Äsja ilmus noorte osalusele pühendatud noorteseire aastaraamat. Sellest saab näiteks teada, et Eesti noored on poliitilise ja kodanikuosaluse poolest Nõukogude Liitu või selle mõjusfääri kuulunud riikide seas esirinnas. Ühtlasi saab teada, et koolis jagatavatel teadmistel pole kodanikuaktiivsuse kujundamises märkimisväärset rolli. Samuti ei tingi noore positiivne suhtumine poliitikasse kõrgemat osalust. Millest siis nii hea tulemus?

Anna noorele võimalus ja keskkond end proovile panna ning su ees rullub lahti maailm, kust ei puudu energia, tahe ja rõõm midagi korda saata. Alustada artiklit sellise juhtmõttega võib küll olla odav trikk tähelepanu köitmiseks, kuid lause sisu väärib kohta tipus. See on see korduv muster, mis ühendab mitmeid projekte ja tööd maailmaavastajatega. Kogemus tantsuõpetajana Shaté Tantsukoolis, projektijuhina tantsufestivalil Kuldne Karikas ning mitmed teised tegutsemised on tekitanud peas painava küsimuse: Mida on minul neilt õppida?

is iseloomustab sinu meelest head noorsootöötajat?   Maarja-Ly: Minu arust iseloomustab head noorsootöötajat oskus olla paindlik ja hakkaja. Midagi pole kivisse raiutud ja lähtumine noorte hetkeseisust on minu arvates väga oluline. Kindlasti on hea noorsootöötaja avatud ja särava silmaga 🙂 Kui noortekas istub kuri...

Noortevaldkond on pilgeni täis paradokse, lahendamata pingeid, aga ka kirevaid edulugusid. Lugude rääkimine on inimesele omane loomulik tegevus, kuid mil määral meie organisatsioonide kultuurid ja võrgustikud soosivad oma lugude rääkimist ja konstruktiivset käsitlemist, heade praktikate süviti mõistmist ja levitamist?

Noorsootöö on üks neid erialasid, kus põhiliseks töövahendiks on sisuliselt inimene – noorsootöötaja – ise. Igal taolisel erialal, kaasa arvatud noorsootöös, muutub professionaalse enesehoidmise ja -arengu teema sel juhul aktuaalseks, sest töövahendit on vaja ju korras hoida. 

Noorsootöötajate tööjõu voolavus pole teemaks pelgalt suurimas kohalikus omavalitsuses, vaid puudutab noorsootöö valdkonda laiemalt. Noorsootöö üks põhimõte on tegevuste loomisel ja elluviimisel lähtuda noorte vajadustest. Kuidas ei unustaks töötajad aga enda vajadusi ja saaks ise oma töörahulolu tõsta?

Kellegagi kohtudes ja vaikuseminutitest rääkides ollakse tavapäraselt sellest meetodist kuuldud, kuid seostatakse eelkõige vaikusega. Nende lühikeste keskendumisharjutuste puhul pole aga oluline väline vaikus, vaid sisemiselt vaiksem ja rahulikum olek: vabadus närvilisusest, muremõtetest, tunnete ja ootuste virvarrist.

Erinevused rikastavad ja inimlik mitmekesisus on väärtus. Need laused on kõlavad motod, mille tegelikku tähendust saab mõõta vaid tegudes, mitte sõnades. Kas erinevus on rikastav, kui häiritud tundeeluga noor kaotab noortekeskuses enesevalitsuse ja paiskab segi kogu ruumi sisustuse? Kas mitmekesisus on väärtus, kui autistlik laps näiteringi satub? Kui suure tõenäosusega on robootikaringi kaasatud vaimupuudega tehnikahuviline?

Kiusamisest on viimastel aastatel Eestis, aga ka laias maailmas palju enam ja avameelsemalt räägitud, mistõttu tundub, et eriti just laste ja noortega töötavad spetsialistid on probleemiga kindlasti väga hästi kursis.
Oleme ehk kuulnud, et mitme rahvusvahelise uuringu põhjal on iga viies Eesti koolilaps kiusamise ohver? Oleme ehk isegi oma südameasjaks võtnud, et kiusamisest teada saades selle mure lahendamise juures kindlasti abiks oleme ning vajalikul kombel tegutseme?

Vaimse tervise portaali Peaasi.ee eestvedajate toel on sündinud uus noorteorganisatsioon. MTÜ Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine ühendab noori, kes peavad oluliseks vaimse tervise hoidmist, ühiskonna teadlikkuse tõstmist ja turvalist aruteluruumi. Organisatsiooni tegutsemist juhib helesinine unistus, et ühel päeval saab iga Eesti noor kasvada...

Viimastel aastatel ilmunud uuringute põhjal võib tõdeda, et hoolimise ja avatusega ei ole meie ühiskonnas veel kõik lõplikult hästi. Nii teised käesolevas ajakirjas märkimist leidnud algatused ja meetodid kui ka programm „Hooliv klass” on hea tõestus sellest, kuidas noortevaldkonna kaudu saab väikeste sammude toel panustada hoolivama ühiskonna...

Ma olin vaevu mõned päevad jõudnud tagasi Eestis olla, kui leidsin e-postkastist kirja Mihuse uuelt peatoimetajalt Gealt küsimusega, kas ma oleksin valmis sel aastal ajakirja tegemises kampa lööma oma kolumniga. Mhmm. Palusin Gealt mõtlemisaega, aga võin nüüd ausalt välja öelda, et tegelikult teadsin vastust juba selsamal hetkel. Ja see vastus on otseselt seotud tänase ajakirjanumbri keskmes olevate teemadega – hoolivus ja eneseteadlikkus.

Kui kuulsin esimest korda mõistet „inimõiguste haridus” – see ei olnudki väga ammu! –, siis üllatusin, et tegelikult ei olnud ma selle väljendiga varem kokku puutunud. Kuidas oli mul kahe silma vahele jäänud, et kõikide nende teemade kohta, millele olen pühendunud, on olemas koondtermin? Olen töötanud ligi kümnendi mitmesuguste ühiskonnarühmade – üliõpilaste, naiste, tüdrukute, rändajate ja varjupaigataotlejate – võrdsete õiguste nimel, samuti LGBT-küsimuste vallas peamiselt eri vabaühendustes ja ülikoolides. Seega oleksin endalt terminoloogia osas mõnevõrra suuremat asjatundlikkust oodanud.