Laura Välik, digiajakirja MIHUS peatoimetaja
Hea lugeja, käesoleva MIHUSe fookuses on teema sõda ja rahu ehk see, kuidas saame koos noortega nii endi sees kui ka ümber rohkem rahu luua. Kuid mida see ometigi tähendab? Kas me ei ole noorsootöös juba rahumeelsed ja kas me ei ela ka rahulikus riigis? Kas me ei peaks sõdade kohta pärima hoopis poliitikutelt ja väejuhtidelt?
„On muidugi üldteada tõsiasi, et hooletu jutt maksab elusid, aga probleemi täielikku ulatust ei osata alati hinnata. Näiteks hetkel, mil Arthur ütles: „Tundub, et mul on tohutuid raskusi oma eluviisiga,“ avanes aegruumi kangas üks ootamatu ussiauk ja kandis tema sõnad aegade ja lõpmata ulatuste taha kaugesse galaktikasse, kus võõrad ja sõjakad olendid olid tasakaalupunktis hirmuäratava tähtedevahelise sõja piiril.
Kaks vastaspoole juhti kohtusid viimast korda.
Konverentsilaua kohale laskus kohutav vaikus, kui Vl’hurgide ülemjuhataja, särav oma musta värvi juveelidega kaunistatud lühikestes lahingupükstes, vaatas rahulikult G’Gugvunttide liidrit kükitamas tema vastas rohelise magusalt lõhnava auru pilves, miljon läikivat ja õudustäratavalt relvastatud tähelaeva valmis vallandama elektrilist surma tema ühesõnalise käsu peale, ja esitas sellele koletisele väljakutse võtta tagasi tema ema kohta öeldud sõnad.
Olend liigutas haiglaselt küpsetavas aurus ja just sel hetkel kandusid sõnad „Tundub, et mul on tohutuid raskusi oma eluviisiga“ üle konverentsilaua.
Vl’hurgide keeles oli see kahjuks kõige jubedam solvang, mida võimalik ette kujutada, ja üle ei jäänud muud, kui sajandeid hirmsat sõda pidada.
Lõpuks muidugi, pärast seda, kui nende galaktikad olid paari tuhande aasta vältel laastatud, taibati, et kogu see asi oli olnud üks kohutav viga, ja nii lahendasid kaks vaenujalal lahingulaevastikku oma viimased üksikud erimeelsused, et saata teele ühisrünnak meie enda galaktika vastu – nüüd selgelt tuvastatud kui solvava märkuse allikas.
Veel tuhandeid aastaid rebisid võimsad laevad läbi tühjade kosmoseväljade ja lõpuks sukeldusid karjudes esimesele planeedile, millele nad sattusid – mis juhtus olema Maa –, kus kohutava mõõtkava möödaarvestuse tõttu neelas kogu lahingulaevastiku kogemata alla üks väikene koer.
Need, kes uurivad universumi ajaloo keerulisi põhjuse ja tagajärje seoseid, ütlevad, et sedasorti asjad juhtuvad kogu aeg, kuid me oleme jõuetud neid ära hoidma.
„See on lihtsalt elu,“ ütlevad nad.“
Douglas Adams „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“
Kutsun noortega seda lugu mõtestama! Ja küsima:
- Kuidas algavad suured konfliktid?
- Kuidas tõlgendada kuuldud sõnu?
- Kuidas leida üles iga konflikti jaburus?
Ühe noorega tõdesime, et juveelidega kaunistatud lühikesed püksid on eriti naljakas lahingurõivastus – justkui vähe tõsiseltvõetav. Aga kelle jaoks? Hoopis aumärkidest kubisev kindralimunder on tõsiseltvõetav! Aga kelle jaoks?
Juveelidega kaunistatud lühikesed lahingupüksid on minu arvates imeilus sümbol! Meie sõjakuse bling, meie sõjakuse paroodia. Kas oled märganud noori, vanu ja võib-olla ka noortega töötavaid inimesi poseerimas sõjarelvadega? Bling!
„See oli sõjalaev, lõppude lõpuks. See oli ehitatud, loodud hiilgama hävitamises, kui seda peetakse sobivaks. See leidis, just nagu pidi, koletut ilu nii sõjarelvades kui ka vägivallas ja hävitustöös, mida selline relvastus oli võimeline tekitama, ja siiski teadis, et see atraktiivsus tulenes teatavast ebakindlusest, mingist lapsikusest. See suutis näha, et – teatud kriteeriumite järgi – sõjalaev oli, pelgalt oma eesmärgi täiuslikult väljendatud puhtuse tõttu, kõige ilusam üksik teos, mida Kultuur suutis toota ja samal ajal mõista moraalse visiooni nappust, millele sedasorti hinnang viitas. Et tõeliselt hinnata relva ilu, tuli tunnistada teatud sorti lühinägelikkust, mitte kaugel pimedusest, tunnistada teatud rumalust. Relv ei olnud asi iseeneses; mitte miski ei olnud pelgalt asi iseeneses. Seda relva, nagu kõike muud, võis lõppkokkuvõttes hinnata vaid selle mõju järgi teistele, mõnes välises kontekstis tekitatud tagajärgede järgi, selle koha järgi ülejäänud universumis. Selle mõõdupuu järgi oli relvade armastus või lihtsalt nende väärtustamine omamoodi tragöödia.“
Iain M. Banks „Excession“
Selles loos mõtestab oma olemust eneseteadlik kosmoselaev. Ülivõimsate (tehis)intellektuaalidena on Kultuuri tähtedevahelise ühiskonna hoidjateks ja rahuloojateks just vägevad kosmilised sõjalaevad: ebainimlikult eneseteadlikud, oskavad nad sõjalist jõudu endas kanda ja ka … mitte kasutada. Kuigi muidu loojate nägu inimlikud, tunnevad nad oma pahesid piisavalt hästi, et neist rahu tööriistad vormida.
Eneseteadlikkus (sh refleksioon) kõlab – lisaks kosmoseulmele – tihti ka töös noortega. Inimeseks olemisega tundub vahel kaasnevat suisa eeldus, et eneseteadlikkus on põimunud meie endi loomusesse, selle inimlooma loomusesse. Aga kas ikka on? (Kosmoseulme sarja „Battlestar Galactica“ avastseenis küsib üks inimnahas robot kaasinimeselt hoopis nõnda: kas sa oled elus?)
Heili Griffith kirjutab käesolevas MIHUSes: „kui me räägime inimlikkusest, siis me arvame, et see tähendab vaid inimese häid omadusi. Tegelikkuses on inimloomus keerukas ja mitmetahuline ning sisaldab ka omadusi, mida me üldiselt peame halbadeks.“
Kui inimlikkus eksisteeriks nii, nagu oleme harjunud seda ette kujutama, vaid inimese heades omadustes, elaksime rahus Maa peal ja ka üks, sada või tuhat anomaalset sõjardit ei saaks alustada sõda, sest kõik ülejäänud inimesed nende ümber oleksid tõeliselt rahumeelsed. Seega kerkib küsimus, kas me oskame märgata sõda inimloomuses, ja seda, et see ei ole vaid üksikute hullude omadus. Kas oskame märgata kõiki neid väikseid sõjakaid aspekte eneses (nagu relvade imetlemine), mida oma kultuuris noortele ette näidates ikka ja jälle sõjale ruumi loome? Kas ohtu on võimalik ennetada ilma seda teadvustamata?
Eestis vihjame hooletutele talvistele liiklejatele ikka humoorikalt: „Tali tuli ootamatult!“ Kas ka sõda tuli ootamatult?
Eneseteadlikkuse ülioluline aspekt on seega teadlikkus enese vastastikustest seostest teiste olenditega. (Muidugi mitte ainult inimolenditega.) Kas teadsid, et isegi siis, kui inimene on näiliselt rahulik ja rõõmus, kuid tegelikult pinges ja kogemas negatiivseid emotsioone, eritab ta higi kaudu stressihormooni kortisool, mis õhu kaudu levides imendub teda ümbritsevate inimeste nahka ja mõjutab omakorda neid? Olles aga sisemiselt rahulik ja rõõmus, on inimene võimeline teisi nakatama hoopis oma rahu ja rõõmuga. Kas sina oled kunagi rõõmuga nakatunud? Või ise noori nakatanud?
Sõda või rahu tundub sõltuvat meie eneseteadlikkusest. Sellest, kuidas ja kui teadlikult suhestume enese ja teistega ning kui teadlikud oleme selles suhestumises oma inimlikkuse väga erinevatest külgedest. Üks suurepärane võimalus keskenduda oma inimliku seotuse mõtestamisele hoopis suuremal skaalal kui enamik indiviididele keskenduvaid lugusid, raamatuid või filme meile õpetavad, on sukeldumine kosmoseulme maailma. „Battlestar Galactica“ (mu kõige-kõige lemmikum sari) algab üheteistkümnel planeedil elava inimühiskonna tuumaholokaustiga – sellest hetkest hargneb inimlikkuse lahtimõtestamisele tuginev, tõelise lootuse, lugu!
Arvan, et noortele võib kosmoseulme maailm lummavalt põnev olla!
Olenevalt vaatevinklist võib ka ingleid ja saatanat kosmoseulme maailma elanikeks pidada. On üks lugu saatanast. Kord ingliga kõrvuti istudes olevat saatan palunud inglil jälgida, mis ta ette võtab. Saatan läinud kinniseotud eesli juurde ja vabastanud looma köidikutest, mispeale eesel läinud naaberaeda taimi sööma. Naaberaia omanik aga lasknud seepeale eesli maha ja eesli omanik omakorda vihastades naabri maha. Tüli kasvanud nii suureks, et ka lapsed said asjasse segatud ja üheks hetkeks oli tüli käigus hukkunud kuus inimest. Kui ingel küsis saatanalt, miks too oli niimoodi toiminud, vastas saatan naerdes: „Mida muud ma peale eesli lahtisidumise tegin?“
- Sissejuhatus
- Uita Rahus ringi!, Merit Karise
- Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus, Heili Griffith
- Rahuloome ja rahuharidus noortevaldkonnas: 20 aastat kooskõla loomist noorte heaks, Maria Žuravljova
- Pagulastaustaga noored Eestis: kuidas toetada ebatavalisse olukorda sattunud tavalist noort?, Laura Ombler ja Mirjam Rennit
- Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis, Kaarin Aamer
- kommentaarid Hanna Anett Peiel, Kati Leete, Pille Maffucci
- Vandenõuteooriad ja noored, Oksana Belova-Dalton
- kommentaar Maili Pilt
- Noori maailmamuutjaid vaevab mure nende tuleviku pärast, Laura Tombach
- Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist, Helene Uppin
- Osalusmeetod kui noorsootöine dialoog, Lianne Teder
- Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?, MIHUSe toimetus
- kommentaar Silver Sternfeldt
- Laagris osalenud noored väärtustavad iseseisvust, tervislikke eluviise ja füüsilist aktiivsust, Birgit Villum
- kommentaar Theresa Press
- Väljakutsed sõjamaterjali hindamisel sotsiaalmeedias, Jaana Davidjants
- Sõda ja rahu: tasakaal minu sees ja minust väljaspool, Kirli Talving
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
