fbpx

Anna noorele võimalus ja keskkond end proovile panna ning su ees rullub lahti maailm, kust ei puudu energia, tahe ja rõõm midagi korda saata. Alustada artiklit sellise juhtmõttega võib küll olla odav trikk tähelepanu köitmiseks, kuid lause sisu väärib kohta tipus. See on see korduv muster, mis ühendab mitmeid projekte ja tööd maailmaavastajatega. Kogemus tantsuõpetajana Shaté Tantsukoolis, projektijuhina tantsufestivalil Kuldne Karikas ning mitmed teised tegutsemised on tekitanud peas painava küsimuse: Mida on minul neilt õppida?

Eelmise aasta jaanuaris andsin tantsutrenni nagu iga teist tundi. Trennis olid põhikooli lõpuklassi poole pürgivad noored. See algas traditsiooniliselt puudujate märkimise ja kerge refleksiooniga möödunud koolipäevast. Palun viissada teemast „ühesõnalised vastused”. Kui laps koju tuleb, siis kõlab vastuseks „hästi”. Mis on vastus emale möödunud koolipäevast? Siiski vastused „Kuldvillaku” stiilis niivõrd napisõnaliseks ei jäänud, kuid ega kaugemale väga ei jõudnudki. Eks õpetajana oli see mulle ka märgiks, et ma ei suutnud õigeid nuppe vajutada. Pikk päev jättis ka oma jälje. Küsimuste voorule järgnes soojendus, misjärel ülejäänud trenni sisu. Ühtäkki kuulen, kuidas aga vähestest sõnadest sai pikem jutt, millele järgnes kohutav laat. Võiks ju õlale patsutada nüüd täppi läinud nuppude vajutamisega, kuid kahjuks see ei väärinud kiitmist. Mulin läks niivõrd suureks, et pidin kogu trenni peatama. Esmane reaktsioon oli tõsta enda häält ja proovida nii tund kontrolli alla saada. Läks sekund mööda ja meenus lõppenud ESF programmis toimunud noorsootöötajate koolitus „Avameelselt õppimisest”.

Otsustasin pahandamise asemel nendega maha istuda ja hoopis tunnetest rääkida. „Mida sa tundsid, kui jutt läks suureks?” küsisin ühelt. Pärast vastust suunasin küsimuse järgmisele trennisviibijale. Kui olin piisavalt vastuseid kätte saanud ja neid noortele peegeldanud, sain üllatuse osaliseks. Mitmed tantsijad soovisid jagada mõtteid ja kogemusi taoliste situatsioonidega ning mõistsid olukorra kehva poolt trenni produktiivsusele. Anna võimalus ja keskkond…

See mõttekäik jäi kummitama ka hilisemates sündmustes. Istusime ühe vahva vabatahtlikest koosneva meeskonnaga piduliku laua taga Emajõe kaldal ja meenutasime kuldse tunni ajal möödunud hooaja mälestusi. Tegu oli tantsufestivali Kuldne Karikas tiimi ühise õhtusöögiga. Äsja oli lõppenud finaal ning sellega panime punkti ligi aasta kestvale võistlusele, milles lõi kaasa üle 7500 osaleja 120 erinevast stuudiost üle Eesti. Pähe tekkis ikkagi küsimus: Kuidas me selle ära tegime? Vastus või sel juhul vastused istusid täpselt nina ees. Nemad suhtlesid pressiga, haldasid sotsiaalmeedia kampaaniaid, otsisid toetajaid, organiseerisid toitlustuse, dekoreerisid võistluspaiku, tegelesid foto- ja videotöötlusega, viisid läbi intervjuusid, toetasid teineteist ning mõistsid meeskonnas töötamise olulisust. Kas kõik olid meistrid omal alal? Kindlasti mitte, kuid kõigil oli võimalus töötada ühise eesmärgi nimel ning oli olemas keskkond turvaliseks katsetamiseks. See panigi mind päikese viimaseid kiiri katva pidulaua taga naeratama.

Kõige huvitavam hetk on aga siis, kui noore maailma lahtirullumine mõjutab minu enda oma. Nende mõttekäikude küpsust ning tahte edasiviivat jõudu kogedes suureneb tihti ka minu teadlikkus väärtustest, mis kipuvad igapäevakohustuste laviini alla mattuma.

Julgus katsetada uusi väljakutseid, leida rõõmu vabatahtlikust tööst ja analüüsida tehtuid vigu ning seejärel teha parandusi – need kõik on tulnud noorte mõtestatud tegevuste kaudu. Minu jaoks on nendega koos rändamine olnud suureks inspiratsiooniks. Me kõik tahame saada targemaks ja kogenenumaks inimeseks. Anna aga uuele põlvkonnale võimalus ja keskkond ning Sa astud ühe sammu eesmärgile lähemale.

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email