fbpx

Narva noored eestivenelased – kelle omad nad on?

Anastassia Tuuder

14. juuni 2023

Anastassia Tuuder, Magistritöö ”Kohaliku ja riigirahva identiteedi ning ruumi konstrueerimine Narva noorte eestivenelaste näitel” autor, Tartu Ülikooli Narva kolledži välissuhete juht

Pärast taasiseseisvumist on Narva kriiside ajal järjepidevalt avalikkuse huviorbiiti sattunud. Narva 1993. aasta autonoomiareferendum helises valju häirekellana ja osutas sellele, et kohalikud ei pruugi ülejäänud Eestiga samal lainel olla. Pronksiööl oodati Narvas rahutusi. Krimmi annekteerimise ja Ukraina sõja puhkemise ajal oli pidevalt õhus küsimus, kas Narva on järgmine ning milline on Narva elanike meelestatus. Ka koroonakriisi ajal oodati halbu uudiseid, kuna Ida-Virumaa (eriti Narva) oli vaktsineerimisstatistika poolest viimaste hulgas. Ka eestikeelsele õppele üleminekuga seoses on pilgud suuresti suunatud Narva poole ja mõeldakse, kas Narva koolid saavad hakkama või mitte.

Selline suhtumine annab tunnistust eestlaste seas püsivast ebakindlusest, mis puudutab nii eestivenelasi üldiselt kui ka Narvaga seotud küsimusi. Arvestades ajaloolist ja geopoliitilist konteksti, on selline ebakindlus mõistetav. Samas võib niisugune pikaajaline ebakindlus ühe linna ja tema elanikkonna suhtes tekitada vastureaktsiooni ning mõjutada eriti noorte narvakate kuuluvustunnet. Olukorras, kui asjakohaseid avalikke uuringuid (eriti kvantitatiivseid uuringuid) Narva kohta on ülivähe, aga eeldusi ja stereotüüpe piisavalt, tasub korraks aeg maha võtta ning uurida, mida inimesed tegelikult mõtlevad ja kellena nad ennast tunnevad.

Oma magistritöös proovisin hakata seda lünka täitma, keskendudes Narva noortele ning uurides nende identiteeti, nende positsioneerimist riigi ja Narva linna kontekstis ning seda, kuidas nad konstrueerivad Narva linna ruumina. Üldiselt olid tulemused üsna lootusandvad, kohati aga mõtlemapanevad. Tegemist oli kvalitatiivse uuringuga, mis ei võimalda teha üldistusi kogu elanikkonna või elanikkonna osa kohta. Samas annab just kvalitatiivne uuring võimaluse vaadelda mingit nähtust sügavuti ja teada saada, kuidas uuringus osalejad oma arvamust põhjendavad. Tihti on kvalitatiivne uuring hea algus edasisteks uuringuteks.

Kasutasin oma uuringus Bourdieu sotsiaalse välja ja subjektipositsiooni teooriat, mis proovib suhete kontseptsiooni kaudu seletada eri rühmade (domineeriva ja domineeritava rühma) strateegiaid oma positsiooni säilitamiseks või parandamiseks sotsiaalsel väljal. Selles artiklis nende kontseptsioonide asendamine vähemuse-enamuse kontseptsioonidega on kindlasti Bourdieu teooria väga suur lihtsustamine, aga see annab võimaluse lühikeses tekstis näidata, kuidas niisugust olukorda analüüsida.

Narva venekeelsete elanike eriline olukord seisneb selles, et Eesti kontekstis on nad vähemus, aga Narvas, kus eestlased moodustavad alla kümne protsendi elanikkonnast, on nad enamusrühm. Siin tasub muidugi mainida, et Narva ei ole Eesti ainuke omavalitsus, kus eestivenelased on enamuses. Kuna Narva on Eesti suuruselt kolmas linn ja tihti tähelepanu keskpunktis, on see hea juhtum, mida vaadelda. Enamuses olemine kätkeb eeliseid, kuna enamusel on rohkem võimalusi oma soove reaalses elus täide viia. Olla riigis vähemuses, kuid oma kodulinnas enamuses, võib teoreetiliselt tekitada raskusi, kui on oht, et kahe positsiooni vahel võib tekkida konflikt.

Esmapilgul konflikti ei ole. Eesti kontekstis enda määratlemisel rõhutasid Narva noored rohkem mitmekesisusele tuginevaid aspekte ning valisid selliseid kategooriaid nagu venekeelne eestlane ja Eesti passiga venelane ning väljendasid soovi olla rohkem eestlane. Arvestades, et Eesti kontekstis on eestivenelased vähemuses, viitavad sellised valikud katsele leida enamusrühmaga ühisosa, mitte sellele vastanduda. Narva kontekstis aga rõhutatakse rohkem venelaseks olemist. See on ka loomulik, kuna Narvas moodustavad eestivenelased enamuse ja enamusrühmaga samastumine on alati lihtsam.

Kuidas üks rühm teisesse suhtub, viitab valitud strateegiale. Nagu eespool mainitud, proovitakse enda määratlemisel Eesti kontekstis mõnikord leida ühist enamusrühmaga, mis viitab sellele, et ei valita konflikti. Samale hoiakule osutab ka see, et küsimusele, kas sellel rühmal, millega samastutakse, on Eestis teiste rühmadega võrreldes võrdsed võimalused, vastati, et on, või kui vastati eitavalt, siis lisati, et kui eesti keel selgeks õpitakse, siis muutuvad võimalused võrdseks. Üldiselt kritiseeriti sellele küsimusele vastates enda rühma, mitte teisi rühmi (eestlased). See viitab taas tõsiasjale, et kohanetakse kehtivate reeglitega ja tahetakse enamusrühmaga häid suhted luua.

Narva kontekstis, kus ennast peetakse enamusrühma liikmeks ja rõhutatakse rohkem venelaseks olemist, osutab suhtumine eestlastesse enamasti sellele, et kahe rühma vahelistes suhetes ei nähta konfliktipotentsiaali. Kuna eestlased on Narvas vähemuses, siis rõhutatakse, et Narvas peaks olema rohkem eesti keelt ja et eestlasi peab aitama. Häirekella panid helisema mõne vastaja repliigid, et eestlased ise ei taha Narva ühiskonnaga ennast siduda või et ennast Narvas paremini tunda, peavad eestlased vene keele ära õppima. Selline narratiiv näitab, et samal ajal enamus- ja vähemusrühma kuulumine võib tekitada konflikti, kuid vähemalt uurimise ajal oli see võimalus vastajate seas väike.

Tihti käsitletakse kuulumist, kasutades identiteedi mõistet. Sotsiaalne identiteet tekib indiviidil oma rühmaga samastumise ja võõrale rühmale vastandumise kaudu (Tajfel ja Turner, 1979). Intervjuudest koorus välja, et Narva venekeelsed noored vastandavad ennast eestlastele, Venemaal elavatele venelastele ning (ootamatult) ka mujal Eestis elavatele eestivenelastele. Teistele rühmadele vastandumine ei tähenda siin seda, et teisi rühmi nähakse ohuna või kuidagi negatiivselt, vaid pigem rõhutatakse, et nemad (eestlased, Venemaal elavad venelased ja mujal Eestis elavad eestivenelased) erinevad Narvas elavatest eestivenelastest, kusjuures ei osata öelda, mille poolest mujal Eestis elavad eestivenelased erinevad on. Sellest võib järeldada, et Narva noorte identiteet on üsna tugevalt seotud kindla kohaga, milleks on Narva linn.

Narvas tunnevad noored ennast üsna hästi ja omana. Eesti riigi kontekstis tuntakse ennast enamasti omana, aga vastustest koorub välja see, et tegemist on hetkeseisuga ega olda kindlad, kas see jääb nii ka edaspidi. Selle väite illustreerimiseks esitan mõned tsitaadid, milles on poolpaksu kirjaga esile tõstetud kohad, kus rõhutatakse, et tegemist ei pruugi olla lõpliku seisuga.

Intervjueerija: kellena Sa tunned end Eestis – kas oma või võõrana?

Vastaja 1: ma arvan, et omana, sest eesti keelt ma oskan suhteliselt hästi, B2 tasemel, varsti lähen C1 taset õppima. Eestist ma tean ka üsna palju, oma linnast ka. Ja Sillamäest muidugi ka tean. Kusjuures ma pole Sillamäest rääkinud. Nii et ma arvan, et olen enam-vähem oma, kindlasti mitte võõras (mees, 19).

Vastaja 2: omana, mugavalt, tähendab, mul ei ole soovi praegu siit lahkuda. Tähendab, võib-olla mingi hetk midagi muutub, aga praegu ma tahan pöörata tähelepanu Eestile. Ma tunnen ennast siin mugavalt, see on minu jaoks tähtis (mees, 24).

Vastaja 3: ma ikkagi suurel määral tunnen ennast omana. Kuigi see ikka rohkem sõltub mugavusest. Ma väga armastan Eestit, eesti keelt ja see on minu kodumaa, ma olen siin sündinud, seega tunnen ennast nii (naine, 25).

On ka neid, kes ei tunne ennast Eesti riigis veel omana, aga tahaksid tunda. Üks naisterahvas võrdles seda olukorda turistiks olemisega.

Intervjueerija: kas tunned ennast Eestis oma või võõrana?

Vastaja 4: ma nägin hiljuti ülikoolis peegli peal ühte silti ja seal oli kirjas „turist“. Ja ma vaatan seda peeglit, ma vaatan seda silti. Ma just siis sain Eesti kodakondsuse. Ja siis ma küsisin (endalt) sama küsimust, et kes ma siin üldse olen. Ja siis ma nägin seda silti, et olen turist …

Intervjueerija: kas tunned ennast turistina?

