fbpx

Noorte osaluse kujunemine ja kujundamine

Airi-Alina Allaste, Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessor

14. juuni 2023

Airi-Alina Allaste, Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessor

Mure, et noorem põlvkond ei osale piisavalt ühiskonna kujundamisel, ei ole omane vaid Eestile, vaid on palju laiem probleem. Viimastel aastakümnetel on sotsiaalteadlased siiski osutanud, et noorte osalus pole kadunud, vaid teisenenud. Noored on rohkem huvitatud tegutsemisest mikrotasandil oma maailmavaate elluviimise nimel, selmet toetada mõnd poliitilist jõudu, lootes, et see aitab ühiskonda paremaks muuta. Sellistes eesmärkides pole tegelikult ka midagi uut: juba 1960. aastatest saadik on läänemaailmas tekkinud mitmesuguseid sotsiaalseid liikumisi (näiteks hipid, uusvasakpoolsed ja feministid), tänapäeva liikumistel on vaid üleilmsem mõõde. Juhtivad noorsoosotsioloogid on rõhutanud, et viimastel aastakümnetel on muutunud juba käibetõeks, et suur osa noori ei pea globaliseerunud maailmas kõige tähtsamaks riigipõhist poliitikat ja selles osalemist11. Hiljutised uurimused on näidanud, et Eesti noortele on olulised need teemad, mil on globaalne kandepind22. Nad muretsevad keskkonna pärast, peavad tähtsaks sotsiaalset õiglust ja väärtustavad vähemuste aktsepteerimist. Poolehoid sellistele ideoloogilistele suundadele ei pea kõigi jaoks tähendama tegutsemist rambivalguses. Selline osalus on seotud igapäevaste käitumisviisidega, mis omakorda on sageli seotud üleilmsete võrgustikega. Selliseid osalusvorme defineeritakse elatud kodakondsusena33.

Noorte osaluse kujunemine Eestis

Eesti demokraatia on üsna noor. Kuigi noorte vähene osalemine tavapärastes poliitilistes vormides on üleilmne trend, on nende osalus postsotsialistlikes riikides väiksem kui küpse demokraatiaga maades. Seda on selgitatud sotsialistlikult üheparteisüsteemilt pärandiks saadud passiivsusega. Postsotsialistlikke riike on iseloomustanud ka „kodaniku“ ja „riigi“ vastandumine, mis on seotud pikaajalise võõrandumisega riigist ning ühiskondliku aktiivsuse assotsieerumisega kaheksakümnendate dissidentlusega44. Seda võib tõlgendada traditsiooni kujunemisena, et kodaniku puhul pole kõige tähtsam osalus riigi pakutavates organisatsioonides või valimistel, vaid osalus toimub riiklikest institutsioonidest mööda vaadates.

Praegune noorem põlvkond on globaalselt võrgustunud, suhtlus toimub üle piiride ning erinevused vanade demokraatlike riikidega on vähenemas. Siiski on Eestis usaldus poliitiliste institutsioonide vastu väiksem kui Lääne vanades demokraatlikes riikides. Kuigi kodanikuaktiivsus oli põgusalt suur lühikesel laulva revolutsiooni ajal, järgnes pärast taasiseseisvumist pettumus erakondlikus poliitikas – millele aitasid kindlasti kaasa ka majanduslikult kehvad olud – ning osalus vähenes. Demokratiseerumine Eestis langes ajale, mil parteide ja peavoolumeedia mõju hakkas Euroopas kahanema. Mis puudutab kodanikuks olemise viise, siis oletatakse, et postindustriaalsetes ühiskondades on toimunud üleminek kohusetundlikult kodakondsuselt (ingl dutiful citizenship) aktualiseeruvale kodakondsusele (ingl actualizing citizenship)55. Kui kohusetundlik kodanik osales organisatsioonides, mida valitsus talle pakkus, väljendas oma huve parteide kaudu ning hankis infot peavoolumeediast, siis aktualiseeruv kodanik pigem ei usalda poliitikuid ega peavoolumeediat, eelistab osaleda kogukondlikes võrgustikes ja väljendada oma huvisid isiklikest arusaamadest lähtudes. Võib spekuleerida, et sotsiaalpoliitilise konteksti tõttu ei ole Eestis pärast teist maailmasõda kohusetundlik kodakondsus olnud kunagi tõsiseltvõetav valitsev trend. Nii ei saa rääkida selle asendumisest, vaid pigem kodanikuks olemise viiside kujunemisest.

Nõukogude aja lõpu noorte osalusest rääkides võiks näiteid tuua pigem noortekultuurist kui komsomolist. Punkarite protest väljendus elustiilis, kaaskodanike šokeerimises oma välimusega, mis tahes-tahtmata õõnestas Nõukogude ühiskonna alustalasid. Punkari välimus – harjassoengust kuni haaknõelteni – polnud mitte niivõrd signaal võimalikust ühiskonnaohtlikust käitumisest, vaid asi iseenesest, mis rääkis „avangardse kunstiteosena“ vastu „nõukogude inimese“ moraalile ja tõekspidamistele. 1980. aastate lõpul muutus tagakiusatud vastukultuur uue ärkamisaja avangardiks. Eestis oligi pungi hiilgeajaks 1980ndate lõpp ja 1990ndate algus, kui selle protestivaim hakkas vastanduma valitsevale poliitikale. J.M.K.E. laulust „Tere perestroika“ sai omalaadne hümn eesseisvale arengule. Subkultuuriga läks pealiskaudselt kaasa rohkelt inimesi, kes ei tajunud end mitte punkkultuuri liikmete, vaid tärkava omariikluse pooldajatena. Ka hilisemad globaalsed protestid on saanud alguse pungist, paljud loomaõiguslased või kliimaaktivistid on leidnud tee aktivismini just pungist inspireerituna66.

Multiaktivistid ja valvekodanikud

Punkliikumine pole enam sama silmatorkav kui varem, ent ei saa öelda, et noortekultuur jäi pärast iseseisvumist ühiskondlikest teemadest täiesti kaugele. Nüüdisaegsete noorsoouurijate analüüsides interpreteeritakse väga erinevaid eneseväljendusviise poliitilise aktiivsusena. Näiteks „naudingukodanik“ (ingl pleasure citizen)77 viitab noortekollektiividele, mis põhinevad hedonismil ja sotsiaalsuse väärtustamisel, ning tugineb arusaamale, et vaba aeg võib olla mõne noore jaoks olulisem kui töö või elukutse. Nii saab näiteks klubikultuuri, parkuuri, erinevate fänniklubide ning ka paljude teiste koosluste puhul rääkida sellise oma keskkonna loomisest, kus noortel on võimalik ise reegleid määrata ning tekkivat solidaarsust ja entusiasmi aktivismina käsitleda. Osalusena tõlgendatakse näiteks nii tänavakunsti kui ka festivale ning keskseimal kohal on ehk mitmesugune eneseväljendus sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia pakub võimalusi nii aktsioonide algatamiseks, mobiliseerumiseks kui ka üleilmsete uute sotsiaalsete liikumistega lihtsalt kursis olemiseks. Siinjuures on oluline, et noored kujundavad sageli meelelahutuslikus keskkonnas oma hoiakuid ja arvamusi päevapoliitilistel teemadel, olles valmis aktiivsemalt tegutsema.

Uurimused kinnitavad, et Eestis saab rääkida vaid väikesest osast noortest, kes multiaktivistidena tegutsevad kõigis valdkondades88. Oma ideede eest parema ühiskonna loomiseks asuvad võitlema vähesed, kes on tihti aktiivsed nii ülalt alla loodud organisatsioonides kui ka omaalgatuslikes ühendustes, mis on sageli seotud uute sotsiaalsete liikumistega. Samas nii LGBTQ, kliimaaktivismi, Black Lives Matter, loomade õiguste kaitsmise ja paljude teiste teemade puhul saab eristada pühendunud eestvõitlejaid ning teisi, kes toetavad ideid kas elustiiliga või osaledes aeg-ajalt meeleavaldustel ja muudel üritustel.

Ka noored, kes määratlevad end poliitiliselt mitteaktiivsena, on poliitikateemadest teadlikud ja soovivad argisemal tasandil ühiskonda mõjutada99. Palju noori inimesi läheb kaasa eestvedajate ideega – nagu üheksakümnendate alguses punklaulude sõnumite nii ka praegu erinevate väärtuspõhiste üleilmsete liikumiste ideedega. Võiks öelda, et Eesti ühiskondlik kontekst on soodustanud noorte mittetraditsioonilist osalust. Niihästi mõnikümmend aastat tagasi kui ka praegu võib suuremat osa noori Eestis defineerida valvekodanikena (ingl standby citizen)1010, kes hoiavad ennast kursis päevapoliitikaga ja toovad poliitikateemasid igapäevaellu. Nad suudavad vajaduse korral aktiveeruda, kui teema on tähtis ning tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides.

Kuidas noorte osalust suurendada?

Poliitikakujundajad – nii Eestis kui ka rahvusvahelise uurimuse andmetel paljudes teisteski Euroopa riikides1111 – mõtlevad osalusest vaid traditsioonilisemates terminites. Nad kalduvad arvama, et vaid käputäis noori on aktiivsed ja ülejäänud passiivsed. Kuna traditsiooniliselt mõõdetakse poliitilist osalust ülalt alla loodud organisatsioonides osalemise või valimas käimise järgi, jääb suur osa noorte osalusest tähelepanuta ning omaalgatuslik tegevus väljapoole riiklikku tegutsemisagendat.

