeedias, puutudes nii kokku probleemidega igast maailma nurgast, olgu selleks Venemaa sõda Ukrainas, Iisraeli ja Palestiina konflikt, abordiõiguste debatt USAs või hoopis midagi muud. Äpid, nagu Instagram, TikTok ja Facebook, annavad kasutajatele platvormi, kus igaüks saab oma mõtteid ja muresid teistega jagada. „Sotsiaalmeedia toob olemasolevad sotsiaalsed probleemid kindlasti teravamalt esile ning tekitab rohkem kontraste kui pärismaailmas,“ arvas Hugo.
Info- ja sealjuures ka probleemideküllus on saanud üheks peamiseks raskuseks, millega noored peavad silmitsi seisma, nõustus ka Paula. „Elu on läinud liiga kiireks ja tundub, nagu igal pool kogu aeg midagi põleks,“ ütles ta. „Noored näevad igasuguseid probleeme ja tunnevad, et nemad peavad nende kõigiga tegelema, ja kui ei tegele, siis on just nemad selle probleemi põhjustajad.“
Noorte tahe maailma parandada on siiras, aga kahjuks ei saa ükski inimene üksinda lahendada ülemaailmseid muresid. Selle mõistmisel tekkiv jõuetusetunne võib olla rusuv, eriti neile, kes peavad selles maailmas järgmised seitsekümmend aastat elama. Probleeme, millest noored hoolivad, aga mille lahendamine nende võimuses pole, kerkib sotsiaalmeedias aina enam esile ning ehk võib just sellega seletada noorte seas levivat pessimistlikku suhtumist tulevikku.
Noorte panus maailma muutmisesse
2021. aastal tehtud uuringus leiti, et üle 50 protsendi 16–25aastastest tundsid end seoses kliimamuutustega kurvalt, ärevalt, vihaselt, jõuetult, abitult ja süüdi. Noored on teadlikud keskkonnaprobleemidest, mis on laiemad kui kliimasoojenemine ning hõlmavad näiteks elurikkuse kadu, loodusressursside väljakurnamist ja ületarbimist. Seda peamiselt tänu isiklikule huvile ja sellele, et neid teemasid käsitletakse koolitundides väga põhjalikult. Suur osa noori kaalub iga ostu, aina populaarsemaks muutuvad taaskasutuspoed. Omaette küsimus on, kui suur kaal on üksikisiku tegevusel. Enamik noori vaatab poliitikute ja ettevõtete juhtide poole, et nood võtaks kasutusele keskkonnasäästlikumad tootmisviisid.
„Ma olen arvamusel, et paljud asjad muutuvad ainult põlvkonna vahetumisega,“ sõnas Hugo. „Teatud halbadest asjadest saame lahti siis, kui meie põlvkond jõuab täielikult tööturule ja „otsustajate“ hulka.“ See on tõenäoliselt kõige levinum seisukoht noorte seas – on vaja oodata oma aega.
Samas on tore näha, et leidub ka väga aktiivseid noori inimesi. Ülemaailmse tuntuse on näiteks saavutanud peamiselt põhi- ja keskkooliõpilastest koosnev organisatsioon Fridays For Future. Ühing, millel on ka Eestis eraldi haru, üritab tõmmata tähelepanu kliimakriisile ja korraldab koolinoorte streike.
„Noortel on tahtmist muutusi läbi viia,“ kinnitas 12. klassi õpilane Laura-Liisa. Ta tõi teiseks noorte omaalgatuse näiteks laiaulatuslikud protestid Ameerikas, kus õpilased nõudsid, et nende ülikoolid lõpetaks Iisraeli toetamise. „Noored hoolivad sellest, mis teisel pool maakera toimub, ja nad saavad päriselt teha uuendusi, sest nad teavad, mis on valesti,“ ütles ta.
Noored on kahtlemata kursis teemadega, mis on parasjagu aktuaalsed, aga kui suurem osa nende infost tuleb sotsiaalmeediast, siis võib nende teadmiste kvaliteet ja tõelevastavus olla kaheldav. On teada-tuntud fakt, et valeinfo levib neil platvormidel mitu korda kiiremini kui sulatõsi. Seetõttu on analüüsivõime ja allikakriitilisus ühed olulisemad oskused, mis ühel noorel olla võiksid.
See ei muuda aga fakti, et noori tuleb kuulda võtta. Vältimaks apaatiat poliitika suhtes, oleks tarvilik aktiivselt tegeleda probleemidega, mis on neile olulised, sest nemad on need, kes praegu loodava maailma kord pärivad. Muidugi ei saa noortel olla nii suurt kogemustepagasit ja nii laia silmaringi kui vanematel inimestel, aga üksteist kuulda võttes võiksidki põlvkonnad teineteist tasakaalustada.
Noored vajavad toetust, aga ka vabadust
Täiskasvanute tähtsaim ülesanne on anda lastele eluks vajalikud oskused, nii praktilised, näiteks söögitegemine ja koristamine, kui ka abstraktsed, näiteks suhtlemine, ise õppimine, ajaplaneerimine, konfliktide lahendamine. „Kui elementaarsed oskused on olemas, siis on igapäevane elu kohe oluliselt lihtsam ja mõttetut stressi tekib vähem,“ sõnas Hugo. Piisavad oskused aitavad noortel tulla toime kõigi raskustega, mis neil praeguses ja tulevases elus ette võivad tulla.
Samuti vajavad noored mõistmist ning neid tuleb tõsiselt võtta, kui nad enda probleemidest räägivad. „Inimene ise teab kõige paremini, mis tema sees toimub,“ ütles Paula. „Kui noor ütleb, et tal on midagi viga, siis ta ei tee seda tähelepanu saamiseks, vaid ta vajab päriselt abi.“ Eriti oluline on see vaimse tervise murede puhul, mille korral võib inimene pealtnäha täiesti terve tunduda. Eeldusest, et vanemad teavad kõige paremini, mida nende laps tunneb, tuleks lahti lasta, sest väga harvad on juhud, kui see ka tõeks osutub. Kui selle asemel tunnistada, et noorte kogemused peavad paika, avaneb võimalus dialoogiks ja teineteise paremaks mõistmiseks ning noor tunneb, et tema usaldust ei kuritarvitata.
Mida noored aga enim vajavad, on vabadus. Andes neile vabaduse uurida neid huvitavate teemade kohta, tegeleda oma hobidega, seista oma vaadete eest ja end isikupäraselt väljendada, on võimalik kasvatada iseseisvaid mõtlejaid, kes ei karda uusi lahendusi ja teistsuguseid mõtteviise. Lastes noortel ise enda elu üle otsustada, võivad nad teha vigu, aga see on samuti osa õppeprotsessist, rõhutas Laura-Liisa. „Laps ei õpi, kui ei tee vigu,“ ütles ta, „ka teismeline ei õpi ilma vigadeta.“
Tasakaalu leidmine toetuse ja vabaduse vahel ei ole lihtne ülesanne. See nõuab nüansirikast lähenemist – sellist, mis tunnistab struktuuri ja reeglite olulisust, austades samal ajal ka noorte iseseisvat tegutsemisvõimet ja autonoomiat. On vaja luua turvalisi keskkondi, kus noored saavad end kuuldavaks teha, oma mõtetest rääkida ja langetada otsuseid, mis on päriselt olulised. Neile tuleb anda oskused toimetulekuks ja siis lasta neil elada elu nii, nagu nad ise õigeks peavad, sest nad teavad, millises maailmas nad elada tahavad, ja neile on vaja anda piisavalt ruumi, et nad avastaks, kes nad selles maailmas olla tahavad.
- Sissejuhatus
- Uita Rahus ringi!, Merit Karise
- Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus, Heili Griffith
- Rahuloome ja rahuharidus noortevaldkonnas: 20 aastat kooskõla loomist noorte heaks, Maria Žuravljova
- Pagulastaustaga noored Eestis: kuidas toetada ebatavalisse olukorda sattunud tavalist noort?, Laura Ombler ja Mirjam Rennit
- Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis, Kaarin Aamer
- kommentaarid Hanna Anett Peiel, Kati Leete, Pille Maffucci
- Vandenõuteooriad ja noored, Oksana Belova-Dalton
- kommentaar Maili Pilt
- Noori maailmamuutjaid vaevab mure nende tuleviku pärast, Laura Tombach
- Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist, Helene Uppin
- Osalusmeetod kui noorsootöine dialoog, Lianne Teder
- Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?, MIHUSe toimetus
- kommentaar Silver Sternfeldt
- Laagris osalenud noored väärtustavad iseseisvust, tervislikke eluviise ja füüsilist aktiivsust, Birgit Villum
- kommentaar Theresa Press
- Väljakutsed sõjamaterjali hindamisel sotsiaalmeedias, Jaana Davidjants
- Sõda ja rahu: tasakaal minu sees ja minust väljaspool, Kirli Talving
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