Vastaja 4: Vot ei tea. Narvas tunnen ennast narvakana. Ma tean, mida, tean kuidas, kus, kes. Ülejäänud Eestis, kuigi elan juba pool aastat Tallinnas, ma veel ei taju (seda). Ma justkui tean radasid või veel midagi. Aga põhimõtteliselt on veel selline pigem ebakindluse, ebastabiilsuse tunne. Seetõttu tunnen ennast turistina. Ja Viljandis oli ka samamoodi. Ma ei tundnud ennast oma sõiduvees. Isegi kui on olemas toredad inimesed, tekkisid sõbrad ja nii edasi. Ma ikka ei saanud ennast kuidagi tunda (omana) (naine, 23).

Intervjueerija: aga kas Sa tunned ennast Eestis oma või võõrana?

Vastaja 5: Praegu veel kahjuks võõrana, aga ma ikka pingutan enda arvates palju, teen palju selle nimel, et tunda ennast omana. Seetõttu, et õpin vene ja slaavi filoloogiat, suhtlen väga vähe eestlastega ja satun nende seltskonda harva (naine, 20).

Nendest vastustest nähtub, et olenemata sellest, kas intervjueeritavad tunnevad ennast Eestis omana või veel mitte, peab identiteeti vaatama protsessina, mis võib teoreetiliselt suunda muuta ja mis sõltub ümberringi toimuvast. Ei ole mõistlik lihtsalt loota, et kui noor inimene tunneb ennast Eestis enamasti omana või on sinnapoole teel, siis ta ilmtingimata jõuab nii-öelda loogilise lõpuni ehk tunneb ennast Eestis omana. Igasugused sündmused või olukorrad, kus kahe rühma vahel (praeguses kontekstis eestlaste ja eestivenelaste vahel) tekib kasvõi näiline vastandumine või kus eestivenelased tunnevad, et neisse suhtutakse ebaõiglaselt, võib seda tunnetust muuta.

Magistritöö jaoks tehtud intervjuud toimusid 2022. aasta veebruaris-märtsis, enamik neist kohe pärast Venemaa agressiooni algust. Eelmise aasta suvel läbiviidud uuringu järgi olid eestivenelaste seisukohad Ukraina sõja põhjuste kohta palju mitmekesisemad kui eestlaste omad (EPL). Tasub aga mainida, et noorte eestivenelaste arvamused ühtisid palju rohkem eestlaste arvamusega. Seega võib praegu rääkida ka põlvkondade konfliktist, mis vaikselt eestivenelaste kogukonnas eksisteerib. Iseenesest juba konflikti olemasolu viitab sellele, et noored tunnevad või tahavad ennast Eestis omana tunda.

Aastaga on palju toimunud ja väga võimalik, et kui sama uuringut teha praegu, siis oleksid tulemused teistsugused. Peale sõja puhkemise on palju juhtunud ka riigi- ja kohalikul tasandil: punamonumentide arutelu ning Narva ja Narva-Jõesuu punamonumentide teisaldamine, ühiskonnas ja poliitilisel tasandil toimuvad arutelud kolmandate riikide kodanike valimisõiguse tühistamise või peatamise üle kohalike omavalitsuste valimistel, venekeelsete koolide eesti keelele üleminekus kokkuleppimine, riigikogu valimised, kus Kremli-meelsed kandidaadid said Ida-Virumaal üllatavalt hea tulemuse. Nende sündmuste üle peetavatel debattidel keskenduti üsna tihti eestivenelastele kui potentsiaalsele ohule. Sellise retoorika tõttu võivad eestivenelased (eriti noored) arvata, et neil ei olegi võimalik ennast Eestis omana tunda, kuna neid lihtsalt ei võeta Eestis vastu.

Lõimumine on kahepoolne protsess, milles osaleb nii vähemus, kes ühiskonda lõimub, kui ka enamus, kes vähemust lõimumisel aitab. On loomulik, et vähemus pingutab selles protsessis rohkem kui enamus, aga enamuse suhtumisest sõltub, kas vähemus jõuab soovitud tulemuseni. Tihti piisab kasvõi sellest, et pingutusi märgatakse, võetaks omaks ja aidatakse natuke kaasa. Noored, kellega tehtud intervjuusid magistritöös kasutasin, tõid välja, et nad tahaksid Narvas näha rohkem eesti kultuuri ja eestlasi ning sooviksid, et Narva oleks rohkem Eestiga seotud. Loodetavasti ulatab Eesti ühiskond ja riik nendele noortele abikäe ning astub sammu nende poole, et nad tunneksid end Eestis rohkem omana.

Eesti- ja venekeelsetest noortest kirjutasid hiljuti ka Narva kolledži noorteuuringute kaasprofessor Andu Rämmer ja noorsootöö üliõpilane Ksenia Semenova: https://mihus.mitteformaalne.ee/eesti-ja-venekeelsed-noored-on-orienteeritud-saavutuslikkusele-kuid-erineval-moel/

Sisukord

Kaanepildi pani kokku tehisintellekt.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga