Foto: Taaniel Malleus

Kiusamisvaba Kool

Kiusamisest on viimastel aastatel Eestis, aga ka laias maailmas palju enam ja avameelsemalt räägitud, mistõttu tundub, et eriti just laste ja noortega töötavad spetsialistid on probleemiga kindlasti väga hästi kursis.

Oleme ehk kuulnud, et mitme rahvusvahelise uuringu põhjal on iga viies Eesti koolilaps kiusamise ohver?

Oleme ehk aru saanud, et kiusamine pole mistahes ühekordne konflikt või kaklus, vaid korduv ja tahtlik haiget tegemine kaaslasele, kellel on end ebavõrdse positsiooni tõttu raske kaitsta? Oleme ehk mõistnud, et kiusamisel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed nii ohvrile kui ka näiteks kiusajale endale või kõrvalseisjatelegi, mistõttu teame, et kiusamine pole lihtne kasvuraskus, millest lapsed aegamisi üle saavad? Oleme ehk isegi oma südameasjaks võtnud, et kiusamisest teada saades selle mure lahendamise juures kindlasti abiks oleme ning vajalikul kombel tegutseme?

Kiusamine on oma olemuselt aga täiskasvanute eest üsna hästi varjatud. Lapsed ja noored saavad väga hästi aru, et kiusamine ei ole tegelikult täiskasvanute meelest aktsepteeritav tegevus, ning õpetaja nina all julgetakse kiusata vaid siis, kui on korduvalt veendutud, et õpetaja midagi ei märka või selle vastu ei tee. Ohvrid ei tule oma kiusamisest tihti aga rääkima seetõttu, et kardetakse kiusamise hullemaks muutumist. Nii võibki õpetajatele ja teistele koolitöötajatele jääda mulje, et isegi kui mujal Eestis iga viies laps kiusamise ohver on, siis meie koolis see kindlasti nii hull olla ei saa.

Uuringud on näidanud, et isegi kui iga õpetaja või koolitöötaja tahab – mõistagi! – lastele kõige paremat, püüdes alati sekkuda või isegi ehk ennetada, ei piisa kiusamise vähendamiseks ning juhtumite peatamiseks pelgalt intuitiivsest tegutsemisest.

Tarvis on teadlikku ja süsteemset lähenemist: ülekoolilist strateegiat ja tegevuskava, pidevaid ennetustegevusi ja mitmekülgset lähenemist, kogu koolipere kaasamist nii teavitusse kui ka märkamisse ja sekkumisse ning mõistagi ka järjepidevat olukorra kaardistamist, et mõista, kas valitud vahendid ja tegevused soovitud muutusele ikka kaasa aitavad.

Kuigi seda kõike on võimalik ka ise koolis paika panna ja rakendada – nt arenduspäevade, koosolekute, ümarlaudade ning ise läbiviidavate küsitluste kaudu –, on ka teisi võimalikke lahendusi. Selliseid, mille on keegi juba välja töötanud, mis on laiemat rakendamist leidnud, üle kontrollitud ja mõõdetud ning mille mõjus võib juba kindel olla.

Nimelt KiVa programm, mis on Eestis olnud kättesaadav juba viis õppeaastat, võtab arvesse kõiki olulisi nüansse ja teadmisi, mida teadus kiusamise kohta välja on uurinud, ning läheneb ennetamisele, kiusamise vähendamisele ja juhtumitesse sekkumisele süsteemselt, järjepidevalt ja kooliterviklikult.

Koolis, mis on KiVa programmiga liitunud, on olemas:

  • ennetustundideks vajalikud materjalid (eesti keeles hetkel 1.– klasside jaoks; peatselt kuni 9. klassini);
  • toimiv ja konkreetne sekkumismudel ja -vastutus kooliüleseks kasutamiseks mistahes klassis õppivate lastega;
  • igakevadine õpilasküsitlus selleks, et mõõta koolipere ennetus- ja sekkumistöö tulemuslikkust;
  • teavitusmaterjalid kogu koolipersonali, aga ka õpilaskonna ja lapsevanemate haaramiseks;
  • sihtasutuse Kiusamisvaba Kool pidev tugi nii täiendkoolituste, kogemusgruppide kui ka ühe telefonikõne või e-kirja kaugusel.

Lõppeva õppeaasta õpilasküsitluse tulemusi meil veel ei ole, ent seni Eestis läbi viidud õpilasküsitlused, aga ka Soomes ning mujal maailmas tehtud uuringud ja õpilasküsitlused on aina kasvava KiVa-perekonna põhjal näidanud, et kiusamist on võimalik vähendada.

Nii on KiVa programmi pikaajaliselt rakendanud Eesti koolides langenud ohvrite osakaal juba näitajani alla 16%, Soomes aga poole pikema perioodi jooksul umbes 12%-ni.

Programmiga liitumiseks ning kiusuennetusele süsteemselt pühendumiseks peab enda motivatsioonist märku andma aga koolipere ise. Kuigi juhtimisvastutus on koolijuhil, mistõttu liitumisotsuse langetab tema, on koolipere ning -kogukonna teistel liikmetel, sh huvijuhtidel ja noorsootöötajatel võimalik teha koolis teavitustööd, utsitada pedagooge, tugitöötajaid ja lapsevanemaidki liitumishuvi üles näitama ning KiVa perekonda astuma.

Seega – näiteks enne järgmise õppeaasta algust – on võimalik tõstatada teema üld- või hoolekogu koosolekutel, omavahelistes vestlustes kolleegidega, et ühiselt probleemi ja võimalike lahenduste üle arutada. Oleme kogenud, et tihti saavad koolid liitumiseks tõuke just tugispetsialistidelt, kes on kiusuennetuslikku tööd oluliseks pidanud ning võtnud kätte ja liitumisavalduse meie kodulehel – www.kiusamisvaba.ee – hoolsasti ja analüütiliselt täitnud.

Ka on huvijuhtide ja noorsootöötajate võimuses hoolivusele, sallivusele, kaasamisele, teineteisemõistmisele ja kiusamise peatamisele teadlikult tähelepanu osutada mistahes argistegi tegevuste kaudu, toetades nii kiusuvaba õhkkonna loomist laiemalt. Miks mitte korraldada ülekoolilisi kiusuennetuspäevi, temaatilisi õpilastööde konkursse, kiusuvabasid ühisväärtusi juurutavaid kontserte, koolitusi, filmiõhtuid vms?

Uuri järele, kas Sinu (kogukonna) koolis KiVa programmi juba rakendatakse. Kui jah, siis on ehk hea aeg analüüsida, kuidas mööduv KiVa-aasta on kulgenud – kas on veel mahti ja ruumi ülekoolilisteks ühistegevusteks, õpetajate motiveerimiseks, kooli KiVa-tiimile pai tegemiseks. Kui ei, siis on parim aeg järele uurida, mis värk selle KiVaga ikkagi on ning kandideerida koos kooliperega kas juba nüüd või hiljemalt sügisel KiVa-perekonna liikmeks ning olla valmis programmi rakendamiseks vajalike ettevalmistustega alustama.

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE