Foto: Taaniel Malleus

Julge küsida ja kovisioon – kaks kena õde professionaalse õppimise meetodite peres

Tartu Ülikooli juhtimisprofessor psühholoog Maaja Vadi räägib Vikerraadio „Ööülikooli” loengus organisatsioonikultuurist talu ja talupojatarkuse metafooride abil. Ta kutsub otsima paradokse, kangelasi ja väärtusi ning julgustab probleemide lahendamisel avatusele.

Noortevaldkond on pilgeni täis paradokse, lahendamata pingeid, aga ka kirevaid edulugusid. Lugude rääkimine on inimesele omane loomulik tegevus, kuid mil määral meie organisatsioonide kultuurid ja võrgustikud soosivad oma lugude rääkimist ja konstruktiivset käsitlemist, heade praktikate süviti mõistmist ja levitamist?

Mihuses nr 5 (2010) avaldasin loo „Tugi noorsootöötaja professionaalsele ja isiksuslikule arengule” ning reportaaži „Lahendus.net kui hea sissetöötatud näide supervisioonist noortevaldkonnas”. Need olid kantud õhinast tutvustada professionaalse õppimise meetodeid praktika sügavamaks mõistmiseks, enesekindluse kogumiseks ja sotsiaalse kapitali võimendamiseks: mentorlust, kovisiooni, supervisiooni. Samas numbris ilmus Anne Õuemaa kommentaar „Grupisupervisioonis kujuneb võrgustiku sotsiaalne mälu” Tartu noorsootöö kogemusest. Ka tänase artikliga julgustan noorsootöötajaid ellu kutsuma ja korraldajaid rahastama kovisiooni, supervisiooni ja mentorlust ning korraldama soovijaile nende meetodite väljaõpet.

Supervisioon jääb selle artikli fookusest välja, see teenus üksi ei kata kõiki vajadusi, on üldiselt kallis ja luks, vajab inimest väljastpoolt, kes pakub teenust. Kovisioon ja mentorlus ei eelda pikas perspektiivis läbiviija palkamist – võrgustiku liikmed võimestuvad –, need on seega pikas perspektiivis odavad, aga mõjusad meetodid. Toetutakse rühma tarkusele, mida koorub üllatavalt palju ja mis julgustab uuele koostööle ning viib praktikakogukonna kujunemiseni.

Kümne aasta jooksul olen juhtinud ligi sada sessiooni, kus mentorlus, kovisioon ja „julge küsida” on olnud noorsootöötajate, õppejõudude, koolitajate või noorteliidrite keskkonnaks, kus võtta aeg maha ja pakkuda keeruliste juhtumite puhul õlatunnet, mõistmist ja lahendusi, mille peale juhtumi omanik ise ei tuleks. Juhtumi omanik on kolleeg, kelle elulise olukorra ümber arutelu keerleb.

Kovisioonis osalevad erinevatest organisatsioonidest sarnast tööd tegevad inimesed, kes käivad regulaarselt koos ning sõrmitsevad läbi üksmeelselt valitud probleemi või edulood, et neist ühiselt õppida, järgides turvalise ja konstruktiivse arutelu mudelit: kovisoonimudelit. Kui mudel on sisse harjunud, siis hakkavad võrgustiku liikmed külakorda pidi ise sessioone juhtima. Kovisiooni põhimudelit õppisin seitsmepäevasel kursusel, olen õpetanud seda edasi noorsootöötajatele arenguprogrammides ning kogunud tagasisidet.

  • Noorsootöötajad ja koolitajad on soovinud õppida kovisiooni kasutama, küsides väljaõpet ja (väga õigesti) peljates, et ei oska kohe meetodit selle nüansirohkuses ise juhtida.
  • Noorteliidrid on võtnud selle kartmatult oma praktikasse, tundmata väljaõppe vajadust. Tegin suvekoolis paar näidissessiooni ja kuulsin mitme kuu pärast, et õpilasesindustesse on kovisioon edasi läinud. Ei piisanud sellest, et ütlesin, et seda meetodit ühe raksuga selgeks ei saa, mis meeldis, see levis – ja kujunes selle käigus ümber.
  • Noortekeskuste töötajad, praktika- ja noorteprojektide juhendajad, noorteliidrite tugiisikud ja asenduskodude töötajad on öelnud, et nii juhtumi omaniku kui ka teiste osalejate eneseteadlikkus saab tuge, et see lukustab lahti mitmed arenguteed ja õpe on intensiivne, toob mugavustsoonist kõik kohalolijad välja.
  • Olen märganud, et mitu korda kovisioonis osalenu on parema eneseväljendusoskusega: räägib oma loo terviklikumalt, selgemalt, põhjalikumalt ja siiramalt lahti – ei tee endast enam nii suurt kangelast või kannatajat kui esimesel korral. Ka kolleegid on lahedamad selle sõna parimas tähenduses – arutavad asjalikumalt, esitavad süvitsi küsimusi ning annavad lahkelt ideid, ka ebatraditsoonilisemaid.
  • Kuigi kovisioon võimaldab ka edulugusid käsitleda, on sagedamini rühm valinud probleemloo ja raskeid kaasusi on arutatud suurema kirega.

Kovisioon on väljakutseks neile, kes on harjunud oma arvamust peale suruma ja nõu andma – tuleb piirduda analüüsi ja ideede jagamisega. Vaks vahet seisneb selles, et ühel juhul ei austata ja teisel juhul austatakse juhtumi omaniku autonoomiat – võimet ise otsustada, mida ta teeb.

Autonoomia austamine on üks trende inimeste arengu toetamises, see on kesksel kohal motiveerivas intervjueerimises ja hiljuti sai ka arsti vanne uue kuju, kus toonitatakse patsiendi autonoomia austamist. On oluline eetiline ja pragmaatiline nihe, kui mõjutamine inimeste vahel arstitöös, analoogselt ka noorsootöös ja koolituses, panustab sellele, et inimene ise mõtleb läbi ja otsustab, mida ta kasutab, mitte sellele, mida autoriteet soovitada või ette kirjutada teab.

Kovisioon on paradoksaalselt korraga väga raamistatud ja vabastav. Turvaliseks raamistatud ja konstruktiivset ning sünergilist arutelu vabastav. Kui noorsootöötaja on juba harjunud noori toetama eeskuju, võrdne võrdsega arutelu ja aktiivse kuulamisega, siis saab ta tuge paindlikult sellega jätkata. Kui aga on harjunud manitsema, kamandama, hurjutama ja ütlema, kuidas peab tegema, siis kovisioonis põrkub ta sellega, et tuleb käituda teisiti, hoolivamalt. Sotsiaalse õppimise teooria järgi on teiste inimeste, ennekõike kolleegide ja enda sarnaste käitumise vaatlemine ja sobiva jäljendamine üks õppimise viise. Kovisioonis puututakse korduvalt kokku mudeliga, mis raamistab kõigi kohalolijate käitumist selliseks, et tuleb üksteise autonoomiat austada: sekkumata kuulata, võrdne võrdsega arutleda, oma ideid jagada.

Tuntud kõnekäänd kutsub mugavustsoonist välja tulema – mis ootab mugavustsooni ääre taga? Arengupsühholoog Lev Võgotski mõisteid kasutades toob kovisioon osalejad pingutustsooni või isegi lähima arengu tsooni, kus tekib ansambliefekt – inimene areneb rohkem kui ta üksi suudaks, sest teised mängivad oma võimeid kokku võttes kaasa, meloodiatest tekib harmoonia ja rütmid liituvad.


KRIITIKANURK

Siin-seal on kovisioon läinud puseriti, noorsootöötajad on sattunud kovisioonis ülearu palju paanikatsooni. Kovisiooni saab lugeda kvaliteetseks ennekõike siis, kui see on turvaline, struktureeritud ja konstruktiivne. Kuulsin noorsootöötajatelt, et neid meelitati lõksu: korraldati kovisioone, kuhu saabunud langesid koolitaja kriitikanoolte alla. Kui inimene saabub formaati, mida ta on harjunud turvaliseks pidama, siis on ta haavatav ja edaspidi võib-olla väldib selle nimega sündmusi. Kas on koolitusel õppijat sobiv kritiseerida? Kasutaksin selle asemel tagasisidet, aktiivset kuulamist, enesekehtestamist või motiveerivat intervjueerimist, kovisioonis kriitikat ei tehta, seal analüüsitakse olukordi, otsitakse juurprobleeme ja pakutakse ideid. Hoiame kovisiooni nime puhta!

 

ENESEKRIITIKANURK

Juhtum A. Korraldasin kovisiooni näidissessioonid noorsootöötajate suvekooli leitsakus ning andsin valida, kas tulla juturingi või istuda kaugemale ja vaadelda. Korraga oli 2/3 osalejaid välimises ringis ja meil tuli mõne aktiivse rolli astunud osalejaga tublisti pusida ning ikka lõpuks tõdeda, et lahjaks jäi: ideid oleks võinud rohkem olla. Teadsin juba, et 6−12 oleks optimaalne osalejate arv, aga kukkusin auku, mille ise endale kaevanud olin.

Juhtum B. Korraldasin kovisiooni rühmas, kus osalesid huvijuhid ja õpetajad. Robustseks läks: ma ei taltsutanud piisavalt teravaid keeli ja turvatunne grupis sai lüüa. Osalejatel polnud vigagi, aga ruumis vaatlejana viibinud korraldaja esindaja sai kerge šoki ja lippas ülemuse jutule. Minu õppetund: vaatlejaid kovisiooni, kuitahes autoriteetseid, ma enam ei luba, sest hoolin sellest, et kovisioon on sama tööd tegevate inimeste keskkond, mida vaatlejad segaksid.

 

Kuidas näeks välja nende juhtumite arutelu:

1) Kovisioonis saaksin kõigepealt neutraalses keskkonnas rääkida oma loo, ilma et segataks vahele või mõistetaks hukka. Siis esitatakse mulle küsimusi, vastan, nagu oskan. Siis istun rühmast välja ning kuulan, kuidas teised analüüsivad. Tulen tagasi ja saan kingituseks igaühelt idee või paar, mida nemad minu asemel samas olukorras teeksid. Lõpuks ütleb igaüks enda jaoks leitud iva. See on kovisiooni põhimudel linnulennult, tehniliste nüanssideta, mis on tähtsad ja mille vilumuse omandamiseks ongi väljaõpet vaja, kas just nädalast, aga mõnepäevast kindlasti.

2) „Julge küsida” korral jääks ära osa, kus ma istun rühmast eemal ja selle võrra on tulemus kiirem ja pinnapealsem.


„Julge küsida” on kovisiooniga võrreldes ühe olulise pingeta – nõu andmine on seal oodatud ja teretulnud. Meetodit kutsutakse ka puuviljavaagnaks – justkui Rootsi lauas on juhtumi omaniku ümber külluslikult häid toite, millest kõik ei pruugi maitsta ega meeldida, aga mis saavad kõik korraks tähelepanu alla tõstetud, nii et kõik kohalolijad teadvustavad võimalikke variante ja lahendusstrateegiaid.

„Julge küsida” võib olla üks kleenuke kovisioonimudel, mille rakendamiseks noorsootöötaja väljaõpet ei vaja. Erinevalt kovisiooni pooleteisest tunnist võib „Julge küsida” kesta mõnest minutist poole tunnini, kulub pakike kleepmärkmelehti ja osaleda saavad inimesed nii samast asutusest kui ka väljastpoolt, erinevalt juhtimistasanditelt ja elualadelt.

Kust alustada – julge küsida!

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE