Foto: Taaniel Malleus

Erinevus ja erilisus, vajadus ja erivajadus

  • Tõnu Jürjen,  psühholoog, Tartu Ülikooli eripedagoogika õppejõud

Erinevused rikastavad ja inimlik mitmekesisus on väärtus. Need laused on kõlavad motod, mille tegelikku tähendust saab mõõta vaid tegudes, mitte sõnades. Kas erinevus on rikastav, kui häiritud tundeeluga noor kaotab noortekeskuses enesevalitsuse ja paiskab segi kogu ruumi sisustuse? Kas mitmekesisus on väärtus, kui autistlik laps näiteringi satub? Kui suure tõenäosusega on robootikaringi kaasatud vaimupuudega tehnikahuviline?

Me kõik oleme erinevad. Meid kirjeldavad tunnused on sageli nähtavad või mõõdetavad. Mina olen 184 cm pikk ja 68 kg raske. Minu sõber on brünett, kuid mina blond. Minu tütre juuksed on minu omadest pikemad. Psühholoogidel on kombeks mõõta ka seda, mida silmaga ei pruugi näha. Üks mu kolleeg on minust jutukam ja teine vaiksema loomuga. Ema kaldub mul rohkem muretsema ja isa probleemi ilmnemisel lahendusse uskuma. Ükskõik, kuidas ma end kirjeldada ka ei üritaks, suudan leida vähemalt kujuteldava mõõteriista, mis näitab, et olen teistsugune. Peaaegu, aga justnimelt peaaegu kõigi inimest kirjeldavate tunnuste kohta võib leida midagi, mille jaoks just taoline olla on hea. Muidu neid erinevusi olemas ei oleks. Näiteks, vasakukäelistel on küll hulga keerulisem leida sobivat tööriista, aga kauges minevikus tegid nad kahevõitluses suurema tõenäosusega vastasele tuupi (nüüd võidavad neid tennises).

Veelgi enam – me kõik oleme erilised. Meid kirjeldavad tunnused kombineeruvad meile ainuomasel viisil ja nii muutume kordumatuks. See on ainus asi, mille poolest oleme tõesti täiesti ühesugused.

Isegi ühest viljastatud rakust arenenud kaksikud vormuvad aja jooksul omanäoliseks. Nad ei mõtle samas olukorras ühesuguseid mõtteid ega tunne samu tundeid. Just mind iseloomustav tunnuste kombinatsioon võib osutuda ühel hetkel minu suurimaks eeliseks.

Kuid erilisuse väärtus ei tulene vaid vahetust kasust. Inimestel on üldiselt kalduvus arvata, et kordumatu inimene iseenesest on väärtus. Ta ei pea selleks midagi tegema. Olemasolu on iseenesest piisav. Nii püsib ühiskond tugev ja turvaline. Vaid vaimuhaigete ja kurjategijate puhul võime need põhimõtted üsna kiirelt kõrvale heita või hoopis unustada.

Teise erilisus on seni väärtus, kuniks see mind ennast liialt segama ei hakka. Mõnikord on inimesed nii nutikad, et oskavad neid segavad erilised inimesed endast piisavalt kaugel hoida. Siis ei tule liialt teravalt silmitsi olla vastuoluga, kus ühelt poolt hindan kõrgelt omanäolisust, aga teisalt teeb see minu enda elu keeruliseks.

Sageli oleme just seetõttu erilisuse kireva spektri mingi osa suhtes pimedad. Mitte pahatahtlikult või kiusu pärast, vaid lastes asjadel nii just minna, mõnikord lihtsalt teadmatusest või tähelepanematusest.

Noorsootöös (nagu ilmas üldse) saabki kohtuda vaid erinevate ja eriliste inimestega. Kõigil neil inimestel on ka erinevad vajadused ja kombinatsioonid vajadustest. Näiteks, jalgpallitreeningutel käivatel noortel võivad olla mõnes asjas sarnased vajadused. Nad tahavad ennast ületada ja teostada, kohtuda eakaaslastega ning olla nende poolt väärtustatud, enda füüsilist keha rakendada ja sellest naudingut saada, võib-olla ka peas mänguplaani koostada. Vajadused seovad neid mõne konkreetse treeninguga. Ja kõik teised vajadused, mis neil on, ei takista neil põhimõtteliselt treeningust osa võtta.

Mõnel noorel on aga erivajadused. Erivajadusega noore toimimine erineb tavapärasest noorest puude või terviseseisundi tõttu ja nõuab kohandusi arengut toetava töö (noorsootöö) vormis või sisus. Nende erinevus ja erilisus tavapärasest on niivõrd suur, et harjumuspärasel viisil ei saa täiskasvanud nende arengut toetada. See pole lihtsalt võimalik, sest arengu toetamiseks on neil mõni vajadus lisaks, mida eakaaslastel pole. Ilma selle erivajaduse rahuldamiseta on halb ja ebamugav areneval noorel, tema arengu toetajal või mõlemal. Nende vajaduste rahuldamiseks on tarvilik teha kohandusi noore ümber, sest erivajadust ennast eemaldada ei saa.

Mõnikord tuleneb erivajadus inimese puudest. Kuni 15-aastaste seas on Eestis umbes 3−10% lastest puudega. Piirkondlikud erinevused on suured, Harjumaal on nende osakaal kõige väiksem, Ida-Virumaal suurim. Suurel osal erivajadusega noortest aga puuet pole. Formaalhariduses vajab erivajadusest tulenevalt tuge umbes iga viies õppija.

Erivajadusega lastele mõeldes tekib inimestel tavaliselt kujutlus puudest, mis on silmatorkav. Mõtleme noorest ratastoolis või vaegnägijast. Tundub lihtne ja arusaadav. Enamik erivajadusi on tegelikult silmale nähtamatud. Neid on võimalik avastada ning nendega arvestada vaid inimese toimimist tähelepanelikult jälgides ja analüüsides.

Väga laialt erivajadustest mõeldes võib eristada kolme laadi raskusi. Noorel võib olla keeruline maailmast infot vastu võtta (nt ei näe hämaras), seda töödelda ja mõtestada (nt ei suuda lugedes tähti sõnadeks siduda või mõista keerulisi mõttekäike) või ise olukorrale vastavalt tegutseda (nt suutmatus ühel kohal püsida või enda tundeid reguleerida).

Ka erialaspetsialistidel pole alati kerge mõista, mis on teistest eristuva noore erivajadus. Erivajadustega noorte identifitseerimiseks on neil omad erialameetodid abiks ja neid noorsootöötajad ei valda. Sellegipoolest on erivajaduste märkamiseks ja mõistmiseks abiks uudishimulik meel ja oskus õigeid küsimusi esitada.

Teismelisel pole matkale minnes vajalikke asju kaasas, hoolimata juhendaja korralikust eeltööst. Kõik sai noortega läbi räägitud ja kirjalikult ka matkavarustuse nimekiri kaasa antud. Kriitiline ja pealiskaudne otsustaja võiks nüüd oletada, et küllap oli noor lohakas ja hoolimatu. Võib-olla küsib noorsootöötaja igaks juhuks üle, et kas noorel kodus tõepoolest taskulampi pole, et välistada majanduslikud probleemid, mis takistasid asju kaasa võtmast. Muide, õigesti teeb – Harjumaal elab umbes iga kaheksas ja Valgamaal iga teine laps suhtelises vaesuses. Oletame, erivajaduste teemal jätkamiseks, et asi pole selles.

Erivajaduste suhtes tundlik täiskasvanu hakkab sedalaadi sündmuste korduvuse korral juurdlema, milles asi siis õigupoolest on. Kas miski takistab noorel matkaeelsel koosolekul käsitletut mõista? Kas ta kuuleb mürarikkas ruumis juhendajat? Kas tal on raskusi ka selge teksti lugemisel või mõistmisel? Kas tal on sedavõrd hajuv tähelepanu, et kotti pakkides ei suuda ta nimekirjas järge pidada? Või on ta ajataju sedavõrd häiritud, et pakkimine jäi viimasele minutile ja kodust tuli lahkuda lõpuni pakkimata kotiga?

Eeltoodud näide on küll äärmuslik lihtsustus, kuid võiks meie mõtted viia selleni, et me erivajadusi lihtsustatult ei käsitleks. Konkreetse noore erivajaduse olemuse mõistmine pole alati lihtne, kuid vajalik eeldus, et kohandada keskkonda selliselt, et tal oleks võimalus kaasatud olla.

Eelnevast tulenevalt kutsuksin kõiki noortega tegelejaid üles otsustama, kas laseme erinevustel meie ümber end rikastada ning kuivõrd oleme valmis inimlikku mitmekesisust ka selle äärmustes ehedalt vaatlema. Kui oleme selleks tõeliselt valmis, peame olema aeg-ajalt valmis oma eeldusi teiste inimeste kohta üle vaatama ning selle asemel esitama uudishimulikke küsimusi. Vaid nii saame tõeliselt kõiki noori nende arengus toetada ja aidata neil jõuda parima versioonini iseendast.

Mida see kõik praktikas tähendab?

  • Teavita noori erinevaid meetodeid kasutades. Hoolitse selle eest, et info ka erivajadusega noorteni jõuaks ja neile mõistetav oleks. Teavitamisel ära mõtle vaid olematule „keskmisele” noorele, vaid kaalu oma sõnumi edastamist erinevatel viisidel ja kohandatud sisuga.
  • Kujunda oma tegevused mitmekesiselt, vajadusel muutes tempot ja keerukusastet. Ole valmis pakkuma enam individuaalset juhendamist. Nii on suurem tõenäosus, et erivajadusega noor saaks tegevustega haakuda.
  • Hoia meeles, et erivajadustega noorte jaoks on vaja kohandada keskkonda. Selle keskkonna osa on ka arengut toetavad täiskasvanud. Muutuse saavutamiseks ole valmis muutuma, näiteks kohandama oma suhtlemisviise või harjumuspäraseid töömeetodeid.
  • Ole osaks erivajadusega noort ümbritsevast võrgustikust. Kui võimalik, tee koostööd inimestega, kes noort ja tema vajadusi tunnevad ja teavad.
  • Kogu infot erivajadustega noorte ja nende toetamise viiside kohta. Loe teemakohast kirjandust, tutvu veebimaterjalidega, käi koolitustel ja küsi nõu ekspertidelt.

 

Kommentaar: Tiiu Leis

Olen kui superuurija, kes oma deduktsiooni-, tähelepanu- ja empaatiavõimet kasutab sellisel määral, et sooritab midagi ennenägematut – autist hakkab teatud koodi peale naeratama ja ümbritsevatega vabalt suhtlema, asperger ei poe klassimüra eest nurka ja hüpikud istuvad rahulikult oma pingis ning täidavad juba esimese tööülesande ainsa käskluse peale. Pisut veel ja oskan juba ka linnu- ja ussikeelt! Miks mitte, tegelikult on see ju võimalik. Selliseks imeks on aga vaja teatud tingimusi, riitusi, käitumismalle, oskusi …

Loe edasi …

 

Kommentaar: Peeter Taim

Kui meie trennidesse tulevad noored oma eripäradega, siis meie treenerid ei saa lähtuda põhimõttest „mõnikord on inimesed nii nutikad, et oskavad neid segavad erilised inimesed endast piisavalt kaugel hoida”. Kõik noored, kes näitavad üles huvi tänavatantsu vastu, on meie jaoks olulised.

Loe edasi …

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE