Esmapilgul võib tunduda, et avatud noortekeskustel pole erilist pistmist keskkonnateemadega, veel vähem laiemate ühiskondlike muutustega. Samas näitas hiljutine teadustöö 10 000 noorega üle maailma, et mure keskkonna pärast on küsitluses osalenute seas väga levinud. Noored tunnevad ennast praeguse süsteemi poolt reedetuna ja välja pakutud pisimuudatused lambi kustutamisest või prügi sorteerimisest ei tundu piisavad. Ka Eesti inimeste seas tehtud uuringust selgub, et suurim takistus keskkonnasäästlikuma eluviisi juurutamisel on tõsiasi, et see eeldaks laiemaid ühiskondlikke muutusi. Kui noored aga riigipäid ei usalda, siis saavad suured muutused alata vaid inimestest endist. Aga ebaaus oleks panna sellist koormat ühe noore õlule. Nagu ütlevad süsteemimuutuste aktivistid – kriisi ei maksa personaliseerida, seda tuleb sotsialiseerida. Ja noortekeskused sobivad selleks väga hästi.
Madis Vasser, Tasaarengu Eesti Organisatsioonide (TEO) koja asutajaliige ja tasaareng.info veebilehe eestvedaja
Peatume, mõtleme ja käitume teisiti
„Nüüd rohkem kui iial varem võib progress tähendada seda, et peatume, mõtleme ja käitume teisiti.“ Nii on öelnud poliitökoloog Giorgos Kallis, kelle jaoks teisiti käitumine tähendab tasaarengu (ingl degrowth) põhimõtete järgimist. Lihtsustatult võib öelda, et tasaareng on laiem mõtteviis, mis seab tugeva kahtluse alla tänapäevase pideva majanduskasvu ülistamise, isegi kui see on väidetavalt roheline. Probleem on selles, et mida suuremaks kasvab majandus ehk see, kui palju ühiskond toodab ja tarbib, seda rohkem kasutatakse ära taastumatuid loodusvarasid. Ja kui andmeid piisava põhjalikkusega uurida, siis selgub, et riigid, kes väidetavalt on suutnud oma sisemajanduse kogutoodangu lahti ühendada keskkonnajalajäljest, on tegelikult teinud seda eranditult ainult paberil statistiliste trikkide abil. Lahendusena kutsub tasaareng demokraatlikul viisil ja juhitult vähendama nii tootmist kui ka tarbimist, seda ennekõike praegu materiaalselt väga heal järjel olevates riikides, kuhu vaieldamatult kuulub kogu maailma võrdluses ka Eesti. Eesmärk on üllas: saavutada päriselt keskkondlik jätkusuutlikkus, senisest palju suurem sotsiaalne õiglus ning uutmoodi defineeritud heaolu. Hea elu ei pea tähendama lõputult kasvavat sisemajanduse kogutoodangut ega ka absoluutset vaesust – oluline on määratleda, kui paljust piisab, et toimetada inimväärikalt. Meenutades Gandhi mõttetera – elada lihtsalt, et teised saaks lihtsalt elada.
Carolyn Mets, Eesti ANKi esindaja Keskkonnaministeeriumi juurde kuuluvas Noorte Keskkonnanõukogus
Rohkem on vähem
Avatud noortekeskused juhinduvad sageli põhimõttest „rohkem on parem“. Kui oleks vaid rohkem lauamänge, rohkem videomänge, rohkem ja suuremaid projekte, rohkem külastajaid, siis oleks lõpuks kõik hästi. Samas puudub sellisel asjade ja tegevuste kuhjamisel selge lõppeesmärk. Olustikku arvestades on see iseenesest arusaadav. Kui näiteks küsida mõtteliselt tänapäeva majandusmudelilt, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab, siis vastuseks oleks, et veel suuremaks, nagu on tabavalt märkinud sotsiaalteadlane Timothée Parrique. Aga asjade kuhjumisel on ka varjukülg: noortekeskuste üha suurenevad püsikulud, vähem vaba pinda spontaanseks tegevuseks ning hirm, et midagi kallist ja keerulist läheb katki. Samas tekib ka märgatav ebavõrdsus erinevate noortekeskuste vahel, kuna mõnel veab rahastusega vähem kui teisel, ning see märk võib külge jääda ka sealsetele noortele. Oma hiljutises tasaarengut tutvustavas raamatus „Vähem on rohkem“ („Less is more“) on autor Jason Hickel pühendanud üle poole lehekülgedest sellele, et kirjeldada, kuidas rohkem on vähem, ehk millised on lõputu kasvu negatiivsed küljed. Lühidalt öeldes on (majandus)kasvust saanud sõnade „häving“ ja „raiskamine“ sünonüüm. Igasugune kasv pole muidugi kurjast – küsimus on piisavuses. Ei saa öelda, et mida suurem maja ja kõrgemad laed, seda parem on noortekeskus. Nii väites unustatakse ära, et väiksemad kohad on noorte jaoks sageli hubasemad ja kutsuvamad, samuti on püsikulud väiksemad. Pigem pisike soe koht kui suur ja kõle.
Millest alustada
Millest alustada, et hakata välja murdma praegusest enesehävituslikust süsteemist? Tasaarengu üks esimesi suundi on enda vabastamine mõttemustritest, mida enamik meist on lapsest peale kuulnud – et igavene kasv on hea, et igaüks peab olema väljas vaid iseenda eest, et rohkem raha ja asju lahendab kõikvõimalikud probleemid. Täiskasvanute jaoks võib olla lihtsam pigem kujutada ette maailmalõppu kui praeguse süsteemi muutumist. Noorte jaoks võib see aga olla palju kergem, kuna nemad ei ole veel igavese kasvu loogikasse sisse kasvanud. Üheks võimaluseks on korraldada vestlusõhtuid, kus noored saaksid arutleda enda soovitud tuleviku üle. Varasemad katsetused on näidanud, et tegelikult mõtlevad noored üsna tasaarengu lainel, nagu leiti näiteks Eesti Rohelise Liikumise projekti SYSTEM:RESET raames. Teemat on võimalik avada ka lauamängude kaudu (mõõdukas koguses!). Näiteks on loodud „Monopoli“ mängu vastand „Commonspoly“, mis keskendub mitte teiste mängijate vaeseks maksustamisele, vaid koostööle. Kasvujärgse ajastu lauamänge on teisigi. Ka juhtkonna tasandil võib langetada otsuse, et teatud suundades enam ei kasvatata kvantiteeti, vaid hoopis kvaliteeti. Näiteks ei soetata lauamänge pidevalt juurde, vaid kutsutakse külalisi, kes aitavad noortel saada olemasolevates mängudes osavaks. Noortekeskused üle Eesti on väga erinevad: mõnel on oma suur maja ja palju töötajaid, mõnel aga pisikene tuba valla hoones ning üks poole kohaga noorsootöötaja. Vahet pole, milline on visuaalne erinevus – tähtis on määratleda teie enda tugevused ja võimalused. Selleks on kõige parem alustada lihtsast arutelust noortega, et selgitada välja oskused, mida nemad saaksid oma noortekeskusele pakkuda. Äkki oskab keegi hästi mõnda pilli mängida ja tahaks ka teisi õpetada. Või ehk on teie noortekeskuses imeline köök, mida saaksite ka oma kogukonnaga jagada. Tuleb märgata juba olemasolevaid ressursse ja need enda jaoks tööle panna. Just nii saab noortekeskus muutuda isetoimivaks ja jätkusuutlikuks.
Küta inimesi, mitte õhku
Tasaarengu teine fookus on materiaalse jalajälje (ingl material throughput) süsteemsel vähendamisel. Saabuva talvise energiakriisi kontekstis on see mõne noortekeskuse jaoks võib-olla lausa eluliselt oluline küsimus. Esiteks tasub selgeks teha, millised on praegu keskuse suurimad kulutused. Tavaliselt on nendeks küte ja elekter. Esimese puhul tasub meeles pidada põhimõtet „küta inimesi, mitte õhku“. Sageli arvatakse, et enne odava fossiilkütuse aega elasid inimesed külmas ja pimedas. Tegelikult osati veel mitte väga ammu aega tagasi elada ülitargalt ja säästlikult, kasutades lihttehnoloogilisi lahendusi, nagu tuletab meelde Kris de Decker oma põhjalikus blogis. Taas tuleb au sisse tõsta villased sokid, kampsunid ja soojaveepudelid. Kokkuhoid küttekuludelt võib olla mitmekordne, samas kui soojatunne ei vähene. Elektri puhul peab üles leidma suurimad kulutajad. See ei pruugi aga olla kõige lihtsam. Tavaliselt ei tarbi palju energiat juba niigi säästlikud LED-pirnid, vaid pigem vana külmkapp kööginurgas või hiiglaslik telekas, mis päevad läbi lihtsalt taustaks vilgub. Tasaarengut hindav noortekeskus väärtustab eelkõige mitteelektroonilist meelelahutust ning geniaalselt lihtsaid ja sageli isetehtavaid lahendusi praktilistele probleemidele, mis heal juhul kanduvad noortega koos edasi ka peredesse ning laiemasse ühiskonda. Iseenda ideed on tihti kõige südamelähedasemad. Pange noored näiteks ühiselt lahendama probleemi, kuidas saaks talvel noortekat vähema elektrikuluga siiski edukalt kasutada. Mis on suurimad energiaröövlid? Ehk selgub, et noortekeskuses ongi sageli liiga soe olnud või et neljapäevad võiksid olla telekavabad.
Unistama peab
Tasaarengu kolmandaks sambaks on kaugema eesmärgi seadmine – olgu selleks rohkem õiglust, võrdsust, jätkusuutlikkust või vaimset heaolu. Ühiskondlikult kasulikud nähtused võivad ja peavadki kasvama. Üsna abstraktsete märksõnade tasandilt tasub liikuda millegi konkreetsema poole, mis võiks ühte avatud noortekeskust (ANK) teisest selgelt eristada, aga mitte olla lihtsalt parem või halvem. Täpsem suund sõltub keskuse võimalustest, asukohast ja kogukonnast. Tuleb leida oma tugevused ning neile panustada. Võib-olla on selleks kõige demokraatlikum ANK, kõige ressursisäästlikum ANK, kõige isetegevam ANK või noorte kliimaaktivistide lemmik, kõige mässumeelsem ANK. ANKide ühiste keskkonnaväärtuste ja märgiste eest hakkab seisma ka Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse arengukavas kirjeldatav ning uuest aastast loodav noortekeskuste keskkonnavaldkonna hea tava. Milline võiks välja näha aga üks tasaarengule avatud noortekeskus ehk TasaNK? See on koht, kus noored tunnevad kuuluvust, kompetentsi ja autonoomiat – see on Grete Arro kirjutistest sageli läbi jooksev teaduslik õnne ja heaolu valem, kus asjadel ei ole mingit erilist rolli. Kuuluvust aitavad suurendada ühised traditsioonid, ettevõtmised ja kultuur. Näiteks kasvõi oma salajane käemärk või släng. Kompetentsi on noorest peast lihtsam saavutada tehnoloogiatega, millest on kerge aru saada, kui vilumuse omandamine võtab aega. Näiteks mõni akustiline muusikainstrument või käsitööriist, mille kasutamist õppida. Autonoomiat soodustab see, kui noores peas tekkinud ideid on võimalik kiirelt, odavalt ja võrdlemisi riskivabalt ellu viia. Näiteks on keskuses väike remondi- ja tootmistuba mitmesuguste tööriistade ja materjalidega, et mõni internetis nähtud vigur ise kokku klopsida. See on „glokalism“ – globaalsed ideed, mida lokaalselt ellu viia. Noorematele külalistele oleks TasaNKi kõrval näiteks kolahoov, kus õppida esimesi koostöö ja isetegemise oskusi.
Kasvujärgse ajastu järelkasv
Oleme sisenemas kasvujärgsesse ajastusse, mis vajab noori, kes oskavad mõelda eelmise süsteemi puudustest ning toimetada tulevikus targemini. Sageli väga teoreetilisi majandus- ja ühiskonnateooriaid on palju lihtsam tuua igapäevaellu reaalse praktika kaudu, katsetades neid esialgu väikesel skaalal. Noortekeskused tunduvad selleks suurepärane võimalus. Vaja on muutust mõtlemises, tarbetu ja ebamõistliku vähendamist ning oma tugevuste kasvatamist koos ühtehoidva kogukonnaga. Nagu ütleb tabav tsitaat jätkusuutlikkuse teemal: „Ärge jääge ootama liidreid, sest te ise oletegi liidrid.“
Kommentaar
Triin Põri, Märjamaa valla noortekeskuse juhataja
Triin Põri, Märjamaa valla noortekeskuse juhataja
Lugesin artiklit mitu korda, et loetu iseenda jaoks põhjalikult lahti mõtestada ja leida seoseid oma töös. Märkamised, mida olen juhatajana oma noortekeskuse töös juba rakendanud – nutivabad neljapäevad, arvuteid noortel mängimiseks ei ole, projektide kirjutamine päriselt vajaminevate vahendite soetamiseks – tegid hingele pai. Noortekeskuse juhatajana pole ma kunagi juhindunud põhimõttest „rohkem on parem“, pigem on mind köitnud mõte, et „vähem on rohkem“, ning olen püüdnud oma töös kõiki ressursse maksimaalselt rakendada.
Oleme ju praegu olukorras, kus tuleb kokku hoida ja kulutused põhjalikult läbi mõelda. Arvan, et see on hea hetk, vaatamaks otsa sellele, mis on noortekeskuses olemas, ning mõtlemaks, kas noored tunnevad reaalselt millestki puudust. Kas need vahendid, mis said projekti raames aastaid tagasi soetatud, leiavad ikka kasutust või on need unarusse jäänud? Võib tunduda äge soetada projektiga midagi uut, kuid kas noortekeskuse eelarvesse mahuvad ka sellega kaasnevad võimalikud püsikulud?
Mõtteviisi „vähem on rohkem“ tulebki juurutada. Eriti praegu. Märkame, mis ressursid meie ümber juba olemas on, ja rakendame neid maksimaalselt oma noortekeskuste heaks. Püüame leida viise, kuidas olemasolevaid vahendeid tegevustes mitmekülgselt kasutada. Märkame noorte tugevusi ja andeid ning julgustame ja võimaldame noortel neid noortekeskuses rakendada. Kõike seda me oma töös järgime. Tuleb jätkata ja olla avatud muutustele.
Noortekeskus on hea kasvulava, kus noortele tutvustada keskkonnasäästlikuma eluviisi võimalusi ja üheskoos neid rakendada ning loota, et rakendatu kandub noorte kaudu edasi ka peredesse, kus keskkonnasäästlikum eluviis veel juurdunud ei ole.
Sisukord
- Sissejuhatus: „Kas on aega veel?“
- Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?, Heili Griffith
- Kuidas kõnelda noortega ussisõnu?, Maris Pedaja
- „Loodus ei arvusta sind“: linnalooduse kasutamata potentsiaal noorte vaimse ja füüsilise tervise toetamiseks, Tuul Sepp
- Keskkonnahoid kasvab välja koostööst loodusega, Kaarin Hein
- kommentaar Rene Kolon
- Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest, Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist
- kommentaar Karola Kivilo
- Keskkonna säästmine noortekeskuses algab kokkulepetest, Katrin Jõgisaar ja Janek Jõgisaar
- Noortekeskuste tasaarenguhüpe, Madis Vasser ja Carolyn Mets
- kommentaar Triin Põri
- Müksates keskkonnakriisi lahendama?, Jannus Jaska
- Noored loodusest: seenemets, Tiktok ja kliimamuutus, Karin Klaus
- Rohepesuresistentsus Eesti noorte seas, Eleonore Susi
- kommentaar Pille-Riin Pärnsalu
- Üks noor, üks kuu minimalismi, Karl Joosep Põldsepp
- Digimaailma hävitav mõju keskkonnale on kiirelt kasvamas, Anneli Ohvril
- Erasmus+ programmi strateegilise koostöö raames aastatel 2014–2020 tehtud Eesti jätkusuutlike noorteprojektide analüüs, Alonso Escamilla ja Paula Gonzalo
- Eesti- ja venekeelsed noored on orienteeritud saavutuslikkusele, kuid erineval moel, Andu Rämmer ja Ksenia Semenova
- kommentaar Maiko Mathiesen
- Lastega ei ole kõik korras, Julia Steinberger
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
