ChatGPT ei saa teha demokraatiat

Tehisintellekt ja infotehnoloogia laiemalt ei ole väärtusneutraalsed. Hiina valitsejate käes muutuvad need kodanikuõiguste vastu suunatud relvaks, Pariisi linnavalitsuses aga demokraatiat edendavaks tööriistaks, kuid olemuslikult on IT antidemokraatlik. Tänapäeva noored peavad välja mõtlema, kuidas sellest olemusest nutikalt mööda hiilida, kui me tahame demokraatiat hoida.

Õpetan gümnaasiumis kõne ja väitluse valikainet. Paljudel õpilastel on viimase aasta jooksul tekkinud usk keelemudelitesse¹1. Kui küsida neilt küsimus või püstitada probleem, toksitakse see ChatGPT aknasse ja loetakse sealt ette vastus, uskudes, et see ongi parim lahendus.

Tegelikult ei saa ChatGPT meie eest probleeme lahendada, rääkimata demokraatlikust otsustamisest. Seda kahel põhjusel. Esiteks on see liiga rumal. Niisama lobisemiseks või ehk mõne lühema teksti koostamiseks on see tore vahend, aga kes on proovinud selle abil mingitki tõsisemat tööd teha, on kiiresti kohtunud tehismitteintelligentsusega. Mul on vaja sageli toimetada transkribeeritud tekste loetavamaks. Olen koostanud ChatGPT töökäsu (ingl prompt), mis sisaldab kuut toimetamisreeglit. Tulemusi vaadates näen sageli, et mõnda reeglit ei ole järgitud. Kui sellele tähelepanu juhin, saan ilusa vabanduse ja uue tulemi, kus mõnikord on kõiki reegleid järgitud, mõnikord on aga ka uuel katsel jäänud mõni reeglitest järgimata.

Kui keegi tahab lihtsamaid näiteid, siis minu avalikul FB-seinal on viimasest ajast mitu näidet, kus ChatGPT ei saanud hakkama ei viieaastastele lastele mõeldud mõttemängu lahendamisega (kohe üldse ei saanud hakkama) või soovitas nelja legoklotsi ühendamise ülesande puhul pöörduda mõne eksperdi poole. Küllap tehisintellekti arendatakse kiiresti edasi, aga praegused mudelid on liiga rumalad, et demokraatiat nende kätte usaldada.

Teine, palju olulisem põhjus on veel. Infotehnoloogia on kiire – info töötlemises ja edastamises palju kiirem kui inimesed. Mida tehnoloogilisemaks muutub ühiskond, seda kiiremaks kerib elutempo. Eile Amazonis ringi vaadates nägin, et Neil deGrasse Tyson on kirjutanud raamatu „Astrophysics for Young People in a Hurry“. Ta on asjast õigesti aru saanud, sest noortel on kiire. Keskkond on ülestimuleeriv, ilmajäämishirm tõukab tagant ja konkurents näib tihe. Selline pöörane tempo ilmneb igal pool, mitte ainult noorte elus, kuigi noored ja nende veel kaitsemehhanismideta vaimne tervis saab ehk suurima löögi.

Kas olete märganud, et kui füüsilistele koosolekutele tulid inimesed 5–7 minutit varem, võtsid kohvi ja istusid maha, siis nüüd, e-koosolekute ajastul liitutakse koosolekuga täpselt, viimastel sekunditel? Peamiselt lükkab tehnoloogia elu kiirust tagant siiski rahaturgude ja uudisvoo kaudu. Info liigub ümber planeedi valguskiirusel ja rahaturud, kus kauplemispõrand on ammu kinni pandud, reageerivad algoritmiliselt reaalajas. See kiirus kiirgub laiali kõikidesse teistesse valdkondadesse.

Probleem on selles, et demokraatia ei ole kiire. Uudisvoog ja rahaturud suruvad ka riike ja valitsusi kiiresti otsustama, kiiresti reageerima. Demokraatia vajab aga mõtlemist, arutelu, kaasamist ning see ei toimu kiiresti. Kui meid sunnitakse kiirustama, lülitume oma vähemintelligentsetele otsustusprotsessidele, nagu Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väga hästi oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ tõestas.

Käisin eelmisel aastal ühel konverentsil, kus tuntud Eesti tehnoloogiaettevõtja rääkis uhkusega sellest, kui kiiresti loodi Eestis krüptoraha regulatsioon. Mulle tundub, et kiirus ei tohiks seaduste loomisel olla kriteeriumiks. Seevastu Mudel-Eesti SA, mis viimati tõi noored jaanuaris kaheks päevaks kokku, et õppida ja harjutada demokraatia toimemehhanisme, on õigel teel. Demokraatia ei ole midagi, mida saad oma nutiseadme ekraanil näpuga äpis lohistades ülikiiresti ära korraldada. See vajab mõtlemist, aega, argumente ja arutelusid.

Kuid tehnoloogiline maailm ning sellega järjest rohkem kohanenud ja selles üles kasvanud inimesed nõuavad oma. Seal, kus niinimetatud vana demokraatia tundub liiga aeglane, otsitakse võimalusi sellest mööda minna. Näiteks tekivad mitmesugused hääletamisäpid, nagu VoteMe. Ühel argumendioskuste koolitusel, mida hiljuti läbi viisin, agiteeris osaleja arutlemise asemel mitu korda: „Mis siin rääkida, teeme demokraatlikult ja hääletame!“ Hääletamine on kiire. Seda saab teha ekraanil. See ei ole demokraatia, valesti tehtuna on see enamuse türannia. Hääletamine võib olla osa demokraatlikust protsessist, kuid see ei asenda demokraatia tuuma, milleks on inimese mõtlemine. Kõigepealt peab igaüks ise ühiskonna probleemide üle mõtlema, siis teistega koos mõtlema ja arutlema, kuulates eri huvipoolte, enamuse ja vähemuse argumente, ning alles seejärel võib hääletada.

Eestis on praegu demokraatiaga hästi. Meil toimuvad rahvakogud, näiteks läheneb rohelise pealinna rahvakogu. Inimesed kasutavad aktiivselt rahvaalgatuse õigust ja osalevad kaasava eelarve protsessides. Eesti Väitlusselts õpetab paljudes koolides noortele argumenteerimis- ja väitlusoskuseid. Meediavabaduse indeks on kõrge. Avatud Eesti Fond toetab avatud ühiskonda. Meil on CitizenOS, arvamusfestival, democracy.ee, koostöökogu ja paljud teised.

Maailmas on demokraatial aga vesi ahjus. Tehnoloogia on kiire ja ühiskonna elutempo kasvab. Demokraatia oma praegusel kujul on aeglane ning see lõhe süveneb. Mõõdikud ja indeksid²2 kõnelevad selget keelt, et üha rohkem riike on üha vähem demokraatlikud ja nii juba üle kümne aasta järjest. Just lugesin ja rõõmustasin demokraatiat pooldavate meeleavalduste üle Poolas. See on väga palju parem võrreldes Ungari või mõne teise riigiga, kus rahvas laseb ilma reageerimata valitsejatel demokraatia usurpeerida, kuid araabia kevad näitas kahjuks, et rahutuste küüsis vaevleva riigi pööramine demokraatia teele on üks asi, selle kursi hoidmine aga midagi sootuks raskemat.

Ma ei vastanda demokraatiat ja tehnoloogiat. Tahan elada maailmas, kus mul on mõlemad. Nii tehisintellektil kui ka muul infotehnoloogial on tuleviku avatud ühiskondades oluline roll kogukondade ja ühiskonna juhtimisel. Demokraatia ja tehnoloogia peavad hakkama kokku mängima.

Ma ei tea, milline see mudel täpselt olema saab. See peab olema midagi kavalat, mis võtab mõlemast parima ja hiilib mööda IT kiiruseihalusest. Mõtleme sihtasutuses Citizen OS selle peale iga päev. Meil on alati hea meel, kui keegi tuleb veel meiega koos mõtlema. Lõpuks on need siiski praegused noored, kes peavad selle mudeli välja mõtlema ja tööle panema, kui nad tahavad ka tulevikus elada vabas, demokraatlikus ühiskonnas ning nautida tehnoloogia arengu hüvesid.

---

1. Artiklis kasutatud näited on kõik GPT-4 kohta.
2. Nt Economist Intelligence Unit Democracy Index.

Sisukord

• Sissejuhatus – „Théâtre d’Opéra Spatial“
• Noorte osaluse kujunemine ja kujundamine, Airi-Alina Allaste
• MIHUSe väljakutse: Kas osaleb terviklik noor? Või saab osalev noor terviklikuks?, Roula Abdelhay
  • esseed Kertu Kändla ja Hans Leonhard Kõrgesaar
• ChatGPT ei saa teha demokraatiat, Margo Loor
• Narva noored eestivenelased – kelle omad nad on?, Anastassia Tuuder
• Sisse- ja väljahingamine – pausi võtmise olulisusest, Nele Sooväli
• Guerilla-osalus ehk kaasame noori teisiti, Roger Tibar
  • kommentaar Kuldar Adel
• Põlvkondadevaheline koostöö NOVA komisjonis, Lianne Teder
  • kommentaar Karl-Marten Kütt 
• Noorteprogrammid aitavad ennetada kõige mustemat tulevikustsenaariumit, Karin Öövel
• Andmete ja dialoogi roll noorte heaolu toetamisel, Kersti Peenema
• Koolide kaasav eelarve annab avapaugu kodanikuks sirgumisel, Karl-Hendrik Pallo ja Merle Mändmets
  • kommentaarid Gerly Lehtmets ja Henri Palmi
• Noorte osalus läbi põhikooli lõpuklassi silmade, Maarja Lainevoog
• Selle suve konkurss! Kuidas sammuvad tulevikku noortevaldkond ja tehisintellekt?, Gert Jervan ja MIHUS
  • kommentaar ChatGPT
• Noordelegaadid kui populaarsust koguv osalusvõimalus, Linda Luts ja Triin Roos
• Noortevaldkonna töötajatesse panustamisest võidavad noored, Janne Loo ja Tiina Nõmm

Kaanepildi pani kokku tehisintellekt.