fbpx

Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?

MIHUSe toimetus

15. mai 2024

2020. aastal korraldasid CU Boulderi ja Loyola ülikooli teadlased uuringu, et teada saada, kuidas kujuneb osalus. Nad uurisid kaht osalusvormi: avalik osalus kodanikuühiskonnas ja individuaalne rohekäitumine. Avalikku osalust kodanikuühiskonnas mõõdeti tundides, mis pühendati ühes kuus teatud tegevustele, nagu keskkonnahoiu teemadel ametnikele kirjutamine ja aja või ressursside annetamine ühendustele. Individuaalset rohekäitumist ehk seda, milliseid keskkonnahoidlikke valikuid osaleja või tema majapidamine igapäevaelus tegi, vaadeldi osalejate edastatud andmete põhjal.

Varasemad uuringud selles valdkonnas on keskendunud mitteosalemise (ingl disengagement) uurimisele ehk põhjustele, miks inimesed ei tegutse pakiliste keskkonnamurede lahendamiseks. Kõnealuse uuringu – mis sai osaks juhtivautori Urooj Raja 2021. aastal kaitstud doktoritööst – eesmärk oli aga leida vastus küsimusele, mis ajendab neid, kes osalevad.

Alustuseks intervjueeris Raja 33 inimest, kes osalesid väga aktiivselt keskkonnahoius, ja avastas, et paljud neist olid kogenud mingit lapsepõlvetraumat. „See tuli esile kui väga võimas osa põhjusest, miks inimesed tahtsid keskkonnahoiutööst osa võtta ja seda ka tegid,“ sõnas Raja.

Järgnevalt kogus Raja meeskond küsitlusandmeid 450 täiskasvanult, kes olid teatanud, et nad on eelneva kuu jooksul pühendanud keskkonnahoiutööle viis või enam tundi. Osalejad vastasid mitmele küsimusele enda kohta, sealhulgas kodanikuühiskonnas osalemise ja rohekäitumise, mõjukate (ingl formative) lapsepõlvekogemuste (nagu esimest korda aias töötamine, järves ujumine või metsas matkamine) ja traumade (nagu vaesuses elamine või nälja kogemine, turvalise kodukeskkonna puudumine, vanema või venna/õe kaotamine, terviseprobleemid, seksuaalse ahistamise, rünnaku või kiusamise kogemine) teemal.

Andmetest selgus, et lapsepõlves looduses viibimine, reisimine ja ka trauma kogemine olid kõik sellised tegurid, mis aitasid ennustada individuaalset rohekäitumist täiskasvanueas. Kuid ainult lapsepõlvetrauma kogemine seostus tugevalt avaliku osalusega kodanikuühiskonnas. Erinevalt teistest mõjukatest lapsepõlvekogemustest seostus trauma ka kõige tugevamalt rohekäitumise kujunemisega.

Varasemad uuringud on näidanud, et inimesed, kes lapsepõlves loodusõnnetusi kogevad, on tõenäolisemalt täiskasvanutena keskkonnahoius aktiivsemad. Kõnealusest uuringust selgus aga, et mis tahes tüüpi lapsepõlvetrauma seostub suurema huviga nii avaliku kui ka individuaalse keskkonnahoiualase osaluse vastu täiskasvanueas. Seega võib aimata, et lapsepõlve mõjukas negatiivne kogemus on midagi, mis võib viia inimesi tegelema keskkonnahoiuga avalikul või poliitilisel tasandil, selle asemel et piirduda pelgalt individuaalse rohekäitumisega.

„See viitab, et trauma käsitlemiseks võib olla ka teistsugune vaatenurk,“ tõdes Raja.

Kuigi teadlased ei oska (veel) täpselt öelda, miks lapsepõlves kogetud traumaatilised sündmused suurendavad võimalust hilisemas eas osaleda avalikult keskkonnahoiutöös, tõid nad välja, et varasemates uuringutes on leitud seos trauma ja tugeva empaatiatunde ning rohekäitumise puhul kogetava empaatiatunde vahel. Osaliselt võib olla tegu ka toimetulekumehhanismiga, mille eesmärk on ennetada teiste inimeste ja elusolenditega halbade asjade juhtumist.

Aastakümnete vältel tehtud uuringutes on samuti leitud, et lapsepõlves reisimise ja looduse kogemise ning hilisemas eas keskkonnahoidliku suhtumise ja käitumise vahel on tugev seos. Kõnealune uuring kinnitas, et sedasorti lapsepõlvekogemused võimaldavad ennustada rohekäitumist täiskasvanueas. „See on veel üks andmepunkt, mis kinnitab, kui tähtis on luua inimestele võimalus kogeda ühendust loodusega ja neid kogemusi väärtustada, et kujundada ühiskond, mis kaitseb loodusvarasid, millest me kõik sõltume,“ selgitas uuringu kaasautor, keskkonnapsühholoog Amanda Carrico.

Carrico on märganud, et paljud keskkonnahoiu valdkonna spetsialistid ja üliõpilased ei seisa silmitsi mitte ainult oma erialaste proovikividega, vaid ka kogemustega, mis võisid neid selle valdkonna juurde tuua. „See on emotsionaalselt intensiivne ja kurnav,“ märkis Carrico ja lisas, et need, kes tegelevad keskkonnakriisi mõju leevendamisega, on tihti ise keskkonnakriisist otseselt mõjutatud kogukondade liikmed. Uuringutulemuste toel rõhutavad autorid, et väga oluline on teha avalikus või kodanikuühiskonna keskkonnahoiutöös osalevatele inimestele kättesaadavaks ressursid ja toetus.

Ajal, mil keskkonnakriisi ilmingud on üha sagedasemad ja süngemad, sest oleme inimühiskonnana progressi taga ajades rikkunud tasakaalu ja seega rahu looduskeskkonnas, seisame lisaks üha ebastabiilsemale elukeskkonnale silmitsi ka konfliktidega piiratud looduressursside pärast. On ääretult tähtis mõista, kuidas kujundada koos noortega keskkonda hoidvat ühiskonda ja rakendada selle eesmärgi saavutamiseks ka negatiivsete kogemuste lahtimõtestamise jõudu.

Artikkel valmis Colorado ülikooli uuringut kajastava artikli põhjal. https://neurosciencenews.com/green-behavior-child-trauma-22339/

Kommentaar

Silver Sternfeldt, keskkonnapsühholoog

Silver Sternfeldt

Keskkonnahoidlik käitumine on keskkonnapsühholoogia fookusesse jõudnud viimastel kümnenditel. Selle allharu, looduskaitsepsühholoogia, on teaduslik uurimissuund inimeste ja ülejäänud looduse vahelistest vastastikustest suhetest. Looduskaitsepsühholoogia eesmärk on kaitsta loodust ning toetada jätkusuutliku suhte loomist inimeste ja looduse vahel. Kuigi uurimissuund ise on suhteliselt uus, tugineb see varasematele psühholoogiaharudele, näiteks sotsiaalpsühholoogiale.

Praeguse ökoloogilise kriisi peamised põhjused peituvad inimpsühholoogias. Inimkond tarbib liiga palju ja me peame ületarbimist vähendama. Seda ilmestab globaalse ületarbimise päev (ingl Earth Overshoot Day), mis tähistab seda hetke aastas, mil loodusressursside kasutamine ületab Maa iga-aastase bioloogilise taastumisvõime. Aastatega on see päev nihkunud järjest varasemaks ja 2023. aastal oli globaalse ületarbimise päev juba 2. augustil.

Psühholoogia aitab mõista käitumise tagamaid. Seega on psühholoogia, eriti looduskaitsepsühholoogia kliimamuutustega võitlemisel ja ökoloogilise kriisi leevendamisel ülioluline. Keskkonnahoidliku käitumise psühholoogilisi tegureid on palju alates teadmistest, uskumustest, väärtustest, hoiakutest ja normidest kuni emotsioonide, motivatsiooni, eneseregulatsiooni, enesetõhususe ning identiteedini. Sekkumisi keskkonnahoidliku käitumise edendamiseks, mida propageerida, on erinevaid, näiteks:

  • teabe jagamine keskkonnaprobleemide, käitumise tagajärgede, sotsiaalsete normide või käitumisviiside kohta;
  • pühendumine keskkonnasäästlikule käitumisele või keskkonnakahjulikust käitumisest hoidumisele;
  • keskkonnahoidlike käitumuslike eesmärkide seadmine;
  • inimeste varasema käitumise tagasisidestamine;
  • premeerimine keskkonnahoidliku käitumise või karistamine keskkonnakahjuliku käitumise eest.

Kuna inimeste panus sellesse, et saaksime tulevastele põlvkondadele pärandada loodusvaraderikka, ilusa ja terve planeedi, on hädavajalik, siis on oluline mõista, millised kogemused aitavad meil sellele eesmärgile pühenduda. Lapsepõlves toetavad keskkonnahoidlikku käitumist vabamäng looduses ning seal uurimine ja avastamine, keskkonnaharidusprogrammid koolides ja väljaspool ning ürgse põlislooduse kogemine. Nende tegurite puhul on tähtis ühisosa tugevad emotsioonid, identiteedi kujunemine ja normide õppimine.

Võibolla pole praeguseid otsustajaid paremate keskkonnavalikute poole enam võimalik müksata. Seega on tunduvalt olulisem kasvatada uus põlvkond otsustajaid, kes mõistavad inimese ja looduse vahelisi suhteid läbi isiklike kogemuste paremini ning teevad tulevikus ka sellevõrra targemaid otsuseid. Kas rohekäitumise ja kogukonnaaktivismi jaoks peab lapsepõlve looduskogemuse juurde kuuluma tingimata ka mõni trauma, on kaheldav. Tõenäoliselt peitub eduka sekkumise võti kusagil eelmainitud tegurites. See, et trauma tagajärjel tekivad mingid protsessid, mis viivad keskkonnahoidliku käitumiseni, ei tähenda, et neid protsesse ei saaks vähem kahjustaval viisil esile kutsuda. Formaalsel ja mitteformaalsel haridusel on selles suur roll.

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga