Nele Sooväli, kunstnik ja kunstiõpetaja
Kui olen olukorras, kus tuleb teha suuremaid eluvalikuid või otsuseid, meeldib mulle endalt alati küsida, mida teeksin siis, kui valik oleks vaba – kui mul oleks kogu maailma raha –, või siis, kui mul ei oleks üldse raha. Mida teeksin? Või mida valiksin siis, kui langetaksin otsuseid nagu laps, liikudes selle poole, mis pakub huvi ja rõõmu? Lapsena on see kõik sõnadetagi selge. Ajapikku aga hiilivad ratsionaalsed mõtted kasust ja tulust iseenesest ligi. Kuidas aga säilitada oskus hoida oma otsuste arhitektuur puhas, endaga kontaktis ja selge, et elukogemus oleks täisväärtuslik, tasakaalus ja energiat täis?
Olen märganud, et on suur hulk inimesi, kelle puhul tundub, et neil ei ole kunagi aega. Ja siis on need, kellel on peaaegu alati aega. Kindlasti sõltuvad meie valikud prioriteetidest ja vahel valivad olukorrad sind ise, nagu näiteks lapsed, kelle oled otsustanud saada, kuid kes ei küsi, kas oled puhanud või heas meeleolus, et järgmistesse seiklustesse sukelduda. Kui aga valikus on töö ja oma aeg või puhkehetk, võib tunduda loomulik ja iseenesestmõistetav valida töö. Ent kui palju tööd? Tundub, nagu valikut ei oleks, sest raha peab ju teenima. Ometi aga põhineb kogu meie elu vaba tahte printsiibil. Jah, me peame käima tööl, et teenida raha ja hüvesid, ning sellel hetkel osutubki sisuliseks valikuks elada elu, kus on põhivajadused kaetud ja ka väiksem või suurem perspektiiv edasiseks silme ees. Otsus on igati adekvaatne. Kui aga igapäevasesse kõnepruuki hakkavad juurduma sellised laused nagu „tööd on liiga palju“, „kogu aeg on kiire“, „tahaks midagi muud, aga aega ei ole“, „ma ei saa enam aru, mille nimel seda kõike teen“, „pole hingetõmbeaega ka“, tuleks oma ajakasutus tõsiselt üle vaadata ja teha inventuur.
Kui täiskasvanu veedab suure osa oma ajast tööl, siis noor inimene hoopis formaalse hariduse süsteemis teavet ammutades. Koolis käimine ja õppimine on praegu üks suur „sissehingamine“ ehk info tarbimine. Oled edukam ja parem, kui suudad suuremas koguses teadmisi sisse ahmida ja mingil määral ka tõestada, et teave on omandatud. See info tarbimise rutiin kandub aga ka nutimaailma üle. Viimastel aastatel ongi palju kuulda olnud kriitikat noorte nutiharjumuste kohta. Lapsed veedavad liiga suure osa ajast telefonis – see on tõsi. Aga olen püüdnud mõtestada, mis võib olla selle harjumuse põhjuseks. Kas seal võib olla seos meie hilisemas elus tekkiva tööahnusega? Millest see tuleb? Nutitelefonis surfamise taga on eelkõige inimese loomulik uudishimu, soov infot ammutada, kõike teada saada ja innustuda. Mõõdukas koguses nutitelefoni kasutamist võib inspireerida ja võimalusi pakkuda, kuid kui üle piiri minna, tekitab see sõltuvust. See piir on aga ähmane. Formaalse hariduse süsteem meile liiga tihti pausi ja sisekaemust ei paku ning „väljahingamiseks“ ehk info sünteesimiseks ja loomiseks või energia välja elamiseks võimalusi napib. Kuidas võiks noor leida üles selle positiivse tegevuse, millega nutitelefonis info jahtimist asendada, et pärast tarbimist ka luua ja luues „välja hingata“ ehk puhata?
„Väljahingamise“ treenimiseks on mõeldud mitteformaalse hariduse valdkond, nagu huviringid ehk mõnus trenn, kunstiring, robootikaring, laul, tants või informaalne mõtete vahetamine noortekeskuses, ning loota võib, et neis keskkondades on vähemalt esialgu rõhk lõdvestumisel, tegevusrõõmul ja kõige laiemas mõttes loominguliste protsesside kaudu energia väljutamisel. Kuid mitte alati. Vahel kipub ka huviring kohe algusest peale keskenduma liigselt tulemustele ja saavutustele. Selline lähenemine ei pruugi aga soodustada lõdvestumist ja protsessi nautimise tunnet. Seega näen näiteks nutisõltuvust ehk infotulva tarbimise sõltuvust ja tööahnust hilisemas eas kui indikaatorit sellest, kuidas meil on lapse- ja noorukipõlves puudujääk info endast väljutamise oskustes viisil, et see oleks nii endale nauditav kui ka ümbrust rikastav.
Oleks hädasti vaja oskuste tööriistakasti ning riigi ja üldhariduskooli tuge, luba ja isegi innustust lõdvestuda ning tunda elust rõõmu ehk oskust „välja hingata“ ka veidi süsteemsemal viisil. Mõne kooli tunniplaanis on juba eraldi tund, kus õpilane saab võtta endale aja, et teha ära kodune töö, puhata või suhelda sõpradega. Kui sellele lisanduks ka lõdvestumist ja loovust toetav programm, mis võtaks fookusesse igapäevase pausi pidamise ja iseendaga kontakti saavutamise, oleks see kindlasti samm edasi.
Liikudes haridusmaailmast tagasi indiviidi juurde, näen puudujääki oskuses ja harjumuses end lõdvestada ning luua midagi enamat sellest, mida oleme omandanud. Sealjuures ka usust pausi võtmise ja puhkamise väärtusesse. See olukord aga kasvatab pinges hea lapse sündroomiga tulemussõltlasi, kellel on kadunud kontakt ja dialoog iseenda tunnetega. Terve organismi üks tunnuseid on tasakaalus hingamisprotsess ja korras ainevahetus ning seda peaks arvesse võtma ka inimese psühholoogiliste protsesside vaatlemisel ja juhtimisel. Kui sissehingamisele järgneb väljahingamine, siis pärast head pingutust peaks tulema ka kosutav puhkus. Kõik selleks, et järgmine samm oleks rohkem energiast laetud, tulemus kvaliteetsem ning pakuks suuremat rahulolutunnet. Ajaliselt lühem ja tõhusam töönädal on üks samm eelkirjeldatu poole ning uuringutulemused on juba näidanud, et see on toonud lisaväärtust nii tööandjale kui ka töötajale.
Praegune majandussüsteem on üles ehitatud kasvule ja saavutustele ning oluline on mitte võlgadesse ja inflatsiooni ära uppuda. Samas paistab, et juhatame noored sellesse kodanikurolli otse ja ilma pikemalt mõtlemata sisse. Lõpptulemusena kehastume inimesena kohati ise justkui majanduskasvuks ning elame iseenda arvelt võlgu. Peegeldame majandussüsteemi isiklikult, iga indiviidi tasandil – hingame sisse ja vaid paisume. Pakume tublit tulemust, olles ise samas tühjad, väsinud, pahurad, nukrad, haigustele vastuvõtlikud või puruhaiged. Tekib illusioon, et teisiti ei saa, ei ole valikut. Aga vaba tahe ja valik „välja hingata“ jääb alati alles, ükskõik kui palju me end vastupidises ka ei veena. Tundub ju suisa absurdne seda mitte teha. Meile jääb alati vabadus valida iseenda tervis, hea energia ja hinge täitev kvaliteetne elu.
Kui muud praktilist valikut ei paista alguses olevat, siis on esimene võimalus võtta hetk, püüda luua iseendaga kontakt, vaadata endale ausalt otsa ning alustada küsimusega „Mida ma vajan?“ ja püüda sellele enda seest vastus leida. Küsimus võib tunduda esmapilgul lihtne, kuid sageli nõuab sellele vastamine suurt julgust. Julgust kasvõi võtta endale see oma aeg, hoolimata teiste ootustest ja oma otsuse teatavast hinnast. Vahel tead vastust sellele, mida sa vajad, kohe, vahel aimad, vahel tundub, et ei oska aimatagi. Kui iseenda hingeinventuuride vahele on pikk paus jäänud, võib vastuse leidmine ebamugavustunnet tekitada. Ja sageli on nii, et mida lähemal oleme tõele, seda ebamugavam on tunne. Ebamugavus, mis tekib näiteks süütundest, et ei ole kaua endale otsa vaadanud, hirmust, et äkki oleme liiga kaua oma päris vajadusi ja soove edasi lükanud ning nüüd on juba miskipärast hilja. Või hoopis aimdusest, et midagi tuleb muuta ja muutused tekitavad ärevust.
