fbpx

Mustad stsenaariumid või helge tulevik? Ärevusest ja rahustamisest

Bianka Plüschke-Altof ja Aet Annist, TLÜ, TÜ

6. oktoober 2022

„Täpselt [seepärast] tahamegi, et riigid kuulutavad välja kliimakriisi:
esimene samm on probleemi tõsiduse tunnistamine“.

Bianka Plüschke-Altof

Sellisena kirjeldas Laura1 liikumise „Reeded tuleviku nimel“ (ingl Fridays for Future ehk FfF) peamissiooni. Oma emotsionaalsetes kõnedes on Greta Thunberg alates 2018. aastast korduvalt rääkinud kliimamuutusest kui õigluse küsimusest ja juhtinud tähelepanu noorte põlvkondade kaotatud tulevikule. Nimetades kliimamuutust just kliimakriisiks, on kliimaaktivistide liikumine pälvinud meedia ja poliitilist tähelepanu üle maailma ning innustanud kümneid tuhandeid noori end sellel teemal harima ja poliitilisi muutusi nõudma. Liiga mustade tulevikustsenaariumide edastamise eest on aga just kliimakommunikatsiooni valdkonnas hoiatatud aastakümneid, eeldades, et sellest tekkiv masendus viib apaatiani, paneb inimesi kliima- ja keskkonnamuutuse teemat ignoreerima või ekstreemsel juhul isegi inimtekkelist kliimamuutust eitama. Selles kontekstis tundub päris üllatav ja intuitsioonivastane, et sõnum kliimakriisist tõi ka Eestis 2019. aasta märtsi ülemaailmsele kliimastreigile streikima üle poole tuhande noore.

Aet Annist

Kliimamuutuse eitamise ja ignoreerimise põhjuseid võib olla mitu: puudulikud teadmised, eksitavast informatsioonist lähtumine, hirm kaotada saavutatud heaolutaset ja palju muud. Üks tuntud uuring Norra Bygdaby kogukonnast2 on ilmekalt tähelepanu juhtinud asjaolule, et ka liigne mure kliima- ja keskkonnamuutuste pärast võib põhjustada passiivset käitumist. Kuidas nii? Kas mure ei peaks justkui panema meid tegutsema, nõudma lahendusi, muutma oma igapäevast asjaajamist keskkonnasäästlikumaks? Teadlikkus kliima- ja keskkonnamuutustest ning tulevikust võib esile kutsuda tugevaid emotsioone, nagu kurbus, ärevus, ängistus, lein, viha, depressioon või stress (Stanley, 2021). Kroonilist hirmu keskkonna hävimise pärast nimetatakse ka öko-, rohe- või kliimaärevuseks. Tegemist on väga häiriva emotsiooniga (Norgaard, 2011), mida on pika aja vältel raske taluda. Norra Bygdaby kogukonnas püüti ärevusega toime tulla nn kogukondliku ignoreerimise (ingl social denial) strateegia abil. See tähendab, et ühest küljest teati kliima- ja keskkonnamuutustest palju ning mure oli suur, kuid inimesed ei rakendanud neid teadmisi ega väljendanud oma muret igapäevaelus. Sellise strateegia tagajärjeks oli aga lihtsalt passiivsus.

Kui soovida Bygdaby stsenaariumi vältida ehk hoiduda häirivate emotsioonide negatiivsest mõjust käitumisele, tuleks kliima- ja keskkonnamuutustest rääkides keskenduda pigem positiivsetele ja inspireerivatele lugudele, mis rahustaksid ja annaksid lootust – nii väidab kliimakommunikatsiooni teooria (Hall, 2014). Kuigi enese rahustamine on tõepoolest vajalik toimetulekustrateegia, mis aitab inimestel tugevaid emotsioone hallata, kaasnevad sellega ka ohud. Ühest küljest võib see osutuda kliimarahustamiseks, mis tähendab, et kliima- ja keskkonnakriisiga seonduvaid ohte esitatakse leebemana kui need tegelikult on. Kliima- ja keskkonnamuutusega kaasnevate probleemide lihtsustamine ning leevendamine toidab aga usku veel mitte olemasolevatesse tehnoloogilistesse ja turupõhistesse lahendustesse (ingl technofix), mis lükkab tegutsemisvajaduse tulevikku ning vähendab üksikisiku osa selles. Teisalt võidakse neid, kes kliima- ja keskkonnamuutuse probleeme täies ulatuses esile tõstavad, sildistada ärevaks või hüsteeriliseks. Nii seatakse kahtluse alla kliima- ja keskkonnamuutuse tagajärgede tõsidus ning selle pärast muretsemist kujutatakse psüühilise probleemi või häirena.

Annist jt (2023) kirjeldavad, kuidas kliimaaktivistidesse suhtutakse kohati kui ärevil ja paanikas gruppi, kelle pärast ühiskond muretsema peaks, ning kardetakse, et nende ärevus suurendab üldist ärevust. Kindlasti ei ole hirm, mure ja lein võõrad tunded ka kliimanoortele (Seemel, 2021). Oluline on aga see, et neist häirivatest emotsioonidest on välja kasvanud suur liikumine, mis on võimaldanud välja kujuneda kliimaagentsusel (Pearse jt, 2018). Kliimaagentsus on võimekus üheskoos tegutseda kliimamuutuse pidurdamise nimel. Erinevalt Bygdaby juhtumist astuvad kliimanoored oma väljaütlemistega isegi kliimarahustamisele vastu, tuletades meelde kliimamuutuse tõsiseid tagajärgi keskkonnale ja ühiskonnale ning nõudes tegutsemist nüüd ja kohe. Liikumise „Reeded tuleviku nimel“ näide räägib meile tegelikult väga olulise loo kliimaärevusest. See, mis aitab murest ja ärevusest jagu saada, pole mitte emotsioonide rahustamine või pisendamine, vaid hoopis võimalus neid väljendada. Liikumine on andnud platvormi, kus oma murest avalikult rääkida ja seda teistega (vähemalt liikumise liikmetega) jagada, kartmata, et oma kaaslastele keskkonnateemasid peale surutakse ning neid sellega ära tüüdatakse, nagu mõned aktivistid muretute sõprade või pereliikmetega suheldes pelgavad.

Kui jagamata mure tekitab ärevust, siis kliima- ja keskkonnaliikumises osalemine annab võimaluse muret jagada ning leida aktivismi kaudu tegutsemisvõimalus. Just see vähendab märgatavalt abituse tunnet. Kliimaärevus pole individuaalne häire, vaid sotsiaalne nähtus, mis pakub võimalust kasvada inimkonnana kokku, muretsedes ja tegutsedes koos meie ja meie planeedi Maa tuleviku nimel.

  1. Isikunimed muudetud
  2. Kohanimed muudetud
  1. Annist, A., Plüschke-Altof, B., Vacht, P., Rennit, M., & Plaan, J. (ilmumas). Kliimamure kui inimeste ja keskkonna suhete vahendaja. Eesti Inimarengu Aruanne 2023.
  2. Hall, C. (2014). Beyond „Gloom and Doom“ or „Hope and Possibility“. Deserai A. Crow & Maxwell T. Boykoff (toim). Culture, Politics and Climate Change. How Information Shapes our Common Future (lk 23–39). London: Routledge.
  3. Stanley, S. K., Hogg, T. L., Leviston, Z., & Walker, I. (2021). From Anger to Action: Differential Impacts of Eco-Anxiety, Eco-Depression, and Eco-Anger on Climate Action and Wellbeing. Journal of Climate Change and Health 1.
  4. Norgaard, K. M. (2011). Living in denial: Climate change, emotions and everyday life. Cambridge, Mass: MIT Press, 1–12.
  5. Pearse, R., Goodman, J., & Rosewarne, S. (2010). Researching direct action against carbon emissions: A digital ethnography of climate agency. Cosmopolitan Civil Societies: An Interdisciplinary Journal, 2(3), 76–103.

Kommentaar

Karola Kivilo, Eesti Rohelise Liikumise kliimaahastuse teemalise projekti juht

Karola Kivilo, Eesti Rohelise Liikumise kliimaahastuse teemalise projekti juht

2019. aasta kevadel leidsin end Tartust Raekoja platsilt esimeselt Fridays for Future kliimastreigilt. Õppides keskkonnakriisi kohta, kujunes minu teekond läbi musta stsenaariumi arvatust vastupidiselt. Just ahastuse kogemine ja teadmiste kogumine olid tõukavaks jõuks, mistõttu osalesin streikidel kaks aastat pea igal reedel ning suundusin Eesti Rohelisse Liikumisse, et noortega tõeline Euroopa rohelepe kokku panna. Nüüd töötan seal kliimaärevuse leevendamise projektide juhina. Minu kliimaärevus on püsinud, läbinud erinevaid leinatsükleid ja esiletõusvaid emotsioone.

Oluline on mõista, et sügav kliimaahastus on loomulik ja tervislik reaktsioon toimuvale. Kuigi ühelt poolt võib selle mõju teatud aja vältel olla tervist laastav ja sellega võib kaasneda igasuguse tegevuse mõtte kadumine, on lõpptulemuseks sageli hooliv, aktiivselt kriisi lahenduse nimel töötav inimene. Olemasoleva maailmapildi kokkukukkumine on kriisist väljumiseks kohati paratamatu.

Bygdaby kogukonna lugu näitlikustab hästi, kuidas teadmiste ja keskkonnas toimuva mõistmise suurenemisega kaasneb suurem ärevus. Kuigi Bygdabys valiti teadlikult kogukondliku ignoreerimise tee, mõjutab ka mitteteadliku valiku puhul vahendite ja oskuste puudumine toimetulekut nõnda, et olenemata kogukonna toetusest on tagajärjeks apaatsus ja tegutsemishuvi kadumine.

Tihti on üheks põhjustest, miks ka terviklik ja üksteist toetav kogukond ei suuda ärevusega tervislikult toime tulla, kultuuriline ja kasvatuslik taust. Nimelt oleme kasvanud kultuuriruumis, kus me ei õpi oma emotsioone reguleerima. Meil puuduvad ka eelkäijad, kellelt õppida raskete emotsioonidega tervislikult toime tulema. Emotsioonide reguleerimine hõlmab täielikult emotsioonide läbi kogemist, aktsepteerimist ja oskust kuulata, mida neil meile öelda on. Emotsioonid iseenesest on info vahendajad, mis juhivad meie tähelepanu sellele, et teema, mille peale emotsioon üles kerkis, on väga tähtis. Kui selline elus ülioluline oskus puudub, on vaimse tervise probleemid ja tegevusetus loomulikud tagajärjed.

Osaliselt on kliimakommunikatsiooni teooria tõene. Kuigi keskendumine positiivsetele ja inspireerivatele lugudele on osa enda eest hoolitsemisest, ei ole meil alati võimalik meeleseisundit oma mõtetega muuta, kuna see hõlmaks väga mitmesuguste tehnikate oskuslikku rakendamist. Ja ainult ilusamate lugude rääkimine ei ole kaugeltki mitte piisav. Vajame laiemat enese eest hoolitsemise viisi, mida võib autori uudissõnana nimetada süvahooleks (ingl radical nurturing). Süvahool hõlmab enese eest hoolitsemist igas eluaspektis selliselt, et kliimaärevus kui tervislik reaktsioon toimuvale on olemas, kuid see ei mõjuta igapäevaelu negatiivselt ning on hoopis käimapanev jõud. Süvahool nõuab terviklikku lähenemist väga mitmetahuliste vajadustega inimesele. See hõlmab süsteemset mõtlemist, loodusega ühenduses olemist, kehatarkust, emotsionaalset ja suhtlemise intelligentsust, sarnaselt mõtleva kogukonna olemasolu, tugivõrgustikku, tähenduslikke tegevusi ja eespool mainitud positiivsete muutuste uudistele keskendumist.Selleks et ühiselt vormida säilenõtket ökosüsteemi planeedil ja ühiskonda, on vaja, et inimesed laseks endal tunda kliimaärevust ja kõike, mida see endaga kaasa toob. Ärevuse kogemine on praeguse planeedi ja ühiskonna seisundis kõige loomulikum ja tervislikum reaktsioon. Imestusega võib hoopis küsida:  „kuidas on võimalik, et inimene ei koge kliimaahastust?“

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga