fbpx

Guerilla-osalus ehk kaasame noori teisiti

Roger Tibar, noorteosakonna valdkonnajuht, Haridus- ja Noorteamet

14. juuni 2023

Roger Tibar, noorteosakonna valdkonnajuht, Haridus- ja Noorteamet

Hea lugeja. Kui sa arvad, et guerilla-osalus on just välja mõeldud asi, siis sul on õigus. Alljärgnevas kirjutises selgitan, miks meil on aeg guerilla’ks minna. Seda teksti lugedes hoia enda peas üht kindlat mõtteviisi – teeme asju teistmoodi.

Läheme esmalt ajas tagasi. Rahva osalemine otsustamisel oli populaarne juba Vana-Kreekas. Tuldi keskväljakule kokku ja räägiti selgeks kõik, mis tol hetkel elukorralduses muutmist või hoiakute kujundamist vajas. Tänapäeval võime sarnast osalemisvormi mõista meeleavaldusena. Lihtsalt niisama turuplatsile rahvakoosolekut pidama minna võib tunduda veidi kentsakas, kuid kummalisel kombel arvan, et see oleks areng positiivses suunas – keegi võiks seda proovida.

Tuleme Eestisse. (Üli)õpilasesinduste ajalugu algab juba esimese iseseisvuse ajast. Esimene osaluskogu loodi alles 1998. aastal Narvas. Sellele järgnes kohe 1999. aasta alguses Kuressaare, kuid siiski oleme kohaliku omavalitsuse tasandil seda meetodit juurutanud nüüdseks 25 aastat. Otsedemokraatia, kaasav eelarve, arvamusküsitlused omavalitsuse kodulehel, pabersedelid postkastis, detailplaneeringu arutelud linnavalitsuses – need kõik on viisid, kuidas kodanikke otsustesse kaasata, kuid eraldiseisvana ajale jalgu jäänud. Nii nagu me ei jaksa vastata erinevatele küsitlustele, mis meie meilikasti potsatavad, ei ole me tänapäeval enam nii varmalt valmis võtma 1–2aastast mandaati, et olla noorena mõnes esindusorganisatsioonis ja anda otsustajatele sisendit. Küsite, mida teha? Mõtiskleme selle üle korra.

Kui küsida ChatGPT käest e-osaluse positiivseid omadusi, ütleb see järgmist: suurem ligipääs, rohkem osalejaid ühes (virtuaal)ruumis, mugavus ja paindlikkus, suurem läbipaistvus, suurem efektiivsus, jätkusuutlikum ja kuluefektiivne. Tark masin. Nii see tõesti on.

Pandeemiaaeg õpetas meile, kuidas senist tööd on tegelikult võimalik teha palju lihtsamalt ja tõhusamalt, kui me rakendame digivahendid senisest edukamalt oma igapäevatöösse, sealhulgas kaasamisse. Mõistagi ei asenda see olemasolevaid füüsilisi ja traditsioonilisi kaasamisvorme. Ka neile on ja jääb oma koht. Mina aga leian, et tulevik on digi ja omavalitsusel, mis on varem digiga sina peal, on eelis, kujundamaks endale ustavaid jälgijaid, kes on saanud noores eas võimaluse otsustusprotsessides kaasa rääkida ning võivad tänu sellele teha otsuse panustada tulevikus ka suuremal või väiksemal määral tema kodukoha arengusse. Kõlab ju lihtsalt. Ma arvan, et see ka on lihtne. Meie praegune mure seisneb selles, et juhivad inimesed, keda ennast on noorena vähe kaasatud. Seetõttu ei osata ka selle peale tulla, et lasteaialapsel ja 10aastasel algkoolilapsel on ideed, rääkimata 16aastasest põhikoolilõpetajast. Kahjuks on 16aastase kaasamisega juba hiljaks jäädud. Sel ajal on kaasa rääkimise harjumust väga keeruline kujundada, sest mõtted võivad olla juba kodunt lahkumise, ülikooli, tööle minemise või muu põneva peal. Mis aga oleks siis, kui me saaksime kodus olles mugavalt igapäevatoimetuste kõrvalt arvutis või telefonis jätta oma mõtted rakendusse, kus oleks võimalik saada ka omavalitsuselt tagasisidet ning teisalt vastata otsustajate esitatud küsimustele.

Jah, sarnaseid lahendusi on Eestis loodud, kuid minu idee on veidi teistsugune. See idee eeldab, et noored saavad omavalitsuspõhiselt vaadata, mis mõtteid nende eakaaslased on üles pannud. Tinderi stiilis swipe’ida paremale ja vasakule, et kiita heaks ideed, mis ägedad tunduvad. Jätta kommentaar mõtetele, mis vajavad arendamist. Saada tagasisidet oma ideedele. Teisalt on see tööriist juhtidele: omavalitsusjuhtidele, spetsialistidele, (huvi)koolijuhtidele, noortekeskuste juhtidele jne. Vajad noorte käest sisendit? Kasuta digilahendust. Millist? Harno pakub sellele murele varsti lahendust. Nimelt on 2024. aastal valmimas uuenduslik e-osalusplatvorm, mille eesmärk on täita just neid ülesandeid, mida ma eespool kirjeldasin. Skeptikud ütlevad, et tegemist on järjekordse uue keskkonnaga. Meil on ju olemas Rahvaalgatus, CitizenOS, osale.ee ja petitsioon.ee. Olen nõus – neid kohti on. Kuid kui küsida noorte käest, siis ei haaku nad millegipärast nende keskkondadega ja näevad, et neid kõnetavat keskkonda on endiselt vaja. Seni, kuni me jõuame noorte soovid täita ja uuendusliku e-osalusplatvormi avada, soovitan ma sinul, hea lugeja, mõelda, kuidas saaksid Discordi, Snapchati, Instagrami või TikToki abil noori otsustamisse kaasata. Ehk on noorte seas mõni kohalik liider, kes on mõnes kanalis aktiivne ja on valmis sel viisil infot vahendama. Tuntud ja kallite suunamudijate kasutamine kohaliku tasandi otsuste mõjutamiseks on ressursikulukas ja ebaefektiivne – tuleb leida üles kohalikud pärlid, kes oleksid ise vahelülid või eestvedajad ja aitaksid teha kaasahaaravat sisu näiteks noortekeskuse sotsiaalmeediasse, kus muu hulgas antakse noortele vabad käed sisu kujundamiseks (mõistlikkuse piires mõistagi). Nemad teavad ju kõige paremini, mida nende eakaaslased soovivad. Nemad ise jõuavad ka kõige lihtsamini teiste noorteni, kasvõi kooli kaudu. Seega üks võluvõti noorte kaasamisel on digivahendid, platvormid, mida noored kasutavad. Kuid mis see guerilla sellesse kõigesse puutub?

Guerilla marketing on turundusmeetod, mis on tuletatud militaarvaldkonnast, kus guerilla tähendab vastaste üllatamist ebatavaliste meetoditega, et saavutada väikeste rühmadega edu lahingus suurema sõjaväe vastu. Kui tuua see turundusse, võivad lahendused olla erinevad pop-up-turunduskampaaniad, kus lahendused on üleelusuurused või maalitud tänavale või kaasavad inimesi hoopis keset nende igapäeva jalutusmarsruuti. Või on ehk mõni ülekäigurada pandud helisema – iga valge kastike teeb omaette häält, mis on kampaania mõnele lähenevale ooperietendusele teatrimajas. Ühesõnaga – midagi ebatavalist, kuid põnevat.

Toome selle nüüd osalusse. Väikeste rühmadega suurte masside mõjutamine võib tänapäeval tähendada ka mobiilset noorsootööd. Selle käigus noorte käest info saamine rulapargis, bussijaamas, kaubanduskeskuses või mujal on juba veidi teistsugune kaasamine kui tavapärane tule-palun-sinna-ruumi-koosolekule-lähenemine. Kuidas me saaks aga selle pöörata veel omakorda peapeale? Teha midagi eriskummalist? 2019. aastal unistasin sellest, et tuleviku osaluskohvikud võiksid toimuda VR-prillidega. Kodunt või noortekeskusest. Lood endale avatari ja tuled virtuaalsele agoraale kaasa kärama. Ehk näen seda lähima kümne aasta jooksul realiseerumas. See on üks näide millestki ebatavalisest, mida suures, üle-eestilises mastaabis pole veel tehtud. Meil Haapsalus oli üks hetk mure tänavakunstnikega, kes soovisid spreivärvidega raudteemuuseumi eksponaate täiendada. Võibolla oleks lahendus olnud ühe vaguni loovutamine tänavakunstile, et tegijad saaksid enda meelsust või arvamust kunsti kaudu väljendada? Türil sõites näeme samuti pikka seina, mis on mingil ajal olnud justkui pikk lõuend. Kas 2023. aasta noortepäeva võiks üle Eesti tähistada nii, et anda vähemalt kümnes kohas kasutuseta, mahajäetud paigad noortele meelsuse avaldamiseks kunsti kaudu? Mobiilse noorsootöö käigus võime muuta ühe kasutusel oleva rulapargi noorte endi turvaliseks arutelukeskkonnaks. Iga kaldtee või element pargis oleks omaette arutelulaud. Viime tavapärase osaluskohviku meetodi kohta, kus noored juba kogunevad. Kohapeal luuakse idee, kuidas TikTokis pöörata tähelepanu mokatubaka negatiivsele mõjule või uue välijõusaali loomisvajadusele – idee ja teostus sotsiaalmeedias noortelt, arutelukeskkond mobiilsetelt noorsootöötajatelt.

Need on ainult mõned mõttearendused kümne minuti jooksul. Minu mõte, tuues sõna guerilla osalusse, on soov teha asju senisest teisiti. Võibolla on see minu sees pulbitsev tahe muuta Eestit veel ägedamaks nutikaks riigiks, mille kogemusi välismaale turundada. Võibolla on see lihtsalt roosa unistus, mis ei realiseeru, sest vastusteks on „meil ei ole selleks aega“ või „ma ei ole kindel, kas see toimiks“. Teada on, et kardetakse seda, mida ei teata. Keeruline on teada, mis on teisel pool seina, kui me ust ei ava. Teeme asju teisiti – avame ukse uutele ideedele. Ja realiseerime need.

Kommentaar

Kuldar Adel, noortevaldkonna kvaliteedi projektijuht, Haridus- ja Noorteamet

Moderniseerimaks meie viljapuuaeda, kus kasvatame vilju nimega „noorte osalus ja kaasatus otsustesse“, on vaja luua värav ka džunglipoolsele küljele

Millest me räägime?

Vaatleme eeskätt noorte ühiskondlikku osalust, mis algab poliitilisemate teemade vastu huvi üles näitamisest ning intensiivsemas vormis viitab otsustusprotsessides kaasalöömisele ja ühiskondlikele muutustele suunatud tegevusele. Noorem põlvkond, kes osaliselt kaugeneb ühiskondliku osaluse konventsionaalsematest vormidest, veedab suure osa ajast digikeskkonnas ja pöördub üha enam ka internetikesksete osalusvormide poole. Tänapäeva osalus on sageli isiklikum ning seotud eraelu ja elustiili valikuga (Allaste et al., 2018)11.

Kuhu noorte osalus suundub?

Võrdlemisi suur osa Eesti noori eelistab paljuski individuaalsemaid osalusviise, nagu ühiskonna mõjutamine tarbimise kaudu ning osalemine kogukondlikus või kultuurilises tegevuses. Levinud on sotsiaalmeedias info otsimine ja kuigivõrd ka arvamuse avaldamine. Selliste osalusviiside tunnustamine ja toetamine aitaks kaasa noorte mõistmisele ja nende kuvandile, samas võiks noorte vaatenurkade sissetoomine mõjutada positiivselt ka kodanikuharidust. Oluliseks ülesandeks jääb aga selliste võimaluste ja keskkondade loomine, mis tekitaks laiemas ringis huvi lihtsamini kaasa lüüa formaalsemates osalusvormides, nagu omavalitsuste otsuste teadlik mõjutamine või valimistel hääletamine (Allaste, 2021)22.

Millega peab arvestama?

Noorte tegelik osalus tähendab noorte võimalusi saada informatsiooni, olla konsulteeritud, avaldada arvamust, olla ära kuulatud ja saada tagasisidet oma arvamusele. Eriti tähtis on see noorte endi elu puudutavates otsustes. Osalusvõimaluste rakendamiseks on vaja suurendada noorte usaldust nende arvamuse väärtustamise kaudu ning motiveerida neid oma arvamust kujundama ja avaldama. Oluline on anda noortele järjepidevalt läbimõeldud tagasisidet nende arvamuse arvestamise ja mittearvestamise kohta (Žuravljova et al., 2021)33.

Milline on noorsootöötaja roll, olenemata sellest, kas kaasame noori noortevolikogu, osaluskohviku või digimaailma kaudu?

Vältimatust lähtekohast, kus noorsootöö toetab noore omaalgatust ja loob tingimusi isiksuse mitmekülgseks arenguks, võiks olulisim ambitsioon olla viimane – toetus noorele kui vabale mõtlejale seejuures noore eest valikuid langetamata, patroneerimata ning toetades seda, mida noor juba niikuinii teeb (Araste, 2021)44.

  1. Allaste, A.-A. et al. 2018. Noorteseire aastaraamat 2017–2018. Noored ja osalus. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus, Tallinna Ülikool. https://dea.digar.ee/publication/JVnoorteseire
  2. Allaste, A.-A. 2021. Mis on noorte osalus ja kuidas seda mõjutada. Haridus- ja noorteameti blogi. https://blogi.harno.ee/wp-content/uploads/2021/06/Mis-on-noorte-osalus-ja-kuidas-seda-mojutada-VEEBI-EU-logo2.pdf
  3. Žuravljova, M. et al. 2021. Noortekeskse lähenemise rakendamise mudel N-TELG. https://sisu.ut.ee/ntelg/noortekeskne-l%C3%A4henemine-teoreetiline-kontseptsioon
  4. Araste, L. 2021. Kas noorte hääl on ikka kõigile kuuldav? https://blogi.harno.ee/kas-noorte-haal-on-ikka-koigile-kuuldav/

Roger Tibar ja Kuldar Adel on mõlemad olnud Eesti Noorteühenduste Liidus osaluskogude koordinaatorid. Kuldar Adel aastatel 2013-2017 ja Roger Tibar aastal 2017.

Sisukord

Kaanepildi pani kokku tehisintellekt.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga