Kommentaar

Minu õnn, et tegelen hariduslike erivajadustega (HEV) lastega huvi-, mitte tavakoolis.

Kuus aastat tagasi tööd vastu võttes tundsin end kui Sherlock Holmes, kellele on usaldatud nii eriliste laste hinged, et vaid ainult minul (hea küll, võib olla ehk vaid ema-isa kõrval) on annet nendega suhelda nii, et see suhe ka toimib.

Olen kui superuurija, kes oma deduktsiooni-, tähelepanu- ja empaatiavõimet kasutab sellisel määral, et sooritab midagi ennenägematut – autist hakkab teatud koodi peale naeratama ja ümbritsevatega vabalt suhtlema, asperger ei poe klassimüra eest nurka ja hüpikud istuvad rahulikult oma pingis ning täidavad juba esimese tööülesande ainsa käskluse peale. Pisut veel ja oskan juba ka linnu- ja ussikeelt! Miks mitte, tegelikult on see ju võimalik. Selliseks imeks on aga vaja teatud tingimusi, riitusi, käitumismalle, oskusi…

Tundub, et Pärnu linn võtab eriliste laste asja südamega ning korraldab minusugustele, Peda lõpetanud pedagoogidele eriliste lastega toimetulemiseks ellujäämiskursusi.

Mul oli õnn osaleda lausa Tartu Ülikooli korraldatavatel vastavasisulistel täiendkoolitustel, kus pea kõik oma ala spetsialistid, praktiseerivad õppejõud kui ühest suust korrutasid, et kaasav haridussüsteem meie Eesti oludes hetkel ei toimi ja ikka liigutakse ministeeriumis selles suunas, et kõik erilised lapsed peavad saama koos teiste lastega samades tingimustes samas klassiruumis koos terve klassitäie lastega õppida! See on koht, kus õpetajal, kellel puudub eripedagoogi haridus, on läbipõlemise oht.

Kõik sõltub sellest, kui palju on koolis lisaruumi koos tugiisikuga, kuhu märatsev laps rahunema saata; kui palju meil on üldse tasemel tugipersonali, kes ka tegelikult hoomavad, mida nad teevad. Näiteks, kui palju tunnistatakse ka seda pisiasja, et tugiisik on vaid prillid vaegnägijale, ratastool istujale, mitte abiõpetaja. Tihti on vaja aga ühele lapsele nii üht kui teist ja ka kolmandat – ehk lihtsalt õpetajat klassi ees, kelle juttu abiõpetajad oma hoolealustele kordavad sealsamas klassis, kus ehk müratase võib juba niigi kõrge olla.

Ainsa lahendusena on põhiainete ehk emakeele ja matemaatika õpetamisel juba ka rakendatud põhikooli õppekava raames õpet selliselt, et need tunnid toimuvad kõigile paralleelidele samal ajal, mis võimaldab erineva tasemega õpilasi rühmitada klassidesse vastavalt nende võimetele. Sama käib ju ka siis õpetajate kohta:). Igaühele ikka tema võimete kohaselt!

 

Kommentaar Tõnu Jürjeni artiklile “Erinevus ja erilisus, vajadus ja erivajadus”

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE