Foto: Kajar Kattai

Noorsootöö eetika ja väärtused

  • Erko Sõrmus (Kristiine noortekeskus), Maarja-Ly Teino (Aruküla noortekeskus), Kirke Kalamatsi (Eesti Gaidide Liit)

Mis iseloomustab sinu meelest head noorsootöötajat?

 

Maarja-Ly: Minu arust iseloomustab head noorsootöötajat oskus olla paindlik ja hakkaja. Midagi pole kivisse raiutud ja lähtumine noorte hetkeseisust on minu arvates väga oluline. Kindlasti on hea noorsootöötaja avatud ja särava silmaga 🙂 Kui noortekas istub kuri „tädi”, siis ei taha keegi sinna hea meelega tulla. Mis muidugi ei tähenda, et noortega peab olema ainult n-ö chill ja sõber, kokkulepped ja reeglid peavad olema, vaid pigem mõtlen seda, et temas on see soojus ja noored tunneksid, et nad on oodatud. Hea noorsootöötaja on ka inimene, kes teeb oma tööd südamega ega aja järge töölepingus oleval või töötundidel, vaid tahab ja tunneb, et saab midagi noortega koos ära teha 🙂 Samuti on usaldusväärsus üks suur võtmesõna noorsootöötaja juures.

Kirke: Millegi liigitamine heaks või halvaks on muidugi väga subjektiivne, kuid ma arvan, et ühel heal noosootöötajal on eelkõige olemas tahe muutusi teha. Muutused ei pea olema maailma mastaabis, ka väiksemad muutused võivad viia suurte asjadeni. Noorsootöö lihtsalt on ala, mida peab ise tahtma teha ja mis on kellegi kireks. Ka mina olen selline inimene, nagu täna olen, tänu inimesele, kes oli kunagi minu gaidijuht ja tegeles meie kui väikeste gaididega suure entusiasmiga, nakatades ka mind noortega tegelemise pisikuga.

Maarja-Ly: Väga nõus Kirkega 🙂

Erko: See on kohutavalt raske küsimus. Noorsootöö ongi praeguseks nii lai mõiste, et mulle tundub, et sellele, mis iseloomustab head noorsootöötajat on sisuliselt võimatu vastata. Igas kitsas nišis need inimesed, kes seda tööd teevad, erinevad väga palju. Neil on erinev teadmistepagas ja tööriistakohver, nad on inimestena väga erinevad. Olen ka näinud seda, et tuues ühest keskkonnast väga hea noorsootöötaja teise keskkonda (nt töötama riskinoortega), ei pruugi ta sellega hakkama saada. Ja vastupidi. Aga kui mingid jooned peab välja tooma, siis ma ütleksin, et üks põhilistest asjadest on see, et noorsootöötaja on tundliku sotsiaalse närviga. Kui seda ei ole, siis arvan, et seda tööd on südamega raske teha. Peab olema ka tugev intuitsioon – pead tajuma noori ja gruppe, see on mingi teatav olukorra tunnetus. Kiire kohanemise ja ümberlülitamise võime on noorsootöötajatele väga oluline, nagu ka kõrge stressitaluvus, sest olen näinud, et väga paljud head noorsootöötajad põlevad väga kiiresti läbi. Pead suutma tööd mitte koju kaasa viia. Ning üks olulisimaid asju on tunnetada oma pädevuste piire. Et sa ei hakkaks psühholoogiks ega arstiks noorele, et sa mõistaksid, kus lõpeb nõu andmine ja algab nõustamine. Noorsootöötaja peab olema vahendaja ja leidma spetsialisti, kellega koos noorega edasi töötada. Noorsootöötaja ei ole mingisugune universaalinimene. Ja muidugi miljon muud asja, mis head noorsootöötajat iseloomustavad: hea huumorimeelega, osav suhtleja, ei karda noori jne.

Maarja-Ly: see on tõesti õige, et üks noorsootöötaja peab tundma oma pädevuse piire ja vajadusel suunama noore edasi professionaali juurde. Kohanemisvõime on samuti hea märksõna, sest kõik noored on erinevad ja kõik, mis nad teevad, tunnevad ja mõtlevad, täpselt niisamuti.

 

Milline noorsootöötaja sina oled? Kuidas sa seda tead :)?

 

Maarja-Ly: Ma arvan, et ma olen väga pealehakkaja noorsootöötaja. Ma teen oma tööd südamega ja proovin alati midagi uut ja põnevat noortele pakkuda. Ma tahaks loota, et ka noored ja ka nende vanemad näevad minus kedagi, keda usaldada ja kedagi, kes on nende jaoks alati olemas.

Kirke: Mina olen enda arvates töökas, kohusetundlik ja värskete ideedega noor ning ma väärtustan kõrgelt ka töö kõrvalt lõbutsemist. Minu suurimateks tagasisidestajateks on minu gaidilapsed, kellega tegelen juba kolmandat aastat. Kui minu mõeldud tegevused poleks piisavalt huvitavad, siis lapsed ütleksid selle kohe välja, kuna lapse suu kohe kindlasti ei valeta. Samuti on mu rühm aastatega vaid kasvanud, mitte kahanenud.

Erko: Ma ei tea. Sellele küsimusele ma vastaksin tsitaadiga „Viimsest reliikviast”: „Ma ei ole see, kes ma olin eile, ja pole homme see, kes ma olen täna.” Oma 15 tööaasta jooksul olen olnud ikkagi erinevat tüüpi noorsootöötaja. Olen olnud see „kuri onu”, kes noortekas ees istub, laheda semu tüüpi jne. Oma tugevusena oskan välja tuua kindlasti ideede genereerimise. Juba väiksest peale olen ma erinevaid asju välja mõelnud, eriti mängusid, ja seda teen siiamaani ka noorsootöös. Samuti pean end heaks noortega kontakti loomises, ma ei ole kunagi inimesi kartnud ja võõraste inimestega suhtlemine ei ole minu jaoks mingisugune probleem. Ma ise ikka tahaks arvata, et olen hea noorsootöötaja, aga lõpliku vastuse sellele saavad ikkagi anda ainult need inimesed, kellega ma tööd teinud olen. Noorsootöö ongi ju selline ala, kus tulemusi näeb sageli alles väga pika aja pärast ning neid võivad mõjutada väga paljud erinevad asjad, seega on raske hinnata, kus lõpeb minu panus tulemusse ja algab kellegi teise panus, kuna noort arendavad erinevad inimesed tema ümber. Mina igal juhul usun noorsootöö tegevuse mõjusse siiralt ja arvan, et isegi kui väga suurt osa meie tegevusest ei saa mõõta, ei saa me ühiskonnas võtta riski ja öelda, et sellepärast pole meie tööd üldse tarvis.

 

Kuidas / kas sina igapäevaselt tegeled eneseanalüüsi ja enda arengu toetamisega?

 

Maarja-Ly: Eneseanalüüs on justkui iga päeva üks osa. Töölt koju minnes või sel hetkel, kui noored on noortekast läinud või kui on tehtud jälle mõni sündmus, siis alati kas üksi (või kui oleme noortega koos midagi teinud, siis koos nendega) mõtlen, kuidas oli, mida teha teisiti, kuidas teised rahule jäid. Muidugi on noortega nii hea see, et päeva või sündmuse lõppudes koju minnes, on nende nägudest näha, kas said hakkama või saaks veel paremini. Säde silmis ja naeratus suul annab nii võimsa tagasiside. Enda arengut toetan erinevate seminaride, infopäevade ja koolitustega. Üks oluline osa on kindlasti ka puhkusel. Muidu võib vahel kõike olla nii palju, et see teeb suure karuteene. Lõpetasin suvel ülikooli, mis andis väga palju mõtet ja eesmärki mu tööle juurde.

Kirke: Mina pole kunagi ülikoolis noorsootööd õppinud, minu kogemus on tulnud kõik ühest organisatsioonist, milleks on Eesti Gaidide Liit. Gaidluses kehtib põhimõte „õppimine läbi tegevuse”, mis rakendub nii lastele kui ka nende juhtidele. Pidevalt aktiivselt oma tegevust planeerides ja läbi viies saan tehtule vaadata tagasi ning tõdeda, et olen palju õppinud ka katse-eksituse meetodil. Väga oluline on vahel ka vigu teha, sest need õpetavad kõige paremini. Öeldes, et kõik on alati õnnestunud, tähendab, et tegelikult pole uusi asju katsetatud ning pole püütud liikuda parimas suunas. Kui ei tee vigu, siis sa ei kompa enam oma piire. Nii et lisaks koolitustele, mida organisatsiooni sees läbin, ning lastega tegelemisele üritan alati katsetada uusi asju, mis hoiaks asja põnevana. See on üks mitteakadeemilise õppe võludest.

Maarja-Ly: Jällegi pean Kirkega nõustuma, just selle koha pealt, et oluline on teha vigu ja proovida. Kõike ei saagi kohe õigesti teha ja noortega töös on oluline uudsus ehk siis on ju vaja proovida ja näha, mis just meie noortele meeldib.

Erko: Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saaks olla nii, et noorsootöötaja ei analüüsiks oma tegevusi. Kuidas sa sellisel juhul midagi korraldad või noortega läbi viid – nagu robot?! Kas siis inimesed ei ole iseendast huvitatud? Minu jaoks on see lihtsalt nii loogiline, et ma ei saa tegelikult selle küsimuse esitamise vajalikkusest aru. Enne, kui sa midagi teed, siis plaanid seda ning hiljem analüüsid. Minu meelest piisab ka selle tegemisest mõttetasandil. Ei pea hakkama kunstlikult mingisuguseid vorme täitma. Küll aga tiimina on aeg-ajalt hea oma tegevusi struktureeritumalt analüüsida.

 

Kas / millal oled tutvunud noorsootöötaja kutse-eetika 7 teesiga ja kuidas / kas neile ise järjepidevalt ka oma igapäevatöös mõtled?

 

Maarja-Ly: Ülikoolis tutvusime kutse-eetikaga väga põhjalikult ja ma arvan, et otseselt igapäevaselt nende teeside peale ei mõtle, kuid need on kogu aeg n-ö back of my mind ja oma tööd tehes siiski lähtun nendest. Need on kuidagi loogiliseks osaks saanud ja muud moodi seda tööd justkui teha ei saagi.

Kirke: Täiesti aus olles lugesin need teesid just praegu esimest korda läbi. Ja samuti täiesti ausalt öeldes on see minu kõik jaoks täiesti tavaline ja igapäevane tarkus ning viis asjade tegemiseks. Minu jaoks on see kõik olnud loomulik, noortega töös on lahutamatuks osaks võrdsus ja noorte mõistmine, kuulamine.

Erko: Küsisin erinevate noorsootöötajate käest oma lähiringis: mitte keegi ei ole süvenenumalt tutvunud nende teesidega. Ka mina teadsin, et need on olemas ja olen neid näinud, aimasin, mis seal kirjas on, kuid põhjalikult lugesin neid alles nüüd seoses selle intervjuuga. Minu meelest on seal koos pudru ja kapsad. Ühest küljest on seal tegemist asjade sõnastamisega, mis on niivõrd hinnangulised ja mõõdetamatud. Nt ausus, mis asi see on? Kuidas me seda mõõdame? Enda ausust ja avatust on inimesel väga raske hinnata ju. Inimesed ei ole enamasti võimelised seda tegema. Või siis see, et olen alati aus noorega oma tegevuse eesmärkide suhtes. Kas see vastab alati tõele? Eriti näiteks töös riskirühma noortega. Meil on mingeid punkte, kus me ei ole noortega lõpuni ausad selles osas, miks me midagi nendega teeme.

Teisalt on seal ka minu jaoks väga palju, mis on n-ö common sense. Ja kuigi ma usun, et vähemalt 80% noorsootöötajatest ei ole neid teese läbi lugenud, on meie seas väga-väga häid noorsootöötajaid.

Kui vaadata noorsootöötajate hinnanguid enda üldisele pädevusele, siis on nii juhid kui noorsootöötajad ülekaalukalt kindlad oma võimes luua häid suhteid inimestega (üle 80% on valinud hea või väga hea), püstitada eesmärke ja tööd planeerida ning kutseeetikat järgida.

*Noorsootöötajate koolitusvajaduste uuring, 2017

Millist / milliseid nendest teesidest pead olulisimaks / väärtuslikemaks?

 

Maarja-Ly: Ühte konkreetset ei tahaks justkui välja tuua, aga kindlasti, mis välja peaks seisma ja kõigil kõrvus olema, on see, et noorsootöötaja on aus ja avatud ning kohtleb kõiki noori võrdselt, lugupidamise ja sallivusega ehk siis kombinatsioon esimesest kahest teesist. Ning ega ei saa ka mööda vaadata turvalisest ja mitmekesisest kvaliteetsest keskkonnast.

Kirke: Mina usun, et partnerluse tees on kõige olulisem. Noore usalduse võitmine käib nii, kui võtad noort endaga võrdväärselt ning siiralt usud teie samaväärsusesse. Hea balanss võrdväärsuse, kuid samas enda kehtestamise vahel loob noores respekti noorsootöötaja vastu.

Erko: Olulisim on kindlasti noorte (ja mitte ainult, kõigi inimeste) võrdväärne kohtlemine. Silmas tuleb pidada, et see ei puutu ainult käitumist ja hüvesid, vaid ka näiteks karistuste määramisel tuleb rakendada võrdse kohtlemise printsiipi. Samuti on oluline proovida mõista, miks noored midagi teevad. Proovida lähtuda nende tegude analüüsimisel nende taustast ja hetkeolukorrast. Korraldades tegevusi, tuleb samuti hinnata noorte tausta ja võimeid. Lõpetuseks on oluline konfidentsiaalsus. Kõik, mida noor, lapsevanem, hooldaja või sotsiaaltöötaja sulle nelja silma all usaldab, peab jääma ainult kollektiivisiseseks kasutamiseks. Lähtudes noortekeskuse töö eripärast, ei oleks kasu, kui sa mingit olulist infot ainult üksi endale hoiad. Loomulikult, kui sulle tundub, et kui vestlus tüürib sinna suunda, et sulle usaldatakse mingit konfidentsiaalset infot, on sinu kohus anda oma vestluspartnerile teada, et keskuse töötajatel omavahel saladusi ei ole ja räägitut võidakse kasutada ainult majasiseselt noorsootöötajate väikeses ringis. Vastasel juhul ei oleks see vestluspartneri suhtes aus.

 

Kas noorsootöötaja saab inimene olla juhul, kui ta ei kirjutata alla kõigile noorsootöö läbivatele väärtustele ja eetika printsiipidele?

 

Maarja-Ly: See on väga keeruline küsimus, sest kindlasti on neid noorsootöötajaid, kes ei järgi iga väärtust ja eetikateesi, kuid seal on ka kindlasti suur vahe, millele ta alla ei kirjuta. Mina isiklikult ei näe, et noorsootöötaja, kes peaks noortele positiivset eeskuju andma, ise vastupidiselt käitub, nt ei ole salliv mõne religiooni suhtes ja näitab seda välja. See on konfliktne ja kindlasti muudab usaldust noore ja noorsootöötaja vahel. Muidugi ei tähenda see seda, et see teeks temast kohe halva noorsootöötaja. Kõik on inimesed ja kõigil on oma head ja vead. Pole olemas ideaalset inimest või noorsootöötajat. Ning kunagi ei saa kedagi hukka mõista täit lugu teadmata 🙂

Kirke: Usun, et igal reeglil võib olla erandeid ning mõni reegel on olulisem kui teine. Täielik vastuseis mõnele reeglile on ehk liialt radikaalne, kuid põhjendatud ja läbimõeldud taktikana mõne reegli painutamine siiski mitte.

Maarja-Ly: Kirke sõnastas mu mõtte väga kenasti 😛

Erko: Kiusatus oleks öelda, et näiteks teatud erakonna noortekogu noorsootöötajad ei ole head noorsootöötajad, sest nende maailmavaade on väga mittesalliv. Aga kas kindlasti ei ole? Äkki nad on suurepärased noorsootöötajad selles minu jaoks mitteaktsepteeritavas kontekstis? Kui meil on poliitika, mis toetab sallimatust, siis me ei saa noorsootöös öelda, et me saame seda nende teesidega parandada. Seadus ei keela selliste noortekogude noorsootöötajatel tegutseda ja isegi kui minu meelest ei ole õige see, mida nad teevad, siis ma ei tea ka, kuidas mina peaksin saama seda muuta.

 

Kuidas toimiksid (või oled toiminud), kui märkad, et mõni noorsootöötaja ei kanna neid väärtusi ja ei lähtu nendest printsiipidest?

 

Maarja-Ly: Ma arvan, et kui ma peaksin näiteks sattuma peale olukorrale, kus noorsootöötaja surub peale oma maailmavaadet või teeb noore oma maha või kui ta hoopis kuritarvitab noore poolt talle usaldatud informatsiooni, siis ma kindlasti sekkuksin ja tuletaksin noorsootöötajale meelde, millest me peame oma töös lähtuma.

Kirke: Kindlasti uuriksin asja lähemalt ning huvituksin tema vaatenurgast, annaksin võimaluse selgitada. Kui tema põhjendused mulle siiski mõistlikud ei tundu, siis mõtleksin edasi, kuidas mõjutada teda meetodeid muutma. Noorsootöö põhimõtted peaksid siiski olemas kooskõlas iseenda väärtuste ja eetikaga.

Erko: Mina arvan, et noorsootöötaja on täpselt samasugune kodanik nagu iga teine. Meil on kõigil omad huvid ja hobid ja harjumused. Professionaalsuse küsimus on see, kuidas hoida tööelu ja tööväline elu lahus ning selged piirid tõmmata. Näiteks ma ei arva, et töövälisel ajal kasiinos käiv inimene on kohe halb noorsootöötaja. Kui ta ei propageeri seda noorte seas ning ei väida neile, et „that’s the way to go and make money!”, siis see ei ole probleem minu meelest. Väljapool tööd võib olla mõnes mõttes teine inimene kui tööl. Aga kui vastata siin konkreetsele küsimusele, siis minul ei ole seda oma tööaja jooksul õnneks veel juhtunud, et ma oleksin sellises olukorras olnud, kus näen, et minu kolleeg selgelt ei kanna neid põhilisi common sense väärtusi (à la eelistaks üht rahvust selgelt teisele vms). Mina arvan, et noorsootöö on lihtsalt niivõrd alahinnatud ja alarahastatud valdkond, et inimesed, kes siia tööle tulevad, on reaalselt enamasti sarnaste vaadetega.

Maarja-Ly: Jaa, nõustun Erkoga. Tööelu ja tööväline elu tuleb hoida lahus.

 

Kuidas endaga toime tulla, kui ühel hetkel teadvustad, et sul endal on keeruline mõnda nendest printsiipidest päriselt omaks võtta ja järgida?

 

Maarja-Ly: Ma arvan, et see on juba väga hea, kui noorsootöötaja saab ise sellest aru ja teadvustab seda endale. Siis on lihtsalt vaja end tagasi hoida, et oma arvamust noorele peale ei suru ega hinda teda teisiti, kui tema seda vaadet ei jaga. Või et ta ei tee seda siis niivõrd avalikult või suudab jääda erapooletuks.

Kirke: See on väga keeruline küsimus. Tuleks sügavalt analüüsida selle põhjuseid ilmselt ning mõelda, kust on tulnud muutus. Kui tegeleda põhjustega, siis küll ka tulemus taas muutub.

Erko: Sellist inimest ei ole olemas, ma arvan, kes kõiki neid printsiipides välja toodud väärtusi ja tõekspidamisi lõpuni-lõpuni välja kannab ja esindab siiralt. Kui see ei kajastu sinu töös, siis see ei ole segavaks faktoriks.

 

Miks sulle tundub, et on oluline (või ei ole) selliseid laiemaid väärtusi ja eetika lähtepunkte üldse sõnastada? Kas / kuidas saab nõnda, et need ei jääks vaid dokumendiks ja üldiseks jutuks?

 

Maarja-Ly: Kindlasti on oluline neid sõnastada, et kõik ühel alal töötavad inimesed saaksid asjadest samamoodi aru. Või mis on justkui on eesmärk. Ma usun, et siinkohal ongi oluline koht enesearendusel ja koostööl teistega, muidu need võib-olla jäävadki lihtsalt jutuks, kui igaüks elab ja töötab omas mullis. Aga kui on üldine visioon ja siht kõigil üks, siis tahes-tahtmata peavad kõik ühtsetel alustel edasi liikuma.

Kirke: Eks igal alal on olemas reeglid ja nii ka siin. Tavaliselt sellised sõnastamised ikkagi proovivad inimesi sama sihi poole viia ja asju paremuse poole muuta. Neist reeglitest lähtudes justkui midagi valesti minna ei saa.

Erko: Minu meelest inimene kas kannab või ei kanna neid väärtusi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi neid teese sõnastab, kuid ega see, kui need on kuskil kirjas, ei muuda ühte inimest. Aga kui seda protsessi nüüd edasi mõelda: kui teesid on niimoodi kirja saanud, siis peaksid need inimesed, kes palkavad noorsootöötajaid või kes koolides noorsootöötajaid õpetavad või kes poliitikaid kujundavad, lähtuma nendest printsiipidest ja selle kaudu neid väärtusi ka noorsootöötajatele edasi kandma. Kui me paneme mingid asjad kirja, aga meil puudub järelevalvemehhanism, siis pole ju sellel kirjapanemisel ka mingit mõtet.

 

Kas / kuidas noorsootöö valdkonna inimesed kogukonnana saaksid üksteist nendest printsiipidest lähtumisel toetada?

 

Maarja-Ly: Suhtlus ja koostöö omavahel aitab kindlasti. Positiivne eeskuju aitab.

Kirke: Rääkida ja kogemusi vahetada. Teistelt on alati nii palju õppida. Just siis tekivad ka sellised diskussioonid nagu see siin.

Erko: Ma arvan, et mingid asjad on võimalik lihtsalt omavahel selgeks rääkida ja läbi arutada.

 

Kutsega kursis olemine, kutse omamine ja erialane haridus omavad positiivset mõju noorsootöötajate pädevusele ning eeldatavasti ka pädevuse arendamisele eelnevale eneseanalüüsile ja -arendamisele. Ühelt poolt võib eeldada, et kutsega kursis olevad ongi pädevamad, kuid teisalt on võimalik, et kutsega tutvumine on avardanud arusaama noorsootöö mitmetahulisusest ning erinevate oskuste arendamise vajalikkusest. Seega kinnitab noorsootöötajate koolitusvajaduste uuring, et noorsootöötajate pädevuse tõstmisel, sh süsteemse enesetäiendamise soodustamisel, on võtmeteguriks noorsootöötaja kutse laiem tutvustamine kutsestandardile tuginedes.

*Noorsootöötajate koolitusvajaduse uuring, 2017

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE