fbpx

Laura Välik, digiajakirja MIHUS peatoimetaja

Hea lugeja, käesoleva MIHUSe fookuses on teema rahu ja sõda ehk see, kuidas saame koos noortega nii endi sees kui ümber rohkem rahu luua. Kuid, mida see ometigi tähendab? Kas me ei ole noorsootöös juba rahumeelsed ja kas me ei ela ka rahulikus riigis? Kas me ei peaks sõdade kohta pärima hoopis poliitikutelt ja väejuhtidelt? 

On muidugi üldteada tõsiasi, et hooletu jutt maksab elusid, aga probleemi täielikku ulatust ei osata alati hinnata. Näiteks hetkel, mil Arthur ütles: „Tundub, et mul on tohutuid raskusi oma eluviisiga,” avanes aegruumi kangas üks ootamatu ussiauk ja kandis tema sõnad aegade ja lõpmata ulatuste taha kaugesse galaktikasse, kus võõrad ja sõjakad olendid olid tasakaalupunktis hirmuäratava tähtedevahelise sõja piiril. 

Kaks vastaspoole juhti kohtusid viimast korda.

Konverentsilaua kohale laskus kohutav vaikus, kui Vl’hurgide ülemjuhataja, särav oma musta värvi juveelidega kaunistatud lühikestes lahingupükstes, vaatas rahulikult G’Gugvunttide liidrit kükitamas tema vastas rohelise magusalt lõhnava auru pilves, miljon läikivat ja õudustäratavalt relvastatud tähelaeva valmis vallandama elekrilist surma tema ühesõnalise käsu peale, ja esitas sellele koletisele väljakutse võtta tagasi tema ema kohta öeldud sõnad.

Olend liigutas haiglaselt küpsetavas aurus ja just sel hetkel kandusid sõnad „Tundub, et mul on tohutuid raskusi oma eluviisiga” üle konverentsilaua.

Vl’hurgide keeles oli see kahjuks kõige jubedam solvang, mida võimalik ette kujutada, ja üle ei jäänud muud kui pidada sajandeid hirmsat sõda.

Lõpuks muidugi, pärast seda kui nende galaktikad olid paari tuhande aasta vältel laastatud, taibati, et kogu see asi oli olnud üks kohutav viga ja nii lahendasid kaks vaenujalal lahinglaevastikku oma viimased üksikud erimeelsused, et saata teele ühisrünnak meie enda galaktika vastu – nüüd selgelt tuvastatud kui solvava märkuse allikas.

Veel tuhandeid aastaid rebisid võimsad laevad läbi tühjade kosmoseväljade ja lõpuks sukeldusid karjudes esimesele planeedile, millele nad sattusid – mis juhtus olema Maa –, kus kohutava mõõtkava möödaarvestuse tõttu neelati kogu lahingulaevastik kogemata alla ühe väikese koera poolt.

Need, kes uurivad universumi ajaloo keerulisi põhjuse ja tagajärje seoseid, ütlevad, et sedasorti asjad juhtuvad kogu aeg, kuid me oleme jõuetud seda ära hoidma.

„See on lihtsalt elu,” ütlevad nad.”

Douglas Adams, „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas”

Kutsun noortega seda lugu mõtestama! Ja küsima:

  • Kuidas algavad suured konfliktid?
  • Kuidas tõlgendada kuuldud sõnu?
  • Kuidas leida üles iga konflikti jaburus?

Ühe noorega tõdesime, et juveelidega kaunistatud lühikesed püksid on eriti naljakas lahingurõivastus – justkui vähe tõsiseltvõetav. Aga, kelle jaoks? Hoopis aumärkidest kubisev kindrali munder on tõsiseltvõetav! Aga, kelle jaoks? 

Juveelidega kaunistatud lühikesed lahingupüksid on minu arvates imeilus sümbol! Meie sõjakuse bling, meie sõjakuse paroodia. Kas oled märganud noori, vanu ja võib-olla ka noortega töötavaid inimesi poseerimas sõjarelvadega? Bling!