Projektis „Noorte osaluse suurendamine“ oleme mõelnud vajadusele suurendada noortega tegelevate täiskasvanute kompetentsi osaluse mõtestamisel ning luua uus süsteem osaluse mõõtmiseks. Projekti käigus tehtud sotsiaalne eksperiment, seminarid, analüüsid ja empiirilised uurimused lubavad eeldada, et valdavalt on noortega iga päev töötavad spetsialistid üsna hästi kursis kõigega, millega noored tegelevad. Hiljutisest uurimusest selgus, et noorsootöötajad on küll teadlikud nüüdisaegsetest osalusviisidest, aga nende tegevust mõjutavad mõõdikud, mis prioritiseerivad osalust ülalt alla organisatsioonides1212. Nõnda jääbki noorte omaalgatusliku osaluse julgustamine ja toetamine kohati tagaplaanile noorsootöötajate jaoks, kes on niigi ülekoormatud ning keda poliitikakujundajad, tööandjad ja rahastajad survestavad ellu kutsuma ja arendama traditsioonilisi osalusvorme.

Noorte eelistatud osaluse tunnustamine ja toetamine lisaks aga usaldust, mis võiks sillutada teed ka nendeni, keda väljapakutud kaasamismeetodid praegu ei kõneta ja organisatsioonides osalemine ei huvita. Selline tunnustamine annaks võimaluse arendada kodanikuharidust informaalse õppe osana. Aeg-ajalt esinevaid osalusviise ning teadmiste omandamist infotainment-formaadis, meemide abil ja aktivistidest internetistaaride vahendusel võib samuti käsitleda kodanikuks kujunemise teel informaalse õppena. Levinud osalusviiside toetamine oleks eeldus, et kujundada kodanikuharidus rohkem noorte näo järgi. Kui väheneks lõhe suhtumises osalemise vahel üleilmsetes sotsiaalsetes liikumistes või riiklikes ülalt alla organisatsioonides, võiks rohkem noori hakata huvi tundma ka traditsioonilisemate osalusvormide vastu.

  1. Harris, A., Wyn, J., Younes, S. (2010). Beyond apathetic or activist youth: ‘ordinary’ young people and contemporary forms of participation. Young, 18: 9–33
  2. Tiidenberg, K. (2021). „Neil on õigus, aga nad ei tohiks olla nii sõjakad.“ End poliitiliselt mitteaktiivseks pidavate Eesti noorte seisukohad sotsiaalmeedia ja poliitilise osaluse/passiivsuse seoste kohta. https://blogi.harno.ee/wp-content/uploads/2021/09/Neil-on-o%CC%83igus-aga-nad-ei-tohiks-olla-nii-so%CC%83jakad.pdf.
  3. Häkli, J., Kallio, K. P., & Ruokolainen, O. (2019). A Missing Citizen? Issue Based Citizenship In City-Regional Planning. International Journal of Urban and Regional Research.
  4. Lagerspetz, M. (2009). Still citizens vs. State? Post-communist prospects for democracy in Europe. Konttinen, A. (toim). Civic Mind and Good Citizens Comparative Perspectives. Tampere University Press.
  5. Bennett, W. L. (2008). Changing Citizenship in the Digital Age. Rmt: Bennett, W. L. (toim). Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth, lk 1–24. The John D. and Catharine T. MacArthur Foundation Series on Digital Media and Learning. Cambridge, MA: The MIT Press.
  6. Allaste, A.-A., & Pirk, R. ( 2020). Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil? Noorteseire aastaraamat 2019-2020. Noorte elu avamata küljed. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus, Tallinna Ülikool.
  7. Riley, S., Morey, Y, Griffin, C. (2010). The ‘pleasure citizen’: Analysing partying as a form of social and political participation. – Young 18(1), lk 33–54.
  8. Nt Kalmus, V. ja Siibak, A. (2020). Eesti noored virtuaalses arvamusruumis. Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. SA Eesti Koostöö Kogu.
  9. Tiidenberg 2021
  10. Amnå, E., & Ekman, J. (2013). Standby citizens: diverse faces of political passivity. European Political Science Review, 6(2), lk 261–281.
  11. Amnå, E., Ivarsson, J. (2016). Perspectives of policy makers on EU and on youth active citizenship. CATCH-EyoU Blue paper, november 2016.
  12. Dibou, T., & Rannala, I. (2022). Noorsootöötajate vaatepunkt: kuidas toetada noorte osalust? Acta Politica Estica, 13, lk 51−70.

Sisukord

Kaanepildi pani kokku tehisintellekt.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga