Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis

Keskpäev on kätte jõudnud ning esimesed pilli- ja kunstiõpilased astuvad Kiviõli Kunstide Kooli uksest sisse. On tavaks saanud, et pärast rõõmsat eestikeelset teretamist läheb õpetaja osade, peaaegu umbkeelsete vene lastega suhtlemisel üle nende emakeelele. Nii on see meie huvikoolis alati olnud. Nüüd, mil üldhariduskoolid on oma keelekeskkonda eestikeelseks kujundamas, seisavad huvikoolidki uute katsumuste ees.

Eestis on huvikoole, kus eestikeelsele huviharidusele üleminek oleks väga keeruline, kui mitte võimatu, sest õpetaja ja õpilane on mõlemad vene emakeelega ning eesti keelt ei oska. Sellises olukorras tähendaks eestikeelsele õppele üleminek huvikoolidele uste sulgemist, kuna riigikeele oskuse nõude tulemusena jääb pensioniealine huvikooliõpetaja pigem koju, kui hakkab riigikeelt õppima. Eesti emakeelega noored aga venekeelses huvikoolis õppida ei suudaks. Pole mingi uudis, et Ida-Virumaal on huvikoole, kus eesti emakeelega õpilastel keelebarjääri tõttu õppida ei õnnestugi! Ja nii on, et Eesti eri piirkondades toimub keelekandjatevaheline kommunikatsioon omamoodi, sest keelekeskkonnad on erinevad. Ka võimalused keele praktiseerimiseks on erinevad: mõnes paigas kuuleb rohkem eesti keelt kui teises.

Oleme jõudnud mitmetahuliste probleemide ja väljakutsete ajajärku: eestikeelsele õppele üleminek, Ida-Virumaal eestikeelsetele noortele huvihariduse kättesaamatus, huvi- ja üldhariduskoolide õpetajate puudus, ainetundide läbiviimine mitmekeelses koolikeskkonnas. Erinevalt üldhariduskoolidele kehtestatud eestikeelsele õppele ülemineku nõudest huvikoolidel seda kohustust ei ole. Samas tuleb tunnistada, et nuputame meiegi huvikoolis, kuidas noori keelekeskkonda paindlikumalt ja tõhusamalt kaasata. Paljud muu emakeelega lapsevanemadki toovad oma lapsed meie huvikooli keeleõppe eesmärgil, lootes keelepraktikale, mida nad mujalt ei leia.

Kiviõli Kunstide Kooli õppekeskkond on valdavalt eestikeelne. Ainetunnis, kus õpivad koos nii muu kui ka eesti emakeelega noored, ei ole õpetajal aga alati lihtne end eesti keeles kõigile ühtemoodi mõistetavaks teha. Seetõttu on ka selliseid õpilasi, kellel on meie koolis keeleliselt raske hakkama saada. Kunstitunnis, kus õpetajal tuleb läbisegi juhendada nii eesti- kui ka muukeelseid noori, võtab küsimuste-vastuste ring rohkem aega kui varem, sest kunagi oli õpetaja tunnis vajaduse korral ka tõlkija rollis. Nüüd tuleb nii õpilasel kui ka õpetajal pingutada, et end eesti keeles mõistetavaks teha. See aga võtab aega! Ja ega vene keelt oskavaid eesti õpetajaidki naljalt enam meie huvikoolis ei kohta.

Poolteist tundi kestnud kunstitund, mis toimub nii mõnegi õpilase jaoks raskesti arusaadavas keelekeskkonnas, saab lõpuks läbi. Kõikide – nii eesti kui ka muu emakeelega – õpilaste savikujukesedki ilmuvad lõpuks näitustele. Ja mitte ainult! Vastvalminud keraamikatöödele järgneb nüüd kirss tordil – näituse esitlus. Iga kujukese vorminud õpilane tutvustab oma tööd eesti keeles. Mis sest, et nii mõnelegi õpilasele on eestikeelse teksti lugemisel abiks nutitelefoni ekraan. Sõnad on maha loetud, mõnikord ka nende tähendust mõistmata. Kuid suured teod saavad ju alguse väikestest asjadest! Eks?

Töö huvikoolis on andnud mulle muukeelsete noortega suhtlemisel väärtuslikke kogemusi. Paljud vene kooli õpilased on tunnistanud, et ainus võimalik keelepraktika koht on nende jaoks Kiviõli Kunstide Kool, ja selle üle tunneme kahtlemata rõõmu. See annab meile piisavalt põhjust mõtlemiseks, kuidas saab meie huvikool veel tõhusamalt õpilast eesti keele omandamisel aidata. Ja ehk on meie ümber veel keeleõpet võimaldavaid keskkondi, mis on pealtnäha märkamatud, kuid tõhusad. Kas ja kuidas saame tõhustada koostööd, et aidata muukeelsetel noortel õppida riigikeelt ning avardada seejuures maailmapilti, tunda end hästi ühes kultuuriruumis eesti noortega? Kas saaksime kaasata muu emakeelega noori rohkem aruteludesse, et välja selgitada, millised on nende ootused tõhusaks keeleõppeks? Oluline on, et noor saaks ise mõelda, lahendusi välja pakkuda, kaasa rääkida.

Kas on koostöövõimalusi teiste noorteorganisatsioonidega? Eesti eri piirkondades on oma kohad, kus noored pärast kooli aega veedavad või hobidega tegelevad. Need kohad on regiooniti erinevad – huvikoolid, noortekeskused, tantsuringid, spordiklubid, mänguväljakud, ka üldhariduskoolide vahetunnid, koolikoridorid (köitvate tekstidega: koomiksid, koomilised lühijutukesed jt), lõimimine digikeskkonda.

Igaüks meist saab anda panuse muukeelsete noorte keeleõppesse – olgu see siis neid aruteludesse kaasates, pakkudes välja lahendusi või noori lihtsalt nende õppimisprotsessis toetades.

Kommentaarid

Hanna Anett Peiel, Tapa Muusika- ja Kunstikooli tšelloõpetaja

Kõne ja keel on õpetaja põhiline töövahend, mille kaudu jõutakse õpilastega ühiste arusaamade ning eesmärkideni. Seega on keelebarjääri ületamine esmatähtis, et õpilane huvihariduses edukalt toime tuleks.

Keeleõppe lõimimiseks on võimalik luua mitmesuguseid vahendeid, mis aitavad õpilastel õpetaja kõnet mõista. Näiteks saab õpetaja enda kõne illustreerimiseks kasutada pildi- ja sõnakaarte, kirjutada tunnis kasutatud sõnu tahvlile, koostada õppemänge, nagu mõistedoomino, ning luua interaktiivseid vahendeid (nt platvormid learningapps.com, musictheory.net). Lisaks on õpetajal tähtis jälgida, et ta räägiks õpilaste jaoks piisavalt aeglaselt ning kordaks olulisi sõnu ja lauseid.

Niimoodi samm-sammult eri tehnikaid kasutades võib ühel hetkel märgata, et õpilaste keel ja kõne on tuntavalt arenenud. Tõsi, ei maksa eeldada, et midagi juhtub üleöö. Et õpilane suudaks astuda õpetajaga dialoogi, peab õpilase aktiivne sõnavara olema üsna suur. Minu kogemus ütleb, et kui õpilase ainus keele praktiseerimise võimalus on huviring, võib selleks kuluda aasta või rohkem. Seega tuleks hoolikalt üle vaadata õppeprogramm ja teha vajalikke kohandusi, mis arvestaks keelebarjäärist tingitud takistustega.

Kati Leete, Tapa Muusika- ja Kunstikooli kunstiõpetaja

Tapal tegeletakse keelekümblusega juba mõnda aega ja seetõttu on meie töö keeleliselt lihtsam kui Kiviõlis. Kunstitunnis esineb aga palju kirjeldavaid sõnu, mida lihtsas keeles pole tarvidust kasutada. Laps võib küll keelt õppida, aga kunstitunni sõnad on talle ikka uued ja teadmata. Sellest kujuneb õpetajale huvitav ülesanne, kuidas teha tund arusaadavaks ja meeldejäävaks. Tuleb kasutada vana head käte-jalgade, sekka miimika keelt. Samas on läbi sellise mängulise kirjeldamise, osutamise, arvamise ja joonistamise tõenäosus keelt kiiresti ja rikkalt omandada väga suur.

Kui minna tundi uudishimu ja huviga, julgedes ka ise eksida, on lapsed varmad sõna ja teoga kaasa lööma. Näiteks üks hiljutine lugu. Tüdruk, kes oskab eesti keeles ainult tere ja head aega öelda, palub ette joonistada fanarik’ut. Joonistan talle suurima enesekindlusega taskulambi. Tüdruk vaatab joonistust, silmad lähevad suureks ja raputab pead. Püüame märkide abil välja selgitada, mis valesti läks. Guugeldame – ei midagi. Lõpuks saame aru, et otsitav ese on suur ja asub õues. Selge, joonistan paberile valgusfoori. Tüdruku silmad lähevad aina suuremaks, ta vaatab mulle otsa, siis joonistust ja raputab pead: „Eto ne to.“ Lõpuks haarab tüdruk ise pliiatsi ja joonistab enesekindlalt paberile tänavalambi. Naerame koos õpilasega mõlemad pisarateni ja oleme õnnelikud, et lahenduse leidsime. Loomulikult järgnes sellele väike tutvustus eesti keeles olemasolevatest valgustitest (lae-, laua-, seina-, põranda- jne lamp).

Eelkirjeldatud tunnid on põnevad kõikidele osalistele, aga tuleb ette ka olukordi, kus näed õpilase joonistust ning mõistad, et ta pole sinust sõnagi aru saanud, ainult enesekindlalt pead noogutanud ja joonistama asunud. Siis lased tal suurima rahuloluga töö lõpetada ja proovid järgmine tund uuesti. Ikka eksides ja leides, mänguliselt ja rõõmuga.

Ma arvan, et huviharidus on parim ja pehmeim viis keelt õppida, aga nagu iga õppimisega, on vaja teatavat huvi ja soovi keelt omandada. Kui soov on olemas, läheb õppimine ladusamalt. Huvi puudumise korral on aga õpetajal võimalus nuputada, kuidas õpilaseni jõuda. Jah, see võib olla vahel raske, kuid seni, kuni tundi lähed, annad ka endast parima.

Pille Maffucci, Integratsiooni Sihtasutuse eesti keele maja eesti keele õpetaja ja projektijuht

Tandemkoori näide: kuidas kogeda keeleõppe rõõmu igas eas?

Kui Integratsiooni Sihtasutuse eesti keele maja Narvas 2018. aastal tööle asus, saime kohe aru, et inimesed ei vaja siin järjekordset keeltekooli, vaid kohta, kus turvaliselt ja rõõmuga juba õpitud keelt kasutada. Jah, keelt õppida ka muidugi. Seetõttu oleme viie ja poole tegutsemisaasta jooksul pakkunud võimalusi, kuidas seda vajadust täita. Nii sündis ka tandemkoor. Koor – kus laulavad koos vene ja eesti emakeelega inimesed, et teineteise keelt ja kultuuri paremini tundma õppida – pidi algse plaani järgi olema vaid aastane projektikoor, kuid nüüdseks tegutseb juba neljandat aastat! Me laulame peamiselt eesti keeles ja meil on kaks dirigenti: Oliver Povel ja Natalja Podolskaja. Meie ridades laulab väga erinevas vanuses inimesi: nii kolmekümnendates kui ka juba seitsmekümnendates. Kui koori liikmetelt küsisin, kuidas nad ise tunnevad, kas kooris laulmine on aidanud neil ka eesti keelt õppida, tuli vastustest väga selgelt välja, et nii see on, aga et peale selle on koor veel palju muudki: võimalus saada osa eesti kultuurist ja hea vaimse tervise toetaja.

Mõtteid koori liikmetelt

Elena: „Meie koor on ainulaadne organisatsioon – muusikaline, hariduslik ja hinge toetav. Ma arvan, et keele õppimine ei ole kuhugi linnukeste tegemine ega tasemete läbimine, see on keele- ja kultuurikeskkonda sukeldumine. Ida-Virumaal (eriti Narvas) on keskkonna leidmine paraku veidi keeruline, aga me saame seda oma IMELISES kooris vähemalt osaliselt korvata.“

Irina: „Pean ütlema, et sellise koori loomine oli suurepärane idee. Keele valdamine muutub sel juhul naudinguks ja rõõmuks. Laulude meloodiate all jäävad sõnad kergemini meelde ja laule esitades on alati suurepärane võimalus neid korrata! See on täpselt see, mida arst välja kirjutas! Koorikaaslased parandavad alati delikaatselt meie hääldusvigu ja oleme neile selle eest väga tänulikud! Võin kindlalt öelda, et tandemkoor tõi minu ellu uusi erksaid värve. Mul on rõõm näha proovides kirglikke inimesi ja tunda end koori osana!“

Siit siis minu kui keeleõpetaja soovitus, mida toetab tugevalt kooriliikmete arvamus: kui keeleõppimine on kas vanuse tõttu või mõnel muul põhjusel raskendatud, leidke endale tegevus, mida armastate, ning hakake seda tegema õpitavas keeles ja koos enda jaoks meeldivate inimestega! See ei pruugi alati tuua kiireid tulemusi, kuid aitab kindlasti ületada psühholoogilisi takistusi, mida uue keele õppimine kaasa toob. Laske armastatud tegevusel oma keeleõpet toetada – igal juhul ei ole see maha visatud aeg!

• Sissejuhatus
• Uita Rahus ringi!, Merit Karise 
• Rahuharidus noorsootöös – see pole raketiteadus, Heili Griffith 
• Rahuloome ja rahuharidus noortevaldkonnas: 20 aastat kooskõla loomist noorte heaks, Maria Žuravljova
• Pagulastaustaga noored Eestis: kuidas toetada ebatavalisse olukorda sattunud tavalist noort?, Laura Ombler ja Mirjam Rennit 
• Muukeelsete noorte keeleõppe väljakutsed ja võimalused huvikoolis, Kaarin Aamer
  • kommentaarid Hanna Anett Peiel, Kati Leete, Pille Maffucci
• Vandenõuteooriad ja noored, Oksana Belova-Dalton
  • kommentaar Maili Pilt
• Noori maailmamuutjaid vaevab mure nende tuleviku pärast, Laura Tombach 
• Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist, Helene Uppin
• Osalusmeetod kui noorsootöine dialoog, Lianne Teder 
• Lapsepõlvetrauma – osaluse ja vabatahtlikkuse katalüsaator?, MIHUSe toimetus
  • kommentaar Silver Sternfeldt
• Laagris osalenud noored väärtustavad iseseisvust, tervislikke eluviise ja füüsilist aktiivsust, Birgit Villum
  • kommentaar Theresa Press
• Väljakutsed sõjamaterjali hindamisel sotsiaalmeedias, Jaana Davidjants 
• Sõda ja rahu: tasakaal minu sees ja minust väljaspool, Kirli Talving

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.