Merit Karise, Tartu Kunstikooli ja Kuressaare Ametikooli disainisuuna ideeloome õpetaja
„Kõndimine pole sport. Sport on tehnikate ja reeglite, punktide ja võistlemise küsimus – kõige selle jaoks on vaja õppida, osata õigeid asendeid, vallata õigeid liigutusi. Alles siis, tükk aega hiljem, tulevad improvisatsioon ja talent.
Kõndimine pole sport. Ühe jala teise ette asetamine on lapsemäng. Kui kõndijad kohtuvad, pole tulemusi ega numbreid – kõndija ütleb teisele, millist teed pidi ta tuli, millisel rajal on kõige kaunim maastik ja milline vaade avaneb ühelt või teiselt kaljunukilt.“
Nii kirjutab prantsuse filosoof Frédéric Gros oma raamatus „Kõndimise filosoofia“.
Mis siis muud, kui hakka aga astuma, nii lihtne see ongi. Pole teed, pole rada, mille kõrval kõige kaunim maastik, pole üht või teist kaljunukki, millelt avaneb vapustav vaade?
Hakka astuma mööda lähimat rada, teed, tänavat, käi kas või oma maja taga aias või kuuris. Uita umbes veerand tundi nii, et ei otsi kauneid maastikke ega vapustavaid vaateid, vaid vahid enda ette maha. Kui sul on koer, võta ta kaasa, aga igal juhul vahi maha ja otsi pilguga asju ja korja silmatorkavamaid neist üles: kivike, kaotatud või kukkunud ese, erksavärviline leht, erilise kujuga klaasitükk, inimest meenutav oksake, kellegi taskust pudenenud paberiribake. Lao need sealsamas õues või toas lauale ja vaata neid. Siis säti need nii, et tekib pilt, kompositsioon või muster – või maastik? Uus maastik? Kaunis maastik? Tee pilt. Tee nii iga päev mõnda aega või ühel päeval nädalas või kümme päeva järjest. Pane piltidele ka pealkirjad, kui soovid.
Tundub lapsik, mõttetu? Frédéric Gros vastab nii: „Lapse jaoks pole olemas isegi kaht teineteisega sarnanevat puud – nende sõlmilised oksad, kõverad tüved, nende kuju –, kõik eristab neid teineteisest. Need pole kaks põldmarjapõõsast ega kaks tamme, vaid ravitseja ja nõid, koll ja laps. Nii et mida öelda, kui rääkida kahest jalutuskäigust, millel kummalgi on isemoodi puude järjestus, tegelaskujud, teede värvus ja inimesed, keda võib kohata? Kummalegi jalutuskäigule vastab eri lugu, kumbki avab erineva kuningriigi, kus on omamoodi asukad ja omamoodi kummitused.“
Nii et leiad hoopis lugusid ja kummituste kuningriike. Vahel aga juhtub nii, et mõte ei idane nagu tublil täiskasvanul ega kujutlusvõime lenda nagu siiral lapsel. Filosoof Gros pakub lahenduse: „Nii et kui mõttetöö ei edene, pole kirjutuslaua taga istumisel mõtet. Tuleb püsti tõusta ja mõned sammud teha. Kõndida selleks, et endale liikumist lubada, ning selleks, et keha tõukest saaksid mõtted hoogu ja läheksid taas liikvele.
Mehhaanika seisneb siin puhtas vallandamises: kõndida, et panna liikuma. Lisaks sellele pakub kõndimine korrapärasuse kaudu võnkumist, mis võib kaasa aidata värssluule loomisele: tehakse midagi rütmilist, sisenetakse takti. Wordsworth, inglise romantik, on siinkohal hea näide. Kui tema õelt küsiti, kus vend töötada armastab, tegi ta ähmase käeviipe aia suunas ja ütles: seal on tema kabinet. Ja tõepoolest, oma pikki lüürilisi poeeme lõigi ta kõndides. Ta kõndis edasi-tagasi, ise endamisi pomisedes, ning võttis keha rütmilise liikumise värsside leidmisel appi.“
Seega, teine kord hakka astuma nii, et vaatad veidi kõrgemale. Näiteks tänavasilte. Vaata neid kui sõnu, mis on kunagi kirjutatud ja loetud luuletustest, lauldud lauludest, väljaöeldud mõtetest maha jäänud, linna eksinud, tänavanurkadele märkajat ootama jäänud nagu sügisesed puulehed … luulelehed? Kõnnid hallil ja uduse pärastlõunal Tartus kesk veidi väsinud ja luitunud maju,
„kui hetke sähvatus
lööb pilgu selgeks
siis on see väljaspool aega
nii nagu ilu
sünnib kusagil
silma ja igaviku vahel
või nagu armastus
lööb taeva heledaks
kesk udu ja unustust“
„Selle jaoks, kes kõnnib kaua, väga kaua, saab selle jonnaka kohalolu maigu mitte ainult taevas, vaid kõik ümberringi. Kohalolu fragmentaarne lihtsus: lehed, see puukoor, mõni kivi /…/ asjade olemuse lihtsuse ilu … Enam pole vaja leiutada uusi müüte, uurida tekste nende taga või projitseerida oma unenägusid. Ainult nimetada. Luuletusest saab kohalolu lihtne kaja, asjade lihtsa kohalolu kaja.“
Nii lõpetab Frédéric Gros oma kõndimise filosoofia.
Rahulikku ja rõõmustavat väikeste asjade, sõnade, mõtete, aga tegelikult ikka iseenda leidmise teed.
- Frédéric Gros, „Kõndimise filosoofia“, prantsuse keelest tõlkinud Mari Tarendi, Tallinna Ülikool, 2016.
- Robert Meier, Tartu Kunstikooli õpilane, leidis asju kuuris luusides ja sättis need vana kummitusrehvi sisse kompositsiooniks „Kuuri-uuring“ 20. aprillil 2024. aastal.
- Indrek Hirv, nimeta luuletus, mille virtuaalselt sättis 20. märtsil 2024. aastal Tartusse Karlova linnaosa Kesk tänavale Tartu Kunstikooli õpilane Kerttu-Liis Soosalu: https://kultuur.err.ee/1608525716/indrek-hirve-luuletused-kuus-luuletust-uhele-noorele-naisele-mael
- Sissejuhatus
- Uita Rahus ringi!, Merit Karise
- Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus, Heili Griffith
- Rahuloome ja rahuharidus noortevaldkonnas: 20 aastat kooskõla loomist noorte heaks, Maria Žuravljova
- Pagulastaustaga noored Eestis: kuidas toetada ebatavalisse olukorda sattunud tavalist noort?, Laura Ombler ja Mirjam Rennit
- Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis, Kaarin Aamer
- kommentaarid Hanna Anett Peiel, Kati Leete, Pille Maffucci
- Vandenõuteooriad ja noored, Oksana Belova-Dalton
- kommentaar Maili Pilt
- Noori maailmamuutjaid vaevab mure nende tuleviku pärast, Laura Tombach
- Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist, Helene Uppin
- Osalusmeetod kui noorsootöine dialoog, Lianne Teder
- Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?, MIHUSe toimetus
- kommentaar Silver Sternfeldt
- Laagris osalenud noored väärtustavad iseseisvust, tervislikke eluviise ja füüsilist aktiivsust, Birgit Villum
- kommentaar Theresa Press
- Väljakutsed sõjamaterjali hindamisel sotsiaalmeedias, Jaana Davidjants
- Sõda ja rahu: tasakaal minu sees ja minust väljaspool, Kirli Talving
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