„See oli sõjalaev, lõppude lõpuks. See oli ehitatud, loodud hiilgama hävitamises, kui seda peetakse sobivaks. See leidis, just nagu pidi, koletut ilu nii sõjarelvades kui ka vägivallas ja hävitustöös, mida selline relvastus oli võimeline tekitama, ja siiski teadis, et see atraktiivsus tulenes teatavast ebakindlusest, mingist lapsikusest. See suutis näha, et – teatud kriteeriumite järgi – sõjalaev oli, pelgalt oma eesmärgi täiuslikult väljendatud puhtuse tõttu, kõige ilusam üksik teos, mida Kultuur suutis toota ja samal ajal mõista moraalse visiooni nappust, millele sedasorti hinnang viitas. Et tõeliselt hinnata relva ilu, tuli tunnistada teatud sorti lühinägelikkust, mitte kaugel pimedusest, tunnistada teatud rumalust. Relv ei olnud asi iseeneses; mitte miski ei olnud pelgalt asi iseeneses. Seda relva, nagu kõike muud, võis lõppkokkuvõttes hinnata vaid selle mõju järgi teistele, mõnes välises kontekstis tekitatud tagajärgede järgi, selle koha järgi ülejäänud universumis. Selle mõõdupuu järgi oli relvade armastus, või lihtsalt nende väärtustamine, omamoodi tragöödia.” 

Iain M. Banks „Excession”

Selles loos mõtestab oma olemust eneseteadlik kosmoselaev (sõjalaev). Just oma sõjalise jõu tõttu on Kultuuri ühiskonna hoidjateks ja rahuloojateks fantastiliselt võimsad kosmoselaevad. Nad on piisavalt targad, et seda jõudu endas kanda ja ka … mitte kasutada. Heili Griffith kirjutab käesolevas MIHUSes: „ … kui me räägime inimlikkusest, siis me arvame, et see tähendab vaid inimese häid omadusi. Tegelikkuses on inimloomus keerukas ja mitmetahuline ning sisaldab ka omadusi, mida me üldiselt peame halbadeks.” 

Kui me aga – erinevalt kosmoselaevadest – ei oska märgata sõda oma loomuses (et see ei ole vaid üksikute hullude omadus – sest ka üks, sada ja tuhat sõjardit ei saaks alustada sõda, kui kõik ülejäänud inimesed nende ümber oleksid tõeliselt rahumeelsed) ega ka kõiki väikseid sõjakaid aspekte eneses (nagu relvade imetlus), siis kuidas saame sõdu ära hoida ja seda ka noortele õpetada? Kas ohtu on võimalik ennetada ilma seda teadvustamata?

Eestis vihjame hooletutele talvistele liiklejatele ikka humoorikalt: „Tali tuli ootamatult!” Kas ka sõda tuli ootamatult?

Mulle tundub, et iga inimene – sarnaselt kosmoselaevadele – on potentsiaalselt võimas (bio)relv ja ka rahuhoidja. Kui inimene on näiliselt rahulik ja rõõmus, kuid tegelikult pinges ja kogemas negatiivseid emotsioone, eritab ta higi kaudu stressihormooni kortisool, mis õhu kaudu levides imendub teda ümbritsevate inimeste nahka ja mõjutab omakorda neid. Olles aga sisemiselt rahulik ja rõõmus, on inimene võimeline teisi nakatama hoopis oma rahu ja rõõmuga. Kas sina oled kunagi rõõmuga nakatunud? Või ise noori nakatanud?

Üks suurepärane võimalus kujutleda ehk õppida tundma seda suurt ohtu ja ka potentsiaali, mida inimeseks olemine (tunnete, mõtete, tegude ja valikute kaudu) endast kujutab, on kosmoseulme maailm. Kõik sõjad, mis on olnud, mida ei ole olnud ja mida mitte kunagi ei tule, on selles piiritus aegruumi maailmas juba inimlikult ette kujutatud ja neist on võimalik inimeseks olemise kohta nii mõndagi õppida. Battlestar Galactica (mu kõige-kõige lemmikuma sarja) ühe peaosalise, Edward James Olmose, sõnul jätkub selle sarja äravaadanul – kes mõistis, mida vaatas – lootust ka pärast tuumaholokausti. 

Kas õpime märkama sõda eneses – nii, et lootust ei läheks tarvis mitte pärast tuumaholokausti vaid selle ärahoidmiseks?

Arvan, et noortele võib kosmoseulme maailm lummavalt põnev olla!

On üks lugu saatanast. Kord ingliga kõrvuti istudes olevat saatan palunud inglil jälgida, mis ta ette võtab. Saatan läinud kinniseotud eesli juurde ja vabastanud looma köidikutest, mispeale eesel läinud naaberaeda taimi sööma. Naaberaia omanik aga lasknud seepeale eesli maha ja eesli omanik omakorda vihastades naabri maha. Tüli kasvanud nii suureks, et ka lapsed said asjasse segatud ja ühel hetkega hukkus tüli käigus kuus inimest. Kui ingel küsis saatanalt, miks too oli niimoodi toiminud, vastas saatan naerdes: „Mida muud ma peale eesli lahtisidumise tegin?“

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email