Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus

Rahuharidusele mõeldes meenub mulle märtsi algul sotsiaalmeedias nähtu, mille kohaselt oli neli aastat tagasi samal ajal meie senise elu viimane „normaalne“ nädal. Selleks ajaks oli koroona levik võtnud pandeemia mõõtmed. Mõni aasta hiljem ei olnud me koroona mõjust veel õieti toibudagi jõudnud, kui algas täiemahuline sõda Ukrainas. Rääkimata praegu maailma eri paigus toimuvatest sündmustest, mis mõjutavad pidevalt meie kõigi sisemist rahu. Muidugi pole vaja ajaloos õpitut palju meenutada tõdemaks, et sõjad, epideemiad, inimeste enda põhjustatud kannatused ja ebaõiglus on kahjuks olnud inimkonna arenguloo lahutamatu osa. Kuid tõepoolest – meile, kes me elame siin ja praegu, tundub mõistetamatu, et inimkond ei ole kuigi palju õppinud ning kordab juba ajaloos tehtud vigu. Meenutagem kasvõi seda, et ÜRO inimõiguste deklaratsioon loodi paljude riikide koostöös pärast II maailmasõda just selleks, et vältida maailmasõdade ajal toimunu kordumist.

Vanessa Andreotti ütles oma rahuhariduseteemalises kõnes, et kui me räägime inimlikkusest, siis me arvame, et see tähendab vaid inimese häid omadusi. Tegelikkuses on inimloomus keerukas ja mitmetahuline ning sisaldab ka omadusi, mida me üldiselt peame halbadeks. Selline pooltõene kontseptsioon võimaldab meil lihtsalt liigitada inimesi headeks ja halbadeks – inimlikeks ja ebainimlikeks. Tegelikult peitub meis kõigis võime teha kurja, mis võib avalduda erinevates olukordades ning mida on võimalik enda jaoks ratsionaliseerida ja õigustada. Andreotti lisas, et selle asemel, et külvata noortesse inimlikkust, peaksime neid aitama oma inimlikkusega silmitsi seista – kogu selle heade ja halbade külgede ning hävitamisvõimega. Vaid nii saab noori varustada vajalike teadmiste ja oskustega rahumeelsemaks kooseksisteerimiseks.

Selle kõige taustal tundub mulle, et me peame rääkima üha enam rahuharidusest kui viisist, millega edendada rahu ja tagada seeläbi kõigile inimestele nende inimõigused. Ja seda muidugi ka noorsootöös, sest nagu ikka jõuab nii kohalikul tasandil kui ka kogu maailmas toimuv varem või hiljem noorsootöötajani – olgu selleks noortevaheline kiusamine või kogu maailma mõjutavad sõjad. Ja mis veel võiks anda lootust paremaks tulevikuks kui mitte see, et meie järgmine põlvkond oskab paremini rahumeelsemalt koos elada.

Rahuharidus annab vajalikud teadmised ja oskused rahu edendamiseks

Aga millest me üldse räägime, kui me räägime rahuharidusest? MTÜ Mondo eestvedamisel on valminud e-kursus „Peace Education in the Times of crises“¹, mis käsitleb just seda, mis on rahuharidus ja kuidas noorsootöötajana hoolitseda nii enda sisemise rahu ja heaolu eest kui ka tagada rahu ja turvaline ruum seal, kus on noored. E-kursuse autorite Elina Lauttamäki ja Saara Ruuska järgi valitseb ühiskonnas rahu siis, kui on tagatud võrdsus (ingl equality) ja õiglus (ingl equity) ning kui kõik inimesed saavad elada isiklikku elu ning osaleda avalikus ja professionaalses elus nii, et neil ei ole vaja muretseda diskrimineerimise ja vägivalla pärast, olenemata nende sotsiaalsest identiteedist.

Rahuhariduse eesmärk ongi ise õppida ja anda teistele edasi teadmisi, arendada oskuseid ning kujundada hoiakuid, mis aitavad hoida ja edendada rahu – ja seda nii iseenda sees kui ka kogu maailmas laiemalt.

Kursuse autorite sõnul tähendab rahu ja rahu edendamine noorsootöös seda, et noorte jaoks on noorsootöö keskkonnad ja sealsed tegevused turvalised. Samuti võivad noored nendes keskkondades ja tegevustes eeldada, et nii noorsootöötajad kui ka teised noored kohtlevad neid hoolimata nende erinevustest austusega. Kas kõlab tuttavalt?

Hea noorsootöötaja juba tegelebki oma töös rahuharidusega!

Selle põhjal julgengi väita, et hea Eesti noorsootöötaja töösse ongi rahuharidus juba – kas teadvustatult või mitte – põimunud. Näiteks Eesti noorsootöötaja kutse-eetika kohaselt kohtleb noorsootöötaja kõiki noori võrdselt ning suhtub nende arvamusse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega. Samuti peab noorsootöö elluviimine ja keskkond olema turvaline, kvaliteetne ja mitmekesine. See eeldab mistahes noorsootöö keskkonnas ühiseid kokkuleppeid, mis toetavad eelmainitud väärtuste avaldumist igapäevases omavahelises suhtluses nii noorte kui ka noorsootöötajate vahel.

See võiks olla julgustuseks kõigile noorsootöötajatele, et rahuhariduse põhimõtete ja meetodite rakendamisel oma igapäevatöös ei olegi vaja alustada täiesti algusest, sest algus on juba tehtud! Kuid selleks, et noorsootöötaja töö võiks olla veel mõjusam tagamaks, et iga noorsootöös osalenud noor võiks suhestuda harmooniliselt nii iseenda kui ka teiste ja kogu maailmaga rahumeelselt, tuleks saada rohkem teadmisi ja omandada oskuseid, mida enda ja noortega rakendada.

Millest võiks noorsootöötaja alustada?

Sellega seoses on mul kaks mõtet. Esiteks, tulles tagasi Vanessa Andreotti mõtte juurde, et töös noortega ei piisa vaid sellest, kui püüelda ise parem olemise poole ning julgustada ka noori paremini, hoolivamalt, teisi austavamalt ja aktsepteerivamalt käituma. Tuleb mõista sügavamalt seda, miks ka head inimesed võivad teha halbu asju ja kuidas jõutakse teisi kahjustavate tegudeni nii indiviidi kui ka kollektiivsel tasandil. Marian Turski ütles Auschwitzi 75. aastapäeva kõnes, et koonduslaagrid ei kukkunud ühel päeval taevast, vaid see oli pidevate väikeste otsuste ja tegude tulemus. Seega on ka noorsootöötajal vaja pidevat kriitilist mõtlemist, enda töö analüüsimist ning isiklike väärtuste ja hoiakute üle mõtisklemist. Noorsootöötajad on paratamatult oma hoiakute ja suhtumisega noortele eeskujuks.

Teiseks soovitan kõigil noorsootöötajatel läbida nimetatud kursus veebilehel maailmakool.ee. Kuigi e-kursus annab üldiseid teadmisi rahu ja rahuhariduse kohta, keskendub see eelkõige noorsootöötaja kui noortega pidevas kontaktis oleva inimese enda sisemise rahu hoidmisele ja selle edendamisele, andes ka praktilisi tööriistu, mida enda elus ja töös noortega rakendada. Veebikursuse peamine mõte on, et rahu algab igaühest meist ning see on koht, kus me saame enda, meie noorte ja kogu maailma jaoks kõige rohkem ära teha.

---

1. E-kursus „Peace Education in Times of Crises“ on valminud Erasmus+ toetatud projekti „Peace Education in Times of Crises“ strateegilise partnerluse raames. Projekti juhtorganisatsioon on MTÜ Mondo ja partnerorganisatsioonid Eesti Noorsootöötajate Kogu (ENK), Rauhankasvatusinstituuti RY (RKI) Soomest ja Fundacja Instytut Bezpieczeństw A Społecznego (IBS) Poolast. ↩︎

• Sissejuhatus
• Uita Rahus ringi!, Merit Karise 
• Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus, Heili Griffith 
• Rahuloome ja rahuharidus noortevaldkonnas: 20 aastat kooskõla loomist noorte heaks, Maria Žuravljova
• Pagulastaustaga noored Eestis: kuidas toetada ebatavalisse olukorda sattunud tavalist noort?, Laura Ombler ja Mirjam Rennit 
• Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis, Kaarin Aamer
  • kommentaarid Hanna Anett Peiel, Kati Leete, Pille Maffucci
• Vandenõuteooriad ja noored, Oksana Belova-Dalton
  • kommentaar Maili Pilt
• Noori maailmamuutjaid vaevab mure nende tuleviku pärast, Laura Tombach 
• Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist, Helene Uppin
• Osalusmeetod kui noorsootöine dialoog, Lianne Teder 
• Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?, MIHUSe toimetus
  • kommentaar Silver Sternfeldt
• Laagris osalenud noored väärtustavad iseseisvust, tervislikke eluviise ja füüsilist aktiivsust, Birgit Villum
  • kommentaar Theresa Press
• Väljakutsed sõjamaterjali hindamisel sotsiaalmeedias, Jaana Davidjants 
• Sõda ja rahu: tasakaal minu sees ja minust väljaspool, Kirli Talving

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.