Ühel või teisel juhul on kogemus näidanud, et oma emotsioone on hea võtta kui kompassi, mille seier osutab selle poole, kuhu enda sees vaadata ja rohke kannatlikkusega süüvida. Kui küsimusele „Mida ma vajan?“ on vastus või suund leitud, on järgmine samm uskuda, et olen seda paremat elukvaliteeti, kus „sisse- ja väljahingamine“ on tasakaalus, ka väärt. Ja endiselt kerkib pinnale küsimus, kuidas on võimalik üldse uskuda, et ma ei ole „väljahingamist“ väärt?
On suur õnn, kui on olnud inspireerivaid suunajaid ning oled maast madalast saanud iseendaga kontakti hoida ja valinud eriala, mis võimaldab kogeda endale meeldivast tegevusest tulenevat kulgemise ehk flow-seisundit. Selles seisundis käib „sisse- ja väljahingamine“ justkui paralleelselt, mis tähendab, et töö annab võimaluse kogeda nii pingutust, mõnusat keskendumist, tegevusele pühendumist kui ka puhkamise tunnet. See suur õnn on aga hoitav, taastatav ja ehitatav. Ka siis, kui kompass on vahepeal katki läinud ja iseenda sisehääle kuulamine on muu müra sisse ära kadunud.
Iseendaga kontakti hoidmisel ja leidmisel on väga suur abi huviringide õpetajatest ja noorsootöö spetsialistidest, kelle fookuses võiks eelkõige olla tegemisrõõm. Kui leiad end mõne juhendaja abiga inspireeritult ning ühtaegu kosutavas ja lõdvestavas tööhoos, on suur tõenäosus, et see tegevus ka tulevikus vaimset „väljahingamise“ tunnet pakub. Sest see, mis juba väikese lapsena huvitas ja rõõmu valmistas, toob tihti ka täiskasvanuna kummalisel kombel energiat tagasi ning pakub rahulolu ja puhkamise tunnet, ükskõik kas tegemist on eriala ja töövaldkonna või huvialaga.
Iseenda väärtustamine ja tasakaalus vaimse tervise poole liikumine ehk endale enne või pärast pingutust puhkuse lubamine saabki alata enda igapäevasest kuulamisest ja oma tunnete austamisest. See on taas üks vaimne „sisse- ja väljahingamine“, iseenda kuulamine ja tegevuse kaudu endale vastamine. Ja kui juhtubki, et vajan puhkust, rohkem energiat ja kvaliteetset tähenduslikku elu, siis paistab mulle, et ei jää muud üle, kui oma oskuste piires endale seda ka pakkuda ehk ilma igasuguse süütundeta „välja hingata“.
Kuula Nele „sisse- ja väljahingamine“ teemalist mõttekäiku ka MIHUSe veebiarutelul „Euroopa noorte eesmärgid kunstis“:
Sisukord
- Sissejuhatus – „Théâtre d’Opéra Spatial“
- Noorte osaluse kujunemine ja kujundamine, Airi-Alina Allaste
- MIHUSe väljakutse: Kas osaleb terviklik noor? Või saab osalev noor terviklikuks?, Roula Abdelhay
- esseed Kertu Kändla ja Hans Leonhard Kõrgesaar
- ChatGPT ei saa teha demokraatiat, Margo Loor
- Narva noored eestivenelased – kelle omad nad on?, Anastassia Tuuder
- Sisse- ja väljahingamine – pausi võtmise olulisusest, Nele Sooväli
- Guerilla-osalus ehk kaasame noori teisiti, Roger Tibar
- kommentaar Kuldar Adel
- Põlvkondadevaheline koostöö NOVA komisjonis, Lianne Teder
- kommentaar Karl-Marten Kütt
- Noorteprogrammid aitavad ennetada kõige mustemat tulevikustsenaariumit, Karin Öövel
- Andmete ja dialoogi roll noorte heaolu toetamisel, Kersti Peenema
- Koolide kaasav eelarve annab avapaugu kodanikuks sirgumisel, Karl-Hendrik Pallo ja Merle Mändmets
- kommentaarid Gerly Lehtmets ja Henri Palmi
- Noorte osalus läbi põhikooli lõpuklassi silmade, Maarja Lainevoog
- Selle suve konkurss! Kuidas sammuvad tulevikku noortevaldkond ja tehisintellekt?, Gert Jervan ja MIHUS
- kommentaar ChatGPT
- Noordelegaadid kui populaarsust koguv osalusvõimalus, Linda Luts ja Triin Roos
- Noortevaldkonna töötajatesse panustamisest võidavad noored, Janne Loo ja Tiina Nõmm
Kaanepildi pani kokku tehisintellekt.
